Eile õhtul kui selgus, et Savisaarel oli lihasööja bakter, hakkasime me tädiga paralleele tõmbama Savisaare ja minu ema vahel.
“Paar päeva tagasi meenutas olukord su ema haigust. Ja tänase arstide väljaöelduga sain sellele veel kinnitust. Emal oli bakter südames, mis ei allunud ravile. Savisaarel jalas. Mõlemil suhkruhaigus ja neerudega halvasti. Meile ju arst ütles, et kõik kriimustavad, kukuvad põlvi katki, torkavad tikriokkaga, aga üks tuhandetest saab nakkuse,” kirjutas tädi algul. Hiljem lisas veel… “Lõpuks avastati südameinfektsioon, mille ravimisega jäid nii hätta, et lõpuks Mustamäele viidi. Ja siis arstide ringkaitse. Ega PERH-i arstid eelmisi ravitsejaid siis kritiseerima hakanud! Su ema jalal raviti roosi. See võis bakteri kolle olla. Äkki oli sama kriim nagu Savisaarel? Viimasel jalas infektsioon. Kui juba Savisaarel vale diagnoos ja kopsudega esialgu askeldati, mis siis su emast, tavakodanikust veel!”
2011. aastal suri mu ema, umbestäpselt samasuguse diagnoosi järel nagu hetkel Savisaarel. Ema oli kokku 41 päeva haiglas, sest iga päev võeti vastu uus otsus midagi teha. Iga päev kõik muutus ja lõpuks polnud enam midagi teha. Organid ütlesid järjest üles, vererõhk oli 40!!! ja ühel hetkel südametöö lakkas. Kusjuures surmatunnistusel oli kirjas: maksatsirroos (inimesel, kes alksi ei tarbinud, jeerait!).
Ema viidi haiglasse neerupõletiku kahtlusega, asuti seda ravima.
Savisaar viidi haiglasse kopsupõletikukahtlusega ja asuti seda ravima.
Paar päeva hiljem avastati, et millegipärast mu ema neerud paremini tööle ei hakka, prooviti üht ja teist ravi, kuniks ema oli tilgutitest vett nii täis, et nägi välja nagu õhupall.
Savisaart me näinud ei ole.
Kaks nädalat “ravi” päädis sellega, et haiglasse vaatama minnes teatati meile stoiliselt, et “teie ema viidi Mustamäele” – wtf, miks, millal?
Mustamäel leidsime ta SÜDAMEOSAKONNAST, millega tal polnud ever mingeid probleeme olnud. Selgus, et tal on südames bakter! (Kas see võis olla lihasööjabakter mis kuidagi vereringlusega sinna jõudis?) Ja esimesel päeval teda vaatama minnes, ma teda ei näinudki, sest ta olla kuskil protseduuri. See kõik oli nii kuradima kahtlane. Ja siis hakkas pihta – lõikame südant, ei lõika ka, see arst on puhkusel, kui tuleb siis teeme, a, tegelt vist ei tee ka – keegi midagi ei öelnud, mis tal siis viga on…
Mäletan, kui ema helistas ja ütles, et kardab, et sureb ära seal operatsioonilaual (tal oli kehv vere hüübimine) ja ma ütlesin, et kui sured, siis sured, ega me enne ei tea, kui sa seda läbi ei tee.
Siinkohal rõhutan, et meie peres on alati olnud kombeks olla aus ja otsekohene ja mingit ümberaugu juttu me ei aja.
Ema küsis, et mis ma siis teen, kui ta ära sureb. Ütlesin, et mis mul ikka teha, panen ta põlema. Sest mingit hauamajandust ta ei tahtnud….
Mingit operatsiooni muidugi ei toimunud.
Ma arvan, et sel hetkel teadis mu ema, et on minek… Isegi kui arstid vassisid, Meremeestehaigla tegemata tööd kinni proovisid mätsida ja tegelikult isegi võibolla väga kindlad polnud, mis emal viga oli, siis tema teadis, et lõpp on lähedal.
Mingist bakterist südames jahuti esimesest päevast peale. Mu ema kriimustused ja haavad ei paranenud kunagi ära, alati kulus sitaks aega selleks. Mu ema kaotas kaalu nagu keegi sööks teda seestpoolt. Kui ma viimasel päeval haiglas ta käest kinni hoidsin, oli see nii väike ja armetu, nagu praegu Hedontsiku käsi.
