Lugesin ükspäev Postimehest mingit lugu, et “Ema paneb asjad paika: 20 asja, mida ma kindlasti oma laste heaks EI TEE!” (link!). Ja mida muud teha kell seitse hommikul kui uni ära läheb – miks mitte neid punkte natuke enda blogis lahata.
1. Rohkem kui ühe roa õhtusöögiks valmistamine. Tõsi. Kui meil on õhtusöök ja see ei sobi, ärgu söögu. Sama kehtib tegelikult ka hommiku- ja lõunasöögiga. Ei ole nii, et kui üks ei sobi, pakun teist, kolmandat ja neljandat. Kui hommikul süüa ei taha, siis sööb lõuna ajal lihtsalt rohkem. Aga sellist ärahellitamist ma ei poolda, muidu ma peangi terve elu tegema talle eraldi süüa, või siis mingit totakat pirtsutamist taluma. Näiteks eile hommikul tegin talle putru maasikatega ja ta keeldus. Selge, ära söö siis! Enne lõunaunne minekut sai piima. Õhtul oli see-eest isu mehine. Nosis salatit ja grillvorsti nii et matsus.
2. Nende tujudele järeleandmine. Jah, ma tahaks, et ta ei pirtsutaks ja tujutseks, aga kui ta sööb parema meelega siis kui Getter Jaani laulab, see ei võta mul tükki küljest seda mängima panna. Samas, sellest ta peab aru saama, et sahtlid ja kamin, ahi ja välisjalanõud pole mänguasjad. Keelan nii, et endal ka jooksevad kõrvad sitavett, aga pole parata. Ehk ühel päeval ikka saab aru :D
3. Nende eest kodutöö ärategemine. No ta on praegu natuke liiga väike, et nõusid pesta või tuba tolmukaga tõmmata. Samas enda asjadega askeldab hea meelega ja tulevikus tema eest asju tegema ei hakka. Kui siis totakaid mataülesandeid, mida nagunii vaja pole :D
4. Katkiste mänguasjade asendamine. Ma olen üldse seda meelt, et mida vähem, seda parem. Ometigi on ühest kastist saanud umbes kolm ja pealegi. Ja ikka ostan juurde – õues on ju õueasju vaja, ei pea vedama edasi-tagasi jne. Samas kui midagi katki läheb, siis ei osta samasugust uut asemele, vaid midagi uut. Ja neid mänguasju lihtsalt kuidagi tekib. Ma ei tahagi neid otseselt osta, aga siis näen mingit raamatut või puslet või mingit arendavat asja ja see rändab ikka korvi.
5. Neile uue ägeda vidina ostmine, sest sõpradel on. See tuleb ilmselt lasteaias/koolis. Sinnani on veel aega. Hetkel olen ma muidugi seda meelt, et pole igast jama vaja, samas ma tean seda “koolikiusamist” liigagi hästi. Tuleb leida mingi kuldne kesktee, et ta selle saab, aga mitte sellepärast, et teistel on, vaid seepärast, et temal võiks see lihtsalt olla. Või siis tuleb kõik uued vidinad talle esimesena osta, et teised saaksid oma emadele ajudele käia, et näe, tal on!
6. Päev otsa ekraanide taga vedelemine. Ei lase tal praegugi telekat vahtida või ipadis istuda. Need on ikka erandlikud korrad. Ei poolda seda ka tulevikus, et ta nina kuskil ekraanis istub.
7. Otsida üles iga asi, mille nad «kaotavad». Kui on kadunud, siis otsib ikka ise, eks :)
8. Nende tubade koristamine. Arvestades kui palju talle praegu juba kraamida meeldib ja asju kasti panna ja sealt välja jne, siis usun, et saame koostöös toa korda küll.
9. Nende koolisõidutamine. Oleneb kuhu kooli ta läheb.
10. Neile disainerrõivaste ostmine. Enne ostan talle kui endale. Konkreetselt mingeid brände ma taga ei aja, aga kui kuskilt hea hinnaga saab, siis why not?
11. Nende asemel võitluste pidamine. Kui keegi käib närvidele, lahenda ikka ise see probleem. Samas ma tean, kui mingi suvaline tont tuleb midagi ütlema, siis olen ilmselt emalõvi valmis ja kaitsen nagu homset poleks. Tegelikult üritan juba üraegu talle õpetada, et kui keegi võtab mõne asja ära või nügib, siis tuleb ise hakkama saada. Kõnni minema, võta teine mänguasi jne.
