Turundaja, mis maksab sinu töötund?

Ma olen tegelikult ammu tahtnud sellest kirjutada, aga nüüd kui Mallu mõni aeg tagasi kirjutas, kuidas Perekoolis (JÄLLE!) räägitakse, et ta aint tasuta asju tahab ja suisa firmasid ähvadab (irw), siis tuli see teema mulle uuesti meelde.

Ma ei tea isegi kust alustada. Jah, blogijad saavad tasuta nodi… Aga blogijad on erinevad. Mõni võtabki vastu KÕIK mis pakutakse, aga on ka neid, kes kõigile järjepidevalt ei ütlevad, või selekteerivad väga hoolikalt, mida võtta.

Täna kirjutan ma endast. Mõni aeg tagasi jooksis siin kuskil kommentaaridest läbi, et kas ma olen loll, et ma blogiga ei teeni, et Mallu saab küll keskmise palga… Ma ütlen ausalt, et ma ei näe pointi teha kuus 10 reklaamartiklit. Esiteks – mu lugeja ei viitsiks neid lõpuks lugeda, rääkimata klikkimisest. Teiseks – väga paljud firmad on nõus andma tasuta asju, aga mitte raha. Kolmandaks – ma ei saa minna Maximasse ja öelda, “teate, tere, ma täna maksaks selles veekeedukannus”, mis mulle saadeti. Või, “ehk ma saan osta need lilled sõbrannale sünnipäevaks, aga annan vastu paar huulepulka”?

Saate mu poindist aru? Ma ei saa osta süüa või endale eluks vajalikke asju toodetes või asjades, mida firmad on nõus lademetes andma. Raha ei ole küll kõige olulisem, aga siiski, mul on vaja ühtteist ka osta. Ma ei saa ainult sponsortoodetest elada. Jah, ma olen vastu võtnud asju, mis tunduvad mulle vajalikud või mida ma ise tahaks proovida, aga lõpmatuseni oma elamist mingi kolaga täis tuupida ma ei näe pointi.

Ehk siis, turundajad, kes asju pakuvad… Mul ongi küsimus. Kelleks te üht suure lugejaskonnaga blogijat peate?

Näide1: Tere, sooviksime teiega koostööd teha, tundub, et teie lugeja on meie potensiaalne klient. Müüki tuli uus … (name it – tolmuimeja, külmutuskapp, pesumasin, mingi suur majapidamistoode!). Annaksime selle teile tasuta, kui meist kirjutate.

a) kui mul reaalselt ei ole vaja uut tolmuimejat, pesumasinat, külmutuskappi, makki, riidekappi vms, mida pakutakse, siis ma ütlengi viisakalt, et sorry, mul ei ole selle asjaga midagi teha. Selleks, et see asi niisama saada, et ära anda või seisma jätta, ma ei näe pointi oma aega kulutada teksti kirjutamisele, pildistamisele, promomisele. Milleks? Imelik oleks ka neid asju müüa!

b) kui mul on seda asja vaja, siis ma võtan selle vastu, aga tingimusel – et ma kirjutan siis, kui mulle sobib. Et mul ei ela keegi seljas – noh, kas on valmis, näita lugu, ma tahan üle lugeda ja redigeerida…

c) kui on selline so/so asi, et no võiks, aga ilmtingimata vaja ei ole, teatan ma et blogipostitused on tasulised – suurem osa pakkujaid ei vasta enam sellele kirjale

Näide2: Tere, sooviksime saata teile uue ripsmetuši/küünelaki/huulepulga, et seda oma blogis arvustaksite.

a) kuna ma meigin end vähe, on mul basic asjad olemas, kui see toode tundub mulle hea, siis ma ütlengi otse, et väga tore, aga saatke siis mulle juba kogu kombo – huulepulk, ripsmetušš, küünelakid, puudrid jne, et ma saaks teha ühe normaalse blogiposti mingitest toodetest

b) kui ma ütlen, et ei näe pointi ühte küünelakki promoda, mis maksab ala viis euri, siis ollakse imestunud. Aga kallis, turundaja, mu aeg ka maksab. Ei? Ma pean sellele kuskile pakiautomaati järgi minema, seda pildistama, küüsi lakkima, pildistama, arvustama, kirjutama, blogi kujundama ja… Juba ongi neli tundi läinud. Kas sina töötaksid 1€ tunnis?

