Paljulapselised pered on out

Mu tädi helistas mulle just ja küsis, kas ma suhtlen Kirsti Timmeriga, et kui ta teaks tema emaili, siis ta kirjutaks talle ja kiidaks teda.

Kirsti arutleb tänases Naistelehes selle üle, et mõned saavad palju lapsi selleks, et lastetoetuse eest uus doos või viinapudel soetada.

Mu tädi meenutas mulle seda, kuidas mu ema ei sallinud paljulapselisi peresid (UPD: pean silmas 10 ja enam last peres!) ja ma olen temaga üsna sama meelt. Milleks teha endale 18 last ja siis halada, kuidas pole süüa, riideid ega midagi.

Ma siin mõtlen, kas saada teine laps, kui palju tema peale kulub, kas me saame seda endale lubada. Laps on tänapäeval luksus, sest lastetoetustest sa teda üles ei kasvata.

Mäletan selgelt, kuidas kunagi oli perekond Suitsu – naine teatas silmagi pilgutamata, et tema pole terve elu tööl käinud, sest on KOGU AEG olnud rase, vorsti maitset ta ei mäleta ja ehk oleks keegi hea inimene ja saadaks koolitarvikuid, jalanõusid ja narivoodeid. No nahhuinada, hoia oma jalad koos, eks?

Mu ema oli kõva annetaja – vastsündinutele, lastekodulastele andis ta alati asju, kui nad läksid nö oma elu peale, ta toetas kasse ja koeri ja ostis jõulude ajal Prisma kampaanias kärudega toitu abivajajatele. Iga jumala kord palus ta suurelt oma asjadele peale märkida – MITTE ANDA PALJULAPSELISTELE PEREDELE. Enne mingu need või sigadele söödaks, aga lollidele ta head teha ei tahtnud.

Ja nii ongi. Ei ole vaja saada rohkem lapsi kui sa üles suudad kasvatada. Ei ole vaja vinguda, et issand, ei tea kuidas vorst maitseb, sest raha on ainult mannapudru jaoks.

Ma saan aru, et elus võib ette tulla hetki, kui raha polegi rohkema jaoks, aga et terve elu sedasi vireleda – selles ma ei näe pointi. Ma olin oma emal nö ainus laps, noh, õde ka, aga tema elas juba oma elu. Oli aegu kui sõime ainult kuivanud leiba ja silku, sest meil polnud rohkema jaoks raha. Seepärast armastan ma ka täna kuivatatud leiba, aga silke ma vihkan. Ei taha ma mingeid räimerulle või grillräimi või sprotte või mingeid silgulisi.

Aga koolis arvasid kõik, et ma olen megarikas – kui oli vaja kuskile ekskursioonile kirja panna, siis minu nimi oli esimene, mulle ei antud isegi koju kaasa seda paberit, millele ema pidi alla kirjutama, kas ma osalen. Kõik õpetajad arvasid, et meil raha jalaga segada ja ma nagunii osalen.

Jah, aga selle taga olid mu ema tööpäevad – hommikul kell seitse äratus, et mind kooli saata, üks töö ja teine töö, koju jõudis ta kell kaks öösel, et paar tundi magada ja jälle minna. Selleks, et ma saaks käia ja teha ja olla. Aga rohkem lapsi ta ka ei saanud.

Kuidas teie suhtute paljulapselistesse peredesse? Kellele annetate kõige meelsamini? Kui tihti te annetate? Kas ainult jõulude ajal?

Samal teemal

78 kommentaari

  1. Ma julgen vastu vaielda. Mina olen ka suureperelisest perekonnast (5 last) ja ei ole midagi nii, et ainult harimatud inimesed teevad endale nii palju lapsi . Ja et kõik suureperelised on vaesed. Ei maksa üldistada, kui ikka väga ei tea, siis pole mõtet nagu väga sel teema sõna võtta. Jah, on ka inimesi, kes teevad raha pärast lapsi, aga oled sa kindel, et kõik sellised on? Ja muideks kõik minu õed-vennad on iseseisva elu peal, keegi kedagi ei toeta ja kõik on üpriski edukad. Aga tundub, et kõik suurpered tuleb lahmata vaeseteks ja arututeks joodikuteks.

    1. pean silmas SUURELAPSELISI peresid, viis pole palju, 12 on juba ebanormaalselt palju :D

      1. Pere, keda mina silmas pean, on üles kasvatanud 10 väga toredat ja hakkajat last. Pereisa on ettevõtja ja tegus mees.

      2. Ei saa aga vastu sellele, et paljulapseline pere algab juba 3.lapsest. Seega sa ei saa öelda, et 5 ei ole palju. Ja see on tõesti teema, millest rääkides võiks enne natuke mõelda ka. Kõik ei ole äpud..

        1. johhaidi, mu point on selles, et üldiselt saavad inimesed aru, miks nad lapsi saavad ja need tuleb üles kasvatada, aga siis on hulk lambaid, kes vaid poegivad.. saad aru või ei? kui ei, siis ära kommenteeri :D

          1. Nüüd tahaksin võtta sõna selle teema kohta,mis out. Palun mitte üldistada… Ma ei tea,vihkan sõna poegivad.Teate naised,*poegida*ehk harakaemasid on ka ühe lapsega ja ka paari.. Lubage vahele sähvatada,et jube ess tunne ikka,kukkuge nüüd pikali,ma ei tea .. minestage kasvõi ära,ent ma olen hetkel 1 kuu ja nädala vanuse pesamuna ema-kes on minul 9 LAPS!!

    2. Ma tean ka mitut väga toredat ja endaga toime tulevat suurperet. Kuid probleemiks on just need, kes muretsevad karja lapsi ja siis läheb lahti: raske, raha pole, süüa pole, mitte midagi ei ole, keegi ei aita, riik ei aita jne. Vaat sellised inimesed on mõtlematud ja suisa kurjategijad, Sünnitatakse siia ilma lapsi, kellel ei ole lõpuks mingeid võimalusi paremale elule. Ei ole laps süüdi, et kodus pole süüa või mingeid elementaarseid tarbeesemeid. Ja mina küll sellest jutust välja ei lugenud, et kõik suured pered on harimatud. Jutt on ikka vastutustundest ja mõtlemisvõimest. Iga vanem peab mõtlema juba enne lapse sündi, kas on võimalik veel ühte last kasvatada, on selleks raha, tervist jne.

