Eile õhtul oli TV3 uudistes mingi klipp noorte töömessist vms, kus noored teatasid, et alla 400euro nemad tööle ei lähe, ja üleüldse oleks 500+ euri kätte saada parem. Postitasin selle marimelli Facebooki (link!), et huvitav, palju need noored (seal olid 14-15aastased) siis pärast keska lõppu palka soovivad… Aga pärast ülikooli?
Läks kohe suuremaks aruteluks, et noored ei tea numbritest midagi ja kodus nad midagi ei tee ja kujutavad endale ma ei tea mida ette.. Olen nõus. Ka minu jaoks tundub selline summa noorele inimesele veidi utoopiline, sellessuhtes, et neil ilmselt pole aimugi, kui palju mõni lapsevanem peab sellise raha nimel tööd tegema. Nende jaoks on 400€ nagu.. paar korda väljas, kaks paari teksaseid, paar boosti ja ükskord pitsat söömas. Nad ei saa aru, et selle jaoks, et see raha saada, tuleb mõnel inimesel sitaks tööd teha. Mõnel rohkem, mõnel vähem, aga nii mõnigi rügab pikki tööpäevi selle raha eest, olles 8-12h püstijalu…
Ja siis tekkis uus arutelu minu ja blogilugejate vahel:
B1: Aga kui 400 on koos maksudega ja nad töötavad 4 h päevas 5 päeva nädalas, teeb see tunni eest 5€ millest kätte saavad u 3€. Miks see summa teile suur tundub? Eespool mainitud Hesis ja Lidos nad umbes selle raha saaksidki.
M: Aga kui palju on meil inimesi, kes töötavad 8-12 h päevas sellise raha eest?
B1: Tegelikult ei ole palju selliseid kes madalamat palka teenivad kui nt tunnitasust rääkida. Miinimumpalk on ka kõrgem kui rääkida koos maksudega. Tööandjale kogukulu on 570€ kuus seega..pole nagu väga neid. Iseasi kes poole kohaga käivad.
B2: 8-12tundi selle raha eest, kokkuvõtteks kes ei küsi ei saa ja, kui oled nii loll, et selle 300 euri eest orjad ei tule seda kōrgemat palka ka kunagi.
M: Tihti pole nagu valikut!
Ja siis jäin ma mõtlema, et miks inimesed lähevad üldse 3-400€ eest tööle. Mõtlesin, et mina ka täna läheks küsiks 1000eurot palka ja alla selle ei tahaks lillegi liigutada, samas..
Enne rasedust käisin ma tööl umbes-täpselt sellise raha eest. Sain 5€ tunnis, nädalas oli ainult 2-3 tööpäeva (8-9h) ja palju see siis rohkem teeb kuus? Miks ma seda tegin, küsite? Sest elada oli vaja! Ma ei saanud puu alla kolida, ma ei saanud öelda korteriomanikule, et kuule, ole meheks, maksan siis kui kunagi normaalse palgaga töö saan.
Miks läks Meelis lihttööliseks (laotööliseks nagu blogilugejatele meeldib kommenteerimas käia)? Sest elada oli vaja! Ta saigi alguses 600€ palka. Nüüd on ta paar astet edasi arenenud ja saab nõks rohkem palka.
Ja okei, üks asi on see, et sa saad vähe raha, ja pead iga kuu mõtlema ja laveerima, aga teine asi on ka see, kas see töö sulle meeldib, kas sa lähed tööle hommikul hea tujuga või mõttega, fak, jälle peab.
Meelis käis vahepeal oma unistuste tööd proovimas, no ei olnudki nii unistuste töö nagu kirjeldati, nagu ta vaimusilmas ette kujutas ja ei suutnud ta seal sunniviisiliselt passida, kuigi palk oli kolmekordne.
Mina näiteks olen vägagi seda meelt, et ma pigem saan vähem raha, aga naudin mida ma teen. Miks ma teen näiteks cateringi? (Jah, minult saab süüa tellida! :D) Mu kogused on üldiselt nii väikesed, et mu kasum on null, aga mulle meeldib seda teha. Ma naudin seda köögis nokitsemist, asjade sättimist, möllamist ja jebimist. Vahet pole, et ma sellega ei teeni (no teenin kogu koguse pealt ehk 10€), aga see on minu aeg, minu lõõgastumisviis kui ma saan köögis kokata.
