Naabrimutt lubas meile sõda!

Eile õhtul lubas naabri-T (nimesid nimetamata, eks) Meelisele sõda. „Kui sa tahad minuga sõda, siis selle sa saad!“ Hästi, jääme ootele, et pommid plahvataksid ja meie asjad aiast prügikasti lendavad. Tegelikult on meil ülinormaalsed naabrid, sest neid suurt ei koti, mis toimub, eriti aias. Välja arvatud T, kes peab hoovi enda omaks. Aga juhuslikult kuulub see kõigile. Ja kuidagi on kujunenud, et tema peab seal oma peenraid, lilli ja kõrvitsaid, meie käime muru niitmas, kiikumas ja grillimas.

Aga alustame algusest. Juunis tekkis meie hoovi mingi sitahunnik. See polnud muld, vaid mingi… juttude järgi ökošmökoš väetis. Konsistentsilt selline mudalaadne, jäi hästi talla alla kinni ja sees suured õunasuurused lagunemata tükid. Mis, keegi ei saanud aru. Igal juhul, uurisime siis T-lt, et mis hunnik see on. „Oi, mina ei tea, K tellis (korteriühistuesimees siis), ütles, et on hoovi vaja…“ Okei, küsisime siis K-lt, et mille jaoks see on, et mingi imelik asi, et kas hakatakse parkimisplatsi täitma või mis.. „Oi, ma ei tea, T tahtis, et on aeda vaja, ma tellisin…“ Kui me sama targalt T juurde küsima läksime, tuli taas, oi mina ei tea midagi.. Lõppkokkuvõttes sai selgeks, et T tahtis, et see üle hoovi laiali laotada, et muru väetada ja K lihtsalt tellis.

Ainus mure oli see, et see ei olnud mingi muld, vaid mingi tükiline jura, mis etteruttavalt olgu öeldud, pole ka tänaseks murul lagunenud.. Ühesõnaga, oli T plaan see sitt mööda hoovi laiali vedada ja ma ütlesin talle konkreetselt, et pangu seda oma peenardele või kompostihunnikusse, aga mitte keset muru, kus see ei idane ega mädane ja ma riisun selle kokku kui ma seda murult leian, kus rahvas liigub ja Hedon mängib ja üldsegi, olgu oma ette oma sitahunnikuga.

Tegime suured talgud, kuna kompostihunnik lihtsalt oli kuskil aia ääres, pakkusime, et ehitame sellele mingi kasti ümber, et saab vähe inimlikum. No sellega oli T nõus, tellisime lõpuks mingi kompostikasti ja.. Sel samal talgute päeval ütles T, et tegelikult võiks ju hoovis olla mingi mööbel kus istuda ja üldse, nii ilus tundub kõik. Tellisime õuemööbli, terve suvi oli suht chill. Ta vedas seda muda laiali ühele poole maja, kus see põhimõtteliselt on tänaseni, oma peenardele ja pool hunnikut laiutab ikka keset hoovi. See selleks.

Eile õhtul läksime aeda nö talveks kokku panema, mööbel ja grill sisse, varjualune kokku… Hedoni mänguasjad kasti ja kokku. Kuna õues oli ka Hedoni plastmass mööbel, siis jätsime need esialgu maja seina äärde. Teeme mingi hetk keldrisse ruumi ja paigutame ära kuskile. Ja ühtlasi viskasime minema ühe vana laua ja ühe tooli, mis oli nagu sitanikerdis ja hädaga püsis koos, see istumiseks mõeldud osa oli ammu ilma lahti ja no ühesõnaga, Meelis viskas selle minema. Kuna hoovis oli mitu kotti taarat, läks Meelis seda ka kohe ära viima. Tagasitulles ootas teda nagu filmis kuri T. Hea, et veel taignarulli peos polnud.