    3. Mina olen oma pere viies laps (pesamuna). Minu vanemad elasid ENSV ajal hästi ja said ka mind, sest siis oli veel neil hea aeg, kus maksis ka see kui hästi tööd tegid ja vaeva nägid. Minu vanemad ei joo ega suitseta. Oma palgast hakati maja ehitama ja olid oma unistused jne. Siis tuli aga Eesti aeg ja viletsus, samas vanemad tegid kõik, et oleks riided seljas ja kõik muu vajalik olemas ja õed-vennad said käia välismaal. Vahepeal küll oli väga raske. Mul ei olnud küll ratast ja korralikke suuski, aga muidu üritati ikka võimaldada erinevaid asju.
      Mina ise ei anneta (reklaamid selle kohta ajavad öökima, sest lapsena mõtlesin, et miks mina siis kehvem olen, kui lastekodulapsed), meie ise pidime ise hakkama saama ja saagu teised ka. Riik aga koorib seitse nahka! Toetame paljulapselisi ja haigeid. Minu vanemad tunnevad seda hetkel kohe eriliselt, sest riik on mu isa tervisele põntsu pannud ja pidevad kohtus käimised ja õigluse eest võitlemine on oma jälje jätnud minu vanemate tervisele.

  2. See on ainult üks äärmus. Tean paljulapselisi peresid, kes saavad oma elu ja majandamisega väga ilusasti hakkama. Kahjuks räägitakse ainult neist peredest, kes hakkama ei saa ja jäetakse tähelepanuta need, kes saavad. Sedasi üldistada on kuidagi meelevaldne.

    1. Mina sain just nii aru, et juttu ongi neist, kes saavad lapsi üle oma võimete. On inimesi kes saavad hakkama 10 lapsega ja on neid kes ei tohiks ühtegi teha, sest endalgi on raske hakkama saada.

  3. Rikkad inimesed ka ei tea, kuidas “tavaline” vorst maitseb :D mõni chorizot võib-olla kehvematel päevadel näksib :D

  4. Olen ise paljulapselisest perest.
    Vihkan makarone ja tatart, sest see toit oli terve mu lapsepõlve top1. Väga rõve. Meie puhul vist polnudki asi niivõrd selles, et meid palju on, vaid et ema ei osanud kõige selle kõrval ka elada.. Ikka tõmbas pidu ja möll rohkem, kui töö..
    Aga endal on mul 2 last ja suudan neile korralikku elu pakkuda. Mu ümber on mitu suurt pere, kes ka vireleb.. olen sama meelt.. milleks ma tõmblen ja aitan,kui titevabrik muudkui toodab. Lastest on kahju.

  5. Annetan, aga ainult sellepärast, et lapsed pole süüdi ema rumaluses ja vastutustundetuses.

    1. Arvan sama, lapsed pole selles süüdi kui vanemad lo**id on! Milleks karistada last? Võib olla edaspidi jaadaksegi teda terve elu “karistama”,et on pärit suurperest.. Kurb, kõiki valikuid ei saa teha oma elus ise!

  6. Lapsed ei ole süüdi vanemate valesti elatud elus…. Ma olen nõus, et see pole normaalne, kui saadakse lapsi kuid üleskasvatamiseks raha pole. Aga laps kahjuks enne sündimist ei saa vajutada nuppu, et valida kuhu ja millisesse peresse minna.

  7. Paljulapselistesse perekondadesse suhtun neutraalselt, lihtsalt ei meeldi üldistada ning osade jobude vigu ei hakka ka tervele kommuunile pähe määrima. Paljulapselisus on tänapäeval minu meelest 3 ja enam last ning selliseid peresid on Eestimaal ikka väga palju. Neid, kes kenasti hakkama saavad on kindlasti rohkem kui neid, kes vaid käsi pikal kerjamas käivad. Ise tulen neljalapselisest perest, mida loeti samuti paljulapseliseks. Meie olime küll väga heal järjel ja mingit abi kusagilt pole iial küsinud ega saanud. Pigem oleme teisi aidanud. Olen üles kasvanud teadmisega, et lapsed on suurim õnn ja õnnistus. Samas raiuti juba maast madalast sisse, et haridus on oluline ja lapsi tuleb saada hästi kindlustatud peresse. Ja et naised ei tohiks rohkem lapsi saada kui üksi jõuavad üles kasvatada. Ise tahan kah paljulapselise pere luua… Kolm, neli last oleks lahe :)

    1. Jap, just vaatasin järgi, et “pere, kus on 3 või enam kuni 18-aastast last” ehk siis pealkiri on sul tiba halvasti sõnastatud :)

      1. point jääb samaks :) ka kolmelapseline (mu enda naaber lapsepõlvest) käis ja kerjas stuffi kokku, endal oli raha nii et maa oli must, aga peaasi, et sai halada ja manguda linnavalituses.

  8. Jutt on karm aga õiglane, ise olen täpselt sama meelt. Sama emotsioon on mul tekkinud ka kodutundega. Ma saan aru et on raske elada ja mis iganes, aga kes palus saada sada last, siis pöördutakse teiste poole et palun aita. Enne võttegrupi tulekut ei korjata isegi põrandalt prügi ega riideid kokku. Lastest on kahju ainult, sest ega nemad pole süüdi et vanemad lollid on.

    1. Just kodutunde saadetes torkab see valusalt silma,hunnik lapsi eri meestega ja siis armas kodutunne tule ja aita.Ei ole grammigi kade aga abi mingu ikka sinna,kus seda tõesti tarvis!

  9. Mind häiris vahepeal jubedalt see pilt mis Fb-s liikus, mingi riigitoetuse/lasteraha kohta vms.. Ega riik naisi rasedaks ei tee :)
    Ma olen pigem loomade varjupaigale annetusi teinud :) ka sellistel kordadel kui on fb-s abipalve looma ravikulude katmiseks :)

  10. Kahjuks pole sellistele, kes ei tule eluga toime mõtet annetada või kui üldse, siis kas toitu või riideid või mänguasju, aga kindlasti mitte raha. Neid ei aita see raha, lapsed ei saa midagi ja vanemad kulutavad selle mingile täielikule mõttetusele (kes doosile, kes alksile, kes ostab mingi mõtetu jama).
    Neid suuri peresid, kes üldjoontes hakkama saavad, aga mingi konkreetse asjaga abi vajavad võib aidata, kui ei pea ise selle pärast millestki loobuma. Mina näiteks pole suurem asi annetaja, sest mul lihtsalt ei jagu selleks. Kõige pealt peab ikka omad lapsed üles kasvatama (mul 2 ja sellega piirdun) ja siis saab edasi vaadata, kas jagub ka võõraste toetamiseks.
    Proovin toidupanka iga kord mingeid maiustusi osta, kui nad koguvad, aga ma pole tegelikult väga veendunud selle organisatsiooni efektiivsuses. No igal juhul ma loodan, et need maiustused lähevad tõesti lastele, kellele muidu neid kunagi ei osteta. Kassitoitu olen ka ostnud, kui poes kogutakse. Rahalised annetused nagu ma juba kirjutasin, et pole väga võimalusi, on pigem harvemad ja juhuslikud.

