Paljud on juba uurinud, et kas Hedon käib juba lasteaias, kuidas seal läheb jne…
Kui me reisilt tagasi tulime, viisime ta otsejoones lasteaeda, selle harjutamisnädala enne reisi jätsime ära, sest nagunii oleks 10 päevase vahega pidanud uuesti hakkama harjutama.
1. päev – läksime kohale kella kaheksaks, nagu me eeldasime oma ideaalses maailmas, et Meelis teda tulevikus viima hakkab. Lapsi oli selleks hetkeks kaks. Hedon pistis kohe rühma ukse peal pröökama. Kasvataja kutsus mind edasi. Vaatasime siis ruume ja uudistasime seal olukorda üheskoos. Mängisime palli, istusin temaga pisikese laua taga, aga Hedon vaeseke nuttis, lausa kõõksus. Olime seal umbes tunnikese, selleks ajaks kogunes veel lapsi ja nad hakkasid sööma. Mina võisin Hedonit sööta, aga süüa ta ei tahtnud. Ainult karjus. Pisarad voolasid ja ei mingit sellist nägu, et ta sinna tahaks jääda. Minu süda murdus sadaviiskümmend korda sekundis ja ma haarasin ta kaasa ja tulime koju ära.
2. päev – läksime hiljem, olime kohal umbes 8:30 ja Hedon karjus täpselt samamoodi nagu ka eelmisel päeval. Jälle olin temaga koos, proovisime süüa, ei miskit. Siis hakkas pihta tants ja trall – multikad, laulud, aeroobika (või kuidas iganes mingit rõngaste loopimist jne nimetada). Vaatas siis seda kõike minu kõrval seistes ja isegi ei nutnud. Kui ma ütlesin, et ma lähen käin poes ära ja jää sina siia mängima, oli kohe suu tagurpidi peas ja kisa üle lasteaia. No polnud ta nõus sinna jääma.
Mõtlesime, et ehk on asi selles, et olime just koos kolmekesti reisil ja isegi suvel kui Meelis oli haiguslehel, siis tööle minnes, Hedon otsis teda ärgates ja nuttis taga. Et ehk asi selles, et noh, pole Meelist ja nüüd mind ka pole. Et harjutame siis ta esmalt sellega, et issi on tööl ja me ärkame koos jne.
Vahepeal käisime usinalt laulutunnis, kus meie õpetaja ütles, et nii väikestele pole ikka lasteaed hea ja see on täielik trauma ja nad ei saa aru ja… Mõtlesin, et sitta kah, ei lähe lasteaeda, ma olen nagunii hetkel kodune ja las ta siis olla kodus.
Eelmisel nädalavahetusel võttis Liis ta maale kaasa, et ta saaks positega trallida ja sünnipäeva pidada ja… Kui me pühapäeval järgi läksime, siis ütles Liis, et tegelikult karjus ta kaks päeva meid taga. Ja me peame ta lasteaeda panema, sest ta on lihtsalt nii harjunud, et 24/7 on üks meist temaga ja see pole normaalne.
3. päev – esmaspäeva hommikul kell kaheksa astusime kolmekesti uksest välja, issi tööle, meie jalutasime lasteaeda. Ja sel korral ei mingit koos olemist. 8:40 tõstsin ta koos hiirega üle ukse ja tšau-pakaa. Ta karjus kohe kui rühma ukse lahti tegin. Polnud midagi teha. Tšau-pakaa. Läksin järgi kell 10. Kasvataja oli rõõmus: “Ta oli korraks isegi vait!”
4. päev – läksime samal ajal, nutma hakkas ta juba väravast sisenedes. Tõstsin ta jälle üle ukse ja leppisime kokku, et lasen tal koos lastega õue minna ja lähen siis järgi. Jõudsin umbes 10:20 ja ta istus rahumeeli liivakastis ja mängis. Ei mingit nuttu. “Rühmas nutab, õues on okei!”
5. päev – läksime jälle samal ajal, nutma hakkas ta juba maja nähes. Käisime vahetasime riided, kogu aeg nutu saatel. Läksime siis rühma… Ja ta sai aru, fak, mind jäetakse siia enivei, nutan või ei ja sirutas kasvatajale käed – võta sülle. Järgi pidin minema kell 11, ehk enne kui teised tuppa lähevad. Täpselt sama – rühmas kisab, õues okei. Leppisime kokku, et reedel jätan ta siis 12ni, mil teised lähevad magama. Harjutama ju peab. Kasvatajad ülimõistvad ja innustasid takka.
Neljapäeval me lasteaias ei käinud, vaid hoopis laulmas. Seal on ta erinevalt lasteaiast vägagi aldis teistega trallima ja ei ole kordagi veel nutnud.