Tegelikkuses peaksin ma hakkama kiiremas korras tööd otsima, sest karta on, et paari päevaga ma seda ei leia. Ei pruugi ka paari kuuga leida. Aga ma kuidagi olen nii kindel, et õiged asjad jõuavad õigel ajal minuni. Ma ei muretse ette, mis saab kui emapalk otsa saab. Ma elan. Sest ma naudin elamist. Milleks end stressata lõpmatuseni, mis saab – saab mis saama peab. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Oleme me enne vähesema rahaga hakkama saanud, saame nüüd ka. Mis seal ikka.
Oh, jumal, kuhu ma selle jutuga lõpuks välja jõudsin.. Aga kuidas teil on? Kas vähe raha ja rõõmsal meelel tööle või palju raha ja hambad ristis kannatamist, lootuses et läheb paremaks? Või olete sama meelt, et 400€ eest tööle ei lähe, nui neljaks, isegi kui muud varianti pole? Istute parem kodus (kui teil on kelle kulul elada), või lähete ka pisku eest tööle, et vähemalt panus anda ühisesse majapidamisse?
Paraku teen tööd mida vihkan, südamest, aga no palga tõttu peab. Jah, leiaks ka miinimumpalgaga muu töö, aga kes garanteerib, et see uus koht paremini meeldib? Ja siis lisaks töövihkamise murele peaks veel rohkem muretsema kuidas maksud makstud saavad või kas lastele banaani on võimalik osta…
Enne valin enda sita enesetunde kui et lastele näljatunde.
Aga kui sul ei oleks hetkel tööd, mitte midagi. Siis läheksid ju ka 400€ eest tööle, et lastele kasvõi kord kuus banaani osta.
Ma teenisin eelmises kohas väga hästi (bruto 1400€), aga kuna see polnud siiski mu unistuste töö ja ma ei tundnud, et ma areneks seal, siis mul tekkis võimalus minna välismaale elama. Olen nüüdseks paar nädalat välismaal olnud. Nüüd ma olen täiesti hirmul vaadates neid tööpakkumisi, kus 600€ bruto on täitsa tavapärane palk, siis kust ma hea palgaga töö leian kui siin feilin. Ma ei tahaks mõeldagi selle peale. Hirm tuleb nahka kui palju inimesed peavad ikka rabama nii nadise raha nimel.
Mina olen tänaseks 1.5a kodus olnud. Mul on üsna suured lapsed, et ma ei peaks kodus olema. Aga ma ei leia seda õiget. Aga ma liigun oma unistuste töö poole, juba maikuus saan oma tehtud töö ja vaeva vilju maitsta. Ma hakkan saama miinimum palka juuni kuust, kuid ma tean, et see kõik on minu õnne ja rahulolu nimel. Et ma saaksin olla oma lastele olemas ning neile stressivaba elu tekitada.
Tegelikult on ka muid variante, nt korralik palk (vähemalt 1500 kätte, enamikel kuudel ikka 2000+) ning ma tõesti naudin oma tööd ja töökeskkond on lihtsalt suurepärane. Ei istu tagumikutunde, vaid saan ise oma tööasju planeerida, töö peab lihtsalt tehtud saama.
400 EURi eest ei kujutaks ette küll end töötamas, niipalju mul ikka erinevaid oskuseid on, et ei peaks sellise summa eest leppima. 14-15 aastane on küll veel noorekene, põhikooli lõpp vast ? Seal on pigem probleemiks, et nad ei saagi normaalselt ju töötada veel (paikapandud tunnid jne), kuid paljud on ka selles vanuses piisavalt nutikad ja omavad mingit oskust, mille alusel saaks siis kõvasti paremat palka kui see 400 EUR. Mul nt meessoost sugulane käis gümnaasiumi ajal tuttavate juures abiks remonti tegemas. Üks tuttav neiu oskas prantsuse keelt ning tegi väikeseid tõlketöid ja koduõpet.
Ega niisama tühja koha pealt ei saagi normaalselt palka küsida, pead ikka midagi oskama kah selle eest :)
Mis mul või Meelisel näiteks neist oskustest kasu oli toona? Lihtsalt polnud sellist tööpakkumist või siis ei kvalifitseerunud sinna kuhu tahtsime – olime kas üle või alakvalifitseeritud. Lõpuks läksingi lihtalt tööle – sest nagu ma ütlesin, ega nälga ei sure ja telgiga puu alla ei koli.