  11. aga need lapsed pole ju süüdi et nad on peres ala 11 v 1 5 laps! Annetaksin neile küll sest nad siiski lapsed!

  12. Ma üldiselt olen ka sinuga nõus, et miks vorpida lapsi, kui sul rahakott nende kasvatamisele peale ei hakka. Ma ei poolda ka mingit ulmelist lastetoetuse tõusu (mul on kaks last), sest see tooks neid peresid veelgi juurde ma kardan.
    Samas, seda ma ei poolda, et suuriperesid mitte toetada, sest need lapsed pole oma vanemate vigades süüdi ja kui nad veel koolieelikud on ja lasteaias ei käi, siis ehk see toetus ongi nende laste ainuke vähegi normaalsem söök peale humanitaarabi kuivainete.

    1. Jutt 100% õige1 Mina arvan, et peaks kuidagi teistmoodi suurelapseliste perekondade lapsi aitama, mitte läbi lastetoetuste… Siis on tõesti nii, et need, kes hakkama ei saa, saavad veel lapsi juurde. Pigem võiks olla suurelapseliste ja raskes majanduslikus olukorras perekondadest pärit lastele lastelaagrid tasuta, hobiringid tasuta, kooli ekskursioonidele võiks nad ikkagi alati kaasa saada jne… Ühesõnaga, et toetus oleks selline, et oleks 100% kindel, et sellest saab kasu ikka laps, mitte vanem, kes selle võib-olla väga valesse kohta paneb….

  13. Ei saa enam rohkem nõus olla!! Ja nendele kes ytlevad et ei tasu üldistada.. Mulle jäigi pigem mulje et Mari-Leen kirjutaski sellest osast kes virelevad ja vorbivad lapsi mitte ei üldistanud. Või sain valesti aru ja laidad ka neid kes hakkama saavad..? :D

    1. need kes hakkama saavad on mõistusega, või lihtsalt hambad ristis saavad hakkama ja ei hala. närvidele käivad need, kes halavad, aga toodavad juurde.

  14. Olen Sinuga üldiselt nõus. Just sellised pered, kes vastutustundetult sigivad on ka minu nn “mustas nimekirjas”. Kas tõesti on siis vaja neid vorpida, kui lapsed kasvavad üles teadmata vorsti maitset või saamata ekskursioonidele? Samas tean ka suurperesid, kes on majanduslikult kindlustatud ja saavad oma “jalgpallimeeskonnale” võimaldada normaalset lapsepõlve.
    Kurb, sest vaesus ja harimatus sigitab juurde vaesust ja harimatust. Seal, kus üles kasvasin elab üks paljulapseline pere, kelle noorimad pole veel võrevoodist väljas, kui juba teismeikka saanud neiudel on kõhud ees. Ja siis kerjatakse FB gruppidest ja muudest kohtadest omale vajalikke asju, sest NIII RASKE ON!!!
    Ma olen peaaegu 30 ja ma ei julge isegi ühte last saada, sest ma tunnen, et ei ole suuteline talle pakkuma kõike, mida ma tahaks ( ei pea absoluutselt silmas seda, et lapsel peaks olema juba lasteaias kõikvõimalikud nutiseadmed ja asjad, aga no liha maitset võiks ta ikka teada enne, kui tasuta koolilõunad hakkavad).

  15. Ma elan maapiirkonnas, kus paljulapselisi on ohtralt. Mitu neist oma lastele täisväärtuslikku elu suudab pakkuda? Null. Lapsed on kasimata ja halva käitumisega.
    Ei toeta ka selliste toetamist. Vedagu persed tööle. Suuremahulised toetused tuleks kaotada, pakkuda neile vbla maksusoodustusi vm.

    1. Elan maal ,mul on 5 last ,käin koos mehega tööl ja lapsed pole sõnakuulmatud põngerjad ,sedasi ei saa ka üldistada.

      1. Neiu kirjutas “Ma elan maapiirkonnas, kus paljulapselisi on ohtralt”… Kuskohast ta üldistas? Lõpetage juba see üldistamise jutt ära, kui reaalselt inimesed räägivad oma kogemustest ja inimestest, keda nad tunnevad..

  16. Minu naabritel ma mäletan oli 12last ja osad olid suuremad ja nad said väga.hästi hakkama

  17. Jutt käib siin siiski nendest kes ei saa hakkama. sest oleme ausad.neile ju annetusi ei viida kes saavad jne.Au ja Kiitus neile kes oskavad elada.ja tõesti on palju lapsi aga suudavad neid ka kasvatada.aga oleme ausad.neid on võrreldes nende külajalgratastega(kõik on korra vändanud)ikka oluliselt vähem. Pealegi inimestele meeldib alati sitast rohkem rääkida kui heast ju ;) :D ja mina ka ei kannata neid.see pidev hala,et mul on niipalju lapsi ja pole neil süüa rääkimata oma voodist v tervetest parajatest riietest, või mis veel tihedam.riik ei aita mind! WTF! kurat tõesti,pane ükskord oma jalad veitsaks kinni ka.kas tõesti pole muud teha siis v kui ainult sugu.ja lastest on tõesti kahju.me ei saa oma vanemaid valida…

  18. Mina olen alati arvanud, ja arvan ka edaspidi, et õige lastearv
    lastearv peres on see, kui toit on laual, arved makstud, lastel normaalsed riided seljas ja kuulõpus enne palgapäeva saab endale veel midagi lubada ka ja veel normaalne summa kõrvale panna säästmiseks… :-)

  19. Minul on 7 õde/venda. Oli ka meil päevi, kus süüa nappis, sest eesti aja tulekuga kaotas mu isa töö. Vihkan silku ja ube, sest olen neid pidanud neid oksendamiseni sööma. Minul endal on praegu 3 last. Suvel sünnib neljas- viimane. Tunnen, et nelja lapsega saab minu piir täis ja üle selle jääksime juba hätta. Toitu meil jagub. Kuigi kahe viimase lapse vahe tuleb napilt aasta ja see viimane polnud planeeritud, on ta siiski olemas. (olen see, kes pille võttes rasedaks jäi). Kavatsus, peale kolme aastat, tööle minna pikeneb nüüd aasta võrra, aga tööandja saab aru. :) Annetanud olen ma ainult sünnitushaiglasse, sest minu arust on paljulapseliste perede suur viga see, et vanemad on lasknud lihtsalt minna.. Et vaatab,kuidas läheb. Nii aga ei saa. Lastega (on siis üks või mitu) on vaja planeerida ja päev korragaelamine viibki sinna, kus keedad veega mannaputru ja nutad, et vorstimaitset ei màleta..

