Ma mäletan, kuidas ma kümme aastat tagasi pidasin suudlemist petmiseks. Täna on see minu jaoks nonsenss. Inimesed muutuvad. Ma mõtlen just, et nende mõtlemine muutub. Mitte, et petjageeniga inimesest saaks nunn. Kuigi ka seda võib ilmselt ette tulla.
Viimaste nädalate sündmuste ja ka minu blogipostituste valguses, olen ma aru saanud, et ma olen muutunud. Mu mõtlemine on ikka kardinaalselt muutunud.
Mäletan, et 10-15 aastat tagasi poleks ma ilmselt mingit petmist andeks andnud. Ma mäletan, et kirjutasin kunagi Õhtulehes ühe arvamusloo, et ei ole võimalik, et sa komistad oma t*ra kellegi sisse. Ei ole võimalik. Täna.. kõik on võimalik.
Ma arvangi, et isegi kui naised seda tunnistada ei taha, või miks mitte ka mehed. Lihtsalt pigem on see, et mehed vist petavad. Või sellest räägitakse rohkem, ilmselt petavad ikkagi naised ka.. Aga mu point on selles, et kui sa oled 25 ja lastetu, niisama kellegagi paar aastat koos olnud, siis sul on pärast petmist nii sitt tunne, et pakid oma seitse asja kokku ja tõmbad minema. Kui sa oled 35 (nagu mina varsti), sa oled aastaid kellegagi koos olnud (me oleme 9), olete ehk isegi abielus, teil on laps(ed), ühine eelarve, ühised tulevikuplaanid.. Siis ma arvan, et on kergem silm kinni pigistada petmise osas.
Ma saan aru, tunne on ikka sitt – petetud pole hea olla, ei mehel ega naisel, sa arvad ehk, et ta ei väärtusta sind piisavalt… Või siis süüdistatakse seda teist naist – on naaskel, ujus mehele külje alla, sebis ära… Teistpidi mõtlen ma alati nii, et ühel kepil on alati kaks poolt. Miks ta pettis? Mis tal jäi kodust saamata?
Ma olin 16, kui mul oli suhe. Endast kaheksa aastat vanema mehega. Kellel oli kodus naine. Kellega ta oli koos olnud kooliajast peale. Ma teadsin seda suhteliselt algusest peale. Võtsin 16aastaselt teadlikult vastu otsuse – ma olen armuke. Ma sain juba siis aru – see, mis nende vahel toimub, pole minu asi. Mina ei saa siin vahel olla mingi moraalijünger – kuule, proovi ikka oma naisega ka, ära nüüd räägi temast halvasti, ta ju armastab sind. See oli nende vaheline asi, millest mina hoidsin eemale. Olingi valmis ja nö nõus, et meie asi toimib seni, kuni meil on hea ja kui see peab lõppema, siis see lõppeb nii ehk naa. Kui peab jätkuma, siis jätkub nii ehk naa.
Viis kuud hiljem tekkis sel mehel võimalus minna tööle teisele poole maakera. Ta läks. Meil oli meeldiv hüvastijätuõhtu ja kõik. Me isegi ei leppinud kokku, et oo helista.. See oligi määratud siis lõppema. Elu läks edasi. Muidugi ma olin kurb. Ma olin 16. Ja armunud. Noh, sama oli ka tema naine. Kes otsustas siis, et mida muud teha, kui võtta ühendust oma mehe endise armukesega ja uurida, kas X on sulle ka helistanud, näe, mulle helistas… Kui ma teatasin, et ei, ei ole ja ma ei ootagi ta kõnet, siis… Ühesõnaga, ta helistas mulle päris mitu korda ja kui ta alguses hooples, siis paar nädalat hiljem ta lihtsalt halas mulle telefoni, milline tont see vend on ja üldsegi, tema nii armastab teda ja blabla. Ta otsis vestluskaaslast, kellega koos seda meest klatšida. Minul polnud sellele mehe kohta midagi halba öelda. Meie suhe toimis. Olenemata sellest, et ta oli nö poolik – armukese tasandil. Meie jaoks oli fun. Ma olin 16 ja ma sain aru, et appi… Ma oleks ka sellise frukti juurest kõrvalsuhtesse põgenenud :D
Minu teada peaks neil hetkel kaks last olema ja nad peaks abielus olema. Võimalik, et mees on korralik ja mingeid libastumisi endale enam ei luba, sai oma õppetunni kätte 20 aastat tagasi ja elu on lill. Ma tõesti ei tea.
Samas ma mõtlen, kui mina oleksin täna situatsioonis, et Meelis petaks, siis ma ei jätaks teda maha, ei pakiks oma nodi kokku, ei haaraks last kaenlasse ja koliks välja. Miks? Sest olles ligi 10 aastat koos olles, saangi ma aru, et see on mingi hetkeline libastumine. Jah, kui see asi kestaks kuid, siis ma ilmselt mõtleks edasi ja ilmselt teisiti. Aga mingi ühekordne „Malaisia tripp“ meid ei lahutaks. Kindel see.