„Miks sa mu tooli minema viskasid?!“
„See oli katki ju, mitte keegi sellel kunagi ei istunud!“
„See oli minu tool, mina istusin!“
Meelis tõmbas selle tooli prügikastist välja, et palun väga, võta oma tool, mida sa jaurad…
„Mis sitt see siin hoovis igal pool on, mul on pildid tehtud!“
„Millest sa räägid, me just koristasime ju kõik ära, panime kokku ja viisime sisse…“
„No aga enne oli!“
„No enam ei ole, mis su probleem on?“
„Ja miks te üldse plastmassmööbli ostsite? KES ISTUB PLASTMASSTOOLIL?“
„Miks? No odav oli, ja terve suve kõik kasutasid, kes tahtsid… Mis su probleem on? Lihtsalt lampi tüli kiskuda?“
„Kui sa tahad sõda, siis seda sa saad ja need asjad siit maja äärest viskan ka prügikasti!“

Esiteks – tegid pilte, et hoov on segamini? Ja kellele sa need saadad? Iseendale? Korteriühistule? Mupole? Politseisse annad mind, et hoovis on kaks prügikotti?

Teiseks – miks sa tuled sajand hiljem midagi ohkima? Miks ta 4. septembril ei tulnud, et kuule, koristage see laga ära (olgu öeldud, et kogu laga oli kaks musta prügikotti taarat!), grill ja lauad-toolid on terve suve väljas olnud. Meenub, kuidas me eelmisel suvel ostsime selle varjualuse ja ta tuli OKTOOBRIS, et jumal tänatud, et te selle maha võtsite, see oli nii õudne.. Eehm, miks sa nagu seda siis ei öelnud, kui me selle üles panime?!

Ühesõnaga, kurb kui vanainimesel on nii faking igav, et tal pole muud teha, kui lambiteemadest draamasid käima tõmmata. Meelis ütles talle ka eile õhtul, et aga lähme käime siis kõik uksetagused läbi ja küsime, kellel veel selle mööbli ja aiakorrashoiuga probleem on. Tõmbas kohe oma ukse koomale. Lihtsalt on vaja mingit paska toota. Ma ei saagi aru, mida ta üldse nagu ootab või saavutada tahab? Kujutab endale ette, et hoov on tema oma? Et ma kolin ära, kuna ta on m*nn? Nui neljaks ei koli, järgmine aasta saab jälle aia korda teha, tema kiitvat nägu näha ja septembri keskel hala. Nüüd tean vähemalt popcorni valmis panna.

Ja üldsegi, praegu oleks paras aeg see sitahunnik hoovi laiali vedada, aga ega tema ometi sellele ideele tule. Ja kui ütlema minna, saab kindlalt mingi pasarahe jälle kaela. Las kopitab siis see hunnik siin nurgas, saabki talvel Hedonile liumäe teha :D

Täiesti arusaamatu on mu jaoks see vanade inimeste hala, mingist sääsest tehakse tonnine elevant ja halatakse. Jumala eest, osta endale puutool ja istu selle peal. Ma tõesti ei näe pointi investeerida täistammepuidust mööblisse, mida pealegi pole nii mugav keldris hoiustada jnejne. Lihtsalt, kui on igav, mine kudumisringi või ma ei tea, jookse ümber kvartali ja ela oma elu, ausalt!

Noh, naabrite lood palavalt oodatud kommentaarides :)

28 kommentaari

  1. Meil on mingi hull vanamutt paar akent edasi, kòrval trepikojas ja kolmandal korrusel, meie teisel. Kolisime siia siis teatas, et suitsuhais meie ròdult läheb talle otse aknast sisse.. okei, sorri, enam ei suitseta siis. Nùùd làks mul pesurest katki, tòmbasin jalad alt ja toetasin ùlemise osa aknalaua ja ròdu ãâre peale. Tema siis tuli meile ùtlema, et pesu ei tohi nii kuivatada, et ripub ùle ääre. (see vâiksem osa, a la kus sokid on).
    Ròdulilled, ei tohi ka ùle ããre olla, eriti meil, sest meie lilled lendavad talle ùles aknast sisse ja sest me ei oska ùldse siin majas elada! Missest, et kòigil ongi pottidega ùle ââre…

    1. Kusjuures, see suitsuteema oli siis ka meil teema, kui siia kolisime. Et minu sõbrad suitsetavad õues ja kõik läheb talle sisse. Eelmine suvi oli sajandi nali, kui tal WC haises (tegelt see tuleb kuumade suveilmadega, kui torudes kogu aeg vesi ei liigu, siis roiskub ja haiseb), ta ütles, et aga teil olid külalised, raudselt kõik käisid sital ja sp temal haisebki :D me pidime reaalselt krambid saama!