c) kui ma ütlen, et reklaampostid on tasulised sellise asja puhul, teatavad nad tavaliselt, et rahalist eelarvet ei ole. Selge. Mina ei tee tasuta tööd :)

Ja nüüd me jõuamegi selleni, kas blogi on töö. Ajaliselt kindlasti. Ma oma tüübilt ei ole selline, et suva plirts-plärts mingi post üles. Ma tahan leida juurde sobivad pildid, ma tahan teksti mitu korda üle lugeda. Ma tahan, et kõik haakuks omavahel. Loomulikult, tuleb sisse neid emotsiooniposte ja ilmselt sellepärast need nii palju skandaali tekitavadki, et ma ei jäta seda hommikuni drafti seisma, vaid tahan kohe välja endast saada.

Aga ma olen proovinud seda mitte võtta kui tööd. Ma ei saagi lapse kõrvalt kaheksast viieni arvutis istuda ja blogi timmida. See postitus seisis mingi viis päeva mustandis, alles praegu sain mahti see lõpetada. See oleks muidugi ilgelt vahva, kui ma saaksin päevast päeva teha igapäevaseid postitusi ja sekka mingeid mõnusaid nö teadmistepostitusi, kust inimesed saaksidki reaalselt mingit kasu. Siiani on minu blogi kõige loetavamad postitused need, kust inimesed abi saavad:

Kõik rahast – dekreedirahadest lapsetoetusteni

PABERIMAJANDUS & TASUTA ASJAD ehk Mida teha pärast lapse sündi?

Minipuhkus Rakveres – Aqva Spa, parem kui Egiptuse viis tärni!

Milline kõhukott beebile valida?

Hinnavõrdlus ehk marimelli ostukorv: Prisma vs Maxima vs Selver vs Coop

Emad, mis teil viga on? Meelega tahate lapse ära tappa?

Vana hea kaaluteema: sa oled ikka paks!

Armastus esimesest silmapilgust ehk vanker valitud

Ekperiment: palju kulus märtsis raha?

Jah, kui ma saaksin selle eest palka, siis ma ilmselt teeksin neid rohkem. Praegu on 99% blogipostidest siiski tasustamata ja selleks, et iga teise või kolmanda postiga teenida, ma kardan, et mu lugeja kaoks ära. Ta ei viitsi ju tulla igal teisel päeval blogisse ja lugeda reklaami, siis võib Kroonikat lapata.

Mis mu pika jutu point oli – turundaja ise ei tee tasuta tööd, nad tahavad saada ilgelt kõrget palka, ise loevad ainult blogisid (hehe!), et võiks aru saada, et minu jaoks on ka blogi töö, see on minu aeg ja vaev, lapse kõrvalt. Ma tahan ka väärilist tasu :) Mitte, et ma nüüd ootaks hordide kaupa mingeid pakkumisi, et kirjuta meist, kirjuta meist, vaid üleüldiselt – tahaks ka palka saada, et ma promon ja pildistan ja kirjutan. Ja üks huulepulk või ripsmetušš, maksku ta kasvõi 100€, ei ole seda väärt.

Mis teie arvate? Kas viitsiksite tulla siia lugema, kui iga teine postitus oleks reklaampostitus? Kas klikiksite solidaarsusest ikka kõik lingid läbi, et näe, mu lemmikblogija saab ka siis ehk kopika tehtud töö eest? Ma arvan, et keskmine lugeja a) ei mõtlegi sellele, et see klikk võiks mulle raha sisse tuua või b) mõtleb, et nahhui, saab tasuta nagunii, ma ei kliki!

UPD: Meelis saatis just mulle lingi mingist “uuringust” (link!Blogibaromeetri uuringule vastas pea pool Eesti blogijatest, millest võib järeldada, et blogimine võib olla põhisissetulekuks suurusjärgus neljakümnele kuni viiekümnele eestimaalasele. Mul tekib küsimus, kust need blogijad leiti, kes selles uuringus osalesid? Ma pole isegi kuskilt kuulnud midagi sellisest uuringust.