Ja ennetades kommentaare, et me olemegi mingid imelikud vabameelsed, kelle jaoks kõik mõistusevastane on normaalne.. Ei, asi pole selles, et me elamegi mingis vabas suhtes – me ei ole otseselt kokku leppinud, et a) me võime teistega ka magada või b) me ei tohi teistega magada. Meil lihtsalt on kujunenud nii, et ME EI MAGA teistega.
Mõelge, kuidas te ise 10 või 15 aastat tagasi mõtlesite. Kuidas petmist defineerisite? Kui te reaalselt täna seisaks silmitsi, et mees ongi komandeeringus olles kellegagi hullanud. Kui reaalne on see, et te kohe lahku läheks?
Usun, seda on sitt tunnistada, aga te annaks andeks. Võimalik, et te ei oska seda näha enne kui see käes on. Aga näiteks mina ei kujuta ette, et ma oleks Meelisega lahku läinud, sest ta ühel peol vähe ülemeelikuks muutus. Rändom üks kord. Rändom pidu. Rändom naine. Kellega ma siis täna abielus oleksin, last kasvataksin ja koos elu elaksin, reisiksin, blogiksin, ühist äri ajaks? Lihtsalt sellepärast oleks lahku läinud ja draamat teinud, et ta üks kord libastus? Rändom ju.
On Meelis sind kunagi petnud, et pidevalt räägid, kui rändom see oleks? Jah, jääksin ka ise tõenäoliselt lapse pärast kokku, aga kuradi sitt maik jääb peale petmist terveks suhte ajaks ja minul isiklikult selline suhe enam mehe ja naise tasandil ei toimiks, kasvataks lapse koos suureks ja saadaks kus kurat. Petmine pole ok ja seda ei peaks minumeelest tolereerima. Meeldib su blogi väga, aga suht pinda käib pidev heietamine teema ümber, et petmine on rändom.
Ma ei saa seda vist petmiseks nimetada. Me olime nii vähe koos olnud ja meil polnud midagi kindlat. Me polnudki veel nö suhtes või paar. Siis ta oligi nö vaba. Jep, ma olin pettunud. Aga ma pigem panin talle igal võimalikul moel selle pärast puid alla. Siiani teen nalja :D Aga kuna see oligi mingi RÄNDOM üks kord. RÄNDOM eidega. Siis sinna see jäi. Hiljem kujunes meil juba suhe välja ja.. pole 9 a kellegi teisega kumbki meist maganud!
Kui teil polnud midagi kindlat, te polnudki veel suhtes või paar- kuidas see siis üldse petmine oli kui ta teisega oli?? :D
No ei oldki. seda ma ju räägingi. et lamp. Lihtsalt meil oli nagu mingi thing, aga see oli sama rändom ilmselt sel hetkel kui see kepp teisega.
Olin kahe lapse ema, kui mu mees mind pettis. Ja see oli mu elu parim õppetükk üldse.
Teine tibu oli alla aasta, kui mees helistas, et “Vot, ma ei tule ööseks koju”… Jah magamatu öö, mõtted ja terve elu nagu tagurpidi. Polnud me ka kohe suhtlejad (olin ju petetud) . Läks ikka ju kuu, kui saime räägitud, ja mida – Mu armas kaasa teatas, et “tema ikka arvas, et tal on kodus naine, aga mitte ema”. Jah ja nii oligi, ma emmetasin neid kolme kõiki. Tubli mees, et mulle aru pähe pani ja ei olnud mul iialgi hiljem probleemi, et ma olen emme kõikidele. Aga olin ka noor ja roheline siis.
Olgu ta tänatud igavesti.
Vahel ongi vaja teisele näidata, sest sageli oleme kurdid.
Ma mõtlesin ka kunagi, et kui petab siis lihtsalt kõnnin minema. Aga nüüd ühine vara ja palju investeeritud, et nii lihtne see poleks. Ma leian et kui üks kord on petetud ja okei ma annan selle andeks. Siis seda ju ei unusta mitte kunagi ja asi hakkab lõpuks ikkagi mädanema. Õnneks on meil kaaslasega petmisest samad arusaamat. Petmine ei saa juhtuda “kogemata” see on teadlik otsus.
Sa ei unusta, okei, kammid ta kallal paar aastat, lõpuks saad ehk ikka üle ja elu loksub tagasi normaalseks. Seda enam kui ta rohkem ei libastu. Aga no ma ei tea, võibolla ma elan mingis mullis :D
Aga kust ma tean, et see oli esimene ja viimane kord, kui mees nii libastus? Jh, ma arvan ka, et 1 tantsimise või suudluse pärast ei saa lapsega pered kohe lahku minna, aga minu poolt usaldus selle mehe vastu kaoks koheselt. Kust ma tean, et järgmine nädalavahetus ei kordu sama? Ja kui suhtes puudub usaldus, siis ei ole see enam täisväärtuslik suhe :) ja sealt tekivad ka juba järgmised tülid ja lõppkokkuvõttes ongi naine hoopis süüdi, miks lahku mindi :)
Olen nõus. Usaldus lööb kõikuma, kassid veits aega, aga lõpuks sa ju saad üle? Kui sa näed, et oligi 1 kord.. A no jah, kui sa viis aastat armukadetsed ja kammid ja ei usalda, siis küll :D
Nõustun, aga samas ei julge ma kindlalt öelda, et üks rändom sisselibistamine mind asju kokku pakkima ei paneks. Enne kui seal olukorras pole, ei oska ma ka öelda kuidas ma käituks. Ma võin mõelda nii või teist pidi, aga enne reaalselt situatsiooni ei ennustaks ma ka ette. Nagu kirjutasid – inimesed muutuvad, koos sellega vaated ja väärtused.
