Sattusin täna hommikul Facebookis mingi minu jaoks tundmatu inimese peale, kes teatas, et ta peaks pensionile minema, kuna pole midagi kuulnud staarblogijast nimega Mallukas. Kas ma pean nüüd Eestist ära kolima, et ma ei tea seda meest, kelle seinalt ma seda lugesin?
Kommentaarides selgus, et väga paljud ei tea, kes on Mallukas. Jutuks olid siis viimased TV3 uudised ja tasuta pulmad.
Ja lõpuks jõudsin ma neid kommentaare lugedes ikka selleni, et turundusjuhid ei hooma, et blogi on reaalne reklaamikanal. Turundusjuhid kutsuvad kohviku, hotelli, spa, uue elamurajooni avamisele ajakirjanikke, naistele suunatud ajakirju jne, aga mitte ainsatki blogijat. Miks?
Minu meelest on blogid samasugune keskkond, nagu mõni naisteajakiri, lugejad on tõesti võibolla erinevad, aga seda suuremat reklaami sa ju teha saaksid. Kas su eesmärk on jõuda ainult ühe sihtgrupini või üleüldiselt silma jääda ja teada anda, et sa olemas oled?
Oletame, et mind kutsutakse uue elamurajooni tutvustusele. Ma lähen, sest tundub põnev (nagu läheb ka ajakirja x ajakirjanik). Järgmise nädala (naiste)ajakirjas ilmub (kui üldse ilmub) viie pildiga uudisnupp, et tutvustati uut elamurajooni. Minu blogis ilmuks kirjeldus antud üritusest koos suunavate linkidega, koos minu arvamusega, kas see koht oleks elamiseks hea, mõnus perele või ei… Minu lugejad saaksid otsest tagasisidet antud ürituse ja projekti kohta. Ajakirjas jääks see klantspiltidega uudiseks, kust inimene kohe edasi lugeda ei saaks – millised on maja/korteriplaanid, kus see täpsemalt asub jnejne
Ma ei ütle, et minu blogis ilmuv “reklaam” oleks tõhusam, aga kindlasti efektiivsem ja jõuaks samamoodi inimesteni kui ajakirja kaudu. Aga turundusjuht seda ei näe!
Alles see oli kui Meelis käis pildistamas. Tegemist oli ühe uue auto promoga, kus kohal ka hunnik staare ja turundusjuht õhkas, “oh, saaks vaid ühe pildigi meediasse”. Sorry teatada, aga selliseid uudiseid, et ilmus uus auto, klikitakse paartuhat korda, minu blogi keskmine postituse lugevus on kordades suurem. Ja olgem ausad, ma ei näinud mitte kuskil neid Meelise tehtud pilte peale enda arvuti. Oleksin aga võinud neid meeleldi jagada enda blogis, kui see turundusjuht oleks natukenegi osanud mõelda.
Kas tõesti on turundusjuhtide töö pastakate ja rollupide tellimine?! Oleme ka sellistega kokku puutunud. Kunagi küsis Meelis mingilt firmalt autot proovisõiduks, mille peale turundusjuht teatas, et see pole tema tegevusvaldkond, et tema tellib ainult reklaamimaterjali.
Naljakas, et turundusjuht ei näe kaugemale kui see, et kui kuskil x kohas seisab mingi rollup millest inimene mööda kõnnib või et meedias ilmunud suvaline pilt on promo… Ilmselt seda koolis ei õpetata, et võiks natuke laiahaardelisemalt ise ringi vaadata, kus promo teha. Et blogides saaksid nad palju rohkem promo, arutelu ja kaasarääkimist, rääkimata huvi tekkimisest, külastusest ja proovimisest. Samuti saaks inimestelt kohe kommentaarides tagasisidet teenuste või toodete kohta. Paljudel tekib muidugi probleem kriitika taluvusega, aga see on eraldi teema.
Siit ka küsimus, ehk olen mina naiivitar… Kui näete Kroonikas (või millises iganes ajakirjas) uudist “vanalinna külje all avati uus Itaalia restoran, mida väisasid ka kuulsad lauljad x, x ja x” juures neli pilti… Või te loeksite mu blogist seda sama, koos lingiga antud kohale, kus oleks reaalselt kirjas ja näha kus see asub, nende lauljate pildid ja söökide tutvustus, kuidas maitses, mida pakuti… Kumb on informatiivsem? Kumma “uudise” peale te sinna läheksite või minemata jätaksite?