Kuhu ma jõuda tahan on see, et kui Savisaare puhul ei teatud esimesel hetkel, mis viga on ja prooviti ravida kopsupõletikku, siis pole ime, et minu ema – tavakodanik, mitu nädalat teadmatuses pidi olema. Vähemalt oli minu ema teadvusel. Samas, Savisaare asemel, mul oleks hea meel, kui ma oleks narkoosis ja ei teaks, mis minuga toimub. Ma ei kujuta ette, kui õudne võib olla see ärkamine – ilma jalata! Ma ei soovi kellelegi halba, aga sisimas ma loodan, et Savisaar ei tule sellest välja – tal endal kergem. Ma ei taha talle seda tunnet, et ta on sant ja vigane, tema organid on kahjustatud ja ta on võibolla tulevikus lihtsalt voodisse aheldatud… Pigem õudne lõpp, kui lõputa õudus.
Samas minu ema oli haiglas 41 päeva, mil meil oli aega harjuda sellega, et on minek. Kui see lõpuks juhtus, ohkasin ma kergendatult – lõpuks ometi! Piinad läbi ja tal on hea olla.
Noh ja ta käis meil muidugi külas ka veel enne kui ta tuhastatud sai – kellel oli keefiripakk tühi ja kellel ta raamatud riiulist maha tõmbas. Meil istus ta püsivalt autos. Panime uksed lukku, aga ühe ukse nupp tõusis üles ja oli sujuvalt lahti. Mitu päeva sõitis ta meiega :)
Ta tegi veel igasuguseid trikke ehk käis endale kallite inimestega hüvasti jätmas! Ja mul on tunne, või vähemalt mulle meeldib nii mõelda, ta käis ka Hedonile tere ütlemas. Kõlab veits kriipina ja oli ka… See kiik, mille Meelis tõi – seisis liikumatult nurgas, kui ühel hetkel hakkas iseeesest kiikuma. Tühjalt. Ma arvan, see oli mu ema, sest see hetk polnud mu jaoks õudne.
Oehjah, igaljuhul, vastupidavust Savisaare lähedastele!
Vau, kui su ema nime nägin meenus kohe lastekirjanik Ira Lember. Jõudsin genisse ja kukkusin toolilt maha, sinu vanaema nimi oli samuti Ira. Aga ta ei ole see Ira Lember. Kui suur tõenäosus on selliseks nimekaimluseks !
hahaha, ma isegi ei tea, et ma kuskil genis olen :D
Nii isiklik ja siiras postitus….tänud, et jagasid!
Kahju lugeda, aga hea, et sa oskad olla positiivne! :)
Minu õe äi läks sama asjaga, diabeet ja lisaks oli tal pikka aega olnud stafülokokk, millest hoolimata arvukaid ab-kuure lahti ei saanudki. Stafülokokk ta lõpuks võttis ka.
Ma loodan, et sa pole üks neist inimestest, kes arvavad, et see lihasööjabakter avastati alles siis, kui uudis välja tuli. Seda hakati ravima ikka üsna kiirelt. Hoiti lihtsalt kinnise infona seda.
Muidu olen sinu mõttelennuga nõus.
ma usun, et see võidi alles haiglas avastada, mu emal avastati mingi salapärane bakter alles haiglas. enne raviti neere ja jumal teab mida.
Ma olin algusest peale veendunud, et E.S. “kopsupõletik” oli vaid teade üldsusele. See on alati kõigiga nii, ega arstid ei kinnita enne diagnoosi ka sugulastele mitte, kui ei ole täiesti lõpuni siiralt kindlad.
Minu isa sai PERHist hiljuti väga head abi, päästis ta elu!
Tätoka kuupäevade üle ma pean ikka juurdlustööd veel tegema.
teine kuupäev on isa surma-aastapäev.
aga point polegi selles, mida öeldakse üldsusele, vaid selles, et üsna tihti ravitaksegi vale asja…
Minu emaga sama lugu.Temal hakati ravima bakterit , mida ükski proov ei näidanud. Mis täpselt viga oli jäigi arusaamatuks, löpuks lihtsalt ütlesid köik elundid üles.
Minu meelest on väga ebaadekvaatselt kirjutatud lugu, mis on täis kibestumist ja kurbust. Mari Leeni arvates tulevad arstid tööle, et sitta kokku keerata. Teevad täiesti tervest inimesest haige. Savisaar saab väga ilusti elatud ka ühe jala ja proteesiga. See ei ole maailma lõpp. Soovida hinges seetõttu tema surma on väga ebaadekvaatne.