Samal teemal

35 Comments

  1. Oot-oot, mis nüüd just juhtus? Kas sa kirjutasid tõesti postituse, millega ma põhimõtteliselt nõus olen? :D

    Ma arvan ka, et tasuta asjad on muidugi toredad, aga ühel hetkel tulebki kuidagi loomulikult see arusaam, et kõike pole vaja puhtalt seetõttu, et see on tasuta. Näiteks need Hiina riided. Ma võtsin alguses suure hurraaga vastu, sest jeeeee, keegi tahtis ju mulle midagi anda. Vallerii ja valleraa, mis rõõm. Aga kui juba mitmendat korda tuli asi, mis polnud nagu päris see mis ta olema pidi, siis koitiski, et pole ikka päris kõike ka vaja.

    Mina olen ka hakanud üldjuhul koostöösoovide puhul küsima tasu. Mitte küll kõikide. St. on neid, mis ei paku mulle mingit huvi ja neile ütlen ma kohe ei, sest ka raha eest ei jaksa ma huvi teeselda ega midagi punnitama hakata. No ja siis on erandlikult mõned asjad, mida ma olen väga-väga nagunii tahtnud ise soetada ja ei näe mõtet raha küsimisel.

    Praegu on mulle silma jäänud, et Eesti firmad ei ole üldiselt huvitatud blogijate tasustamisest ning välismaiste ettevõtetega on kordades kergem asju ajada. Küll muutub siin ka asi paremaks.

    Ja samuti võiksid turundajad natukene uurida kellele nad mis pakkumisi saadavad. Üks ja sama copy-paste kiri kõikidele, on natukene nüri. Samamoodi on mööda kui pakutakse midagi, mis antud blogiga üldse kokku ei lähe (näiteks kui mulle raseduse ajal pakuti mingit kaalualandamisprogrammi …). Paljude viga on ka see, et pakutakse sama asja väga suurele hulgale blogijatele, mis lõppkokkuvõttes võrdub antireklaamina. Pigem võiks leida 2-3 blogijat, kel erinevad stiilid ja lugejaskonnad, ning üritada niipidi.

    Vastates küsimusele, siis ei – kui iga teine postitus oleks reklaam, siis ma ilmselt sellist blogi püsivalt ei loeks. Minu jaoks on talutav piir umbes üks postitus viiest.

  2. Mina pole ka uuringus osalenud ja blogiga ei teeni ka.

    Mulle endale ei meeldi lugeda blogisid, kus ma iga sekundi järel uusi ja uusi teksti peale ilmuvaid reklaame pean kinni panema ja nii ma usun, et minu lugejatele see ka ei meeldiks. Seepärast pole nagu seda teemat üldse uurinud.

    Teisalt aga mulle väga meeldivad kogemuspostitused. Siirad emotsioonid mingist tootest (eriti näiteks raamatute puhul). Aga kui juures on kiri, et see on makstud postitus, siis jälle mõtled, et kui palju seda juttu võib uskuda. Minu jaoks on aga kindel, et kui siiski on tegu reklaampostitusega, siis ma tahaks seda igal juhul teada. Lõpuni loen sel juhul, kui see mind huvitab. Nii et reklaamil põhinevates blogides mina kaua ei käiks.

    1. Minul näiteks on savi, kas on makstud või ei, ma kirjutan nii nagu on. Ja selleks võiks ka turundajad valmis olla, et mulle kõik ei meeldi.
      Need bännerid, millest sina ja veel mõni on rääkinud – need on nö teine teema, need pole reklaamartiklid, millest ma räägin. Olen aru saanud jah, et need paljusid häirivad, aga see on vähenegi võimalus natukene teenida :)

      1. Aus kriitika on hea :) Selliseid postitusi jah aegajalt loeksin küll, kui teema-toode huvitab. Aga olen ise paaril korral saanud pakkumise, milles öeldakse, et postitusse palun kirjuta head asjad, aga halvad räägi meile niisama. Novot selliseid postitusi mina ei teeks ja ei viitsi ka teistelt lugeda.

  3. Minul on sponsoreeritud postitustega mõneti väga sarnane suhe kui sinu kirjeldatu.

    Võtan vastu vähesed pakkumised: esimene kriteerium on siiski see, et toode/teenus peab olema tugevalt minu blogi temaatikaga (= sport) seotud. On mullegi pakutud igasuguseid ilutooteid jms, aga kõik need pakkumised olen tagasi lükanud. Mu lugejad ei oota minu blogist selliseid postitusi.