      1. Mina oleks ka see suitsuhaisu pärast vinguv vanamutt. Kopsu ajavad üle maksa need elanikud majas, kes ei mõista, et kui ta mu akna all tossab, siis see hais(jah hais), tuleb mulle tuppa sisse ja kuna ma ei ole suitsetaja, siis ma ei taha seda haisu tunda. Teiste inimeste akende all suitsetamine on matslik.

        1. Pane aken kinni siis :D kuigi ka mind häirib suitsuhais sellises kontekstis, siis ma ei läheks küll kuskile kraaksuma, kui see pole igapäevane nähtus.

          1. Sel hetkel, kui suitsuhais on toas, on täiesti mõttetu akent kinni panema joosta, see lebra on juba toas. Ja on igapäevane nähtus muidugi, aga kaevata polegi mõtet, sest liiga raske on majast 10 meetrit eemale minna niikuinii. Ja kuuldavasti on isikuõigus oma tervist rikkuda, hoolimata sellest, et mul on õigus seda mitte teha.

            Tegelikult ei ole mõtet lollidega võidu joosta ja selliste kaebajatega ei ole mõtet väga diskussiooni laskuda. Vanainimesel ei ole lihtsalt piisavalt suhtlust, siis kisub draamasid üles.

          2. Mina olen ka see, kes möliseb maja ees akende all ja rõdul suitsetamise pärast. Miks mina pean oma akent kinni hoidma ja läppunud õhu käes olema toas, et sina saaksid rahumeeli mulle aknasse puhuda? Meil on isegi KÜ eeskirjadega paigas, et korterite rõdudel ja akendel on suitsetamine keelatud, aga tundub, et osadele see ei kehti. Suitsetamise koht on välisukse kõrval, keldriukse ees, kus on eraldi olemas prügikast konidele, see on ilusti katuse all väike sopp, et ei pea isegi vihmas ligunema vms ja suitsuhais sealt ka otse kellelegi aknasse ei lähe. Aga osad lihtsalt ei viitsi end kodust välja vedada. Tahad toas suitsetada, siis osta endale maja ja mine tossa igas nurgas palju jaksad, vaevalt kõrvalmaja inimesi see häirima hakkab.

          3. Kusjuures suitsetamise osas olen ka nõus, et ikka tehku nii, et teisi ei häiri. Meil sama jama, kõik naabrid (kolm korrust sissekäigus, 6 korterit kokku) ja kolm korterit suitsetavad kõik akna all…. mul esimene korrus, suvi, palav, aknad lahti, suitsuhais käib üle pea.. SUITSETAGU oma aknal või kuskil mujal, mitte minu akna all)). Ma tõesti ei näe põhjust, miks mina peaksin aknad sulgema selliste matside pärast. Sai mitu korda öeldud, enne kui aru saadi ja ma ei käinud õiendamas, vaid palusin mitmeid kordi, et mul kaks akent hoovi poole, kus nemad tossavad igaüks korda mööda ja nii mitmeid kordi päevas. Mul jummala kama, mis nad minust arvavad, minu pere ei pea nuusutama suituhaisu ju nende pärast.

          4. Ma ei saa aru, miks see kui ma leian, et mul on samamoodi õigus oma kodus normaalselt elada, on kohe kraaksumine. Miks ma pean kannatama seda, et mu tuba on tossu täis või naabrid peavad ööläbi pidu? Me nt varem elasime sellises korteris, kus suvel oli vahel ikka väga palav ja akna lahti hoidmine oli puhas vajadus. Ma siis peaks istuma kinnise aknaga, sest kellelgi on raske oma suitsu teha nii,et teistel oleks ka hea?
            Ja vahel mõni inimene on vägagi mõistlik – korra ilusti mainid, et pole parim koht ja saavad kõik sõbralikult edasi elatud.
            Aga nõustun – ka minu jaoks on teiste akende all suitsetamine või ka tegelikult laste seltskonnas selle tegemine matslik.