  20. Mul tuleb kohe meelde juhus, kus minu vanaema maakodu lähiselt oli suurpere. Ja ühel ööl suri neil laps ja samal ööl poosid end kettidega üles kaks pulli laudas. Vanemad käisid külapeal ja ütlesid – sitta sest lapsest, selle saab alati uue teha, aga vat pullidest on kahju raisk!
    Mul pole suurperede vastu mittte midagi, kuid 10+ last on ikka vähe palju! Välja arvatud juhul kui saad kolm paari kaksikuid ja nelikud takkatraavi :-D
    Mul on praegu üks, kindlasti tulevikus võiks veel üks olla, aga siis kui rahaliselt seda lubada saan endale

  21. Mina olen üles kasvanud suure lapselises peres, ei kujutaks ettegi, et oleksin üksik laps. Mul on 2 venda ja 4 õde ja kõigiga saan super hästi läbi ja peaks mainima, et õed on lausa minu parimad sõbrannad kellele saan kõigest rääkida. Pere kaks vanimat last on on nelja kümnentates eluaastates noorimad viis on 21-27.( ise olen 22) Jah mu isa on 73 ja ema 64 aga nad näevad vähemalt 10 aastat nooremad välja

  22. Olen 10 lapse ema .Vanim neist 32 ja noorim 8.Olen uhke ja õnnelik,et mul palju lapsi on ja olen nad suutnud kasvatada toredateks ja töökateks.Mulle on lapsed alati meeldinud .On olnud ka väga raskeid aegu,aga ma olen seisnud selle eest et mu lapsed on olnud alati söönud,hästi riietatud ja pole ühestki ekskursioonist või teatrietendusest koolis ilma jäänud.Seda ei saa ma öelda aga väiksemate perede kohta.Ma pole kunagi aru saanud kui nad vinguvad koolikoosolekutel laste jõulupakkide hindade üle,ei luba lastele üritustest osavõtmist jne.Me oleme kõik üks suur üksmeelne pere.Mu lapsed on valitud sõbrapäevadel alati kõige sõbralikemaks lasteks klassis,neil on palju sõpru,tegelevad spordiga,õpivad hästi.Täiskasvanud lapsed on kõik tublid tööinimesed.Ma tean väga paljusid selliseid peresid.Hiljuti oli Lotemaal üritus,kus võis näha suuri peresid.Rõõm oli näha kui eluterved pered need olid.

  23. Mis vahet sellel on, mitu last peres on, kui ei saada eluga hakkama? (et vajatakse annetusi vms elujärje parandamiseks)

    1. täpselt! kui sa saad ühe ja vireled, siis okei, aga siis sa ei saa teist, kolmandat, viiendat ja kaheteistkümnendat

  24. Töötan õpetajana ja olen kohanud mitmeid paljulapselisi peresid, kus üks laps on andekam kui teine ja kõik lapsed on täiesti suurepärased ja toredad. Lapsevanemad on toetavad ja mõistvad.

    Minu meelest peaks nende saripaljunejate asemel rääkima nendest, kes saavad, teevad ja suudavad.

    See tekst siin on nii loll, et mul on paha.

    Ise olen ka suurperest ja kõik oli tore, kuni isa jooma hakkas. Raha tõesti ei olnud siis enam ja kartul oli aasta läbi ainukene toit, aga ema tegi suurepärast tööd ja kõikidest lastest on kasvanud ise hakkama saavad ja normaalsed ( ka mõni üliandekas) inimene…. niiet, loll jutt suhu tagasi.

    Saripaljunejatega peaks tegelema siiski lastekaitse… ja veidi tõsisemalt kui praeguseni, aga üldistada, et suurpered on hälbivad on ränk lollus.

  25. Mina ka seda meelt,et kui juba 5 lapsega hakkama ei saa ,aga ikka tuleb igal aastal uus juurde ja nii senikaua kuni tuleb …… ikka tuleb mingi hetk vaadata endale silma ja mõelda – kas saad hakkama
    On kindlasti 10 lapselisi peresid ,kes ilusti saavad hakkama ja ei virise .Aga nt oli kunagi saade ühest perest kus oi vist 9 last 10 tulekul – elasid ära ,aga väike niuks-niuks oli ikka juures asjal ja siis selle ema lause ” Sünnitangi veel – Eesti Vabariigi kiuste!”
    Keda ta kiusab!!!!!
    ja riik ei pea meie lapsi kasvatama-ülevalpidama – ikka ise peab sellega hakkama saama – tore kui riigipoolt on mingi abi ja toetus. Eelkõige võiks see toetus olla suurem siis kui juhtub midagi ühe vanemaga või tõesti kaotab üks vanematest ootamatut töö – mul on kahju lastest kes kannatavad sellepärast,et vanemad vastutustundetut teevad aga pudinaid juurde – mõtlemata ,et nad kõik on vaja ka inimväärselt üleskasvatada
    Väiksed lapsed – väiksed mured/kulud – suured lapsed suuremad mured/suuremad kulud :)
    Endal on 4 last – saame hakkama ei kurda – aga rohkem plaanis küll ei ole :)
    Ise kasvanud 6 lapselises peres ja tean mis see on :) Ent samas nüüd suurena on päris äge,et meid nii palju on :)

  26. Minu arvates on rumal ikkagi nii üldistada.
    Minu tädil on 10 last, nüüdseks kõik juba oma elu peal. Alati on nad endaga väga hästi toime tulnud ja ära majandanud. Elavad oma majas, kunagi peeti ka loomi (lehm, sead, kanad), nüüd enam mitte. Eks kindlasti on tulnud ka arvutada, et millist vorsti osta, aga samas on vorst alati laual olnud, õhtusöögi hulgas mingi liha ja enamasti ka magustoit laual. Lisaks võttis tädi alati ka meie pere 3 last suveks enda juurde, eks mu ema ka andis oma osa meie ülalpidamiseks, aga mäletan, et tädi ise kunagi ei küsinud, sest need mõned väiksed lisasuud ei tundunud talle tapva lisakohustusena.
    Alati käisid tema lapsed ka kooliekskursioonidel, teatrites ehk siis igal pool, kus ka ülejäänud klass. Seega on inimesi, kellele pole 10 lapse kasvatamine mingi probleem ja samas neid, kes ei saa ühegagi hakkama.
    Kindlasti on ka neid, kes teevadki lapsi vaid raha saamise eesmärgil, vot nendest lastest on kahju, aga üldjuhul ei küsita sellises peres kunagi toiduabi vaid ainult rahalist toetust.