Loomulikult, ma tunnen ka, et mul on tonni eest oskusi, aga kui pole muud varianti, siis võtad selle mis on, kasvõi ajutise lahendusena :)
Vaata, sellest pole palju kasu, et sa ise arvad, et sul on tonni jagu oskusi. Ikka tööandja peab seda arvama :)
Küll ja veel olen näinud neid lihttöölisi, kes arvavad, et neil on sellised ja sellised oskused – enamasti siiski nende enda peas ja reaalsusega on sel siiski vähe pistmist.
mis laadi töö see on? müük? ma ise otsin just sellist, et saaks oma aega ise planeerida, ei istuks niisama tööpäeva lõpuni ja saaks veel norm palka ka :)
Olen seda meelt, et palga taga peaks nägema ka muid hüvesid, kui neid on. Mina ise saan kodus töötada, palk Tln kohta väike, aga maakohas,kus elan, ok, ja tänu sellele, et saan kodus töötada olen oma aja peremees, nii et saan vähe vähem palka, aga on teatav rutiinivabadus, selle asemel, et minna tööle 1000 euri eest, mis tähendab iga päev kuskil kellaajaliselt olemist. 400 euri eest läheks tööle siis, kui töö meeldib ja on edasiarenemisvõimalus, st palk ajas tõuseb, kui seda lootust pole, siis otsiks veel.
Käin ise hetkel ülikoolis ning üks õppejõud küsis meie kursuselt, et kes alla 1000€ tööle ei lähe, enamus tõstsid käed. Antud eriala keskmine palk on aga umbes 600€.
Kui oleks võimalik teha tööd, mida naudin, siis võiksin isegi vähem saada palka kui praegu. Hetkel saan veidi rohkem kui miinimum, kuid tööd teen kolme inimese eest. Mulle on ülioluline see, et ma ise saan tasu oma töö eest ja tänu sellele ka mõned korrad aastas endale midagi lubada, küll mitte reise ja restoranides õhtusööke, kuid mõned kingid tähtpäevade puhul või mõni uus riidehilp kandmiseks. Mõnel kuul ongi, et maksan kõik maksudeks ja pangaarvel laiutab null, kuid vähemalt hinges on rahu, et on koht kus elada ja keegi välja viskama ei tule.
Mina ei karda tööd,pole kunagi kartnud . Olgem ausad elu lähe järjest kallimaks odavamaks ei lähe enam miski ! Kuid mul on 2 last üleval vaja pidada ,seega kui valikut pole siis käin kasvõi selle 400.- eest tööl kuigi mees käib ka tööl . Miks? Kust ma tean mis elu toob , kaua temagi üksi jaksab peret üleval pidada ja see 400.- on minu arust ikka suureks abiks :) ikka unistad suuremast palgast aga mis seal siis ikka kui pole seda suurt palka siis ei ole …elu läheb edasi ega elu elamata jää:)
Olen seda meelt ,et pigem minna rõõmuga tööle :)
Mina olen ka seda meelt et umbe palju tahavad ja ei kujuta absul ette mida töö tähendab. Ise läksin peale keskat tööle 2.10(bruto). Nüüdseks olen endale välja töötanud 6 eurise palga ja kõrgema statuse. Seda kõike ise ja vahepeal 2 kooli lõpetanud ja umbes 4ja aastaga. Ja mulle väga meeldib oma töö. Muidugi praegu on ka nii, et vanemad aitavad ise oma lapsele abitusega kaasa, et ala on ja väike palk, näe võta taskuraha jne…
Sa oled lõpetanud 2 kooli ja kirjutad “4ja aastaga ” ja “kõrgem status” ????? :D
Need 2 kooli olid vist alg- ja põhikool:) Mine lõpeta siis üks kool veel:)
Töötan ühes Eesti suurimas jaekaubandus ketis teenindajana. Tööpäevade pikkus on 12tundi ja graafiku alusel, ning palgaks on 500-550 eurot kätte. Töötasuks on tunnipalk pluss veel mõningad lisad aga nende peale ei saa kunagi kindel olla, kuna lisa saamine sõltub juhatajast. Kindlasti öeldakse et see pole palk mille eest tööl käia. Aga kui tööle minekuks kulub ainult 10 minutit jalutamist siis ei nurise,pluss lasteaed on teepeal nii et saan ka lapse lasteaeda viia.Linnas tööl käies sain küll rohkem palka aga tööle minekuks ja töölt tulekuks kuluv aeg oli üüratu ning see raha mis läks transpordi peale ei olnud ka just väike.