            Aga minu kõikse õudsem naabri kogemus on ühe lillade juustega vene 87 aastase provvaga, kes oli suur veesäästja ning seetõttu kogus vannituppa pärast erinevaid tegevusi vett. Ja näiteks pesi selle sama veega aknaid. See vesi oli nii must, et kui ta seda talvel tegi, siis oli maja ees suur must loik näha. Ja minu aknad (elasime tema all) polnud just ka väga puhtad. Akende pesemine käis nimelt nii, et ta võttis kopsikuga vett ja viskas siis kuidagi aknale ja siis see voolas sealt alla. Käisime korduvalt seletamas, aga tema aru ei saanud, miks pole normaalne naabritele otseöeldes sitavett kaela valada. :D

  2. Oojaa, kui ma üürisin korterit mõni aeg tagasi, siis ka kohe kui sisse kolima hakkasin tuli naabertrepikojast mutt ja tahtis kohe teada, mis nr. korterisse ma kolin, kes sealt enne ära suri (?) ja üldse mis asjapulk ma ise olen. Ei lubanud vana mööblit tassida keldrisse enda boksi (?) ja üldse oli nagu üks pind persses.

    Jube tüütud on sellised, kes topivad oma nina sinu ellu lambist, ise täitsa võõrad inimesed.

  3. Oleme elanud elukaaslasega korterelamus u 10 a. U 8a tagasi tuli meile naabriks elama üksik naisterahvas nii u 65-70a. Oli vaikne, vahel nàgin koridoris, teretasin a vastust ei tulnud. Oh well- jàttis külmaks.
    No ja siis eelmine talv jalutasin oma 6 kuuse lapsega maja juures, mutt tuli vastu ja kukkus sôimama. “Sina paksu persega lits, ma tean küll kus sa elad, kàid mu juures lagastamas ja varastamas. Sina ja su pàttide kamp”.
    Mul oli nagu wtf.
    Küsisin et kas ajab segi kellagagi? Et mida sa sôimad? Kôndis eest àra ja ma ei viitsind jàrgi joosta.
    Hiljem maja rahvalt kuulsin et ta pidi ühistu esinaist kônedega pommitama ja sôimama et ta kutsub ta mehele politsei kui too (75 a meesterahvas) ta ukse taga jôlkumist ei lôpeta. Vàidatavalt siis too mees tahtvat teda iga pàev vàgistada.
    Môni kuu hiljem jalutasin elukaaslase ja lapsega külavahel. Mutt jalutas vastu. Ütlesin veel et nüüd saab nalja.
    Sôimama ei hakanud aga kui möödas juba oli siis vaikselt “lits” ikka pomises. Siis elukaaslane küsis et milles probleem on?
    Probleem selles et tema sai kirja kus mina olen mingi pàttide kamba juht. Mina siis ütlen et millal aeg minna muti juurde jàlle varastama ja lagastama minna.
    Ega temaga rààkida ei saa. Karjub ja jookseb eest àra. Ei viitsi mina pooletoobist mööda küla taga ajada.
    No ja siis kaua aega mutti ei nàinud. Nüüd suvel oleme koridoris mitmeid kordi kohtunud. Sôimu pole olnud ja nàost nàha et mutt on rohtusid hakanud vôtma.
    Kuni paar nàdalat tagasi tulin lapsega lasteaiast ja eemalt juba nàgin et mutt on vist paar tabletti jàtnud vôtmata. Ja minu “rôômuks” sain jàlle sôimata. “Vana lits, saad nüüd minna jàlle varastama, lagastama ja harutama”.
    Ma ei osanud muud teha kui kôva hààlega naerma hakata.
    Must love selliseid mutttte.

    1. Aru ju saada,et naisterahval skisofreenia. Elab üksinda ja ilmselt pole lähedasi. Mida sa mõnitad netis ja naerad näkku,ole inimene ja anna sots abile teada?!

    2. No siin on vast tegu ikkagi ilmselgelt haige inimesega (mitte lihtsalt vana vaid midagi psüühikaga lahti), seega ei ole mõtet inimest süüdistada ja tema üle naerda, hea kui ta ravi saab ja pigem lihtsalt eemale hoida ja ignoreerida ning tema lähedastele (kui neid liikumas on) teada anda.

  4. Tuttav tunne. Kui käime Eestis, siis on kaks korterit kus elame/oleme, ühes elab ema- seal sööme ja Joome ning oleme päeva aeg ning teine on Isa korter, kus käime ainult magamas. Isa korter on juba 8 aastat tühjana seisnud. Asuvad ühes majas ainult erinevad trepikojad. Ja nüüd ükspäev ema helistab et korteriühistu esimees oli talle helistanud et me ei maksa prügi eest, helistasime ise KÜ esimehele, et mis teema sellega on?! Ütles, et üks naaber oli kaevanud meie peale, et oleme kolm kuud kolmekesi seal elanud ja prügi vaid ühe eest maksnud! Halllooo, meil pole poeg veel kolme kuunegi!!! Ja üksi olin Eestis kuu aega kui ootasin sünnitama minemist. Ja mõni kuu ei käi üldse Eestis ning prügi maksame iga kuu. Kohvipuru valame ka kraanikausist alla kuigi kohvi me ei joo seal
    Ausalt, mõnel pole üldse elu!