Täpselt minu mõte!
Hehe, sellepärast sa seda “libastumist” õigustadki, et sul on olnud VAJA andestada. Minu ja ma usun, et paljude teiste jaoks tähendab suhe siiski teineteise austamist.. ma ei leia, et austus on olemas, kui kumbki otsustab teisega voodisse ronida. Ei ole austust ei iseenda ega partneri vastu. Jah, mõistan, et võib juhtuda et peol olles kellegi tähelepanu võib pikaajalise suhte kõrvalt väga ahvatlev näida, aga seda ei tohiks olla raske jätta ala lihtsalt süütu flirdi tasandile.. miks peaks võõra inimesega jagama seda, mis kuulub ühe täisväärtusliku suhte juurde?
Asi pole vajaduses. Kui suhe on näiteks kestnud kolm kuud ja tekib libastumine, on sellest lihtne välja astuda, kui juba kolm, veidi keerulisem, ja kui 13 siis tundub see nonsens. Nagu ma kirjutasin: me ei maga teistega.
Aa kust sa tead et Meelis ei maga teistega ?? :D :D :D sa lihtsalt ei pruugi teada et ta sind petnud on :D
Hm.. ma arvan, et ma esiteks tunnen teda piisvalt hästi, et seda juba tema näost välja lugeda, teiseks millal ta seda muidu teeks? Mingi 5minutilise kähkuka teel lapsele lasteaeda järgi? me suht elame-töötame samas rütmis.
Väga hea oli lugeda.
ma andestasin oma lapse isale nii umbes 5-6 korda kui aru sain et no milleks terve elu andestada.mis point sellel on ta ei muutu ju. Ja kui aus olla siis ongi lastega üksi lijutsam ja parem :)
No kui see on pikaajaline, siis ma saan aru, et kaua võib. Aga 1 x juhtus.. Ma kohe ei hakkaks asju pakkima.
Kortsus paberit enam sirgeks ei saa. Petab 1 kord, tuleb ka teine kord. Alati on põhjus kui minnakse mujale otsima. Kunstlikult olukorda muutma hakates ei jõua kuhugile.
Äkki on vaja sarved maha joosta ja ühest korrast piisab? Ma ei tea, ma ei oska kaasa rääkida.
Jah, ma pole ka nõus, et oli üks kord, tuleb veel. Võimalik et tuleb ja sama võimalik, et ei tule. Kui teine on naistekütt, pataloogiline petja, siis küll. Samas on palju inimesi, kes tõesti üks kord eksivad, kahetsevad ja enam ei libastu.
Mina tean mitut inimest, kes korra libastunud ja iial enam seda ei teeks. Sai ju nähtud kui koledasti see kellegile haiget teeb ning üldjuhul see suvaline peo kähkukas pole iial seda jama väärt. Aind filmides on aplad ja pikad ööd täis kirglikku seksi. Tegelikkus on mõni minut suvalist rammimist. Kui kodus on hea kaaslane siis ei minda enam seiklust otsima. Noh muidugi on ka erandeid kus tõesti on ülim orgia
Mina ilmselt andestada ei suudaks, hoolimata koos veedetud 8-st aastast, abielust, lapsest ja kahepeale ostetud majast. Never say never ja eks reaalsus on siis näha kui selline olukord peaks kunagi tekkima aga ma arvan, et ma olen selle koha pealt liiga egoistlik, et endale nii teha laseksin. Siin tuleb võibolla mängu ka see, et ma tunnen oma meest nii hästi, et ma julgen olla üsna kindel, et ta oleks võimeline petma ainult siis kui ta kellegisse väga sügavalt armuks. Ta on väga tugevate üks naine korraga põhimõttega ning tohutult suurte pereväärtustega, ma lihtsalt ei kujutaks teda lambist kellegi teise voodisse “libastumas” ette. Ehk siis kui ta seal juba oleks, oleks meie suhe ja selle väärtus tema jaoks niiehknaa otsas ja poleks môtet jätkata. Aga ma siiralt loodan, et me ei pea sellise jamaga kunagi tegelema hakkama
Täpselt +1!!
Minu mõtlemine on just vastupidiseks muutunud :D
Kui vanasti ei olnud suudlemine minu jaoks petmine, siis nüüd on. Ja milles on vahe?
Mehes.