  27. Ojaa, ma mäletan sedapr.A. Suitsu. Ma olin tollal klinediteenindaja suures poes ja ta tuli soojaleti äärde, ning ostsi valmis lihapallie, grillkoibasid, pontšikuid jnejne. Kõik valmis tooted, suured lkarbid salatid.Tekkis küsimus, kas inimene, kel pole raha, ostab valmis toodangut-ei osta ikka küll! Ma mäletan seda ilusat pruuni jume ja kulda täis mammit ja kui poiss jooksis ta juurde, et emme anna 100 eeku, et tahab mingit uut mängu osta, siis ilma sõnagi lausumata tegi ema rahakotirauad valla….Ja tean et ta käis ikka korralikult kisamas linnavalitsuses…sellistele ka ei anna isegi leivapalukest mitte.

  28. Ma olen marimell sinuga osaliselt täitsa nõus. Tugev austus on selliste paljulapseliste perede vastu kes saavad hakkama. Tublid.
    Aga minu viimase aja üks suurimaid asju mis mind veitsa nagu ärritab on need naised kes saavad mitme mehega lapsed ja siis nutavad halavad oma alimente. Ka mina olen oma kaks last siia ilma toonud tedlikult,et ükskõik mis elus ka juhtub olen ma nad valmis ka üksi üles kasvatama. Ilma, et peaks hiljem põlvili paluma kedagi. Ei teinud ma oma lapsi ei riigile ega kellegile teisele. Kodutunne on tänuväärt saade aga kui armas emme ei suuda isegi tolmu pühkida ja riideid pesta siis ei ole see asi vaesusest.

  29. Täiesti nõus kirjutatuga.
    Erandeid on, aga nii vähe, et nendest pole mõtet rääkida.
    Ja olen ka arvamusel, et kui peres on palju lapsi, on ilmselge, et neile ei jagu piisavalt tähelepanu ning vanemad lapsed on kohustatud väiksemaid kantseldama. Ja see ei ole õige.

  30. Mulle meeldivad need paljulapselised pered, kes on saanud lapsed selle arvestusega, et need kõik tuleb ka suureks kasvatada. Lisaks võimaldada lastele huviharidust, hobisid ja nt ka kõrgharidust.
    Ma jälestan neid, kes 5 lapsega kuskile osmikusse või “kuuri” kolivad, seal elades veel 5 last juurde saavad ja siis telekas nutavad kuidas riik neid ei aita ja poliitikud on kõik ahned värdjad. Krt võtaks, ega riik või peaminister neile neid lapsi ei teinud. Lisaks on leiutatud rasedusvastased vahendid, peale sünnitust saab spiraali imaodavalt ja sterilisatsioon oleks mõned puhul ka vajalik….
    Paljulapselisus ise pole mingi negatiivne asi aga inimene peaks aru saama, et ise tuleb oma elu elada ja kui sihiks on 10 last siis tulebki välja mõelda kuidas neid toita-katta-koolitada.

  31. Kui mul oleks rahaliselt võimalik annetada, siis annetaks ma ka nendele suurperedele. Miks? Sest Lapsed ei ole süüdi oma vanemate vigades ja oskamatuses jalgu mitte koos hoida.

    1. jah, aga kui palju jõuab sellest rahast lasteni? võibolla lähebki viinaks ja muuks..

      1. Ma ei mõelnud just rahalist toetust vaid just nimelt need toiduabid ja riided-jalatisd-koolivahendid.

  32. Siin tulekski eristada kahte tüüpi suurperesid: need, kes teevad lapsi aina juurde ja juurde ise elades viletsates tingmustes ja pidevalt abi paludes nind neid, kes tõesti pingutavad ja elavad väärilist elu ja kelle olemasolust me ei pruugigi teada, sest nad ei ela võibolla niiöelda meie külas ja nad ei palu kunagi kuskil abi jne.
    See esimene peretüüp ajab mind ka tõesti vihale ja ma ei suudagi vahest vaadata neid Kodutunde ja mis iganes saateid, kus neid aidatakse. Samas mul on hea meel, et lapsed abi saavad ja saavad kordki elus normaalsetes elutingimustes elada :)
    Ja mis eriti vastukarva käib on see kui paljud lapsed on tehtud erinevate isadega ja neid muud kui tehakse ja tehakse…uus mees uus laps reegel!

  33. Äärmusi on iga suurusega peres, ka ühe-kahe lapsega peredes võib esineda äärmist vaesust, nälga, rumalust, narkomaaniat, alkoholismi jms. Kindlasti ei ole kõik suurpered sellised, alles hiljuti jooksis ju Kanal2-s miski reality-seriaal “Jane ja Urmet…” (kahjuks täpset nime ei mäleta) ja nii palju, kui see mul tapeediks mängis, oli see pere küll igati tubli, igas mõttes- korralikud, puhtad, toidetud ja ka töö tegemist õpetati lastele.
    Annetamisega on selline asi, et mina annetan aastaringselt, aga valin väga hoolega, kellele ma annetan. Näiteks SOS Lasteküla olen ma enda jaoks välistanud, sest kui jõulude ajal vaatasin SEB soovidepuust nende soove, tundus nende kingisoovide järgi, et neil on kõik olemas ja elavad paiguti paremini, kui nö päris peredes lapsed ( ma ei räägi siin laste individuaalsetest soovidest). Aga üldiselt on minu moto- head teha on hea! :)

  34. Tegin äsja igakuise püsikorraldusmakse Pesaleidjale. Lisaks annetan iga kuu mingi summa enneaegsetele lastele ning Pelgulinna sünnitusmajale. Vahel ka õnnetusse sattunud inimestele ja operatsiooni vms. vajavatele loomadele. Paljulapselistele peredele ei anneta. Lapsed küll ei ole, jah, süüdi, et vanemad sellised valikud teinud on, aga ma ei teagi…

    Üldiselt arvan, et kui on tahtmist ja võimalusi, siis miks mitte saada palju lpasi. Nt see Jane ja Urmet + 10 taolised pered. Või meie naabermajas elav 8-lapseline pere, kellel ongi endal aed, kasvatavad seal kõike mõeldavat, lapsed käivad suviti tööl, ema ning isa töötavad mõlemad kodust. Lapsed alati puhtad, hästi riides ja hästi kasvatatud. Neid vaadates mõtled küll, et päris tuus oleks nii suurt pere omada.
    Aga siis paned teleka tööle, vaatad veits Kodutunnet, kus on nt. kaks tervet noort inimest, räägivad, kuidas tööd pole, kuidas lapsed “tulevad”, kuidas elatakse lapserahadest ja sealt raha ju remondi jaoks ei jää, taustaks koristamata prügimäge meenutav elamine… Ma ei hakka kedagi hukka mõistma, aga kui inimesed ise ei mõista, et lapsi ei peagi kasvatama riik, vallavalitsus või sugulased, siis vahel tahaks küll koledasti öelda.

