TOIDUBLOGI: kuidas ma ise imemaitsva kanapiruka välja mõtlesin

Tavaliselt tehakse naiste puhul nalja, eriti koduste naiste puhul, et “mis hobid sul veel peale kokkamise ja koristamise on”, siis minu puhul tõesti-tõesti, kokkamine ongi hobi. Ma võiks tundide viisi köögis hakkida ja riivida ja eksperimenteerida ja marineerida ja möllata.

Mu ema oli samasugune. Ta unistus oli välja anda kokaraamat. Ja ta vist isegi alustas nende retseptide üles kirjutamist, aga sinna see jäi. Peaks ära tegema! Kui keegi tahab kokaraamatut välja anda, siis kirjutage mulle! Ma sheerin imetabaseid retsepte! Meie perekonna vanu traditsioone nagu näiteks iidse Itaalia perekonna tomatipasta :D

Kirjutan parem sellest kuidas ma seenel käisin, kuidas mulle külla tulnud sõbranna taipärast toitu palus ja hoopis kartuleid sai ning kuidas mul oli jälle „tahaks midagi head“ ja ma imetabase kanapiruka välja mõtlesin.

Seenelkäik

Alustame sellest, et läksime koos Ago ja Matuga seenele (juba ammu), sest seeni pidi ju metsas nii palju olema, et võta või vikat ja vuhista. No minu õnneks andsid poisid kõik seened mulle, sest nad ise ei osanud nendega midagi teha, minu kahjuks nad eriti seeni ei tundnud-leinud ja kokku jõudsin ma koju kahe suure ämbri seentega. Aga need ju lähevad teatavasti kokku!

fotod: mina ise

Sain natuke praetud puravikke ja kitsemampleid, et sügavkülma panna, samal õhtul seenewokki teha ja siis mingi kuus pooleliitrist purki marineeritud seeni kah – kaks loovutasin ära poistele.

Seenelkäigu päev ise oli tore, nalja sai nabani. Ago suutis isegi korra ära eksida ja lõpuks meie „tahaks rohkem seeni“ jutust väsida. Ja kell neli ta enam vastu ei pidanud ja vedas meid koju tagasi. Me Matuga oleks alles nagu metsa jõudnud, oleks võinud viis tundi veel seenekesi otsida :)

Taipärane kartul

Siis kui mul oli meeltes ainult magus, teatas Merli, et ta tuleks külla ja küsimuse peale, mis ta süüa tahaks, ütles ta: midagi taipärast, vürtsikat, kookosega… mu pea oli tühi, suutsin mõelda ainult jälle magusatest vahvlitest ja kookidest :)

Tegin totaalset omaloomingut! Otsustasin teha taipäraseid täidetud kartuleid. Kõlab ju täitsa põnevalt?

Pese kartulid, lõika pooleks ja tee lusikaga seest tühjemaks. Pane kartulitele soola ja õli ja pane 170 kraadisesse ahju küpsema.

Sisu jaoks haki peeneks tšilli, ingver, küüslauk; mina panin veel suitsukana, paprikat ja sibulat. Soola asemel panin sojakastet. Ja viga, mis ma tegin, ärge teie tehke – lisasin massile ka purustatud kartuli (mis ma enne olin välja kookinud), see teeb massi nii vesiseks. Sest mu plaan panna kartulite sisse see mass ja peale kookospiim vahustatud munaga, läks vett vedama. Kõige peale raputasin hoopis juustu ja panin ahju küpsema.

photo 3
foto: mina ise

Kokkuvõttes olid need kartulid head, aga magedad. Mulle eriti ei maitsenud, teised kiitsid. Teinekord tean, et see mass ei tohi olla nii vesine ehk kuradi kartul.

Aga kookose-muna segule lisasin jahu ja suhkrut ja küpsetasin kiirelt vahvleid :)

Riis on nii mõttetu

Ma ei ole kunagi aru saanud inimestest, kes kiidavad riisi-makra salatit, ma lihtsalt ei saa sellest salatist aru, see on täiesti maitsetu. Samahästi võiks süüa riisi hapukoorega. Või majoneesiga. Või paljalt.