Tollal olin koos oma eksmehega ja tagantjärele saan aru et ega ma tegelikult teda eriti ei armastanudki. Olime koos lihtsalt harjumusest ja armukadedust kui sellist üldse ei olnud. Seega oli meil kokkulepe et suudlemine ei ole petmine.
Tollal ma ei saanud ka aru kui palju asju meil suhtest puudu on sest olin noor, roheline ja loll. Ja siis ma suhtlesingi teiste meestega palju, asi läks ka suudlemiseni ja sealt edasi on juba väga kerge kaugemale minna… Ühesõnaga kokkuvõttes ma sain aru mis mul kõik abielus puudu on ainult et tüüp ei olnud nõus midagi ette võtma et abielu parem oleks ja nii see lõhki läkski.
Praegu olen teist korda abielus ja ma oleks murtud, kui mu mees kellegi teisega isegi flirdiks. Kui ta kellegi teisega magaks… ma isegi ei kujuta ette mida ma tunneksin siis. Ja suudlemist pean kohe kindlasti petmiseks. Eriti kui ma nüüd praeguse suhte põhjal tean, et teiste naiste/meeste poole hakatakse ikka siis vaatama kui kodus midagi puudu on… seega üritan ka seda vältida.
Minu mees pettis mind 3 aastat tagasi, see kord läksime lahku aga tuli minu juurde tagasi,palus andeks ja vötsin ta tagasi, selleks ajaks olime koos olnud 6 aastat ja meil oli ühine laps, aga siiani kripeldab sees, et äkki teeb seda uuesti ja ega ma sellest nagunii teada ei saaks.Veel ütlen,et tema on minu esimene ja nii igas möttes. :) ja kui ühe korra veel libastuks siis arvatavasti ei suudaks ma sellega küll leppida. Kuigi oleme loonud endale koos köik.
Mina olen ka 35, 12 aastat abielus olnud ja 3 last saanud, aga võin ka täna öelda (nii nagu 25selt), et jah pakiks asjad (mitte enda vaid mehe omad). Mina ei suudaks peale petmist enam meest usaldada ja milleks selline suhe, kus igakord, kui mees kodust väljub tekib Sul see kripeldus, et aga kuhu ja kellega ta läheb… Mina sellist suhet ei taha ja samamoodi nagu siin üks kommentaator ütles, et kui mu mees petma läheb, siis see on selge märk, et meie suhe enam ei toimi. Ja see jutt, et oii keegi joogise peaga libastus, siis kuulge ka joogise peaga sa saad aru, et tegemist pole sinu kaaslasega ja sel juhul on see ju teadlik otsus riskida oma suhtega. Ja see näitab ka nii mõndagi selle suhte kohta.
päris mitmed viimase aja postitused ilmestavad, kui madalad su standardid nii endale kui teistele on. sa ei austa ennast ega teisi.
OK :D
Mina andestasin enda kaaslasele mitmekordse petmise, kui olime u 3 kuud koos olnud. See juhtus 3 aastat tagasi. Ja ma siiani pole suutnud seda unustada. Jah, see ununeb ja ma ei mõtle sellele pingsalt igapäevaselt, aga ma ei UNUSTA seda mitte kunagi.
Praeguseks on meil ka laps ja oleme kihlatud, aga jah.. Ei saa öelda, et ma pole õnnelik, aga no 100% ei hakka ma teda kunagi enam usaldama.
Miks sa said lapse siis sellise mehega keda sa ei usalda? Ma ei tea.. minu jaoks on suhte alus see, et sa oled nõus ta eest pea pakule panema ja kui ei.. siis polegi ju pointi niheleda!
Petmine/kõrvalsuhe tekib üldiselt siis, kui paari vahel on emotsionaalne side nõrk või puudulik. Sellised olukorrad on lihtsad tekkima, kui elukorraldus muutub kardinaalselt ja uues olukorras on mõlemal keeruline. Just nii juhtus meiega. Ärakõndimine oleks kõige lihtsam lahendus, kuid see tähendaks ka probleemi mitte-lahendamist. Kui petmine välja tuli, olin mina kohe seisukohal, et see on MEIE asi, mitte ainult mu mehe asi. Ja ma saan aru, et ka teda piinas see olukord pikalt. Me olime üksteisele toeks ning kasutasime ka professionaalide abi, et selgusele jõuda, kuidas edasi. Küsimus “kas koos edasi” oli ilmselge, et jah. Muideks, paariterapeudid teavad rääkida, et kui suhtes on olnud petmist ja sellest on koos ülesaadud, on suhe tugevam kui eales varem. Nii on ka meiega, me oleme tugevamad kui eales varem ning ükskõik, mis olukord peaks elus ettetulema, olen kindel, et me koos saame sellest üle. Austuse küsimus- mu mees pole kunagi lakanud mind austamast, see et keegi naisterahvas on talle veel samal ajal sümpatiseerinud, ei tähenda, et ta ei peaks lugu oma naisest ja lapse emast. Ülesaamine võtab aega, kuid siin on ka suur vahe, kuidas ma oma emotsioone kirjeldan, kui mind taaskord mineviku mõtted piinavad: kas etteheita ja sõimata, või rahulikult kirjeldada oma kurbust, pettumust, haiget saamist. Mina ei heida ette midagi oma mehele, ma ei mõista teda hukka, vaid proovin teda mõista; ja tema mõistab mind. See ei tähenda, et ma tolereeriksin petmist, kuid ma saan aru, miks meie olime sellises olukorras ning ma tean, kuidas ma ise pean käituma, et rohkem kedagi kolmandat meie vahele ei tuleks.
