Sinu kõige suurem vaenlane on sinu sõber

Ega asjata ei öelda, et hoia sõbrad oma lähedal, aga vaenlased veel lähemal. Juba Õhtulehe algusaegadel sain ma aru, et kui kuskilt mujalt infot ei saa, siis sõbrad on varmad rääkima küll, kes on see uus mees, kellega sõbranna kluppi on tulnud või kes kellega deidib…

Lihtsalt enda uudishimu on nii suur või ma ei tea mis. Okei, nii mõnigi kord ei saanud ma pirtsutada, kui selline info selliseid kanaleid pidi minuni jõudis. Mina sain oma uudise tehtud ja ma tean, et see allikas ei olnud mingi suvaline vihje postkastis.

AGA! Vihjeid saadavad su sõbrad-tuttavad ja täna hommikul oli isegi minul, vanal sopa- ja klatšireporteril, väga imestunud nägu peas. Nimelt jõudis minuni info, et üks inimene on rase.

Jah, esimese asjana mõtlesin ma, et see on uudis. Uudis, mille ma võiksin meie marimelli lehel avalikustada :) Siis ma mõtlesin selle inimese peale ja olin enam kui kindel, et ta ei taha sellest rääkida. Aga mis mul kaotada, soovisin talle viisakalt hommikul õnne ja ma ausalt, hea, et ma istusin, oleksin pikali kukkunud kui ta vastas: „Kust sa kuulsid, liiga vara on veel tegelikult hõisata!“ Eeldasin, et „kolm kuud“ pole veel täis ja ta ei taha rääkida, uurisin siis, et kus maal ta on… Ja mis selgus, inimene tegi alles mõned päevad tagasi testi, mis osutus positiivseks… Ja juba suutis keegi tema lähikondlastest selle info laiali saata. See on tegelikult nii kuradi kurb, et sa ei saa mitte kedagi usaldada.

Ma olen isegi iga paari kuu tagant võtnud ette nö Facebooki sõbralisti puhastuse ja eemaldanud sealt need, kellega ma väga ei suhtle, keda ma tunnen, et ma sellel hetkel ei usalda… Aga ma tean, et ikka on seal inimesi, kes minu seinast screenshotte teevad ja neid meediale edastavad, kuigi valdav enamus postitusi on kinnised.

Ühtpidi on Facebook avalik koht, samas kui ma jagan seal asju oma SÕPRADEGA, siis ma eeldan, et need ei „leki meediasse“. Kirsti Timmeril on sellega tihti probleeme, et tema seinal kirjutatud asjad jõuavad veebiportaalidesse uudistena üles. Kui raske on üldse ajakirjanikul, kes on näiteks Kirsti sõbralistis on, küsida, et kuule, nägin, et kirjutasid, kas võin seda kasutada. Ma olen alati küsinud ja kui ta tahab rääkida, siis ta annab loa ja kui ei taha, siis jätan ma viisakalt loo tegemata.

Ja kui me nüüd jõuame Aderi-teemani, mis viimastel päevadel on kirgi kütnud, siis on teemasid, millel on avalik huvi, millele tuleb tähelepanu pöörata ja millest võib kirjutada – te näete ju ise, kui lugusid kommenteeritakse ja inimesed kaasa mõtlevad, siis järelikult on seda vaja. Kui kedagi ei kotiks, oleks lool 182 klikki ja kaks kommentaari ja kõik. Aga kui lool on kümneid tuhandeid klikke ja sadu kommentaare, siis järelikult inimesi huvitab ja nad tahavad selgust.

Mõnusat nädalavahetust!

Samal teemal

5 kommentaari

  1. Kirjutad, et sinuni jõudis uudis, et keegi on rase..kuidas selline uudis sinuni jõudis?! Kas selle inimese lähedane ütles fb või saatis smsi või meili? Kirjuta täpsemalt :) samuti kirjutasid, et soovisid juba rasedale ka õnne…mille vahendusel sa seda tegid? Hetkel see just kui mittemidagi ütlev postitus (lugesin läbi ja nagu poleks midagi lugenud :D ) nagu nt ka see oli (jube sarnased ju): http://marimell.eu/klatskomu-ma-ei-paase-skandaalidest/ :)

  2. Ei ole ma mingi avaliku elu tegelane ega muud moodi väga kellegi huviorbiiti kuuluv inimene, kuid just see sama usalduse küsimus ongi põhjus, miks mina näiteks ei postita oma fb-seinale praktiliselt mitte midagi. Alati leidub keegi, kes tunneb ennast kirjutatust jube puudutatuna ning takkatippu tõlgendab seda ka valesti või siis leiab end olevat antud teemal kõige teadjam maamunal. Sellel põhjusel lõpetasin ja blogimajanduse. On oma elus olnud juhus, kus panin pildi üles lähisugulase vastsündinud titega ja oh üllatust, paar päeva hiljem kõige targemad juba teadsid, et olin ise “emaks saanud”. :) Öeldakse küll, et kui sind pole facebookis, siis sind pole olemas, aga kui sa seal oled, siis pead arvestama ka sellega, et sinu elu pole enam kaugeltki ainult sinu.

Comments are closed.