  35. minu kodukohas elab üks pere, kellel on vist 8 last ja viimasel ajal pole vist juurde tulnud, sest naise tervis ei kannata välja, aga ma ei imestaks kui neid kunagi veel tuleks. Iga aasta läheb sel perel laps esimesse klassi. Usulistel põhjustel ei pidavat see naine rasedusvastaseid vahendeid kasutama. Ja siis nad kolivad üürikast üürikasse, keegi neid ei taha. Lapsed lõhuvad kõik ära, kasvatamata noh. Autot neil ei ole, traavivad mitme vankriga ühest alevi otsast teise. Lastest on kahju. Tean juhtumit, kuidas ühel lastest oli jalgevahe kõik punane ja punniline (lasteaias teine lapsevanem nägi), sest laps (6.a) lasi jätkuvalt öösel alla ja keegi ta pükse ja voodipesu ei vahetanud. Mõelda kui valus see tegelikult olla võib.
    Üks juhtum oli aga selline, kus kahel hariduseta alkohoolikult oli kaks last (tollal u 4 ja 6 a). Tegelikult olid vanemad hoolivad (nt lasteaeda oli mingit raamatut vaja lapsest teha ja isa tegi kõik valmis, küll suurte kirjavigadega aga ikkagi) ja viisid lapsi lasteaeda ja tõid neid (no vahel käis ka sotstöötaja järgi sest keegi ei tulnud lastele järgi aga lapsed anti ikkagi vanematele tagasi). Lapsed olid ka tublid, suurem keetis ise makarone ja nad said koos ilusipti hakkama. Lõpuks koksas naine mehe maha ja siis võeti lapsed lõplikult ära. Siis räägiti ka palju sellest, et kui ikkagi riik näeb, et inimene ei saa endagi eluga hakkama siis võiks lapsesaamisvõimalused ära võtta. Mis lapsepõlv neil lastel oleks?

  36. Täiesti nõus Marimelliga. Kunagi oli klassiõde ka 13 lapselisest perest. Ja terve selle aja, kui nad riburadapidi kõik koolis käisid käis vaid üks nutt ja hala. Küll pole süüa, riideid, õppevahendeid jne. Ema käis ainult koolis kurtmas, kui raske on ikka sellise hulga laste kõrvalt leida raha elementaarseks eluks, samalajal tegid nad neid lapsi ju juurde. Ma muidugi vabandan nende perese ees, kes saavad hästi hakkama. Kindlasti ei ole see nüüd mingi näitaja, et suur pere siis kohe virelevad. Aga igaüks peaks tõesti sellise panuse iibe tulevikku anda mis oleks võimalik ka normaalselt üleskasvatada.

  37. Mul on nagu praegu see, et kas võtta üks kass lisaks või ei :D Aga mul on praegu ka vaid üks kass. Laps on ka. Mehe lastega kokku 3 :D Ja vb tahaks endale veel ühte last ka, no nagu mõtlen, et üks on vähe. Aga MIDA see 9 lapsega pere nagu mõtleb? Et teen 10nda ka, et hea ümmargune number v :D Ei saa ju olla 9 lapsega sellist sisemist tungi, et no üks on veel puudu :D

  38. Julgen väita, et kõikide kümne- ja enamalapseliste prede vihkamine on küll pisut ülepingutatud. Tean isiklikult mitut perekonda kus on 10 last. Nad saavad väga hästi hakkama. Kui neile pakutakse sotsiaalset abi, siis nad keelduvad sellest, kuna nad ei vaja seda. Lapsed on alati hoolitsetud, kõhud täis ja saavad ka ekskursioonidel käia kui vaid soovivad. Ka vorsti maitse pole neile võõras. Muidugi on ka neid peresid kus lapsi tehaksegi vaid raha pärast, aga no mida sa tahadki saada inimestelt, kellele pole väiksest peale muud õpetatud. Vaesus sünnitab vaesust, nagu öeldakse. Kui sellest ei tahetagi välja rabeleda, siis andku aga minna. Olen muidu ise ka seda meelt, et lapsi saagu need kes suudavad last ka inimväärselt kasvatada, aga et kedagi lasterohkuse tõttu vihata, on juba natukene liig. See, et vanemad on rumalad, ei tee lastest kohe rumalaid. Laps ei ole süüdi, et ta vanemad on sellised nagu on. Vanemaid ei saa me keegi ju valida…

    1. ma ei vihka neid, vaid ei saa aru. miks on vaja saada sada last ja siis ohkida kui raske on

  39. Mul oma sugulane on nn. sarisigija. Tal küll 5 last (kõigest!) aga oleks neid ka enam, kui poleks olnud ära kukkumisi või katkestamisi… Enamasti erineva issiga tehtud kah teised. Tema väidab, et Talle meeldis rase olla! Kas ta saab hakkama majanduslikult!? Eip… kindlasti mitte. Aga uhkus tal ei luba ka abi küsima kuskilt minna. Ennem hoiab lapsi nälgas ja räpastena, kui läheb abi küsima. Põhjendab ennast sellega, et See karastab lapsi ning lapsed ei kasva materjalistidena ülesse. Reaalsus on aga see, et üks laps on kodust pidevalt jooksus ning nüüd ka asenduskodus (tglt ka sealt juba jooksis minema). Ülejäänud veel liiga väiksed aga tundub, et vanuselt järgmine on sama teed minemas…

    Anntused? Rahalisi annetusi ma teinud pole (piinlik veidike…aga pole endalgi väga seda ) aga olen andnud palju riideid/jalanõusid… toiduaineid… Mul pole mingit missioonitunnet, et Jõulude ajal peab nüüd rohkem mõtlema. Kui tuleb tahtmine, siis…

