Sünnitus on nagu sõda

Minu regulaarsemad lugejad teavad, et ma ei ole vaimustuses sellest, et noored Eesti mehed peavad kaitseväes aega teenima. Minu meelest on see alandav, täiesti mõttetu aja raiskamine. Aga kuidas ma sellise teemani üldse täna jõudsin, või mis on mu point…

Eile kohtus Meelis ühe oma töökaaslasega, kes sõjaväest välja sai, kuna naine hakkab varsti sünnitama ja ta siis pajatas lugusid, mida hiljem Meelis mulle edasi rääkis ja mingil hetkel tabasin ma end mõttelt: Meelis, me saame ka poja! Ma loodan, et 18 aasta pärast on ajad muutnud ja kaitsevägi on vabatahtlik :) Ja kui mu poeg siis tunneb, et ta tahab sinna minna, siis palun väga, mingu, aga kui ta ikka ei taha ja on pigem loomeinimene kui füüsiline, siis tal sinna asja ju ei ole. Kaitsevägi ei tee temast mingit vägilast või uut Kalevipoega.

„Ükspäev pidid nad telki kokku ja lahti pakkima. ÜHEKSA korda!“

„Mingi treening oli mudas roomamine, lihtsalt nägu mudas…“

„Kui sa voodit nii ära ei tee, et münt ei põrka, siis kõik pekstakse laiali ja tee uuesti…“

„Sa pead iga päev habet ajama ja kui valesti ajad, siis hoia ja neela…“

Sorry, aga kõik see on alandav ja täiesti tarbetu tegevus! Miks peab inimene iga päev habet ajama, äkki ta ei taha. Milleks on vaja inimesel üheksa korda päevas telki kokku ja lahti pakkida, milleks mingi mudas roomamine? Mille jaoks see kõik?

Kaitseväe koduleht ütleb: ajateenistus on kogemuste omandamine. Eesmärk on välja õpetada Eesti kaitseks vajalikud üksused ja luua eeldused elukutseliste kaitseväelaste teenistusse võtmiseks. Omandataks põhiteadmised riigikaitsest ja õpitakse tegutsema ühtse meeskonnana.

Ehk siis tegelikkuses on ju point selles, nagu ma aru saan, et sind õpetatakse valmis olema sõjaks, sest kui praegu keegi kukuks Eestit pommitama, siis aetakse kõik see mees jalule, Eestit kaitsma.

Ja siis eile, ma tulingi mõttele – see on nagu sünnitusplaani tegemine ja sünnituseelsetes loengutes käimine. Ma võin ju teha endale plaani, kuidas ma sünnitusel käitun, käia joogas, pilateses, vesiaeroobikas, õppima hingama, lõdvestuma… Aga kui sünnitus kohale jõuab, võib juhtuda mis tahes. Kes üldse ütleb, et ma jõuan haiglasse, äkki ma sünnitan kodus? Metsas lumehanges? Kartulivao vahel? Autos? Lennukis? Laevas? Kiirabi autos? Jumal seda ette teab. Plaan on jah, käia kodus pesus, raseerida jalad, teha meik, end lõhnastada, riietada, jõuda sünnitusmajja, tõmmata selga türkiissinised bikiinid ja vanni ronida, aga see ei tähenda, et nii läheb.

Täpselt nagu on kaitseväes võimatu õppida sõjaks. Kus kurat on teada, kuidas see sõda välja näeb, kas keegi sõidab pool ilma tankidega sodiks või pommitab taevast rakette või korraldab plahvatuse või tuleb mingi Breiviku sugune lihtsalt tulistama… Seda ei tea ju ette, sa ei saa selleks valmistuda ja õppida. Seega, mida kuradit annab 18aastasele noormehele mudas roomamine? Voodi korralikult ära tegemine ja habeme igapäevane ajamine? Voodi tegemist võiks muidugi juba viieaastasena kodus õppida :) Aga mitte nii, et münt põrkama peaks!