12. Unustatud asjade kooli järele tassimine. Ei! Kott tuleb kokku panna õhtul ja vajadusel üle kontrollida, et kõik on kaasas. Kui ei ole, oma viga. Mina panin oma koolikoti alati õhtul kokku, hommikuks riided valmis. Selline kord saab ka meil olema, aga sinna on aega.
13. Nendega tööintervjuudele kaasaminemine. What? Ei!
14. Enda sularahaautomaadiga samastamine. Kindlasti mitte. Kuna sinna on veel kõvasti aega, mil me taskurahani jõuame, siis ma hetkel ei oska seisukohti võtta ja seda teemat lahata. Minul oli ainult mingi väga väike periood taskuraha. Ma sain siis kui küsisin ja ära põhjendasin milleks vaja, isegi jäätiseost oli põhjendus.
15. Neile 16. sünnipäevaks auto kinkimine. Vaevalt küll, ega me USAs ei ela. Samas, jumal teab, kuhu me kümnekonna aasta pärast siin Eestis jõudnud oleme.
16. Koolipäeva õhtutel sõprade pool ööbimine. Oleneb olukorrast.
17. Keskkooli kevadpuhkusele üksinda veetmine. Vaevalt küll.
18. Poiss- või tüdruksõprade ööseks jäämine. No oleneb vanusest. 16aastaselt juba võiks. Aga ilmselgelt panen kohvriga kondoome kaasa.
19. Oma kodus alkoholitarbimisega pidude korraldamine. Kui ma kodus olen, miks mitte. Aga mingit lausjoomist kindlalt mitte.
20. Terve öö väljas olemine. Kui see tähendab, et ta laekub hommikul kell 10, siis ei! Kui öösel kell kaks, on okei. Aga kindlasti mitte 10aastaselt.
Millised punktid teid riivasid, milliste punktidega nõustute/ei nõustu?
Mulle jäi arusaamatuks see suur ahhetamine selle artikli juures inimeste poolt, a la miks selline jõhkard üldse endale lapsed tegi jne :D like what, mulle ei tundu ükski punkt müstilise lapsepiinamisena vms.. Igati okei, sinu põhjendustega ka täiesti nõus! Palju lihtsam tulevikus lapsega, kellel kindlad reeglid olnud, ja saab mõistlikult läbi asju rääkida alati, kui midagi ei sobi.
Postimees on ikka alla käinud oma artiklitega, kõik Ameerikast maha viksitud. Eestis ei ole keskkooli õpilastel kommet kevadpuhkuse ajaks kuskile pidutsema sõita v 16. sünnaks vanematelt autot saada.
16. sünnipäevaks küll mitte aga kui ma gümnaasiumis käisin, siis nii mõnegi papikama vanema laps sai lisaks uhkele sünnipäevapeole 18. sünnipäevaks veel tutika auto ka kingituseks .
Viimase punkti juures jään eriarvamusele. Ma ise pole küll mingi suur pidutseja olnud aga 15-16selt polnud mingi probleem, kui teatasin vanematele, et tulen peolt või mingilt olemiselt alles hommikul koju. Nad said aru, et valgel ajal on ikka turvalisem liikuda, kas siis teistega koos või taksoga või kuidas iganes, kui see, et pead hakkama keset ööd pidusena ja vbl täitsa üksi tulema.
“Kui siis totakaid mataülesandeid, mida nagunii vaja pole :D”
Oh, kui närvidele käib arvamus, et mataülesandeid pole vaja :D Vot kui oleksid koolis matat õppinud, siis vb oleksid kõrghariduse ka omandanud mõnel vähe tugevamal alal ja ei peakski nutma, et sind ei võeta 1000 eur eest tööle. Kui oskad matat, siis alla 1500 sa brutos ei saa. :)
Ja kahju on ka sellest, kui inimesed oma lastele seda “tarkust” edasi annavad, et matat pole vaja. Nad lihtsalt ei saa aru, et sa ei pea küll oma elus koonuse ruumala arvutama, aga matemaatika arendab LOOGIKAT. Loogika aga on väga tugev omadus, mis ühel inimesel olemas võiks olla. :) Muide, kui oskad loogiliselt mõelda, on ka teised ained lihtsamad. Ka eesti keele lausekonstruktsioon tundub igati lihtsam, kui oled arendanud oma loogikavõimet.
Aga marimell ju kirjutabki, et ta teeb lapse eest ise ära. Kuidas siis saab sellest välja lugeda, et ta ei oska ja seetõttu ilmselt ei teeni ka 1500 kätte?