6. päev – sama rida, maja nähes kisa lahti. Garderoobis oli enam-vähem, natuke nuttu, aga mitte kogu aeg. Läksime siis rühma, nii kui ma ukse sain, jooksis ta keset tuba ja röökis ise samal ajal. Aga noh, ta teadis, sinna ta jääb.
Kuna ilm oli kehv, siis õues nad ei käinud. Järgi läksin 11:40 – ta oli praktiliselt terve aja kisanud. “Vahet pole, karjugu või neli tundi, peame harjutama, küll ta harjub” ütles kasvataja ja ootab teda esmaspäeval tagasi.
No suht hullar ikka. Milleks ma pean last piinama? Samas, kui me jaanuaris reisile lähme, on ka veits hullar kui ta kaks nädalat kisab. Tahaks kuidagi, et see valutumalt läheks. Any ideas? Vaevalt muidugi midagi muud kui järjepidev edasi-tagasi käimine aitab.
no jupikaupa harjutamine on lapsele veel hullem, sest igakord hakkab jälle otsast pihta ja laps ei saa enam aru, mis temast tahetakse. Kui ikka soov laps aeda panna, siis tuleb see algus üle elada. Eriti, kui õpetajad julgustavad- nendel on kogemusi, teavad paremini, kuidas lapsed harjuvad. Meie lasteaias võis lapsevanem ainult esimesel päeval juures olla, siis pidi ära minema. Ja seda ka teiste laste pärast, kes ei saa aru, miks mõne lapsega ema lasteaias mängimas käib ja tema ema peab tööle minema ja ei saa jääda.
Uh mul laps 1a 9k ja meie alustasime lasteaias käimist augustis 2016 ja tänase seisuga käime endislt 8-12ni . Nyyd on juba nii kaugel asi , et laps nuuksub veidi sinna minnes aga sisse saab siis on rahu majas ja on kasvataja küljeluu põhimõtteliselt . Enne kui lasteaeda läks oli ta selline emmes issis kinni ja ei leppinud kellegagi isegi vanaema vanaisaga aga õnneks ptui ptui nüüd ta nenega vähemalt lepib , et saab vahest ka omale vaba aega . Jõudu Teile !
Kõu ka esimesed 3 ndl nuttis. Meil ei lastud jääda. Just see põhjus, et teised lapsed kurvad siis, et nende ema pole. Käis aias pool aastat 8-12 4x nädalas ning peale esimest haigestumist suisa jooksis aeda Irinat kallistama.
Nutmine on normaalne. Läheb üle. Seal on megahead kasvatajad.
Mu meelest on üsna vastutustundetu öelda, et “minu oma ka nuttis, läheb üle, muudkui harjuta”. Kõik sõltub ikka lapsest. Normaalne on see, et nutab, kui saab aru, et ema või isa läheb ära – üldjuhul laps ju kurvastab sel puhul, ta ei taha jääda üksi võõrasse kohta. Aga edasise osas on lapsed ikka väga erinevad – kellel läheb üle, kellel ei lähe, kes harjub selle võõra kohaga kiiresti ja nutab ainult hommikul viis minutit emast või isast lahkudes, kes aga ei kohane ja nutabki kogu aiasoldud aja. Või siis istub üksi omaette nurgas, ei lase kellelgi end puutuda, ei suhtle. Ikka lapse pealt tuleb neid otsuseid teha. Soov teiste lastega seltsida ja nendega koos mängida tekib üldjuhul ju ikka alles 3. eluaasta kandis, siis võib juba sellestki saada motivaator, mis lasteaeda meelitab.
Mina oskan öelda seda, et mõni laps ongi õrnem. Minu laps 5a aga ikka jääb nutuga. Paraku pole võimalust temaga kodus istuda. Lasteaed ja õpetajad on super, tema kisamine lihtsalt iseloomus kinni.
Tegelikult on nii,et nutab vaid rühma andmise hetkel, ülejäänud aga mängib ja teeb kõike kaasa mis vaja.
Lapsel aitab kiiremini harjuda rutiin- ei jäta pikki pause vaid järjekindlalt vii. Muidu ta näeb,et kisamine viib sihile ja saab koju jääda. Ma usun,et paari nädala pärast pilt juba palju parem. Ära annaalla.
Aga mida Meelis arvab 1) lasteaia teemast ja 2) reisist. Kõhklusteta teate Teie kõige paremini kas hoidja oma lapsele on ok või ei.
Aga kas reisist loobumine ei tuleks kõne alla?
Ja 3 kuud on pikk aeg lapse kasvamisel st võivad tulla muutused, mida ei oska ette ennustada keegi (nii paremaks kohanejaks kui suuremaks klammerduseks).