Et minna nõuda suurt palka kuskilt on vaja pabereid ja kogemust aga kui neid ei ole siis tuleb lihtsalt leppida sellega mis on!
Kuna minu abikaasa palk on piisavalt kõrge, et väga vabalt ära elada ka vaid ühe palgaga, siis on meie ühine otsus, et tööle pole kiiret :) Mul pole vajadust minna 400€ palga eest tööle, kui minu panust kodus laste kasvatamisel saab hinnata kõrgemaks :) Meie kaks last on kindlasti märksa õnnelikumad kui saavad igapäevaselt palju aega veeta emaga :) Samas kui härra palk oleks madalam, siis loomulikult läheksin vajadusel ka 400€ tööle :) Enne lapsi käisin ja ei näe, et ma oleksin selle pärast olnud teistest kehvem. Praeguseks hetkeks lihtsalt seab minu diagnoos ka piirid sobivatele töökohtadele :)
Minu jaoks on raha vaid vahend mitte eesmärk. Elukaaslane on sama meelt. Oleme mõlemad valinud endale töökohad, mis pole kõrgepalgalised kuid teevad meele rõõmsaks ja toovad hingele rahu. Kuna maja uusarenduses ja uhiuus liisinguauto ei ole meie unistused ning selle asemel eelistame armsat korterit vanemas majas ning vanemat aga töökindlat autot siis probleeme ei ole. Peale arvete maksmist jääb raha üle ja ka lõbutsemiseks, toidupoes sente lugema ei pea. Minu jaoks pole oluline see, mis välja paistab vaid see, et endal oleks hea.
PS! Oman kaht kõrgharidust kuid kumbki neist ei aita mul saada töötasuks 1000+ € kuus. Need, kes teenivad kuus täisajaga miinimumi ei pruugi olla väärtusetud või oskamatud. Võimalik, et inimesele meeldib tema madalapalgaline töö või siis elab ta madala palgatasemega piirkonnas ning ei taha oma kodust ära kolida lihtsalt.
… ja siis räägitakse palgalõhest. Naised, kui te ise endale palka juurde ei küsi, siis keegi ei tulegi ütlema, et kuule, Sandra, minumeelest sa väärid rohkem raha, tahad ehk suuremat tunnitasu? Tudengite, kes julgevad küsida, kirumine teid küll ei aita :) Minumeelest oleks täiesti mõeldamatu minna tööle ning kui küsitakse, palju ma palka soovin, siis öelda, et miinimumpalk käib küll (kui ma just koristaja vms ei ole). Loomulikult ükski tööandja ei ütle, et hehe, nii vähe me sulle küll maksta ei taha, võta ikka veel. Peabki tahtma ja küsima! Kui ei saa, aga tööd on vaja, siis on loomulikult teine asi. Aga et kohe endast nii halvasti arvata ja vähe küsida.. no ma ei tea..
Ja istun niikaua paadi all, kuni ühiskond on valmis mulle 1000 euri maksma, mitte ei võta järgmist, kes on 400-ga nõus? Kutsun kodutunde ja toidupanga appi? Olgem nüüd realistlikud. Inimene, kes peab maksma elamiskulud, ei saa oodata paremat, tasuvamat palka või nõuda kõrgemat tasu, kui valdkonnas makstakse.
Enne lapsega koju jäämist oli mu brutopalk 2200 eurot ja töö väga meeldis ka. Hetkel olen oma elus seal, et 400 euro eest tööle ei läheks, lapse eralasteaed ja bensiin tööle jõudmiseks neelaks kogu palga. Üliôpilasena on teine asi, siis oli väike pisku, mida õppimise kõrvalt teenisin ikka suureks abiks, aga jah hetkel oma 3-lapse kõrvalt enam sellise raha eest tööle ei läheks.