    Edasi hakkab samuti mängima rolli tasustamine. Kui on äge asi (loomulikult spordiga seotud), mida pakutakse, ja mida ma tõesti tahaksin proovida või on vaja, siis sobib ilusti see variant, et tasuks saan toote/teenuse. Teine variant on see, kui pakutakse testida midagi väga kallist, ütleme nt pulsikell. Seda ma endale ei küsiks (= minu jaoks liiga suur tasu). Siis tuleb sisse sümboolne rahaline tasu minu töötundide eest (sest ma käin koolis ja/või tööl, trennis, tegelen fotograafiaga, olen sõprade ja perega jnejnejne ning vaba aeg ei ripu lihtsalt niisama käes, you know), mida ükski firma nõus maksma ei olnud siiani. Kolmas variant on siis sellised pisemad asjad, nagu sinagi ütlesid, sellised so-so asjad, millest võiksin kirjutada, aga mitte niisama asja eest.

    Kahjuks väga levinud on see, et alguses saadetakse ilus kiri, hakkame edasi suhtlema, küsitakse tasu kohta, ma vastan ja siis kaob firma esindaja jäljetult, kui olen enda ‘hinna’ öelnud. Öelgu siis vähemalt, et kahjuks neil pole selleks eelarvet vms. Mitte lihtsalt haihtumine. Üldine viisakus.

    Ma arvan, et siin on palju ka blogijate kui kogukonna enda teha. Seniks, kuni on piisavalt neid, kes põhimõtteliselt tasuta kirjutavad, ongi ettevõttel alati lihtsam nende poole pöörduda ja mitte maksta. Kui kõik sooviks kas või sümboolset tasu, oleks olukord kindlasti teine.

    1. Peaks tegema selle teistpidi blogieetika koodeksi, et kõikides blogides on reklaampostil hind! Ühesugune või siis lugejate arvust tulenevalt. Siis ei oleks võimalikki “tere, tehke huulepulga eest viis tundi tööd” suhtumine.

    2. Margit, mu meelest on su blogi nii hea, aus ja INSPIREERIV, et pulsikell (ikka äge GPSi ja muude kellade-viledega) või muu kallim toode oleks sulle vääriline tasu küll. Täiesti ausalt.
      Mõtle sellele, et kui toode jääb kasutusse, arvustad ja sisuliselt reklaamid sa seda väga pika aja jooksul. Näiteks hindad, kuidas kell aasta vastu peab ja seda näeb ilmselt ohtratel piltidel. Spordiriided ja vahendid samamoodi jäävad ju kauemaks sinuga.

      Mind näiteks huvitab väga, kuidas mõned jooksutossud ajale ja koormusele vastu peavad, tahaks sellest küll lugeda.

      1. Aitäh, et minu hingega tehtud blogi hindad. :)

        Ütleme nii, et ma ise ei tunne, et ettevõte saaks minu blogis kirjutatust nii palju kasu, et ma oleks nii kalleid asju saama väärt. Ma ju tean enda külastusnumbreid, mis pole üldsegi nii suured, kui paljud arvavad. Kindlasti on minu lugejaskond väga hea kitsas niširingkond, kellele asju tutvustada, sest spordist mitte huvituvad inimesed minu spordiblogisse liialt ei satu, seega läheks nö ‘reklaam’ väga õigele seltskonnale ( = potentsiaalsed ostjad), aga see lugejaskond siiski ei ole sugugi nii suur, kui ‘popimatest’ teemadest – lapsed, pere, suhted, mood ja ilu, kaalulangetus, intrigeerivad arvamused jms – blogijatel. Seega mõistan ka ettevõtete väikest huvi minu vastu. :) See on loomulik.

  4. Ütlen ausalt, et aeg ajalt mulle meeldib arvustusi lugeda. Ausaid siis ja max korra nädalas. Olen läbi blogide ostnud päris palju tooteid. Koguaeg siis ilmselt mitte.

  5. Minu meelest võiks ka blogijad raha saada blogimise eest kui ikka seda järjepidevalt ja hästi teha:)

    Lisaks reklaampositustele võiks ikka olla igapäevaelu ja arvamuspositusi ka, muidu ei loeks blogi. Lihtsalt võiks üpris tihedalt blogida, muidu kaob nagu huvi ära kui paar korda kuus blogida nagu kuuvarjutus.