Selliseid siseheitlusi peavad ilmselt paljud:) Jõudu!
Meelis: murdumispunkt pidi olema kolm nädalat, proovime siis seni. Ja reis.. lapsega puhkus oleks reis. Me tahaks puhata. Ja küll ta kaasa tuleb kui suuremaks saab. Ära jätta ei plaani, suurem osa reisist ju juba makstud.
Kuidas ta teil varem on olnud? Seltskonnas võõristab võõraid? Varem ta ju maal selle Liisiga leppis ometi? Kuidas teiste juures olemisega, varem on keegi veel hoidnud teda? Aga Sinu/Meelisega koos olles meeldib seltskonnas talle? Kust nüüd kohe esimene päev see hirm lasteaias?
Mind väga huvitab see teie teema, kuna omal samavana laps, (jaanuari keskpaiga väljalase) harjus sõimega nüüd sel sügisel. Erinevus oli alguses – esimesed päevad chillis koos minuga rõõmuga seal aias. St esimene kord ei taibanud ta pröökama pista kohe, sest tundus äge mängumaa, kus koos emmega olla. Siis läks kisamiseks, kui hakkasin teda sinna üksi jätma. Konkreetselt sama teema, et kisas terve selle aja, mil seal oli. Lõpuks oli lausa pikki päevi, magas lõunaune ära ja kisas siis ikka edasi. Mul polnud varianti, olin just tööle läinud…
Olime ka valmis loobuma. Teoorias oleks olnud võimalik tööst loobuda mul veel veidikeseks või teha kodukontorit… Aga sama – õpetajad julgustasid, et läheb üle ja mõnel lähebki raskemalt. Üks pedagoog on vanem, 40a staažiga ja ütles, et ta pole näinud veel last, kes lõpuks ei harjuks, lihtsalt harjumisajad erinevad. Meie plikat vaadates ütles, et ta arvab, et paar nädalat veel ja siis korras. Ja nii oligi. Kokku läks selle kisamise nahka sõna otseses mõttes päevapealt 3 nädalat – 5 lasteaiapäeva x 3 =15 päeva. 16ndal päeval oli nagu teine laps. Jah, tegi häält ka hommikul õpetajale üle andes, aga see oli siis juba mitte kriiskamine vaid selline demonstratsioon – et okei, ma pean selle kisa ära tegema… et siis saab eluga edasi minna. Päev varem oli röökinud nagu ratta peal. Ja nii oligi, et niikui ukse sulgesin, oli nutt lõigatud ja laps jutustas rõõmsalt. Ja terve päev oli ideaalne laps olnud. Ei mignit kisa ja jonni. Mulle jooksis ka rõõmsalt vastu. Seega – ma ütlen küll, et ära veel anna alla… Seda enam, et õpetaja positiivne ja usub temasse. Kas panite siis vene aeda? Õpetajad temaga suhtlevad ikka eesti keeles?
Lugesin nüüd eelnevad kommid ka läbi ja sain vastused, et Liisiga pole ka ammu olnud ja et õpetaja ikka räägib eestit lapsega :) Mina igatahes olen siis ka see julmurist ema, kes ütleb, et ära veel alla anna.
Kakskeelne rühm, temaga räägitakse eesti keeles.
Ei ole kunagi võõrastanud ega tee seda väga ka praegu. Lihtsalt lasteaias on “hirmus” :D
Ma olen näinud piisavalt neid, kes lapsi suruvad sõime, olgugi et on näha, et võiks tegelt paar kuudki veel kodus olla. Ja tõesti, need surujad on 80% juhtudes olnud kodused emad. Kahju. Aga tee endale ja Hedonile teene, et kui sa teda tahad ikkagi lasteaeda panna, siis tee talle nädalas ka mõni vaba päev. 5 päeva järjest on ikkagi väsitav, eriti veel, kui laps reaalselt röögibki enamus ajast. Jah, õues ei nuta, aga kui juhtub olema vihmane päev ja õue minna ei plaanita, siis selline 3-4h jutti karjumine lapse närvikavale head ei tee. Lastesõim mõjub lapse arengule kahtlemata ka hästi, kui käimine ei ole sundluslikult iga päev ja pikad päevad. Kui sa suudad leida selle õige tasakaalu, mis sulle ja Hedonile sobib, siis on kõik ok.
Aga heal teemal kirjutad, kütab kirgi nagu ikka lastega seonduv :D
Neljapäev on vaba päev, siis käime laulmas :)
Ma ei jõudnud kõiki kommentaare läbi lugeda aga kirjutan siiski siia, mis nippe meie oleme kasutanud, et laps tulevikus lasteaias harjuks.