Soovin kõigile, et tahe teineteist mõista oleks suurem kui lihtsalt kedagi hukka mõista!
Mulle tundub ka, et sa oled lihtsalt natuke clingy ja liiga sõltuv mehest ja seetõttu pigistaksidki selliste asjade kohapealt silma kinni.
Tasuks ennast austada ja väärtustada, siis ei peaks, huulde hammustades ja pisaraid alla surudes, kõigile uhkustama, kui RÄNDOM see oleks kui RÄNDOM Meelis RÄNDOM pifiga sind petaks ja kuidas sina RÄNDOMLI ära ei läheks.
Ma ei ole anyhow Meelisest sõltuv.
Ma ei mõista, miks peaks ühes täisväärtuslikus ja terves suhtes üldse heietama ümber mõtte, et “kuidas ma käitun, kui ta mind petab”. Sa kirjutad kommentaaris, et siis, kui te veel koos ei olnud, oli su mees teise naisega, et see tegi sulle haiget, sa tuletasid talle seda pidevalt meelde, nö puid alla pannes ja siiamaani viskad selle üle nalja. Kui sellest on nüüd juba 9 aastat ja sa suhtud (ühekordsesse) petmisesse nii vabalt, siis miks sa siiani seda pidevalt meelde tuletad, kui see sind ei häiri? Hämmastav oli lugeda, et ligined 35ndale eluaastale. Kõnepruugi ja vasturääkivuste alusel ma nii palju küll ei pakuks. Eks blogi tuleb kirjutada ikka teemast, mis kõneainet tekitab ja lugejaid toob, aga sul on olnud palju paremaid postitusi, mida olen huviga lugenud.
Igal teemal tuleb kirjutada :) Mind ei häiri mingi 10 aasta tagune sex, see ongi naljakas, sa lihtsalt ei tea tagamaid, mida ma siinkohal ka ei lahka.
Mina ka andestaks. Meil on tegelikult kokkulepe, et abikaasa võib nö “kõrvalt võtta.” Sellise kokkuleppe tagamaid ma lahti seletama ei hakkaks :) Ja samas peab ta meeles pidama, et kõik, mis on lubatud talle, on lubatud ka mulle. Nii lihtne ongi.
Oleme koos olnud 11 aastat, sellest 5 aastat abielus. Meil on kaks last, ühine kinnisvara, ühine ettevõte.
Esimene kord kui ma midagi loen mis s-ta keema ajab. Ilmselt saab sellist asja pajatada vaid inimene, kes ka ise petnud on. Ma ei kujuta ette, et mina oma meest petaks ja kui ta ka mind petaks, siis ma võtaks oma 2 last ja hilbud, ning kobiks minema, või pakiks tema hilbud ja kaotaks ta oma elust. Lastega suhtlemist ei piiraks ja paljaks ei rööviks, aga oma elust kustutaks.
Kui sa väidad end kedagi armastamast ja tahad temaga koos elu luua, olles teadlik, et petmine on range rikkumine selles suhtes, siis on see sama mis pangakonto tühjaks teha ja kaduda. Usaldus ongi 0 ja suhe see enam poleks. Muidugi on inimesed erinevad, tunded ja tunnetega toimetulekud on erinevad, aga meie peres oleks see kõrgema taseme reetmine ja ausalt.. ma pole lapp kus oma solgitorudes käinud -unn- puhastada.
Kahtlen, et minu arvamus vanusega muutuks, sest see on mul vanematekodust kaasa kasvanud.
Oot, midagi on tõlkes vist kaduma läinud. Ma ka ei kujuta ette, et ma oma meest petaks. See ei tähenda, et ma nii mõelda ei võiks, et ma selle andestaks. Ja ilmselt andestaks ka tema, kuigi ilmselt oleks see valus ja usaldus läinud jne. Aga mingi seksi pärast jätta 10 aastat rajatud elu, pere, kodu.. Ma ei usu.
