Kõik sai alguse sellest blogist: 1. nädal: kui palju kulub toidule tegelikult (+ retseptid), millele järgnes see: 2. nädal: laske end külla kutsuda. Kolmas nädal on teie ees.
Kusjuures, usute või mitte, ma ei käinud ka sel nädalal toidupoes süüa ostmas. Meelis tõi ükspäev ainult sepiku ja piima. Muu kraam oli olemas või siis ei söönud ma kodus.
Esmaspäev – lihapasta
Sügavkülmas oli mul kuubikuteks tükeldatud liha, mis jäi jõululaualt üle ja mida ma kohe süüa ei jõudnud, aga ära visata ei raatsinud. Nüüd sai sellest mõnusa lihapasta, sest liha oli raudselt üle kilo, pastat peotäis :)
NIPP: suvel hakin kõik grillvorstid ja –lihad sügavkülma – talvel saab ideaalse seljanka!
Teisipäev – naistekas ja niksid-näksid
Kolmapäeva õhtu veetsin sõbrannadega Baieri keldris, kus maiustasime erinevate roogade ja veinidega. Täpsemalt võib lugeda siit!
Kolmapäev – magushapu kana
Kookisin sügavkülmast välja juba tükeldatud kanafilee, Sandra tõi paki seeni, tšillit ja ingverit oli mul endal (as usual), riisi hautasin ahjus… Järjekordne taipärane mitte kõige tšillisem roog oli valmis.
Neljapäev – kebabieine by Räägu pesa
Meelis tuli töölt ja tõi Räägust kebabieinet – see on mu lemmik ja see on nii suur, et ma saan sellest vähemalt kolm korda söönuks.
Reede – ma ei söönudki. Ausalt ka. Ma sõin hommikul ühe võileiva ja siis kadus päev sedasi käest, et ma jõudsin vaevu Malluka sünnale, kus ma haarasin paar kreekerit ja tüki juustu. Mõni klaas veini ja koju tagasi. Hommikul ootas ees Viljandi.
Laupäev – imeline ja kohutav itaalia söök
Alustasime sõitu Viljandisse läbi Pärnu, kus põikasime läbi Steffanist. Kui te tahate teada, mis mu lemmikpitsa on, siis Emigrante it is. Alati. Juba aastaid. Olen maitsnud kõikvõimalikke pitsasid seal, aga ise tellin alati Emigrantet, kus ma ananassi vahetan seente vastu ja lisan jalapeno.
Kuigi me ööbisime Peetrimõisas, otsustasime me seal mitte õhtust süüa (viga üks!). Tee viis meid ikkagi sinna, kuhu Facebooki sõbrad keelasid minna – Cassata vms (viga kaks!) – itaalia köök, üks mu lemmikuid… Ma ei lähe sinna enam mitte kunagi oma elus, see on kindel. Hinnad on soodsad, aga iga käiguga tundsin ma end nagu Manu ja Pete „My kitchen rule’sis“ ja mõtlesin, okei, kaks käiku on jäänud, läheb paremaks.. Hea küll, magustoit päästab ehk päeva…
Täiesti tavaline kodutoit. Nagu oleks kuskile Itaalia vanaema juurde sattunud. Mitte midagi erilist. Aga ju ma ootasingi liiga palju. Kahjuks oli Fellin kinni.
Pühapäev – käisin toidupoes (arve 18,32€)
Tundsin, et tahan midagi värsket. Ostsin mandariine ja pomelot ja igast salativärki ja keerasin ühe mõnusa mahlase salati kusskussiga kokku. Mõnus värske amps!
Lisaks ostsin poest järgmiseks lõunaks sushit ja sinki, sest tundsin sellest tõsiselt puudust nädal aega, kui ma ainult juustu võileibu vitsutasin :)
Noh, mõned päevad on seda veebruari veel jäänud. Jätkan siis kuni kuu lõpuni!
Tore, et sellise eksperimendi oled ette võtnud, aga minule jääb arusaamatuks selle eksperimendi sisu. Pidi ju olema, et nädal aega kordagi poes ei käi ja sööte vaid seda, mida kodus järgi. Okei, algus oli paljulubav. Kui lugesin esimest postitust, lootsin midagi suurt ja huvitavat, aga tegelikult te küll poes ei käi, vaid käite väljas söömas või siis sõprade pool (viimane on eksperimendi osas juba okei). Seega ma loodan, et kasvõi ühe nädalagi suudate reaalselt nii ära elada, et ei käigi mitte kordagi poes (kui, siis ostate nädala alguses ära ja rohkem ei lähe) ega kuskil restos söömas. Muidu tore ettevõtmine!
No mis teha kui restorani kutsutakse? :D
Ja no tegelikkuses teen ma ju suht iga päev ikkagi süüa kapis leiduvatest asjadest. Ja kui mina olin väljas, siis Meelis ikka sõi ju kodus olevat kraami :D
Minu arvates oleks palju mõtekam selline toidueksperiment, kus sa just käid poes ja ostadki iga toidukorra jaoks vajalikud asjad ja paned hinnad juurde. See, et “tegin pastat, makaronid-liha-juust ja muu vajalik oli kapis olemas” ei ütle mulle ju reaalselt toidule kuluvate summade kohta midagi.
No praegune eksperiment seisnebki selles, et kui kaua ma saan hakkama, et poodi ei lähe :D
Kui mõte on toidule kuluvat summat vähendada siis iga toidukorra (või päeva) jaoks poeks käimine on selle plaani kindel surm, sest tahes tahtmata kulub rohkem. Näiteks plaanid teha juurvilja pastat, lähed poodi ja mõtled, et võiks krevette ja koort ka juba osta, võib olla veel miskit ja ongi juba kena summa käes. Seda ma märkasin näiteks vanematega elades – pood lähedal ja pigem mõtled, et mida ideaalis süüa tahaks kui seda, mida võiks külmkapi sisust teha.
Nüüd aga käime elukaaslasega poes paar korda kuus aga siis vaatamegi pakkumisi, võib olla käime isegi mitmest poest läbi ja ostame põhiasjad + kord nädalas käime turul värskemat kraami ostmas ja nii kokkamegi seda, mida on. Kuus kulub kahe peale (okei, vahel tulevad sõbrad või pere külla, siis sööme kõik koos) kodus söömiseks nii 100-120 euro ringis.
No mul sama summa umbes, inimesed ei usu :) tuleb natuke ette mõelda, siis on võimalik ka säästa :) ehk sellest kirjutsin esimeses osas
Sa ju ei säästa, vaid käid alatasa restoranides ja sushitamas jne. Ma ei nimetaks seda kokkuhoiuks. Ok, vblla tõesti iga kord maksavad need sõbrad ja tuttavad, kes kutsuvad, kuid mõtle kui sa peaksid ikkagi kõikide toidukordade eest ise maksma, siis läheks ju märksa rohkem! Seega, aus oleks, kui kirja läheks kõikide söömiste hinnad. Nii kodune kui väljas käimised lõuna- ja õhtusöökide näol.
Ma võin ju ka öelda, et mul läheb kuus toidupoodides ala 50 eurot. Hommikust söön kodus, muud toidukorrad väljas. Ei ole ju tegelt see tõene väide :P
Njah :) Proovin märtsis teist varianti :)