Sugu teada! Me saame…

Käisin täna siis LA’s (looteanatoomias), kus loeti kõik varbad ja sõrmed üle ja vaadati südamekojad üle ja kõik-kõik-kõik… Jäin Pelgulinna ja Mare Pajumetsa tegemistega väga rahule.

Olin eelnevalt lugenud igasuguseid lugusid, kuidas naised vaid korraks üle vaadatakse ja viie minuti pärast sama targalt minema saadetakse. Ma olin ikka oma 20 minutit seal “vaatluse all”.

Põhiline oli muidugi see, et ta on nii suur juba – 394 grammi, pikkust ma ei saanudki teada. Olen kaalus juurde võtnud 4,3 kilo viie kuuga.

Aga kõik on beebsiga korras, vastab kenasti raseduse suurusele ja tähtajaks jäi jaanuari keskpaik, see nihkumine siia-sinna vahepealsetes UH’des kaotas nö kehtivuse. Jäi see päev mis alguseski.

Pilti teha ei saanud, sest ta lihtsalt oli seljaga (tegelikult on ta kogu aeg selg püsti mul, tunnen kuidas tal selg vastu kõhtu on), ja misiganes me teha proovisime, ta keeldus pildistamisest. Vahepeal korra vaatas (nagu mind) ja siis pani käed näo ette nagu tõeline diiva. Mina ta nägu nägin, aga Meelisele pilti kaasa ei saanud. Kohe näha, et diivatseb ja on meisse :)

Ja kõige lõpus, kui kõik oli üle tšekitud, siis ma küsisin moka otsast, et kas sugu ka saaks teada… “Oi, ikka, ta juba näitas enne… Siin, väike noku. Poiss, mis poiss,” kinnitati veelkord Šoisi sõnu :)

Its-a-Boy-birthday-card-and-blue-knitted-booties

7 Comments

  1. Super :)) Palju palju õnne teile – omast kogemusest vöin öelda, et poisid on kordades rahulikumad lapsed :)

Comments are closed.