Ma arvan ka, et kuna Sa oled pidanud andestama – ja kuna Sa siiamaani sel teemal naljatled, siis jättis see piisavalt sügava haava – siis oled pidanud oma tõekspidamisi hiljem muutma. Paraku näitab see Sinu väärtust Sinu enda silmis. Olles ise aastaid armastatuga koos elanud, olles teineteise parimad sõbrad ja intiimses suhtes nii füüsilisel kui hingelisel tasandil, tunnistan, et kuigi aktsepteerime teineteist kui indiviide ja erineva iseloomuga inimesi, siis sellest hoolimata oleme nii pimesi usaldavas partnerlussuhtes, et kolmanda inimese intiimne kokkupuude ühega meist lõhuks meie partnerluse. Mingi purjus suudlus suudluseks (kuigi ka see ilmselt häiriks), kuid petmine tähendab ikka seda, et petja on end teadlikult sellisesse olukorda pannud ja teadlikult sellise otsuse vastu võtnud. Sa ei “kuku kellegi sisse”, Sa tead seda ette ja teadmisest hoolimata teed seda. Mis iganes olukord kodus on – kui Sa pole suhtes õnnelik, siis palun lahku sellest, kuid kui Sa kavatsed petta suhet jätkates, siis ära süüdista teist poolt, sest “kodus ei anta piisavalt” või “ei saa piisavalt hellust”. See on kõige nõmedam ja alatum vabandus, samuti näitab see taas kord Sinu väärtust Su enda silmis ja seda, milline nurjatu kaabakas Sa oled, et lubad endal kaaslasele selliselt noa selga lüüa. Usaldus katkeb, partnerlusse/suhtesse tekib auk. Ei, petmine pole okei ka siis, kui Teil on ühised lapsed, abielu, eelarve, laenud vms. See on klassikaline tänapäeva vabandus, miks halvas suhtes edasi olla: sest me oleme abielus, sest meil on ühine liising. Hallooo, kas abielu ja liising on nii tähtsad? Kas ennast lugupidav, austav, armastav, usaldav inimene teeb endale seda? Ei tee. Palun ära lase oma standardeid madalaks. Sa oled palju rohkem väärt kui pettev mees.
Mida ma naljatlen? Ma olen selle enda jaoks loogiliseks mõelnud – seks ei muuda 10a rajatud elu.
Igal ühel on õigus oma arvamusele. Aga minu arvamus on ja jääb,milleks üldse koos elu rajada, kui keegi kolmas on mängus. Jah suhtes on tõuse ja mõõne,aga kui osata oma kaaslast hinnata siis alati saab kõigest üle koos,kui rääkida ja arutada. Need kes pole petmist tunda saanud,ei oskagi sellisesse olukorda ennast panna. Kindlasti sellises olukorras oleks viha nr 1, öeldakse, et aeg parandab haavad, aga kas ikka parandab…kui pead jagama voodit sellise inimesega kes pettis…tavaliselt kehtib üte,kes petab 1 x jääbki korduma see. Proovid küll andestada, kui oled kauem koos olnud inimesega aga see jääb hinge närima…usaldus kaob ja hiljem see rikub või lõhub suhte.
No mina nt oma eksmeest petsin. Meelise puhul ei tule see mõttessegi.
Mu arust see, kuidas sa sellel teemal üsna mitu korda oled sōna võtnud ja üritad näidata, kui savi sul on, näitab tegelikult, et see on sul ikka väga õrn koht ja pole sul nii ükskōik midagi.
Olen armuke. Olen olnud seda nüüdseks üle 5a. Olen 32, tema 25a vanem. Tal on naine ja lapsed, keda kunagi ei jäta. Jah, see teeb haiget ja olen nutnud sellepärast palju. Aga nii on, nüüdseks lepin. Meil on sekssuhe…saame kokku …seksime. meil on koos tore ja halli argipäeva me ei jaga. Ma ei õigusta kumbagi poolt. Aga elu pole mustvalge. Ma ei kahetse temaga hetkegi. Samas õiget paari meist ei saaks never. Ei suudaks mina olle talle igapäevaselt see, keda ta tahab. Ja ilmselt ka vastupidi. Kahjuks. Aga seks on ülihea! Ja ma siiralt tahan talle vaid head ja ei soovi ka ta naisele halba ega taha et ga asjast teada saaks.
MIKS sa oma elu raiskad?? Jah korra on tore, aga 5a??!! Leia endale keegi tore inimene kõrvale, kellega koos vananeda.
Mina ausalt ei tea, mida ma teeksin.. Meil on abikaasaga jutud räägitud varasemalt ja oleme kokku leppinud, et petmiseks peame seda, mida me ei teeks üksteise nähes või millest me ei tahaks üksteisele ausalt rääkida. Ning kui on tunne, et tahaks teha midagi sellist, siis tõmbame piduri peale ja räägime sellest omavahel. Ma olen 100% selle poolt, et suhtes tuleks olla hästi aus.
Ma usaldan oma abikaasat ja loodan, et ma ei pea kunagi seisma silmitsi sellise olukorraga.. Oleme ka palju koos teinud ja rajanud, lapsedki saanud.. Ja mitmeid ühiseid unistusi on veel ees. Kahju oleks muidugi kõik nö ära visata. Aga kas usaldust oleks võimalik siis taastada ning kuidas enda tunnetega toime tulla.. Ei oska öelda.