Ma ka ei tahaks minna, aga kui muud valikut üldse poleks, siis läheks neljasaja eest ka, et elus püsida :)
Minul on kõrgharidus ja hetkel kutseharidus omandamisel, see aga ei tähenda, et töökohti oleks lademetes..Töötan põhimõtteliselt miinimumpalga eest, sest tegemist on tulemustasuga müügi pealt. Töö on aga tore ja saan kodus töötada ja muid asju teha (hetkel siis rahulikult kooli lõpetada).. Ma ei muretse:)
Eks ikka läheks 400 eest tööle, kui muud ei saaks. Samas pikalt pole nii võimalik, kui edasiarenemise võimalust pole, stress tuleb, kui vaba raha käes ei ole, elad palgapäevast palgapäevani. Olen teinud sellist tööd ja see oli nukraim aeg mu elus. Samas väljaspool Tallinnat on paljud keskastme palgad 600-800 kätte, aga üürihinnad vaat et kallimadki kui pealinnas, nt Tartus.
Noor, kes loodab saada veerandkohaga töö eest 400 kätte… ei mõika elust muhvigi :D mina töötasin 15aastasena ja teenisin headel kuudel 200 krooni.
Mina käisin 15aastaselt TÄISKOHAGA tööl suvel (ma praegu mõtlen, kas see oli üldse seaduse järgi lubatud) ja sain 1100krooni! :)
Olen töötanud ülikooli ajal teenindajana (palka ei mäleta, aga kindlasti oli see miinimumilähedane) ja võtan iga kell “mütsi maha” inimeste ees, kes suudavad sellel tööl füüsiliselt vastu pidada ning oma sisemise sära säilitada. Mäletan kuidas komberdasin pisarad silmis peale vahetuse lõppu trolli peale, sest jalad ja selg olid päev otsa seismisest lihtsalt niivõrd valusad (aga istuda ei tohtinud). Kõigi kehad lihtsalt ei pea vastu.
Praegu teenin 700 ringis + paar mitterahalist boonust ja ma ei saaks olla õnnelikum, sest see on mu unistuste töö, mis pakub mulle piisavalt vabadust oma tööaega planeerida ning on piisavalt huvitav kuid mitte stressirikas. Kuna mees teenib mul ka normaalselt, on see summa minu jaoks piisav. Ma pole eriti materiaalne inimene ja enamus kulutusi läheb niikuinii elamuste peale.
Sõbranna teenib oma “paremal” ametikohal minust ligi 300 eurot rohkem, aga selle tööga lisandub ka palju suurem töökoormus, ületunnid ja rohkem tööstressi, mis kokkuvõttes teevad teda päris õnnetuks inimeseks ja mõjutavad otseselt ka tervist. Nii et sellise võrdluse puhul olen ma hetkel väga rahul oma veidi väiksema palgaga, mis võimaldab mul olla sisimas õnnelik :)
Meie peres viimasel ajal rahadega palju segadust. Laps sündis märtsis 2015. Eelnevalt ma olin õpilane ja emapalka sain ühesõnaga miinimumi. Mees töötas eelnevalt Soomes, kuid tuli sealt ära november 2014. Nii me siis elasime kuni selle aasta märtsini mu miinimum palga ja tema tööturahadega. Elasime ära, sest tähtsam oli see, et mees oleks kodus minu ja beebi juures. Kuskil jaanuarikuus tuli märtsibeebide grupis juttu, et isad on lapsepuhkusele jäänud. Hakkasin uurima seda teemat ja meile see variant tõesti sobis. Kuna isale makstavat vanemahüvitist makstakse sama perioodi eest mis mullegi, ehk lapse sünnile eelnenud aasta eest (2014), siis mehe vanemahüvitise summa on 1400€! Poleks ma seal beebide grupis siis ma ei oleks sellest teada saanudki :) nüüd olen mina ametlikult töötu ja mees lapsega kodune. Hea on küll kui saab lapsele rohkem lubada kui enne, kuid ka 500€ kuus elasime ilma võlgadeta ära :)
Olen ka olnud 400 eurose palga peal lihttööline ja vihkasin sead tööd. Läksin sinna ainult sellepärast, et erialast tööd ei saanud ja kodus ei viitsinud enam istuda. Aasta pidasin vastu ja siis sain aru, et kui ma sealt ise ära ei tule,siis ma jäängi sinna eluks ajaks. Mul oli koguaeg kindel plaan, leida tasuv ja meeldiv töö, et korter osta ja oma elu alustada. 400 eurose palgaga ei saa endale midagi lubada kahjuks, ime siis pole, et 30aastased alles vanemate juures elavad. Ühesõnaga olin töötu vähem kui 6 kuud ja selajal sain töötukassast koolitusi ja mõnikümmend eurot toetust. Lõpuks õnn naeratas ja nüüdseks praeguses ettevõttes olnud juba 3 aastat, ametiredelil tõusnud, uuesti kooli läinud. Esimese kuue kuu möödudes ostsin omale korteri jne. Ütlus, et lase ennem vanast asjast lahti, muidu uus ei saa tulla, vastab tõele.