*Omalt poolt on teinud lasteaed ka beebikooli tunni, mida viib läbi sama õpetaja, kes lasteaias laulu- ja liikumisetundi. Laps saab harjuda sealse ruumiga, aastaga saab ka õpetaja nägu tuttvaks ja laulud jäävad meelde.
*Käime nüüd sügisest 2-3x lasteaia juures mängimas, kui rühmad väljas. Talle väga meeldib ja tee selge. Minu jaoks see sealne mängimine puhkus. Enamasti vaatan, mis laps teeb jne.
*Käime enamasti korra nädalas mängutoas.
Äkki need tegevused aitaks teil ka natuke harjuda. Just see mängimine lasteaia juures. Peale teist nädalat meil poiss muudkui jalutab juba ise lasteaia juurde mängima ja ütlen ausalt, et mind polegi tal seal väga vaja. Vahel tahtnud ka teiste lastega tuppa minna.
Lapsel vanust 1a9k.
Mängutubades samuti leiab endale pigem ise tegevust kui tahab meiega koos mängida.
Meil võimalus küll panna laps jaanuarist aeda, siis juba kahene aga ilmselt lükkame siiski sügiseni edasi. Käime usinasti beebikoolis ja lasteaia juures mängimas senikaua.
Samas kui ehk leiate mõne hoidja, kes nõus päevasel ajal minema lapsega välja/mängutuppa siis polekski ju väga seda lasteaeda veel vaja.
See reisil oleku asi aga pigem see, et ta niivõi teisiti igatseb teid ja tekitab talle stressi.
Miks ta kohe esimesel päeval koridoris karjuma hakkas? Mitte, et sa pead nüüd teadma :d aga lihtsalt huvitav..sest tal ju polnud mingeid mälestusi ega midagi selle lasteaiaga..?
Aga muidu jah, igal lapsel tekib stress. Igaühel erinevalt. Kui ta alguses karjub,siis u 2 nädala pärast peaks juba normaalne olema. Kui ta alguses jääb sinna ilusti, sis mingi hetk taipab ikka selle tõsiasja,et peabki kogu aeg sinna jääma ..ja tuleb ikka vastukaja. Minu laps oli see teine variant. Need lapsed,kes üldse ei nuta, hoiavad seda lihtdalt endas. See on ju kõige hullem. Või ei?
Ükskõik kui tore seal lasteaias on..ikkagi tekitab see rutiin ja järsult pikem aeg vanematest eemal, stressi. Jõudu teile! Küll ta harjub ja ära kuula neid troppe siin :)
Minu õe laps kohe 3ne rõõkis samamoodi koguaeg lõpuks õde võttis üldse aiast ära et saab vanemaks küll rahnueb ja tahab olla. Nüüd tahab ise minna aeda aga ta praegu ei käi veel :) umbes 1 pärast läheb
Milleks saata laps “enneaegselt” lasteaeda, kui ise kodune oled. Laps on laps nii lühikest aega ja enne kui arugi saad, on käes juba see aeg, kui ta ei soovi sinuga enam koos aega veeta.
Ükski reis pole sellist lapse traumeerimist väärt. Saan aru, et vanematel on ka puhkust ja omaette olemise aega vaja, aga sellest hetkest kui lapsevanemaks saad, pead enda vajadused mõneks ajaks tahaplaanile seadma. Ei ole mõtet last vägisi lasteaeda minema sundida – lapsed on palju targemad kui me arvame ja selline “karjutamine” ei mõju tõesti lapse psüühikale hästi. Kõik mu tuttavad lasteaiaõpetajad ütlevad kui ühest suust, et võimalusel ei peaks last nii vara lasteaeda viima – nad ei ole selleks lihtsalt valmis.
Laps ei ole lemmikloom, kelle kuhugi “puuri” peaks viima, selleks et ise lustida saaks.
Lapsega kodus on täiesti võimalik ka töötada, aga kui laps omaette mängida ei oska, siis järelikult on lastetoa/nurga kujunduses ja/või mänguasjade valikus midagi mööda pandud.
Ta mängib väga hea meelega üksinda oma toas, aga ma arvan, et teiste lastega koos on hulka lõbusam kui üksinda. Ja paar tundi päevas kui ta sotsialiseerub seal, pole ka vast maailmalõpp.
Ja kui rääkida enda tahaplaanile jätmisest, siis sorry, ma ei arva, et laps on haigus, et sellepärast elu seisma peab jääma. Ei pea. Kui me korra aastas puhkame, siis ka see pole maailma lõpp. Õudne oleks, kui ma iga kuu nädala ära käiks.