    Ausalt öeldes ei mõtle üldse sellele, et kui ma nüüd kuhugile klikin, siis teenin blogijale raha või siis vastupidi, et meelega ei kliki, et blogija raha ei saaks. Kui midagi huvitab, siis klikin ja kui ei huvita, siis ei kliki:)

  6. a) Ma ei kliki mitte kunagi su lehel reklaame, sest adblock on need ära blokeerinud. Isegi kui mul seda peal ei oleks, mind häirib kohutavalt ja nii olen ma loobunud lugemast päris paljusid blogisid. Mulle ei meeldi kui alustan teksti lugemist ja ühtäkki kargab mingi reklaam ette.
    b) Kui sa kirjutaksid üle ühe reklaampostitusi siis KINDLASTI jätaks ma vahele. Ma ei ole siiamaani kordagi viitsinud(ok mõned vist siiski just piltide pärast) lugeda ühtegi reklaampostitust. Olen jätnud avamata nii sinu, Malluka kui ka Lipsukese blogi. Ilmselgelt olen ma liiga maakas, et tutvuda uue meigi või riideesemega :D
    PS! Blogija on inimene ja sellisel juhul võiksid tõesti turustajad maksta. Kasvõi natukene, aga siiski. Nagu öeldakse “Aeg on raha”… :)

  7. Mina samuti reklaampostitusi lugeda ei viitsi, ei kliki pealegi. Erandiks muidugi need juhud kui naen, et toode toesti huvitab ja tahan infot juurde saada. Aga kui naen, et postitus on jalle mingist huulepulgast voi uuest jumestuskreemist, siis no thank you. Sellised postitused kohe uldse ei tomba.

  8. Selliseid blogipostitusi, kus on küllalt läbinähtav reklaam, ma üldse ei loegi. Ma mõtlen just seda, kus blogija kirjutab mingist tootest suhteliselt pika postituse, koos piltidega jne ja lõpetuseks soovitab nendel linkidel klikkida, mis ta lisanud on ja ise järgi vaadata ning kindlasti ka sealt ise midagi osta. Kui ma midagi osta tahan, siis küll ma juba ise leian need lehed ja moodused sealt ostmiseks. Olen küllalt õel ja enamasti ei kliki blogija antud lingil, vaid lähen teise brauseriga sisse ja otsin viite peale Google otsingust selle lehe, kui see minus huvi äratab, ja uurin asja.
    Selles on sul õigus, et nende tasuta saadud asjadega ei saa midagi osta, maksusid maksta jne. Ise loen just huviga igapäevaelulisi blogipostitusi, nagu Sinu ja Malluka oma. Mõndasi ikka veel.
    Minu blogimine on küll puhtalt iseenda jaoks, sest kirjutan eelkõige neist asjust, mis endal südamel kripeldavad. Ei mingeid reklaamipostitusi. Need lingid, mida lisan on ainult selleks, et ise kiiresti sama leht kätte leida, kui vaja.

    1. Vabandust, aga mida suhtumist? Selle asemel, et ühe sekundiga klikkida antud lingil, oled sa nõus käituma kilplaslikult ja seda puhtalt selleks, et blogija kindlapeale sentigi ei saaks? Positiivne on vähemalt see, et tunnistad isegi oma õelust.

      Mul on tunne, et suur osa sellest süüst miks Eestis blogimaailm veel lapsekingades tatsub, on ka sellistel “põhimõttekindlatel” lugejatel. Ei tea kas ongi konkreetselt eestlaste kibestumusvärk, et “jumala eest, et keegi MINGI blogimisega ei saaks teenida” või pigem laialdaselt juurdunud?

      Sorri kui tundus ründavana, aga noh, üllatusin. Muud miskit.

      1. Eestlane on harjunud teise loomingut tasuta tarbima ja arvabki, et see nii kerge töö, et selle eest ei pea maksma. Kui teed blogijale väikse teene tema antud lingil klikkides, siis vähemalt kuidagigi tasustad meelelahutust, mida tema blogist ise tasuta tarbid.
        Ma ei saa aru ka neist, kes märatsevad, et ajalehtede artikleid enam tasuta lugeda ei saa – sõimatakse täie enesestmõistetavusega, nagu oleks keegi kedagi paljaks röövinud…

      2. Britt sa kohe teist korda üllatad mind oma väga järsu ja ründava kommentaariga, mis on seotud reklaamidele mitte klikimiseg. Wow.