Jah, ma saan aru, kaitseväes „õpitakse“ ka palju muud ja mingeid nippe ikka saab kõrva taha jätta, nagu ka sünnituseelses loengus, võibolla on mul seal metsas sünnitades meeles kuidas hingama pidi… Aga olgem ausad, suures plaanis – juhtub see, mis juhtuma peab ja kõik toimub täpselt nii nagu hetke olukord võimaldab.

2S8A9270

Sellepärast mulle vist meeldibki päev korraga elada ja mitte väga ette mõelda ja elada suht iga päeva kui viimast ja seda nautida. Vähem stressi ja rohkem päikesekiiri igasse päeva :)

Samal teemal

16 kommentaari

  1. Sa parem looda, et 18 aasta pärast siin veel on üldse riik.

    Saan aru küll, et umbes kolmandik eestlasi laseks sõja korral jalga, aga kui tuleb Euroopas suuremat sorti sõda, siis on see sõda üle maailma lahti ning põgeneda ei ole küll kusagile. Ja keegi teine meie eest küll võitlema ei tule, meie enda meestel peaksid ikka mingisugused elementaarsed oskused olema.

  2. No siis me võiksime üldse väga paljud asjad ära kaotada, kui inimesed on sellise suhtumisega. Kord sa juba kirjutasid oma arvamusest kaitseväeteenistuse kohta ja ma tõesti lootsin, et sellega sa ka piirdud… Aga ei… Kaitsevägi ei ole kindlasti niiiiii mõttetu kui sina arvad. Oled sa üldse seal kohapeal viibinud või räägidki ainult põhinedes sellele, mida keegi teine rääkis? Siiski oleneb kaitseväeteenistus inimesest endast nagu väga paljud asjad meie elus. Kui inimene ongi nannipunn, vingubki iga asja peale ja ei saa hakkama seal, siis mida veel tahta… Jah, Kaitsevägi peab olema kohustuslik, sest Eesti mehed on ikka suht hädised ja üritavad oma elu juba varakult ära rikkuda, see on koht kus neid natukenegi distsiplineeritakse. Seal muutuvad paljud noormehed täiskasvanulikumaks, küpsemaks ja ka olgem ausad – mõistlikumaks. Loomulikult on neid inimesi, kes ei muutugi, olgu või pomm nina ees.
    Jah, sõda võib tulla ükskõik mis näol, aga vähemalt on meil teadmistega mehi ja naisi, kes ei pane esimese laevaga Soome või Rootsi… Aga eks neil ongi ükskõik, kes oma riiki ei väärtusta…

    A ja no siis see ka, et sama hästi võiks vabatahtlik olla autojuhilubade lõppastmekoolitus. Õpetagu mind käituma kui on libe, kui tekib teele takistus, aga selge on see, et kriisiolukorras ei meenu sulle need nipid ja sa teed ikkagi nii nagu õigeks pead.

    1. No jutud “peame mudas roomama ja voodit tegema, et münt põrkaks”, ei saa aru, mis distsipliini ja mõistlikkust see juurde annab?
      Jah, ma olen võibolla kitsarinnaline ja sinisilmne ja leian, et see on mõttetu, aga minu meelest on ja sõjavägi küll mehest meest ei tee. See on alandav, mis seal toimub :( Ja kui mõnele meeldib – noh, neid on, kes ootavad, et jee, lähme sõjaväkke ja seal on äge, palun – minge! ja nautige!

  3. Juba üks kord jäi silma aga pole jõudnud küsimiseni – ma pole veel kuulnud, et sünnitama minnes lastakse vanni bikiinid selga panna – oled sa selles kindel, et sul lastakse? :)
    Minu teada ollakse seal vannis täitsa alasti… Aga ma ei teagi, kas see on reegel, et peab olema alasti või ei tulda selle peale, et võiks bikiinid selga ajada.