  5. Meil oli kunagi all üks vanamutt, kes oli peas soe Ja sõimas mu Isa, et minu Isa on terve linna narkar Ja varastas tema laulikud ära Olin ise siis 4 aastane kui tulime kinost Ja siis Mina läksin vendadega ees tuppa vanemad jäid alla Ja kui Mina möödusin selle muti uksest siis tegi ukse lahti Ja haaras mul jalast kinni, õnneks sai vend mul kapuutsist kinni Ja Isa oli Kohe tulemas, minu teada pole siiani keegi teda hullarisse viinud Ja õnneks me kolisime pärast seda vahejuhtumist kohe teise kohta

  6. Kolisin paar aastat tagasi novembri keskel üürikorterisse. Alguses tundus kõik rahulik. Siis 30.dets õhtul tuli ukse taha mees, väitis, et me uputame ta ema korterit. Okei. Mul paanika. Võtsin siis 31.detsembril omanikuga ühendust ja hakkasime asja uurima. Omanik oli selles suhtes rahulik, et tal oli kindlustus ja oleks kõik kulud katnud. Aga kahtlane oli see asi algusest saadik. Sai siis vannitoas dušši alusvann ja plaadid lahti võetud, et torusid uurida, lisaks vetsus osa kipsseinast maha lõhutud, et jällegi torude kallale saada. Mutt ise käis ka suure taskulambiga vaatamas. Jumalast kuiv oli kõik meie poolt. Aga ise ikka podiseb, et meie uputame ja juba eelmisest sügisest saadik. Ühistu esimees ei osanud ka midagi kosta. Muti elamine oli ka selline…khm. Vaimne seisund ka.
    Aga tegelik jama oli ikkagi selles, et kortermajas korralik vent puudub, torud higistavad ja see kõik peab ju kuskile liikuma. Aga mina pidin siis need plaadid ja seinad kõik korda saama, küll omanik kattis materjalide kulu, aga palju ebamugavust mulle sellest ikkagi. Kena aasta algus.
    Siis avastasin hallituse, jälle vent.süsteemi teema. Panime esialgu tõkke peale, aga ma ikka tunnen end kuidagi nii halvasti siin.
    Hetkel renoveeritakse maja väljast. See müra ja ehitus päevast-päeva on kole, saan aru, et heal eesmärgil, aga ikkagi väsitav.
    Aga jah, ega minna ka kuskile pole, kuna väike linn ning üüriturg kasin. Sellest teemast võikski halama jääda. :D
    Kui sellest üürielust minema saan, siis never enam ei taha üürnik olla! :D

  7. Ohh.. Hea et mul ainukesena “HEAD”naabri-mutikest ei ole..
    Kolisin siis korteri 3 aastat tagasi. Ja pea 2-3 päeva läka siis mööda kui saime teada milline meie naabrimutt on.
    Esiteks temal on rõdu peaaegu mo elutoaga samas. Ja no igajumala päev ta ööritab ennast üle röduääre et mulle tuppavaadata.
    Siis on mul aken lahti kuna on palav siis na hakkab omaette pomisema et ohh jälle tal aken lahti ei tea mis nüüdkuulda tahab ( umbes arvab et kuulan teda selleks aken lahti :D )
    Hommikul 3a last lasteaeda viiest kell 8 peame käima kikivarvul trepist alla kuna teda segab et koridoris on hommikul käimine ja jutustamine :)
    Trepukoda pead igajumala päev pühkima sest muidu tema lilled saavad tolmu( mis mõttes krt tolmu viigu tuppa siis oma lilled milleks vaja panna oma lilli trepikotta kus pea 20- 30 inimest läbi käib)
    Ja mis kõige hullem mo korteri uks peab igajumala sekund lukus olema kuna temale meelsib lihtsalt sisse astuda nagu oma koju ( teades et see ei ole tema korter ja temal pole selle korteriga mitte mingit pistmist)
    Ja igajumala päev käib siis sõda.
    Vahest naeran et paneks kaamera ja teeks siis filmi juba :D mul isegi ei ole mõttes ka siis niipea kolida nii et film tuleks põnev ja väga pikk :D

  8. Ei pea isegi 70+ olema, et segast panna…. Meie üleaedsed on 35+ ja toodavad igapäevaselt meile sellist jama, et varsti peaks televisiooni pöörduma. Näeks ilmarahvas ka, kui haige närvikavaga noori peresid olemas on.