        Minu arust võiks blogija teha viisaka pöördumise lugejate pole ja paluda oma blogi linkidele klikkida. Ja peale seda nt mina küll oma lemmik blogijaid toetaks, pidevalt. Küll aga häirib selline “ülbitsemine” et miks ei klikki? Ei taha ja ei klikki!

        1. Rahu, eided! No keegi ei käsigi klikkida, lihtsalt ma küsisin, et kas te pigem klikite või ei. Sest ma usun, et ongi selliseid, kes mõtlevad – äh, sai tasuta nagunii, ma ei kliki. Aga näiteks minu postitustes on väga palju asju lingitud sellepärast, et ma tean juba ette, et keegi nagunii küsib, kust sain, mis maksis jne.. Teen juba eos selle “töö” ära, et panen lingid juurde.

        2. Keegi teine, ma lihtsalt ei mõista selliseid põhimõtteid ja kõik. Ma lihtsalt ei suuda küündida arusaamiseni kuskohast tuleb inimestes selline pahatahtlik kindlameelsus. Kui oskad mulle seletada, siis ma oleksin suurima heameelega üks suur kõrv! Siiamaani on kõik, kellelt ma küsinud, kas kohe ära kadunud või öelnud, et neile lihtsalt ei meeldi kui keegi raha saab nii. Aga viimasel puhul samuti ei seletata, et miks see siis probleemiks on.

          Ühesõnaga nagu sa näed, siis see on teema mis mind natukene põlema ajab, sest mulle ei meeldi mingit mõttetut kiusu ajavad inimesed.

          1. Ma seda eelmise kommenteerja asja ei oska seletada aga enda arvamust ikka.
            Blogijad minu arvates tihti unustavad, et seda ‘tasuta’ tööd te teete mitte ainult oma heast soovist lugejaid rõõmustab vaid ka oma tähelepanu vajadusest. Ja vaevalt te seda teeksite kui lugejaid poleks. Nii, et see on rohkem “koostöö” kui blogija heatahtlikus. Ja mind tohutult häirib, et blogijad ei ole võimelisted pöörduda lugejate poole palvega toetada neid klikkides reklaamidele, tänutäheks blogija heale tööle. Enamus blogijad üritavad varjata reklaami v sponseeritud postitusi ehk kasutavad ära oma lugejaid, nende usaldust.
            Muidugi kõik tahavad lisakopikat teenida ja see on õiglane aga ole mees ja palu abi mitte õienda / solvu kui keegi kiusu pärast ignoreerib su reklaame ja linke.

        3. Minu meelest on pigem üllatav see, et leidub inimesi, kes puhtalt öelusest ei kliki. Milleks peaks tegema topelttööd, et meelega mitte klikkida?! tundub loogiline, et kui on vaja siis ikka klikitakse.

          Aga no leidub igasuguseid.

    2. “Ise loen just huviga igapäevaelulisi blogipostitusi, nagu Sinu ja Malluka oma. Mõndasi ikka veel.”
      Blogide lugemine on tore ajaviide ja blogipostitustega nähakse vaeva. Kui sa seda meelelahutust ära kasutad miks sa siis nii õel oled ja meelega lingi peale ei kliki. Blogija pakub sulle mõnusat igapäevalugemist ja sina paku siis talle vastu ka midagi :)

  9. Mu meelest pakutakse blogijatele ikka üsna palju kahtlast rämpsu, millest keegi nagunii lugeda ei viitsi või mis jätab näiteks odava mulje. Nagu näiteks see üks laojääkide müüja, kes sinu antud koodiga aeg-ajalt pakub jääke veel odavamalt, aga kui vaatama lähed, leiad eest nii ülikesise valiku, et ei oska nutta ega naerda ja hinnad, mis ikkagi on naeruväärselt kõrged.
    Õnneks su reklaampostitused on enamasti nii võltsviisakad, et teen kohe vahet, mis on mis ja kus sa oled promo teinud, enamasti ei ole need tooted mind ka huvitanud (mingid nišikaubad, mida ma nagunii ei vaja ega osta).
    Mu meelest võiks blogijate kaudu rohkem laiatarbekaupu lasta testida, mida igaüks oma kodus vajab, aga kus valik üsna suur ja abi valimisel kuluks ära :) A la pesupulber, leib, lasteriided jne. Aga miks ma peaks vajama ülikoledat autokummidest tehtud kotti või mingit muud jaburat asja, millega ei läheks isegi karnevalile?