    1. Hm… huvitav, pole mõelnudki sellele, et ei tohiks rinnahoidjaga sinna minna… Peab uurima siis ;)

  4. Väga hea, et peavad korralikult voodit tegema ja mudas roomama. Ma tean isiklikult mitut tuttava “pojukest”, kelle jaoks see oleks esimest korda elus ise voodit teha. Kanamammadel pole südant oma “pojukesi” kodus distsiplineerida ja nende hädapätakaid peavad pärast naised edasi teenindama.

    1. No ma kavatsen oma pojale küll elementaarseid oskusi õpetada, et elus hakkama saada ja et naine pole mingi ori :)

  5. Minu meelest (isiklik kogemus puudub, sõjaväes käinud ei ole) on voodi tegemine, habeme ajamine ja telkide kokku panemine alandav ainult mingitele mõttetutele meestele :D

    Ajateenistuses on palju muud taunimisväärset ja üleüldine mõte, kas see on vajalik või ei – on hoopis midagi muud. Need näited mis siis postituses on välja toodud on minu jaoks naeruväärsed :)

    Aga jah – tee mis tahad ja harjuta palju tahad – keegi ei tea kuidas käitud siis, kui olukord käes on ;)

  6. Hei!
    Tavaliselt ma olen nõus sellega mida sa kirjutad aga praegu paned sa küll väga mööda oma jutuga.
    Sa räägid, mõtetu on käija sõjaväes kuna võimatu on õppida sõjaks kas see tähendab, et sa siis ei lugenud sünnituse kohta mitte midagi ja ei õppinud mitte midagi kuna sa naguinii ei tea kuidas su sünnitus läheb.
    Ma vaatan, et palju Eestimeestel ( POISTEL) on kohe kindlasti sõjaväge vaja .. Vaata mis nolgid siin tänavatel kõnnivad, paljud saavad oma elu rööbastele sõjaväes..
    See,et nad peavad natuke disipliini taluma ei ole mitte midagi.. Cry me a river.
    Ja siis kui tulebki sõda ma usun,et sa oled esimene inimene kes nende sõjaväelaste taha peitu poeb ja ma usun et siis pole see sõjavägi nii mõtetu ..

    1. Esiteks ei tasu armastuses ja sõjas küll teiste peale loota ja teiseks – sünnituseks ei anna midagi nagu õppida. See pole eksam, mis tuleb sooritada hindele hea :D