Väga imelik arusaam. Ma olen naine, kõrgharidusega. Matemaatikast pole kunagi midagi jaganud, kuid oma erialal teenin 3500€. Matemaatika on teatud erialal vajalik, kuid matemaatika ei aita lapsi saada, tuludeklaratsiooni täita ega CV korralikult täita.
YES!
+1
“19. Oma kodus alkoholitarbimisega pidude korraldamine. Kui ma kodus olen, miks mitte. Aga mingit lausjoomist kindlalt mitte.” Huvi pärast küsin, et mis vanust siin mõtlesid? Ja mis on alaealise kohta “natuke joomine”, “joomine” ja “lausjoomine”? Mõtlen siinkohal alkoholikogust.
Mõtlen siin seda, et kui laps saab ala 16, siis ma ei näe probleemi, kui nad külalistega klaasi vahuveini joovad tervituseks vms, aga mingit viinakokteili ma ilmselgelt ei laseks neil teha.
Point on selles, et mida rohkem sa keelad, seda suurema tõenäosusega saan ma ühel hetkel kõne, et tulge oma lapsele järgi.
Meie peres oli kombeks näiteks see, et lapsele anti kõike maitsta.. Ja siis ei tekkinud mul 15-16a ka seda huvi, mis teistel minuealistel, et saaks aga juua… Ma olen praegu nagu puberteet ja käin klubides ja joon – minu jaoks oli see 20a täiesti mõttetu tegevus, sest ma oleksin võinud minna kui tahtsin, samal ajal kui teisi keelati ja neil oli omfg pean saama, muidu suren :D
Okei – sina oma lapsele seda lubad, aga on kindlasti vanemaid, kes ei luba oma 15aastasel klaasi vahuveini juua. Arvad, et nad siis ütlevad, et tänan ei, aga minul ons ee keelatud? Sinu juures on siis need lapsed külas ning võtad vastutuse ja pakud kõigile? Kas sa muidu kujutad ette ka, milline skandaal sellest võib tulla sinu lapse sõprade ja klassikaaslaste vanemate hulgas, kui nad saavad teada, et sa oma kodus lubad alaelistel vahuveini (mis sest et vaid klaas) juua? Tegelt ka, mina näiteks läheks isiklikult selle ema juurde küsima et WTF, kui ma kuulen, et mul laps ütleb, et aga Liisu (suva nimi) ema pakub kodus kõigile siidrit. Jah OMA kodus paku OMA lapsele mida sa tahad, aga ära palun seda teistele alaealistele paku!
Eks ma ikka olen end eelnevalt kurssi viinud ka, kes külla tulevad ja kas nende vanematel on ok või ei. Sinna on 14 aastat aega :D
Jepp, sa ilmselt muudad nii mõningaidki põhimõtteid vahepeal mitu korda selle 14 aastaga :D
Arvata on ;)
Nõus sinuga. Tundud mõistlik ema olema
Üsna paljude punktidega olen vähemal või rohkemal määral nõus v.a katkise mänguasja asendamine. Muidugi ei pea siinkohal silmas seda, et IGA asja vahetaks välja, aga Leenul on nt. beebinukk mis on talle kullast kallim ilmselgelt. Igal pool käib see nukk meiega kaasas, istub söögilaua taga oma enda söögitoolis, magab Leenu kõrval. Vahetab tollel mähkmeid, peseb hambaid, kussutab magama. No saad aru küll.
Kui tollel käsi küljest ära kukkus, siis arutasime küll Brunoga, et kui ei õnnestu ise parandada, siis lähme ostame poest asenduseks uue samasuguse.
Muidugi laps peab aru saama, et asjad kuluvadki ja lähevad katki ning alati ei saa uut, aga ma arvan, et sellistel asjadel võib ka olla erandeid. Eriti kui tegu on tõesti selle ühe kõige armsama asjaga mida hoitakse suure hoole ja armastusega.
No ma ei pidanud ka silmas mingit lemmik asja, vaid pigem mingit suvalist asja.. Näiteks meil oli üks konn just, mis lendas prügikasti. Sellel oli selline juhe, ja kui ühest otsast vajutad, siis hüppab.. Ta näris selle katki, nii et õhk enam ei liikunud. Ma viskasin minema, enne seletasin, et näed, konn katki, viskame ära.. Aga uut kohe ostma ei läinud :)
Ma ei ole nõus selle erandiga, et totakad mataülesanded võib lapse eest ära teha.