    Ütlen ausalt, et sinu blogist huvitavad mind kõige rohkem toidupostitused, sest seal ma näen, et sa tõesti tunned ja armastad teemat ja neid nõuandeid ja ka soovitatud kaupu võib sada protsenti usaldada. Et seal sa oledki siiras (kuidagi ei usu, et suudaksid toidu osas jama üles kiita) ja soovitused peavad vett, on need siis toiduained, nõud, köögitehnika või restoranid.

    Aga kus mind sinu soovitus täiesti külmaks jätab, on mood ja ilu. Mu meelest sul lihtsalt pole parim maitse ses osas, sorry :)

  10. Mina töötan turundajana, olen kasutanud kaks korda blogijate teenust ja selle eest ametlikku töötasu maksnud.

    Minu ja meie ettevõtte jaoks on elementaarne, et inimene peab enda töö eest tasu saama. Muidugi tooteid said need blogijad ka, aga toode on lihtsalt vahend, mida kasutada või tarbida, et blogija saaks oma tööd teha. Meie ei redigeerinud või ei andnud ühtegi juhendit, kuidas postitust kirjutada. Blogijate puhul peab arvestama lihtsalt, et see pole ajalehe reklaam või sisuturundus delfi.ee-s. Tegu ongi arvamusega.

    Mulle endale meeldib ka lugeda teiste toodete kohta, mis siis, et need võivad olla makstud postitused. Mind see üldse ei häiri. Ma olen leidnud blogidest uusi ideid ja tooteid, mida kliendikingitusteks või töötajate kingituseks osta nt. need populaarsed liblikad, kriidivärvid jms.

    Hea meelega ootaks rohkem selliseid postitusi.

    1. Hea meelega ootaks rohkem pakkumisi :) siis ju oleks ka millest arvamusi kirjutada!

  11. Malluka lehel käin ja klikin küll ajaviiteks neid linke- pole üldse probleemi!
    Samamoodi ma loen alati hea meelega toodete tutvustusi, sest see on reeglina aus ja ehe reklaam, mis mõjub mulle küll rohkem kui mingi suvareklaam meediast.

    AGA mis mind tohutult häirib, on see, et mõned blogijad nagu kardaks neid reklaampostitusi teha ja siis kuhugi ülistuslaulu lõppu pannakse pisikeselt, et tegemist kinnimakstud reklaamiga. Britt teeb päris tihti nii. Mina, kui lugeja, tunneksin end küll vähem petetuna kui postituse ees oleks suurelt POSTITUS SPONSOREERITUD vms :) Pole ju vaja seda häbeneda.

    1. Ma ei häbenegi seda, aga minu meelest on normaalsem panna see märge teksti lõppu, mitte algusesse. Lähtun puhtalt sellest, et enamikes välismaistes blogides, mida jälgin, on asi samasuguselt lahendatud. Iga postitus pole ju üles ehitatud reklaamile, aga sisaldab muu hulgas ka ehk ühte tasuta saadud asja. Mulle tunduks tobe selle pärast hakata mingit caps lockiga teadaannet postituse algusesse toppima, kui saab ilusasti tärniga ära märkida, et on kingitus.

      Mind häirib palju rohkem hoopis see kuidas mõned blogijad absoluutselt igast asjast rääkides 10x kirjutavad, et ei olnud reklaam, ei olnud kingitus, ikka ainult nende oma arvamus. Nagu jah, saime aru :D

  12. Täpselt sama sisuga postitus on minu peas vähemalt pool aastat seisnud!! Täiesti ulme on ikka see, kui vähe ollakse nõus reklaampostituse eest maksma. Mu lemmikpõhjendus: me põhimõtteliselt ei maksa, vaid anname ainult toote, sest kui me maksame, ei ole blogija enam objektiivne.
    Ise arvan, et turundajad ei ole blogijatega kursis. Kui tehakse sama pakkumine 100 lugejaga ja 1000 lugejaga blogijate, oodatakse kahel käel nõustumist ja sama tulemust ning siis ollakse üllatunud, et 1000 lugejaga blogija ehk suuremat tasu tahab? Tulemus, mulle tundub, on tihti see, et suurem blogija jääb kõigest ilma, väiksem on nõus vaid toote eest tööd tegema ja turundaja saab linnukese kirja. Ja kui tehakse ka rahata tööd, jääbki turundajatele arusaam, et tulemusi saab vaid tooteid pakkudes.
    Bottom line: turundajaid on vaja blogide osas harida/koolitada ja loodan, et su postitus veidi teeb seda.