  7. Sul selle koha pealt arvamus 1:1 Malluka omaga…ega teil see sõber/Meelise töökaaslane ühine ei ole, kes teile neid lugusid jagab? :D
    Mina nt olen kuulnud ainult positiivset tagasisidet nendelt meestelt, kes on ajateenistuse läbinud. Nii minu mees, tema sõbrad kui ka minu enda sõbrad ei ole kurtnud mingite mõnituste ja ajaraiskamise üle kaitseväes. Minule tundub just see kurtmine ja maha tegemine nii võõras. Oma mees räägib vääääga tihti ajateenistusest ja ainult positiivses võtmes, meenutab pidevalt neid inimesi sealt, siiani mäletab kõiki nägusid (tervitavad tänaval..ah see ju minuga teenistuses olnud jne), ka ülemusi jne jne…ometigi sellest on ikka aaaaastaid möödas (käis ajateenistuses ära kohe peale keskkooli). Kindlasti oli seal mingeid hetki ja mingeid tegusid, mis tookord tundusid neile mõnitavana aga ma ei ole nendest üldse kuulnud sellises võtmes, et mees viriseks selle üle või meenutaks ala pisar silmas kuidas teda ikka mõnitati jne…ma ei tea kust sellised mehed küll tulevad aga mul just vastupidine kogemus ja tean väga nagu ikka väga mitmeid mehi, kes seda aega nautisid ja peavad seda siiani enda jaoks väga vajalikuks. Ka mina olen omamoodi uhke, et mu mees on seda läbinud ja oskab teatud olukordades oma peret kaitsta (ei taha kirjutada kurba stsenaariumit aga jah nt sõja olukorras).
    Kuna sinu arvamus põhineb hetkel ainult Meelise töökaaslase jutul (me ju ei tea milline see mees päriselus on jne) siis soovitan sul ajakirjanikuna või kas või blogijana uurida ka positiivsemaid lugusid ja ma usun, et neid on ikka kordudes rohkem kui selliseid vinguvaid kommentaare stiilis “appi pidin oma nägu mullaseks tegema!”.
    Ja nende “mõnituste” taga võib olla hoopis suurem eesmärk, mitte ala eesmärk õpetada meestele habet ajada (aga jah ajada just kiirelt ja korralikult, sest sõja ajal ei ole aega sellele keskenduda noh näiteks)…mina võtan neid kõiki nagu omamoodi psühholoogilisi teste või pingetaluvusteste, et näha, kes kohe murduvad jne…see näitab nii mõndagi inimese kohta. Ma ei tea kas oled näinud seda Pealtnägija lõiku, kus üks reporter osales kaitseväe salajase eriüksuse katsetel? Vot sealt ma saingi nagu aru, et katsetatakse just pingetaluvust ja inimese keskendumisvõimet ükskõik mis olukorras (seal mängis vali muusika ja pidi meelde jätma mingeid asju jne) sest sõjaolukorras on see ääääärmiselt oluline, et ka paukude ja ma ei tea hädakisa ajal suudab sõdur keskenduda ja nö oma “tööd” ära teha! Tuleb vaadata ja mõelda veidi laiemalt ja leida igast õpitud asjast/olukorrast ka midagi kasulikku ;)
    Samuti soovitan kõikidel lugeda raamatut “Just nii, härra seersant!”, mis alles ilmus ja kajastab täpselt seda aega (ajateenistust, 9-11kuud), millest sina ei tea paraku ju midagi (just nagu positiivses võtmes). See raamat on kirjutatud väga neutraalsete inimeste poolt ja on väga kerge ja hea lugemine! :)

  8. Aga sina kui naine ei pea sõjaväkke minema, miks sa nii närvitsed selle pärast? Ausalt öeldes on neid “mehi” küll, kellele on distsipliin ära kulunud. Jah, kõik äärmused on nõmedad, kuid seal õpitakse ka väga kasulikke asju, mis sugugi paha ei tee ja nii mõnigi hakkab spordist lugu pidama ja enda eest hoolitsema ja tõesti, nii mõnigi õpib seal voodit tegema jnejne. Minu tutvusringkonnas olevad mehed on pidanud sõjaväge siiski kasulikuks kogemuseks, mitte alandavaks. Perspektiivi küsimus. Võib-olla on ka vahe, KUHU sa täpsemalt satud (minu sõbrad/tuttavad siis Võrus)

  9. No ikka tänapäeva ludridele annab ikka iseseisvust küll ja õpetab mehi enda eest hoolitsema. Suur osa tänapäeva noortest elab liiga kaua kodus emme-issi juures, teab, et söök tuleb külmkapist ja puhtad riided on alati ootel. Ülekaalulisi on ka liiga palju – saavadki pisut trenni teha ja ehk leiavad tee sportlike eluviiside juurde.
    Pealegi on see ju naljanumber, mis tänapäeva teenistus on, nii et mina küll ei leia, et see hirmus on :) Mis ühel tõelisel mehel saab enese määrimise jms vastu olla, see pigem naiselik teema, et oih, vastik must ja mina pean siin sees roomama..

  10. Distsipliini osa ongi see, et sõdur täidab käsku kohe ja ilma lisaküsimustela. Reaalses probleemolukorras ei ole aega mõtlema ja juurdlema hakata, tuleb viivitamatult teha nagu kästakse. Nagu üks kaitseliitlane ütles, et naised on kehvad sõdurid, kui saavad käsu siis nad mitte ei tegutse vaid hakkavad juurdlema, arutlema ja täpsustama… :D (ise pooldan vabatahtlikku kaitseväeteenistust).