Oleneb ju, mida täpselt need noored silmas pidasid. Kui brutopalka ja täiskoormust, siis miinimumpalk ongi meil 430 eurot. Seega neile ei tohigi vähem maksta.
Praegu teenin ka üle 2000 euro, aga ei näe põhjust sõnu loopida. Kui häda käes, siis teeksin kõike ja üsna suvalise palga eest. Uhkus ei sünni patta panna ja mulle on olulisem, et lastel kõht täis on. Ka 400 eurot on rohkem kui mitte midagi või toimetulekumiinimum. Aga et sellised valikud kunagi ees ei terendaks, tulebki hakata pingutama kohe, kui võimalik. Parim aeg jõukaks saada on just kahekümnendad. Siis ei ole veel peret turjal, enamusel siiski võimalus vanematega elada või kamba peale korterit üürida, töö pole jõudnud vastumeelseks muutuda, saab pidada kas kahte töökohta või käia tööl ja koolis rohkem teenimiseks vajalikke oskusi omandamas. Kui oskad kokkuhoidlikult elada ja kõvasti tööd teha, siis jääb investeerimiseks päris palju üle. 10 aastaga teeb liitintress investeeritud summadega imesid. Ja pere loomise ajaks võiks vähemalt miinimumpalga jagu tulla juba dividendide vmt passiivse rahavoona. Siis saab endale ka pere kõrvalt miinimumpalga eest töötamist lubada.
Kuna ma ei ela linnas ja ühistransport on siin nagu ta on, siis 400€ eest kuus ma enam tööle ei lähe. Miks? Sest suur osa sellest palgast kulub autokulude peale. Lisaks söök väljas, kuna suure pere kõrvalt ei suuda endale kaasa kokata. Lisaks kui olen tööl, siis ei ole ka aega nii palju koduste toimetuste tarbeks, seega kulub palju rohkem poolfabrikaatide jms peale. Selle palga juures peaksin lõppkokkuvõttes peale maksma tööl käimisele.
Samas lastetuna ja töökoha lähedal elades saaks ka selle palgaga hakkama. Kui ei ole mingeid laene ega lisakohustusi.
Nutt tuleb peale kui kuulen, et on inimesi, kes käivad 400 euri eest KUUS tööl. Kuidas te ära elate? Miks te olete nõus üldse sellise palgaga? See, et noored rohkem tahavad teenida on vägagi tore, ei lase endale pähe istuda ja kui keegi tööd ei tee odavalt, siis ehk ka palgad lõpuks tõusevad. Mäletasin, et sain kunagi umbes 8000 krooni liinipeal töötades ja see raha tundus nii suur summa (aasta oli vast 2008 ja olin üliõpilane ning tegemist oli suvetööga). Peale ülikooli, kui tööle läksin, sain alguses 800euro bruto ja hiljem juba üle 1000 euro bruto palka. Tänaseks alla 1000 euri netos tööle ei läheks ja sellegi ei ela ära.
Mina arvan, et oleksin väga rahul, kui saaksin 1000 euri kuus kätte, aga arvestades seda, et ma olen lasteaia õpetaja, siis seda vast ei juhtu kunagi. Hetkel pean leppima alla 600 eurise palgaga, aga see on emapalk. Muidu tööl iga aasta ikka natukene palka tõstetakse ja minu kollektiivi liikmed saavad vist juba 600 isegi kätte ja natuke peale ka. Aga see on töö, mis mulle meeldib, tööaeg mõnus ja iga päev on erinev lastega töötades ja selle ameti palk oleneb täiesti omavalitusest, kus lasteaed asub. Pärast lapse lasteaeda panekut, pean otsima uue õpetajakoha uues lasteaias, sest kolisin enne lapse sündi ja ehk siis saan natukene suurema palganumbri ka. Õnneks mees teenib piisavalt :) Minu ema näiteks saab minust 2 korda vähem palka ja elab ka ära … kusjuures ta on sellist palka saanud terve elu, aga talle meeldib ta töö ja see, et tal on palju vaba aega kodus toimetamiseks. Õnneks on tal kõrval ka minu isa, kes õnneks teenib hästi.