  40. Aa… ja selle Reformierakonna plaani peale, et alates 3ndast lapsest lapsetoetus 300€ … Jap! ma usun, et on tõusmas laste sündide hulk madalamateklasside või alko/narko-sõltlaste hulgas… 5 last ja sissetulek missugune… Eks siis tekivad ka uued töökohad, kuna lasterahadest elab ära küll – Milleks siis enam mingi 400€ eest kuskil poes orjata…

  41. Esimest korda kirjutan Su blogis kommentaari, lihtsalt ütlesid kõik välja,mida mina koguaeg mõelnud olen, ilusatamata ja ausalt! Ei mõista neid inimesi ja annetada neile ei taha. Kuid mõnikord siiski saab mõni asi kuskil ära jagatud, mõnel paraku pole isegi tänutunnet vaid peetakse elementaarseks,et neid peakski aitama,absurdne. Endal üks laps ja tõenäoliselt nii jääbki ja olen igati nõus,et naine peaks saama nii palju lapsi kui jaksab üksi üleval pidada. Armastus ju võib kesta elu lõpuni,aga õnnetusi ja kõike muud võib elu kahjuks ikka tuua.

  42. Ma olen su kirjutisega 100% nõus. Kindlasti on igasuguseid erandeid, aga kui ma vaatan oma vanemaid (olen ainuke laps) või oma elukaaslase omi (ta kõige vanem ja siis veel 5 tükki..) Kui on vähem lapsi, siis saab ikka elu ka nautida ja ilma näha :) No ja kas neid lapsi ikka on vaja saada nii palju :D Ja erilised plusspunktid selle lause eest, et laps on tänapäeval luksus, nii on.

    1. Nõustun arvamusega. Lugesin läbi kõik kommentaarid ja ikka kajab suurelasteliste jutust läbi lause – “saab hakkama”. Kas laste jaoks on vaja nö hakkama saada? Lapsed tahavad tähelepanu, hoolitsust jah, ka karastust tulevaseks eluks, kuid mille arvelt. Ehk ei oska need lapsed rohkem midagi tahtagi, kuid mis on sellise pere eesmärk tänapäeval, kus on 10 last? Minevikus oli põllule tööjõudu vaja, aga nüüd? Emale meeldivad lapsed? Mulle ka meeldivad, aga ma ei hakka endale ka koju lasteaeda vorpima – sellega teen ka mehele karuteene, kellest moodustubki tööloom. Ja siis pere saab hakkama ja kõik on rõõmsad…
      Ei, mina tahan, et minul on lapsi nii palju, kui suudan neile lubada – parimad ülikoolid, õppereisid jne. Rohkem kui 3 meie pere ei suudaks väärtuslikult üles kasvatada ja meie oleme mehega üle keskmise palgaga haritud inimesed.
      Ise olen samuti 3-lapselisest perest. Meie pere oli nö rikas ja puudu millegist polnud – ema ja isa käisid tööl, oli eeskujuks ja haritud. Nö “hakkama saamist” ja olelusvõitlust polnud…a la, elementaarne söök, ekskursioon ja edasi elame õhust ja armastusest.
      Olen täheldanud veel, et suurte perede lapsed – eriti vanemad, kes on pidanud noorematele tasuta lapsehoidjad olema – on väga ambitsioonikad ja edasipürgivad. Miks? Mitte vanemate suurepärase töö pärast, vaid sest nemad ei soovi lihtsalt “hakkama saada”.

  43. Täiesti vastik on lugeda seda postitust. Ikka veel paneb imestama, et inimestesse nii palju õelust ja rumalust mahub. Võta sellise pere ema ja vii nt naistearstile või õpeta, kuidas rasestumisvastased vahendid toimivad, hakka ise ühe pere tugiisikuks ja õpeta kõige lihtsamaid toimetuleku võtteid, võta 1 kehvast perest laps ja vii matkama või osale “Suure õe” projektis ja aita reaalselt kedagi. Sa arvad, et kui Sa siin massidele kirjutad, et nahui nad paljunevad kui hakkama ei saa, et siis nad seda enam ei tee?? Muidugi, mida nad lollid paluvad abi, ise on ju süüdi .. laseme aga lastel koerte moodi üles kasvada või elada kuskil urkas ilma vee ja kanalisatsioonita.. ise on süüdi ju. Südame ajab pahaks. Ja see ka, et tõesti mis suurpered.. hulgi on samamoodi mitte toime tulevaid peresid, kus on 1-2 last.

    1. Kas ma kutsun üles mitte annetama või aitama? Ma lihtsalt avaldasin arvamust, mida ma nendest EMADEST arvan! Ma ei ole lastest midagi rääkinud. Ja kui üks naine on nii loll, et ta ei tea, kus on naistearsti uks või mis on rasestumisvastased vahendid – sellised ei peaks lapsi saama! Kes ta mees on? Mingi lamba-ants, kes ka mitte midagi ei tea?

      1. Arvan, et tema point oli see, et avaliku elu tegelased peaksid mõtlema, millest kirjutavad. Ühel hetkel tuleb uus postitus, kus sa kirud, miks inimesed on nii ükskõiksed kaasmaalaste vastu ja et nii palju on asotsiaalseid lapsi. Ja nt. võib olla see 12 lapseline pere sai väga hästi hakkama, kuniks üks vanem töö kaotas ja siis alles kõik allamäge läks. Selles suhtes ei ole pilt ju nii must-valge. Jah, selliseid peresid( mitte ainult EMASID) on, kuid pole vaja kirjutada ainult sellest. Mõelge ka enne, mida te kirjutate.

  44. Öeldakse, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi. Tõsi, kuid kahjuks kaugeltki mitte iga arvamus ei ole kuld ja iga teema ei ole ka sobilik arutamiseks kõigile.
    Tegu on väga tõsise teemaga nii Eestis kui mujal maailmas ja sellises kontekstis ropendamine ja “nahhuinaada” ja koolis arvati, et ma olen ilgelt rikas, tõestab ainult ühte väidet Sinu jutus- hea, et sa hoolega mõtled, kas teist last ikka tasuks planeerida.

    Ebapiisav pädevus ja kitsas silmaring kisab absoluutselt igas Sinu lauses, isegi pealkiri sai oma osa. Las iga inimene jääb ikka eelkõige oma liistude juurde, mitte mängigu arvamusliidrit.