Polnud just kaua aega tagasi kui kirjutasid- me mõlemad hetkel monogaamses suhtes. Et hetkel jah..? Ning Meelis kirjutas mõni aeg tagasi mida reisikohvrisse pakib- kondoome. :))
Jep, selleks et meid mõista, peab meid ikka tundma, mitte blogi kaudu vaid päriselt. Et aru saada, meie huumorimeelest ja ilkumistest. Ja millal me ütleme mis tonaalsusega mida. Ja meiegi seksime vahel kondoomiga..
Mul lõppes aasta alguses suhe, kus oligi suudlus juba räme petmine, mida eales ei andestaks. Nüüd on uus suhe, nädalake sai koos oldud, mees suudles teise naisega minu silme ees, kuigi see pole õigustus, siis ta oli tol hetkel nii joogine, et midagi ei tajunud. Kainena rääkis, et poleks endast seda uskunud ja jääb seda alatiseks mäletama. Kuu hiljem juhtus sama asi minuga. Meil on suhe alguses ja meil mõlemal olid omad põhjused, miks andeks andsime, aga kui võtame reaalselt vahekorra kellegi teisega. See juba ei juhtu kogemata ega ka rämedalt purjus olles. See, kui sa sellises olukorras ehk murdud ja suudled kedagi, siis nii palju peaks ikka olema austust kaaslase vastu, et edasi sealt ei lähe, aga kui siiski lähed, võid ju andeks saada, aga teine pool alateadlikult ikka jääb kartma, et see kordub ning see võib suhte lõpuks ikka tuksi keerata. Eks oleneb ka inimesest, mõni teeb ja mõistab, et see oli nii vale ja hindab oma kaaslast peale seda rohkemgi, aga mõni ei tunne üldse süüd ja laseb samas vaimus edasi. Ma isegi ei tea, mis mu kommentaari point oli, aga noh, eks mingil määral olen tõesti oma suhtumist petmisesse muutnud.
Mina arvan, et petmisi on erinevaid ja andestamine nende puhul on samamoodi erinev.
Näiteks, kui olla peol ja liigselt alkoholi tarvitanud, millest ka tekkinud mäluauk või nii suur staadium, et üldse ei suuda end kontrollida ja siis libastud (isegi kui kodus on kõik korras), on see andestav petmine, sest nt kaine peaga ja natuke napsusena see inimene tegelikult üldse ei vaatakski kõrvale.
Jah, siin saab öelda, et ära joo nii palju aga vahest tuleb mõnel mälukas nii kiirelt, et ei saa arugi. Ja jah, ei ole see andestatav kui iga pidu “juhtub”, et ei suuda end kontrollida aga üks kord.
Kui petetakse kainelt või pikaajaliselt ja ise olles teadlikult asja juures või isegi kui füüsilist petmist pole aga kellegi teisega on vaimne klapp 100% jne, siis seda on palju raskem andestada kui üldse andestada.
Ma olen sama meelt, et üks suva kepp on kergem andestada kui pikaajaline mingi randevuutamine
Mina 10 aastat tagasi mõtlesin, et mida ei tea, seda pole olnud. Toonasest peikast lahku minnes kuulsin hiljem, et ta olevat päris palju kõrvalt pannud, ei tekitanud minus mingeid tundeid. Samuti tuli endal paar petmist ette…nö rändomid eks :D korraks kerge süümekas oli aga elu läks edasi.
Aga nüüd…võtaks oma lapsed ja seitse asja kui mees juba musitaks kedagi, päriselt ka. Nüüd vanemana olen avastanud, et olen ikka meeeletult pika vihaga, oma pikaajalise endise elukaaslasega saan suht okeilt läbi. aga igakord teda vaadates ja temaga suheldes on mul silme ees mees, kes kooma joonuna mind mõnitas ja sõimas, tehku mis tahab, aga minu jaoks jääb ta selleks meheks.
praeguse elukaaslasega algas meie suhe nii, et mina olin armuke ja see on minusse ikka niisuguse jälje jätnud, et ma endiselt kahtlen kas, ma suudan sellega toime tulla. (just see teadmine, mida mees toona rääkis ja kuidas käitus….et kuidas sa saad öelda, et armastad ja siis niimoodi hinge sittuda eks..). praegu kirjutades ma mõtlen ka, et täitsa lollakas ikka, et asju ei paki, aga samas süda ei luba.
aga jah mitte mingit petmist ma ei andesta enam. ma tean ennast ja seda, et ma ei saaks sellest üle ja ei suudaks enam usaldada ja majanduslikus mõttes olen ka iseseisev ja kinnisvarad jne on meil niikuinii eraldi.
Sul vist ei ole mingeid väärtushinnanguid. Rändom inimene.
Ma olen oma mehega koos olnud 16 aastat, meil on 3 last, ühine pangalaen ja ma elan tema sünniriigis, kus minul tagala kui selline puudub (st see on mul olemas temaga koos olles- ala tema vanemad ja pere jne) ning laste pärast ei saaks ma siit riigist lahkuda isegi. Meil on imeline suhe ja palju ilusaid hetki, aga…ma loobuks sellest kõigest samal hetkel, kui saaksin teada, et ta on mind petnud (ma pean petmiseks ka suudlemist). Kui temal ei ole minu vastu nii palju austust, et mingi nn rändom asi ei juhtuks, siis minul see austus enda vastu on. Minuga lihtsalt nii ei käituta. Tahab petta- otsigu odavam naine!