    Viimase aja värvikaim näide on see, kui oma aias lõkketünnis heina ja risu põletasime. Naabrid kutsusid meile päästeameti kohale. Vaadati üle ja öeldi, et teil on kõik okei, peale pahatahtlike naabrite… Oh, really?!

  9. Mis naabritesse puutub, siis oli igasuguseid. Eelmise korteri naabrinaine oli skisofreenik, sellega sai alati nalja.. aga vähemalt ei olnud agressiivne. Aga vot kunagi elasin ühes suures kortermajas ja meil oli üks hästi vaikne meesnaaber. Tal oli naine ja suht väike tütar ka. Naisel oli veel vanem poeg. Ühesõnaga see mees liikus trepikojas nii, et polnud kuulda, hiilis nagu vastu seinu koguaeg, suht creepy. Teretas-naeratas, üks kord küsis mu käest, et kas ma jumalat usun. Väga imelik ühesõnaga. Selle mehe eakas ema oli elanud paar maja edasi, mees käis tal “abis”. Siis tuli uudis, et mingi vanem naine on oma korterist tapetuna leitud. Ja tuligi välja, et see sama meesnaaber killis oma eaka ema, käis tema pool veel KUU AEGA, nagu käiks niisama vaatamas, käis ringi ja teretas meiega, elas oma elu täiega edasi. Aga mingi aeg oli see lehk ju väljakannatamatuks muutunud seal surnud ema trepikojas, naabrid kutsusid politsei ja nii see asi välja tuli..

  10. Oh, naabrijutud on alati puhas meelelahutus. Mul 1 lugu lapsepõlvest. Elasin siis väikelinnas keskmise suurusega kortermajas. Meil oli tol ajal maja peale kokku palju enam-vähem üheealisi lapsi, kes kõik ka koos mängisid. Mänguväljak oli väga äge ja seal me siis möllasime. Teadupärast on aga kamba laste rõõmus mäng ikkagi kuuldav. Igatahes kahjuks mänguväljaku poolsel küljel elas üks konkreetne pere, kelle enda lapsed olid juba suuremad ja seetõttu nad ei kannatanud väiksemate lärmi. Nad konkreetselt röökisid meie peale aknast, ässitasid koera kallale. Samuti vingusid, kui keegi trepikojast joostes trepist alla läks või uksi kinni-lahti tehti. Ühesõnaga, koguaeg oli häda. Me lausa mingi aeg kartsime mänguväljakule mängima minna. Teine lugu on praegusest naabrist. On mingi kuldses keskeas (loe: üle 50 a) suhteliselt normaalsel juhtival töökohal šveitslane, kes on jõhker ihnuskoi. Endal on kogu kortermaja kõige suurem ja uhkem elamine, aga maja ümber hoovi korrastamiseks ja muru niitmiseks 10 euri kuus välja käia ei raatsi. Ta sõimles ja lärmas nii palju, et teised ei viitsinud temaga vaielda. Lubas ise niita – ostis selle mehaanilise lükatava murulõikuri, et bensiini peale ei peaks kulutama. Siis sellega ta aegajalt nühib seda muru nüüd, aga kuna see ei ole ette nähtud liiga pika muru niitmiseks, siis iga kord näeb hoov pärast niitmist kakutud ja rõve välja. Lisaks on tänu tema kokkuhoiule täis kasvanud kõik aiaääred jms, mis tahaksid trimmerdamist. Seda tal pole, sest see võtaks ju bensiini ja jälle kulutaks raha! Nüüd ongi kõik räpakas, sest tema ei raatsi kulutada. Ma ise põhimõtte pärast ka ei lähe sinna rohima, sest ülejäänud olid kõik nõus aiahooldamise teenusega, aga tema ei olnud ja lubas kõike ise teha. Kui ma ta eest ära teeks, saaks veel jõudu juurde, et selle jamaga jätkata – me nimelt loodame, et ta saab ise ka aru, et tal see idee veidi vett vedama läks. See on vaid üks näide, mida ta on soovinud teha ja korraldada. Üks parim näide on veel see, et ta soovis kortermaja trepikoja eraldi korrused veel valve alla panna, lisaks muidu lukus ja koodide all olevale maja välisuksele. St, et kui tuled õuest trepikotta, pead seal trepi ees koodi sisse toksima ja alles siis saad edasi minna. Ta nagu üldse ei saanud aru, et inimestel käivad külalised aegajalt ja neil on väiksed lapsed jms, kes selle ära unustavad, et see pole mõistlik. See on ka kulukas ju :D Aga sellest ta aru ei saanud. Igatahes ta oli meie peale megavihane, et me sellega nõus ei olnud. Mingeid hulle ja Ihnuskoisid võib olla ka muude inimeste seas.