Kas oled juba ka ise kirjutanud kuskile, mis koht sind huvitaks või ootad, et potentsiaalsed tööandjad loeks blogi ja ise pakuks. Kindlasti tuleb ise ka initsiatiivi üles näidata ja oma oskusi tutvustada, kui kuskile tahaksid tööle minna. Hetkel selline tunne, et oled nagu magav kass, kes ootab, et hiir suhu jookseks.
Ma pole hetkel sellega väga tegelenud, kui mõni asi ette jääb, siis uurin, kas on minu teema või ei. Hetkel olen ühte kohta CV saatnud. Kui aeg lähemale jõuab (pärast blogiauhindu, hetkel sellega veel sebimist), siis võtan tööotsingud käsile :)
Mõni aeg tagasi ilmus meil kohalikus lehes ala sarnase teemaline artikkel (küsiti möödakäijatelt arvamust, mis oleks teie palgasoov vms..) Realistina siis oli minu summa mis ma ütlesin summa 500…600 euri kanti.. Ja minu summa oli selles artiklis kõige väiksem….Kuigi toona ma teenisingi reaalselt sellist raha.. Täiskoha eest…
Aga üldiselt olen suga nõus. Pigem teenin vähem aga olen ise tööga rahul.
Mina läksin ülikooli ajal tööle (15 aastat tagasi) panka täiskohaga ja sain 3200 krooni palka ehk umbes 200 EURi. Ma ei ütleks, et elu siis oluliselt odavam oli, pigem olid mingid asjad just kallimad – mobiiltelefoni ostsin terve kuu palga eest ja see oli kasutatud ja tavaline Nokia. Telefoni kõneminut maksis oi kui palju. Bussisõit oli linnas tasuline ka üliõpilasele. Korterit üürisime sõbrannadega kolme peale ja maksin palgast 1/3 üürile + kommud. Seega – kõik peavad kuskilt alt alustama ja ennast üles töötama.
Ma tegin kunagi, mida armastasin (ka catering) ulmeliselt väikese summa eest. Mul oli tollal emapalk kõrval ja see max 240-270€ kuus ei morjendanud mind absoluutselt, kuigi kohati elasingi pm tööl. Samuti olin kohvikus teenindaja ja noh, ma enne ausalt läheks tagasi sinna ja teeks midagi ihust ja hingest, mis on südamelähedane mulle ning teeniks oma kukenikuterakese-suurust palka edasi selle asemel, et iga päev end sundida tegema midagi, mida ma üldse ei kannata teha ja ilmselt hiljem elus tagasi vaadates kirun ennast, et sellele ajale lubasin hinnalipiku külge panna ning ainult raha eest raisata nii palju aega asjale, mida ma ei tahtnud üldse elus teha. Elu on lühike, seda tuleb täiel rinnal nautida – ka tööd tehes.
Aga vot mina olen see ”loll” kes 400 euri eest teeb tööd 10/12/24h jalgel olles ja teisi aidates. Olen tudeng ja töötan kooli kõrvalt haiglas abiõena. Keskmiselt teen 140h kuus ja vot saangi oma 400 euri raske töö eest, sest EMO ju uksi kinni ei pane.
Miks ma seda teen? Sest elada on vaja, ei saa ju 25-da eluaastani vanemate õlgadele jääda. Seega tuleb elukaaslasega kahepeale maksta korteri laenu, kommunaale, söögimandi ja kõige muu eest. Lisaks suudame iga kuu ka 100 euri kõrvale panna ja ei me ei söö ainult makarone. Elame täpselt nii kuidas tahame, saame endale lubada väljas söömist ja SPA puhkusi.