  13. Ma reklmaamposte üldjuhul ei loe, kui mul sedatoodet antud hetkel vaja pole. Aga kui tekib vajadus siis googeldan “toote nime” arvustus” ning siis on hea kui on mõni arvutav artikkel kuskil blogis ilmunud. Üljoontes on sellised artiklid siiski inglise keeles, sest käputäis eesti blogijaid kõiki maailma kraami ei jõua/taha ära arvustada. Mis on ka arusaadav

  14. Ma ütlen kohe ära, et ei ole turunduse alal töötanud ja minu arvamus on pigem ettevõtja vaatevinklist. Aga kogu see olukord on parodoksaalne. Mina eelistaksin just lugeda niššitoodetest (mida saaks näiteks kingiks viia), aga kahjuks sinu kriteeriumitele ei suuda vastata ükski alustav- või väikeettevõtja. Näiteks enamik käsitööõlude tootjaid (kindlasti ka teiste alustavate ettevõtete probleem) ei suuda alguses maksta isegi palgakulusid, vaid piirdutakse riiklike sotsiaalmaksude tasumisega. Seega tõenäoliselt tehakse kõik turunduse kulud läbimõeldult ning kindlam on maksta 200 eurot Selverile/Rimile, et nad paigutatakse toote juurde UUS silt, kui maksta Malluka poolt nõutud 150 eurot ja täita eritingimusi ning olla teadmatuses, millal postitus ilmub, sest “blogija ei taha endale survet peale”. Siis võibki juhtuda, et toote põhiline müügihooaeg magatakse maha (Mallukal juhtus niimoodi eelmisel aastal enne jõule Kivirähu raamatuga, mille arvustus ilmus alles jaanuaris. Ma oleks ka väikestele sugulastele raamatu kinkinud jõuludeks, aga polnud aimugi, et see nii populaarne on…). Teiselt poolt blogi lugejad on erinevad, siin eespool sooviti just laiatarbekaupade postitusi. Kahjuks sinu seatud tingimustele vastavadki ainult P&G, L’Oreal ja Valio mainstream tooted ja ettevõtted, kellel on suur turunduseelarve (teevad reklaami ka teistes kanalites) ja eks ilmub sul neid postitusi tulevikus ka, mis teha, paratamatus. Minu lemmikpostitused on ka siin väljatoodud informatiivsed ja omade kogemuste põhjal kirjutatud ülevaated

    1. Ma ei ole absoluutselt kinni mingites nõuetes kui ma koostöid teen. Näiteks, kui mulle tundub asi huvitav, võtame kasvõi selle õlle – siis ma olen nõus kasti õlle eest ka kirjutama, ei taha raha. Samas mina isiklikult eriti õlle sõber ei ole, seega minuga seda diili vast teha ei saaks. Või variant – Meelisel tuleb sünnipäev, firma annab mulle kasti õlut ja muu jutu sees mainin, et meil olid sellised õlled, maitsesid nii ja naapidi, pildid juures ja olemas.
      Kui ma kelleltki juba raha küsin, siis… On ikkagi reklaampostitus ainult ühest konkreetsest tootest.
      Samas näiteks, Valio ei ole mulle kunagi maksnud! Aga samas pole mul probleemi nende uusi tooteid teile tutvustada, kui neid mulle saadetakse. Lihtsalt alati oleneb tootest, suhtumisest ja suhetest (äkki mu parim sõbranna turundab midagi, millest tahab, et ma kirjutaks, siis ma ei võta ju raha vms).

  15. aga oskad oelda marimell on eestis ka moni blogia kes ei aktmarimeli uldse selliseid pakkumisi voi ei noustu reklaame vastu votma

    1. Henry ja Britt teevad üsna vähe koostööd minu meelest, kui rääkida sellistest suurematest tegijatest.

Comments are closed.