    1. Kas ma mängin arvamusliidrit? Kas mu blogipostitus on mingi arvamuslugu kuskil ajalehe veerus!? Ajasid mu blogi segi millegagi?
      Ma kirjutasin just, mida mu ema sellistest EMADEST arvas ja et ma nõustun temaga!
      Ma sinu meelest ei tohikski blogida, sest iga sissekanne on arvamuslugu ja kui see sinu vaateväljaga ei ühti, on järelikult vale!
      Kes siin kitsa silmaringiga ja ebapädev on? :D

  45. Olen ise ka suurest perest ja väga õnnelik selle üle.
    Siiski kui lapsena kuskil jutuks tuli meie pere laste arv, siis kohe vaadati halva pilguga. Küsiti, et kas vanematel oli elekter ära ja miks sigisid nagu jänesed. Hakkasin tasapisi oma õdede ja vendade arvu mitte mainima.
    Kes meie pere tundis, teadis et me oleme heal järjel. Küll aga on kahju suurperede kohta käivatest eelarvamustest.

    Samas saan aru, et teema oli mõeldud nendest suurtest peredest, kes hakkama ei saa, aga siiski tegi haiget. Ja olen nõus eelnevate kommenteerijatega, et milles need lapsed süüdi on, et näiteks toidupangast nad head toitu vahelduseks ei saa.

    1. Kui sa oma kommentaari lõpus vihjad sellele, et mu ema või mina ei anneta suurperedele/lastele, siis.. Nagu ka siinne kommentaarium näitab – neid kes neile annetavad.. Neid on. Nad ei pea kurvalt pealt vaatama kuidas teised saavad ja nemad ei saa.
      Igal inimesel on õigus ju annetada kuhu ja mille tarbeks ise soovivad.
      Ma kujutan ette, et on palju neid, kes ei anneta vastsündinute heaks või loomadele või kodus peksa saanud emadele või.. Kõigil omad põhimõtted. Ei tasu kohe hukka mõista inimest, kes sinuga 101% samamoodi ei mõtle!

  46. Naljakas, et Sa nii kergesti närvi lähed kommentaaride osas, mis sinu maailmavaatega ei ühti. Proovi arendada rohkem kriitilist mõtlemist ja vaata maailma veidi laiema pilguga.
    Kui Sa sellise teemaga välja tuled (vahet pole kas sa teed seda blogis, ajakirja artiklis või mujal), siis võiksid Sinu arvamused olla paremini põhjendatud. Hetkel on tegemist lihtsalt rumala lahmimisega.
    Ma tean mitut suureperet, kus on palju lapsi ja see valik tehti teadlikult. Jah neil ei ole kõiki võimalusi, mis 1-2 lapsega peredes, aga nad on väga õnnelikud ja kokkuhoidvad. 1-2 lapsega peredes on samuti vanemaid, kes eluga hakkama ei saa ja kerjavad staffi igalt poolt kokku. Seega pered on väga erinevad. Parem psüühiliselt terve suurpere, kus mõni ekskursioon jääb vahele ja toit ei ole alati viimase peal, kui 1-2 lapsega pere, kus peresuhted on korrast ära, olenemata sellest, et lapsel on võimalused igal pool käia jmt.

    1. Jahh, aga ennem, kui selline teadlik valik
      Tehakse , kas mõeldakse ka laste heaolule,
      Või ainult ISEKALT TAHETAKSE palju lapsi,
      Omamata selleks reaalseid võimalusi :( ?!

  47. Oeh ma tavaliselt ei kommenteeri, aga need vinguvad suurte perede vanemaid on hale vaatada. Mu ema on 10 lapselisest perest ( lihtsalt aeg oli selline ja see oligi normaalne, kuigi vanaema on tunnistanud, et ilmselt vähemaga oleks lihtsam olnud, aga üles kasvatatud sai kõik ja veel oma jõudude/ rahadega). Ise olen ka “suurest” perest ( 3 last), mis on pigem selline normaalne laste arv. Teinud ise Gümnaasiumi ajal vabatahtliku tööd puudustkannatavate peredega,siis olen mina igati nõus postituse kirjutajaga, sest Eestis on pigem rohkem neid peresi ( suuri siis), kus on laps pigem üks pisike lisaraha teenimise koht. ( see ei pea kindlasti tähendama seda et ema oma lastest ei hooli). Samuti ma olen veendunud, et on palju selliseid peresi, kus on rohkem kui 5 last ja kõik on korras ning armastust jagub naabrilastelegi ning finantsiliselt on kõik korras. Kuid pered, kelle laste pärast mina aastaid tagasi kodus nutsin, olid pigem just mitte just kõige lillelisematest peredest. Ja nagu mina ise armastan öelda: Lapsi on lihtne teha küll, aga nendest tuleb inimesed ka kasvatada ning see ei pruugi nii lihtne olla! Päikest kõigile!

  48. Mina olen seitsmelapselisest perest ja pole oma vanematega kunagi läbi saanud.Pidin kaltsudega koolis käima ja kuskile reisile või väljasõidule saime ka ainult siis kui ise vallast abi küsimas käisime.Terve kooliaeg narriti meid et olime vaesed ja paljulapselisest perest.Ei olnud meil kindlat kodu, pidevalt kolisime.Ema ütles kohe et tema sai meid palju sellepärast et tal pensionipõlv meie toetuse näol kindlustatud oleks.
    Endal üks laps ja rohkem vist ei tahagi.Enda laps sellist viletsust kannatama ei pea, vahel tundub mulle et ta saab asju ülearugi.Kuid olen samas ka range ema.Laps teab et asjad ei tule niisama meie mehega rügame selleks tööd teha, laps peab oma asju hoidma ja meid austama , mitte teatud kohta saatma.
    Oleme suutnud mehega pingutada ja muretseda enda elamise ja auto, küll pangalaenuga aga ikkagi.Mõlema laenujääk on väike, vast õnnestub ka vanaduspõlveks maja osta.
    Oleme 24 aastased.
    Samas õdede-vendadega saame hästi läbi,kuigi kõigil neil on raske meie lapsepõlve meenutada ja sellest me ei räägigi.

  49. Nõustun täielikult, et lapsi tuleb saada ikka mõistusega, Jah ma võiks ka ju koju lasteaeda tahta aga kes nad üles kasvatab.
    Seoses toetustega, siis meil maal ku mul ema elab on vald vahel joodikperede puhul isegi nii teinud, et toetus määrataske aga ei anta inimesele vaid viiakse otse poodi, et siis sealt saab toitu võtta mitte viina osta ja need kuradi jobud võtavad koti täie toitu, viivad poest välja ja müüvad kellelegi maha ning ikka ostavad viina ja lastel pole kodus süüa. Tean et nüüd lisati osadele lastele veel lisatoidukord koolis ja lasteaias ning vist antakse ka koju natuke sööki kaasa, mis on alles jäänud, et tühja kõhuga magama ei peaks minema. No mis elu see on,

Comments are closed.