Kas ma soovin ta surma? Ma arvan, et sellisel mehel oleks lihtsam elada oma elupäevad tervena, mitte sandina!
Eelneva kirjaosa autor pole lihtsalt lähemalt tuttav antud olukordadega nagu pikk ja vaevaline minek. Anname andeks,et üldiselt ei näe endast kaugemale.
Minek on raske ikka aga on raskemaid kui mõni.
Asjade varjamine on üldlevinud tänapäev. Polegi õeldud,et kõik arstid sellised aga on ikka väga häbiväärseid.
ps! antud tekst on kirjutatud väga viisakalt..kahjuks :)
Sooralt usun, et jala kaotus ei ole sellisele meest “peatav” tegur. Muidugi jah mul puudub isiklik kokkupuude antud inimesega aga meedia vahendusel on jäänud mulje kui äärmiselt jõuline ja tahtejõuline mees. Muidugi jah, ei tea millised kahjustused on tekkinud(organitele) aga sellise bakteriga võitluses jala kaotus on isegi hästi. Õnneks on hetke info põhjal bakterist võitu saadud? Hea, et jalast kaugemale ei jõudnud levida.
Ma arvan, et Savisaare haigusloos pole üldse mõtet spekuleerida, sest algselt ei öeldud meediale midagi, oletused tulid eiteakust. Keegi ei öelnud, et tal on kopsupõletik. Tõenäoline stsenaarium temaga oli nii- tuli põletikukahtlusega, tehti esmased põletiku kolde uuringud (sh kopsuröntgen või isegi kompuutertomograafia), leiti kolle jalal. Ilmselt tõusis palavik, võeti verekülvid, leiti verest bakter. Kogu muusika. Edasist teame ju meedia vahendusel.
Sinu ema lugu ma ka ei tea, kuid on selge, et see kripeldab sügavalt veel. Mina saan su jutust aru nii, et oli mingi põletiku algkolle- neer või roos? Ja see tüsistus veremürgistuse ja südameklapipõletikuga või südamelihase põletikuga? Vahel on nii, et lihtne asi võib eskaleeruda millekski väga suureks, olenemata sellest, kui väga ei proovita seda takistada. Mitte, et see kedagi lohutama peaks…
Savisaart ju enne ei ravinudki keegi, kui ta haiglasse jõudis ja igal pool uudistes on kirjas, et kolmapäeval jõudis ja neljapäeval oli kõik selge. Ja su ema ei oleks 41 päeva elanud lihasööjabakter südames, see pidi ikka muu bakter olema ja neid “kokke” on teisigi. Su emaga võiski olla, et arstid lollid jne. Savisaar on Eesti parimas haiglas ja see võrdlus pole nagu päris see. Mu venna ämmal oli ka suhkruhaigus, ta kaotas mõlemad jalad, alguses ühe ja siis teise. Mingit lihasööjat polnud. Savisaarega sarnasus rohkem vast ikkagi näiline kokkusattumus. Kuigi täiesti loomulik, et sa sellele mõtled asjaolusid arvesse võttes ja saan täiesti aru sinust.
Kaheldav,kas tegu on parima haiglaga nagu teie nimetate.
Või see meedia töö ja veendumus,mida tahate uskuda?
Igalühel meist omad kogemused ja veendumused.
Ma olen nõus Marimelli kirjutisega,et eneseväärikusele jalata jäämine on ränk hoop.
Ja ise valiks samas situatsioonis võimaluse lahkuda väärikalt.
Minu lähedased on olnud samas haiglas väga raskete haigustega, nii et ma ei saa nagu aru, miks te lahmite siin? Teiseks, kas te arvate, et te tõesti ülitäpselt teate, mis on kellelegi parim variant ja kuidas ta oma elu tahab elada? Minge öelge mõnele invaliidile, et tal pole eneseväärikust ja parem kui ta surnud oleks. Paljud invaliidid kohanevad ja elavad olles tänulikud oma elu eest ja pole mingite suvaliste kristiinede asi arvata, mis neile hea on.
Iga suvaline invaliid ei ole “surematu Savisaar”. Kui sulle pole siiani kohale jõudnud, mis masti mees ta on, siis kurb..