Ega ikka ei või küll.
Võib teha koos lapsega, võib seletada. Ära teha ei või. Kui on väga totakas (nagu need värvimislehed vahepeal olid) siis võib õpetajaga rääkida, et vabandage, kas iga nädal uus saja tehtega värvimisleht ikka on mõistlik, sest see värvimine võtab ise rohkem aega, kui arvutamine…
teiseks pole ma nõus sellega, et lapse asju sina ei otsi. Kurat, kui ta kell pool seitse hommikul oma võtit ei leia, siis on sul ju umbes sellised valikud:
1. laps tuleb koolist ja istub mitu tundi ukse taga sind oodates
2. laps otsib oma võtit ise edasi ja te mõlemad jääte hiljaks
3. laps tuleb sulle töö juurde, sest tal ei ole võtit
4. jätadki lapse koju – põhjuseta puudumine
kolmandaks, asjade asendamine on paratamatu selliste asjade puhul nagu kadunud pastakas, kustukas, pliiats, päevik, raamatukogu raamat, vihik, pinal, koolikott. Sa võid need kulud tal taskurahast maha võtta, aga vältida sa seda teemat ei saa.
Jumal, sa tood sellised näited, mis on ju elementaarne, et asendan/aitan otsida. Ma pidasin silmas pigem selliseid “kus mu sinised sokid on” teemat. Otsi ise kus su sokid on :D
Julgen punkt 3 puhul jääda eriarvamusele. ERITI oluline on matemaatika kui tahad et su laps tuleviku ühiskonnas konkurentsivõimeline on. Mul pole kunagi mingit kodutööd ära tehtud ja pole ka mina oma laste eest ühtki kodutööd ära teinud.
ma ei räägi algklasside matemaatikast, vaid mingitest tangensitest ja mai tea mis x asjadest keskas, täiesti mõttetu kräpp, kui inimesel pole seda soont, et matat õppida ja kindla peale teab juba 15a, et kuskile reaalkallakuga asja edasi ei lähe. Minu meelest võiks reaalained olla keskas selline valikuvariant, et kes tahab rohkem matat, kes rohkem humanitaari. Ma ise võitlesin mataga nagu segane keskas, lõpuks saingi kolme sest ma olin alati tunnis kohal, aga ei hooamnud neist x-y-z asjadest muhvigi. Ja mul pole neid siiani ka vaja läinud ja vaevalt et ka läheb. Samamoodi nt keemia ja füüsika – okei, elementaarseid asju võib ja peabki õppima, aga mingeid ulmevalemeid ja asju keskmisel inimesel ikkagi elus vaja ei lähe.
IT valdkonnas ntx on need matad ja füüsikad väga vajalikud, et asjadest aru saada. Ja IT-s on palgad üle keskmise…. Oleneb lapsest, aga tegelikult ei ole kõik lapsed keskas veel sellisel tasemel, et suudaks adekvaatselt hinnata, mida nad kindlasti tulevikus teha tahavad ja mida mitte, seega mina arvan küll, et lasta lapsel valida, mida rohkem, mida vähem õppida, ei ole väga tark mõte.
Mina kasvasin ka sellises ”mata on mõttetu, humanitaar on palju lahedam” vaimus, aga nüüd täiskasvanuna näen kurja vaeva, et tagantjärgi asju selgeks saada. Õpin ja töötan IT erialal ja soovin väga, et oleks kooli ajal juba teadnud, et matemaatika ON tegelikult väga oluline..
Üldiselt on tõesti nii, et need kes jagavad reaalaineid, nendel on korralik karjäär ja sissetulek suht garanteeritud.. :)
No siin ongi see vahe, kes mida taga ajab – kes karjääri ja sissetulekut, kes seda, et hingel hea oleks :)
Minu meelest väga eluterve suhtumine! Kõike lapsele keelata/lubada ei saagi, aga palju asju olenebki olukorrast ja kuldse kesktee leiab alati.
Kui sa annad alaealisele alkoholi siis sa rikud sellega seadust!
Kuidas võib üks ema nii tropp olla????
No näed, saab :D
Mäletan oma lapsepõlve ajastki, et igasugustel tähtpäevadel ja suvel anti ka meile alkoholi maitsta ja proovida. Tundub, et kõik rikkusid seadust aga meie oleme elu ja tervise juures inimesed :D Asi on ikkagi selles, et kui palju ja kuidas.