Ühesõnaga otsustasin mina siis teha riisi salatit – ma arvan, et ma teen riisist salatit kord kümne aasta jooksul! Pigem teen kruupidest, tatrast, läätsedest, makaronidest (ka sama kehv variant kui riis), kartulist siiski peamiselt… No igastahes mul tuli suitsukana salati isu ja ma arvasin, et riis sobib kõige paremini. Segasin siis kokku kodujuustu ja värsket kurki ja riisi ja muna ja kana ja sinki ja juustu ja…

No pekki küll, kuidas saab üks asi, mis sisaldab nii häid asju, nii kuradi maitsetu välja tulla. Seda ei päästnud isegi mu salakaste, mis alati kõik salatid päästab… ma nimelt ei pane kunagi salatile lihtsalt hapukoort või majoneesi, vaid ma teen kastme – sinepist, äädikast, suhkrust, soolast, piprast, majoneesist ja hapukoorest ja alles siis lisan selle salatile ja alati see päästab kogu päeva ja potitäie salatit, aga mitte riisisalatit.

Imetabane kanapirukas

Eile käisid meil külalised, tahtsin midagi küpsetada. Olgu öeldud, et sel nädalal meil ainult külalised käinud ongi ja nii otsustasin ma toitu ka natuke taaskasutada ehk mul oli alles seda taipärast kartulisisu, sain sellest lõpuks teha seda, mida ma peaaegu tahtsin. Rullisin siis taigna laiaks ja panin koogivormi, külgedele ja üle äärte (hiljem lõikasin ääred ära), panin seda vürtsikat sisu põhjale ja peale valasin muna-kookospiima segu ja ahju! Tuli nagu quiche. Jääkidest tegin veel väikseid pirukaid ka. Mõnusad vürtsikad ampsud :)

photo 5
fotod: mina ise

Aga kuna ma arvasin, et kõigile nii vürtsikas äkki ei meeldi, tegin teise piruka veel või tegelikult oli see natuke nagu pitsa, sest ta oli mõnusa õhukese põhjaga. Olgu mainitud, et kõik mu pirukad valmivad lehttaignast, mulle muu ei meeldi ja teha ei oska ma neid ammugi, ma alati feilin. Poe oma kõlbab küll :) Äärmisel juhul saan hakkama pannkoogi- ja vahvlitaignaga. Kuna see kanapirukas tuli nii megahea, siis ma julgen teiega ka retsepti jagada.

1 leht lehttaigent
2 tk kanafileed (lõika sälgud sisse ja pane pannile pruunistuma, viie minuti pärast keera kanatükid ringi, pane kaas peale, ja tuli kinni, lase neil küpseda)
1 punane sibul
pool pakki pehmet fetalaadset juustu
peotäis koriandrit
200 g riivitud juustu

photo 4
fotod: mina ise

Rulli taigen õhukeseks ja pane plaadile, määri selle peale pehmet fetalaadset juustu, haki värsket koriandrit ja puista juustule, viiluta kana õhukesteks viiludeks ja laota juustu peale. Haki sibul peenikesteks ribadeks ja puista kanale peale. (Mina panin siia peale veel peotäie hakitud koriandrit – oleneb kas sulle meeldib koriandri maitse või ei, minu meelest sobis see nagu valatult, aga olen kindel, et ka muu värske maitserohelisega saab hea.) Kõige peale pane riivitud juust. Küpseta ahjus 170 kraadi juures 15-20 minutit, kuni juust on kaunis kuldpruun. Serveeri ja söö – imetabane!

Samal teemal

6 kommentaari

  1. Püha müristus, mul pole nädal aega juba mitte millegi järgi isu olnud ja olen pidanud end sundima sööma, aga nendest kartulitest lugedes, siiiiis…ütleme nii, et mul hakkas vist ila tilkuma :D

  2. Mind ajas nii närvi see imetabane sõna. Mallukas kasutab ka seda. Kes nüüd kellelt sõnu laenab.

  3. Kartulitega saab teha sellist pulli, et keedad (või lased ahjus) enne pooleks lõikamist poolpehmeks. Siis lõikad pooleks ja saad sisu ka kasutada. Mina olen nii teinud. seganud vastavalt kapi sisule hapukoore ja juustu ja millega iganes.

Comments are closed.