Kas Savisaar on su isiklik tuttav? Jahmatavalt palju tead inimesest, keda sa minu teada ei tunnegi. Äkki tema perekond, kellelt arstid enne amputatsiooni luba küsisid, teavad siiski paremini kui keegi Albers.
Näib, et sa tead veel vähem kui suvaline Albers :D
Ja kuidagi kummaline vastuolu on sinu arvamustes. Ühest küljest sa vingud, et miks lihtne inimene ei saa samaväärset arstiabi. Siis teise käega ise ülistad Savisaare mingiks mega suurkujuks, kellel ei kõlba ühe jalaga elada…
Kas Savisaar tundub sulle mingi hale vennike v? Kes tahaks elada veel viiskümmend aastat vigasena? Ma arvan tõesti, et ta ei tahaks seda. olgu ta kui tugev tahes, ta tahaks väärikalt lahkuda, mitte sandina!
EDGAR tuleb tuua kiirelt teadvusele,et saadakse küsida ja rääkida ka asjaosalise enda tunnetest ja vaevustest.
Ma kardan väga südamehaige inimese ärkamisel tekkida võivast ehmatusest,puuduva jala pärast-uus infarkt.Kui eesti arstid on nii lollid,siis EDGARIL peaks ,ka omastel olema raha,et kutsuda välismaalt abi,kes võivad ta elu veel päästa.
Kui EDGAR peaks kaduma on Putin ka kohal.Siis sõjast pääsu pole,ainult EDGAR ja ARNOLD meid eelmisel korral juba lävel seisnud sõjast päästsid.
Meedias esitatud esimesed andmed olid meelega valed nii diagnoosi kui väidetava ookaonna suhtes
Me EMPS OLI PARIM!
Mind siiani kurvastab kõige rohkem see, et ma ei jõudnud;(
See üks päev…
Nähes teid kõiki sadamas, mul vastas…
Siiras kaastunne, et Teil emaga nii õnnetult asjad lõppesid. On igati normaalne, et inimesed üritavad endale leida põhjendusi ja selgitusi keerulistes olukordades. Meditsiinis on sageli aga nii, et sarnastel haigusnähtudel on taga hoopis erinevad põhjused. Antud juhul on äärmiselt ebatõenäoline, et Teie emal oli lihasööja bakter. See areneb reeglina väga kiiresti (tundide-päevadega) eluohtlikuks seisundiks. Teie ema oli aga enda haigusega üle kuu aja haiglas. Nagu ka eespool mainiti, see pidi olema mingi muu bakter.
ma polegi öelnud, et tal lihasööjabakter oli :D
Ma ei saa tatoka kuupäevadest aru ikka…üks on isa surma-aastapäev, aga teine? Ema oma on ju hoopis kolmas :)
Tegemist on SURMA-kuupäevadega!!!!!
Arusaamatust põhjustab see, et hauakivil on 11.08.2011, sinu tekstis aga 11.08.2013 | 13.11.2012.
a ups :D
Ei mõelnud midagi halvasti selle kommentaariga, jäi lihtsalt tekstis silma selline oletus: “Selgus, et tal on südames bakter! (Kas see võis olla lihasööjabakter mis kuidagi vereringlusega sinna jõudis?)”
Meie vanaema lahkus ka kiirelt. Ei saanudki teada, mis tegelik pôhjus surmal oli. Saime teada, et on haiglas ja 2p hiljem sûda seiskus. Oli ka vererôhuga probleeme, suhkruhaige, kehv veri ja sûda nendest rohtudest kurnatud.
Kindlasti ei käi Savisaar su emaga sama rada – iga inimene ja iga haigusjuht on kordumatu. Ja sedagi, kas ta tahab või ei taha ilma jalata edasi elada, ei tea me ka… Ja arstid ei ole imetegijad. Au neile, et nad püüavad. Teha kõik võimaliku. Ülekohtune on neid süüdistada kui ei õnnestu. Mina hingan ka ilmselt kergendatult, kui mu 80-aastane suhkruhaige ema kord läheb, sest ta on juba ammu väsinud võitlemast. Annaks Jumal et see lõpp ei oleks kannatusterohke. Õnneks on tal silmad peas ja jalad alles, neerudega jama ei ole, hoolimata mitmekümne aasta pikkusest suhkruhaigusest, aga ta on väga püüdlik olnud end jälgima ja arstide soovitusi täitma. Savisaarel mingu nii nagu on tema enese sisemine soov. Mida meie ei tea.