Tänud artikli eest ja kommentaaride eest. Reaalsus jõudis jälle kohale. Olen suhtes 14 aastat, kaks last. Mees ajas kõrvalt asja 7 aastat tagasi, mis täpselt oli ei tea, aga 6 kuud salatsevat suhtlemist, valetamised ära olekute kohta, kümned kõned päevas neiule jne. oli juuba piisav reetmine. Andsin andeks. Uus teema oli 3 aastat tagasi, mis täpselt oli ei tea. Suheldi, salatseti jne. Nüüd mõned kuud tagasi ujus jälle mingi imelik lugu pinnale. Aga ma jätkuvalt ei suuda oma kohvreid pakkida või õigemini tema omasid. Ma imestan, et kuidas te teate, et on kellegi teisega magatud. Minu kaaslane ei tunnistaks seda relva ähvardusel ka. Mida pole nähtud, seda pole olnud. Loen kommentaare ja tunnen, et olen ikka korralik kalts, mingit väärikust ei ole. Tuleb oma väärikuse riismed kokku korjata ja see asi ära teha. Aga no mis pagan see annaks jõudu, et see asi lõpule viia. Majad, lapsed ja kogu selle asjaga toime tulek tundub lihtsalt ulme.
Ma arvan, et ma saaks Meelise ilmest juba aru kui ta on liiga kaugele läinud. Olen temaga ja tema olekuga ju nii harjunud.
Mina ei andesta.
Ma olen olnud rollis, kus mind petetakse ja ma ei andestanud. Õigesti tegin. Oleme 8 aastat lahus ja tal on iga 2a tagant uus suhe, pooltega neist ka lapsed juba.
Ma olin talle esimene naine, kellega lapse sai. Varem oli ka pruute tal, aga polnud eeskuju võtta, milline mees ja isa ta oleks. Põhjuseks tõi, et mina olen süüdi, miks pettis. Sorry ma pole nõus sellega.
Nüüdseks on mul endal 5a suhe. Ka abiellusime. See ka ainult 1 suhe pärast eksi. Huvitav, kelles on siis probleem ikkagi?
Ma pole nõus, et alati on mõlemad pooled süüdi. Mõnikord 1 osapooltest on alatu truudusetu siga ja nii lihtne ongi.
Ja ma arvasin ka, et saan aru, kui petab. Sittagi ei saa. Nii oskavad ära petta, et ise ka ei usu.
Aga ma endiselt ei andestaks. Pakiksin mehe asjad, mitte oma ja laste.
Ma olen meheta elu maitsta saanud küll ja lastega pole keeruline üksi hakkama saada. Ma ei vaja otseselt meest oma kõrvale, kui ta mind ei austa ja ringi tõmbab. Milleks sellist inimest koju vaja? Lapsed on sellise suhtega õnnelikud, kuidas vanemad elavad? Vaevalt.
Tore, kui mees on. Aga, kui mees võtab kätte ja rikub kõik ära, siis head teed.
Nagu ütles Johnny Depp: “kui sul on valida 2 naise vahel, siis vali teine. Kui sa esimest kogu südamest armastad, siis poleks tekkinud teine”
Deppil päris hea ütlemine siis.
Väga lapsik ja labane jutt ühelt täiskasvanud naiselt, kes nagu vaevleks millegi käes ja püüaks leida õigustust asjadele mis on ebanormaalsed. Muidugi ongi olemas vabaneelseid paare kes kokkuleppeliselt panevad kõike mis liigub ja neile sobib selline eluviis. Kuid kui sul on mees/naine keda sa südamest armastad siis sa ei peta teda ja kui midagi sellist juhtub siis ilmselt ongi midagi väga valesti vs suhe läbi kukkunud. Alkohol ja muu on vaid sitt vabandus, sest teise inimesega voodisse ronitakse teadlikult, mingi tahe peab olema.
Siin maailmas on erinevaid inimesi, on sellised kes on truud oma kaasadele ja siis on selliseid naistemehi kes hooravadki koguaeg ringi (ka naisi).
Mul on lihtsalt kurb sellist arvamust lugeda, sest kui sinu laps kellegi rändomiga voodisse jõuab ja vastutama ükskord peab siis kindlasti on tal backup olemas, et minu ema jaoks on petmine ok ja truudus ei koti kedagi. KURB.
Võibolla on sul psühholoogilise probleeme minevikust aga petmine ei ole okei ja keegi ei peaks sellist asja taluma !
Rahune maha või midagi :D
Ma pole kuskil öelnud, et petmine on ok. ei ole. Truudus on väga oluline, aga kui selline asi juhtub, et keegi petab, ei ole vaja teda kohe nö põlema panna. elu ei ole must-valge, tahad sa või ei.