Täna, aasta tagasi…

Täna, aasta tagasi, hommikul kella kaheksa ajal jõudsime me oma rännakutelt tagasi!

IMG_2306.JPG

Ütlen siia vahele lihtsalt, et väga paljud on küsinud Austraalia blogi kohta, korjasin meie “aasta eemal” kokku blogisse marimell Austraalias – siin on juba varem Õhtulehes ilmunud blogipostitused, aga ka palju nö uut materjali, mida ma jagasin ära olles vaid sõpradega ehk natuke ka ausamaid ja nukramaid postitusi sekka teistele ja poliitiliselt korrektsetele tekstidele.

Meelis tuletas seda “aastapäeva” mulle hommikul meelde ja ütles, et ma võiksin blogida, et noh, kuidas on tagasi olla ja et kas kahetseme, et tagasi tulime… Meelis kahetseb. Mina olen ikka veel kahe tule vahel.

IMG_2305.JPG

Tegelikult olen ma enam kui kindel, et kui mulle oleks tookord see sponsor ikkagi lauale pandud seal Kambaldas ja asi oleks olnud 101% kindel, mitte ainult jutu vaid ka tegude põhjal, oleksimegi me ehk jäänud.

Ma tunnistan, et me tulime Eesti tagasi MINU PÄRAST. Minul oli vaja seda Eesti tunnet, sõpru, kodu, sugulasi. Meelis tahtis jääda. Olgem ausad, ega meid tegelikult siin Eestis midagi väga ei oodanud. Lihtsalt ma mõtlesin, et korter ootab meid, sõbrad ootavad, lähme ikka. Ma ju teadsin juba Perthis lennukile istudes, et ma ei tule tagasi, kuigi olin ka Kambaldas oma toa jätnud nii, et ma võibolla tulen tagasi. Teadsin, et vanus pressib peale, Eesti minek võtab suurema osa kogutud rahast ära jne

Jah, on olnud hetki selle aasta jooksul, mil ma olen kohutavalt kahetsenud seda tagasi tulekut. Ma sain tagasi tulles aru, et mul on vaid käputäis sõpru, kellega ma oleksin võinud kohtuda ka Tais, nemad oleksid sinna lennanud ja mina oleksin sinna lennanud ja Austraalia palga juures oleksin ma võinud neile isegi need lennupiletid välja teha.

Sain aru, et Eestisse tagasi tulles koheselt kodu jaoks meil raha pole, isegi kui mul on sissemaksu raha, ei anna keegi mulle laenu, sest minu igakuised sissetulekud on ebamäärased – olenemata sellest, et iga kuu saan ma kõik oma arved, üürid, kommunaalid õigeaegselt tasutud ja ma ei tahakski võtta endale mingit megahäärberit laenuga, vaid elamiseks kõlbulikku pinda, kus oleks natuke rohkem ruumi, siis see pankasid ei huvita. Neid ei huvita, et ma saaksin selle kuumakse tasutud, nad tahavad sissetulekut. Vabakutseline närigu muru.

Sain aru, et sugulased on vaid sugulased, ühine veri, inimesed, keda ei saa valida. Ometi on mul õnneks olemas valik, kas suhelda või mitte.

Jah, ma ei tea, kas me oleksime saanud Aussis uuesti mingid head tööotsad, aga samas oli meil piisavalt raha kogutud, et natuke aega hakkama saada. Samas mõtlesin seal olles sellele, et milleks me siis seda raha korjasime, kui me selle eest nüüd lihtsalt tuba rendime ja selle raha maha sööme. Tulime ikkagi tagasi. Ja see raha kulus ikkagi elamise ja söögi peale!!!
Meelis on sada korda rohkem öelnud kui mina, et kurat, oleksime pidanud jääma, sest temal oli Eestis töö leidmisega veel raskem kui mul. Praegu olemegi suht samas seisus mis Austraalias, lihttöölised aga ebanormaalselt väikese raha eest, seal elaksime nagu kuningakassid :) ja kui me veel Kambaldas oleksime (mida ma muidugi ei usu), siis oleksin koos oma endise bossi ja sõbrannaga koos rase, meil on ainult nädal aega vahet :)

Aga jah, mis sest enam. Minul on vanus selline, et Aussi tagasi minna ei saa, Meelis üksi ilmselt ei lähe. Peagi saame me lapse. Ja vaevalt, et keegi kuldkandikul meile sponsorviisa Eesti postkasti saadab!

Tuleb siin hakkama saada :) Ega ma ei vingu, mina meid siia tagasi tõin ja Meelisele lubasin, et küll me hakkama saame. Naine peab oma sõna ju pidama ja nagu me teineteisele lubasime, nii heas kui halvas, eks! :)

1 Comment

  1. Olen tegelikult ise p2ris sarnase kysimuse ees. Tegelikult juba Austraalias olnud yle pooleteise aasta (sain kohe teise aasta viisa ka jutti), Eesti suvel k2isin kodustel kylas. Nii imelik kui see ka ei ole, siis minus on midagi selle ajaga muutunud ning Eesti ei olnud enam see “kodu”. Hoopis Austraaliasse tagasij6udes tundsin, et olen j2lle kodus. Iroonia seisneb selles, et hetkel ometi ei taha siia j22da. Ilmselt kui soov oleks suur, oleksin samuti sponsorluse nimel pingutanud rohkem. Eestisse tagasi .. isegi tahaks, kuid nagu teie, sain ka mina siin hea elu maitse suhu ja ma ei kujuta ettegi, et l2hen sandikopikate eest virelema. Naljakas on see, et kui ma suvel Eestis olin ja t88tukassas k2isin uurimas, mis on minu v6imalused tulevikuks, siis kui r22kisime konkreetselt palgasoovist, siis tuleb v2lja et 800 eurot k2tte kuus on ikka v2ga k6rge soov :) Ma sain suuremat palka enne Austraaliasse minekut, r22kimata sellest rahast, mis ma hetkel saan farmiabilisena kive korjates ja aiaposte maast v2lja t6mmates. Ilmselt saab hetkel minu p22steingliks olema minu teine pool, kellega siinmail reisides tuttavaks saime ja nyyd Inglismaale plaanime paikseks j22da. Seega, hetkel ma tunnen, et isegi kui nyyd tahaks ikkagi Eestisse tulla ja j22da, siis ei taha enam vireleda ja palgap2evast palgap2evani vaid oleskeleda.

Comments are closed.