  11. Selle sõjaväelise osa osas pole ma sinuga üldse nõus. Samas sünnituse osas jälle täiega olen.
    Kuna minu tütred on täielikud militaristid ja ma näen mis selle kõigega kaasneb siis seal on nii palju positiivset. Enamus mu sõpru on sõjaväes käinud ja meenutab seda aega kui huvitavat ja põnevat aega.
    Minu parim sõbranna ootab, et saaks järgmisel suvel kaitseväkke minna, et hakata tegema sõjaväelist karjääri.
    Ma ise samas olen täielik relvade vastane. Ma lihtsalt ei saa aru nende inimeste vaimustustest keda relvad huvitavad. Samas on mu oma tütred mõlemad täpsuslaskurid, saanud selle spordiala eest kilode kaupa medaleid.

  12. Minu elukaaslane käis sõjaväes. Just siis, kui tutvusime. Mina olen kuulnud umbes 85% häid mälestusi ja võibolla siis 15% jobudest ülemustest.
    Jah, palju oleneb, kuhu mees satub. Minu elukaaslasel vedas ja mulle tundub, et ta sattus kõige mõistlikumate ülemuste juurde ja kõige lõbusamate ajateenijatega ühte kampa. Ma olen näinud videoid, kuidas poisid õhtul oma toas harjavarrega tantsu löövad samal ajal, kui kõik teised naerust pisaraid pühivad. Ma olen kuulnud lugusid, kuidas Kevadtormile sõites üks bossidest võttis pudeli kangemat välja ja ütles: “kuulge mehed, mul täna sünnipäev. Võtame!”
    Tal tundus seal nii tore ja lõbus olevat, et tahaks nagu isegi minna. Need mehed, kellega nad seal ninapidi päevad-ööd koos on, saavad sõpradeks. Tekivad omad naljad, omad mälestused.

    Jah, on ka jobusid. On jobusid, kes annavad idiootseid ülesandeid ja on jobusid, kes ei saa vajalikest ülesannetest aru. Tuleb natuke kastist välja mõelda. Kui sõda tuleb, siis muidugi ei pea keegi 10 korda telki kokku-lahti pakkima. See polegi ju point. Point on distsipliin, point on hakata mõtlema, et mitte keegi teine, vaid MINA pean seda tegema. Point on aru saada, et elu polegi õiglane ja kui keegi s*tta keerab, kannatavad teised ka. Ja tuleb see lihtsalt alla neelata.

    Pärast ajateenistuses käiku on elukaaslane nii mõnigi kord öelnud, et “no kurat, kui seal sai 40km lumetormis maha kõnnitud, siis mis see pool tundi külmetamist mulle ära teeb.” See tähendab, et ta ei leia, et oleks mingi väikse häda pärast mõtet vinguda. See tähendab, et ta õppis ajateenistuses, et ta on rohkemaks suuteline, et ta on tegelikult palju tugevam ja vastupidavam, kui ta arvas.

    Okei, mu mees polnud ju ka mingi tössike enne sõjaväge. Ta oli/on täiesti keskmine eesti noor mees. Ma ei usu, et nüüd mingist näppuimevast tössikesest seal suur mees saab. Ei saa. Aga sellised vinguvadki. Vinguvad sõjaväes ja jäävad terve elu vinguma. Normaalsed mehed võivad öelda, et jah, osa asju on lauslollus, aga nad teevad selle ära. Mitte ei nuta telefoni otsas emmele või naisele (emme nr2 selliste puhul), et onu tegi ai-ai.

    No ja igavusest tegi ta seal palju rohkem trenni ja tal olid siis päris suured lihased.. :D

Comments are closed.