  11. Muideks, selline asjade ettekujutamine on vanadel inimestel algava dementsuse tunnuseks :( Mul vanaema hakkas ka asju ette kujutama, kuidas kòik on narkodiilerid ja vargad ja puuritakse nii, et tema aknad on katki ja vett/elektrit varastavad naabrid jne jne ja nüüd ei tunne meid ära enam.. Tegemist on haigusega

  12. Endal pole absoluutselt probleeme olnud. Aga kui inimesel on rõdu ja ta seal suitsu teeb siis no kammmooon minul on jumala suva. Pean silmas sellist kes ei kiigu üle serva ja ei puiska tuhka alla. Seda keelata oleks absurd juba. Kellele ei meeldi võib samamoodi öelda, et ostku eramaja. Kellegi lahtise akna all pole loomulikult inimlik seda teha.

    NB: Ise pole suitsetaja ja isegi suitsuhaisust hakkab halb.

  13. Hahahhaha. Mul on suisa 2 hullu naabrit. Üks on konkreetselt minu all ja ongi paberitega hull. Mingi aeg jätab oma rohud võtmata ja siis jälle krutib. Probleemid on temaga aga siis kui ta lisaks rohtude võtmata jätmisele ka alkoholi tarbib. On pannud oma köögi põlema. (No seda võib tegelikult kõigil juhtuda kogemata) ja mul uksetaga käinud juutäis peaga. Kui käis siis koputas ja küsis, et kuule kas sa elad üksi? Ma olin eee ei. Tema:aa mehega? Mina: jaaaah. Tema: aa sa uut meest ei taha või? Mina: ei aitähh ei taha. Tema: aa aga sul suitsu pole ?

    Kõrval trepikojas on ka kahtlane tädi. (Ilmselt on tal ka midagi peas paigast ära) mutt on selline, kes lambist tuleb sulle teatama, et tema käis kaebamas meie peale. Kui küsin, et no mis teemal või põhjusel hakkab kosama ja karjuma ja mitte midagi aru ei saa. Põhjust ilmselt ei olegi. Kuna temaga osad seinad ühised siis kolgib mööda seina ja kriiskab, et kas vaiksemalt ei saa. Olgu mainitud, et lastel toas mürada ei luba ja mingid peoloomad või kõvasti muusika kuulajad ei ole. Alguses arvasin, et okei võibolla lapsed tõesti tema jaoks liiga lärmakad. Siis aga hakkasin tähele panema, et kolgib ja kisab ka siis kui lapsed lasteaias/koolis ja ma üksinda kodus. Nt on ta kolkinud mööda seina siis, kui ma telefonist youtubest midagi vaatan. Või siis kui laps täiesti tavalise häälega küsib, et mis täna süüa teen. Nüüd ca kuuaega tagasi hakkas naabritele kurtma, et tema kardab koguaeg ja naabrid soovitasid siis arstile pöörduda. Nüüd ongi oma 20 päeva kindlasti haiglas istunud. Selle mutiga on igal teisel mingid probleemid ja tädi neid probleeme ise leiutanud. Varem oli meie korteris elanud pere imikuga ja see oli neile siis koguaeg politseid kutsunud kui beebi nuttis. Korra käis mul ka uksetaga kriiskamas (põhjus jällegi teadmata, sest mingit vastust küsimusele milles probleem on, ma ei saanud) ulatasin siis telefoni, et kuna me teineteisest aru ei saa ja probleemi sedasi lahendada ka ei saa kutsugi politsei. Kadus kohe.

Comments are closed.