Kõik on majandamise küsimus. :)
Saan 2000 brutos ja iga õhtu kodus stressan veel tööpärast, öösel näen unes tööd ja ka nädalavahetustel mõtlen tihti töö probleemidele. Vahepeal mõtlen küll, et kas see on seda väärt. Et teeks midagi mis väga meeldib ning kus ei ole stressi. Elaksin küll vähema rahaga, kuid õnnelikumat elu.
Mul on töö mis mulle meeldis varem rohkem kui nüüd, tootmistööline olen muide. Töö on liikuv ja füüsiline kuid selline just mulle meeldib, saan tööga ennast välja elada, palka saan 800 kätte, mis on keskeestis väga hea palk naise kohta, kuid nüüd 5 aastat selle töö peal on mul tervis jumala null, mu kehal pole kohta mis ei valutaks iga liigutuse peale, ma ei suuda enam voodist püsti hommikul ilma oigamiseta tõusta ja muide ma olen ALLES 27 aastane. Haiguslehte ka ei võta, sest nii kange mutt olen, kohusetundest teen ikka oma tööd suure hoolega jne. Ma võiksin vabalt omale kergema töö leida ala 400€ eest. Aga kammoon ma ei taha ju oma heast palgast loobuda, ma töötasin 8 kuud toitlustuses rügades kuus 20 päeva 13-14 tunniseid tööpäevi teha ja palka sain ikka miinimumi ja ma ei saanud endale absoluutselt midagi lubada. Ei nüüd ma enam sellist nalja ei tee, rügan kasvõi segaseks aga vot 400€ eest ei enam.
Loe seda!
Minu meelest vägagi avardav ja inspireeriv lugu. Las eelarvamused jääda teistele:)
Vabandust, link jäi panemata;)
http://naistekas.delfi.ee/persoon/lugejakiri/onnelik-naine-olen-doktorikraadiga-koristaja-ja-oma-eluga-rahul?id=74210733
Ma käisin 10a tagasi tööl ühes riigiasutuses teises linnas, kus mu palk täistööajaga peaspetsialistina oli 4390 krooni bruto, millest umbes 1000 kr kulus igapäevasele sõidule. Kui siis 8 kuud hiljem sain tööd kodulinna 7500 kr bruto siis olin nii õnnelik et ostsin ülejääva raha eest tutika auto.
Nüüd kahe lapse ja majaomanikuna kulub ikka suht palju raha igasugu asjadele, aga me mõlemad mehega töötame kodus, lisaks palgatööle on meil oma firma, kust vajadusel maksame palka lisaks. 2000+ eurot kuus kulub lõdvalt ära.
Ma olin klienditeenindaja toitlustusasutuses ja olgem ausad, palk oli super kui lugeda mis toimub. Töötasin 120-135 h kuus ja kätte sain koos tipiga ca 1200-1500€ kuus. Paneb ikka mõtlema, kas peale lapsehoolduspuhkust otsin uue koha :/
mina käin tööl ainult reedeõhtute nimel, tööd ma ei vihma, aga ei meeldi ka, Nii raske on töölt kuhugi ära käia, isegi lapse emadepäevapeole ei saa lasteaeda. Tahan väga paindlikumat graafikut, mul on 2 haridust, millest viimane meditsiinialane kõrgharidus. Hea meelega ei töötakski erialal, vaid kuskil kontoris, kus vabam õhkkond ja huvitav töö.
Ma sinu asemel võtaks emadepäevapeo päeval seadusega ette nähtud lapsepäeva välja :)
Mari-Leen,
Palun andke teada, mis catering teenust pakute. Võin äkki olla huvitatud.
Kirjuta mulle postkasti kui huvi on :)
Mina töötan ka madala palgaga töökohal. Mitte väga pingeline kontoritöö 8 h päevas, 500 saan kätte. Jah, seda on vähe, AGA kuna olen kaugõppe tudeng, siis see töökoht on hetkel väga sobilik just selle tõttu, et siin on VÄGA paindlik juhtkond. Mind lubatakse absoluutselt kõikidele õppesessioonidele, eksamitele, praktikatele. Kõik nädalavahetused ja riigipühad on ka puhkepäevad. Igasugused jõulupreemiad ja asjad käivad samuti asja juurde. Seega teen seda tööd mitte raha pärast, vaid sest see on hetkel sobilik mulle ning saab ka pisikese summa pere eelarvesse pista). Kohe kui õpingud läbi, lähen edasi erialasele töökohale.