Loen igapäevaselt kahte blogi. Siin Teie blogi ja Malluka blogi. Ja nii mõnigi koht on silma jäänud, kuna Te mõlemad kiidate sööki, teenindajat, kokka, sisustust/õhkkonda. Ise kahjuks elan Tartus aga no kibelen nii mõndagi kohta just toidu päras. Võin ka kindel olla, et Te annate tagasisidet nii nagu on, mitte ei räägi musta valgeks. :)
Kusjuures tänapäeval ülikoolides juba vaikselt õpetatakse turunduse õppijatele seda, et blogid on olulised ja üha enam saab blogide abil endale reklaami teha. Aga see on ka tõesti nii, et see on viimase 1-2 aasta jooksul alles õppekavasse sisse võetud ja üsna kergelt.
Samas, eks see blogimine on ju ka Eestis siin viimaste aastate jooksul alles sellised tuurid üles võtnud, nii et inimesed, kes omandasid oma kõrghariduse turunduse valdkonnas 4 või rohkem aastat tagasi ja täiendavatel koolitustel ka ei käi, ei jagagi matsu ja ei tea, mis imeasjad need blogid on. Need, kes on rohkem avatud silmadega internetimaailmas, on õnneks ära tabanud, et blogide abil on PALJU lihtsam teenida, kui et kallis reklaam televusserisse lükata.
Ühesõnaga, nagu varemgi öeldud, siis lootust on, et no mingi järgmise 5-aasta jooksul see asi muutub siin Eestis ka ja blogid saavad üha rohkem tunnustust ja üha võimsamaks siin ka.
Seni muidugi tõesti kurb vahel vaadata, kuidas mõni firma meelsamini maksab ilgeid summasid mingi reklaami üle linna toppimiseks selle asemel, et see üsna odavalt mööda erinevaid blogisid laiali jagada (sest tegelikult on need Eesti blogijad praegu ju tõesti nõus üsna odava tasu eest seda reklaami tegema, ei pea ulmesummasid maksma).
Lõpuks, vastates su viimasele küsimusele, siis mina näiteks loen meelsamini blogist mingisuguseid arvamusi ja lisainfot uute asjade kohta. Ajakirju ei osta ma ise peaaegu et üldse ja tavaliselt sirvin ainult poes põgusalt ja nii ei jõua enamik infot minuni. Oma tutvusringkondade pealt näen, et pea keegi ei loe väga ajakirju, sest nad on kallid ja info jõuab ka minu tuttavateni läbi interneti ja blogide.
Pealegi saab siit alati ka teiste kommenteerijate tagasisidet asjale ja nagu sa mainisid, ka viidad edasistele lehtedele on mugavamad. Isegi kui ajakirjas on netilingi viide olemas, siis kui paljud ikka viitsivad selle manuaalselt sisse trükkida. Tihtipeale vist üldse mõeldakse, et ah, hiljem tsekin selle veebilehe järele, aga nii kui ajakiri käest pantakse, läheb hoopis meelest.
Minu jaoks on pigem üllatav see, et turundusjuhid ise ei pea oluliseks enda kursis hoidmist ning pidevat arenemist. Selleks, et saada aru kui oluline on sotsiaalmeedia (facebook, instagram, youtube kanalid, blogid) ei pea minema spetsiaalsetele kursustele, piisab ka lihtsast turu uuringust (kasvõi tuttavate käest) ning mõne spetsialisti raamatu läbilugemisest.
Mina näiteks loen kindlasti rohkem blogisi kui kroonikat :D , Nt kui mainisid oma blogis õuna-piparmündi keefirit, siis jooksin kohe poodi . Suvaline näide, kuid mulle mõjus :)
Täpselt. Lisaks ei kirjuta Kroonika juurde, mis oli hea, mis metsas.
“Ma ei ütle, et minu blogis ilmuv “reklaam” oleks tõhusam, aga kindlasti efektiivsem ja jõuaks samamoodi inimesteni kui ajakirja kaudu” – efektiivne ja tõhus on sünonüümid.
Muide, ma usun, et paljud ei kutsu blogilugejaid võib-olla ka seepärast, et ehk on arvamus liiga subjektiivne. Näiteks on toidu osas inimestel erinev maitse, aga kui blogi kirjutab söögikohast halvasti, siis väga ikka ise sinna sööma ei kipu, kui antud sissekannet lugenud olen. Samas ajakirjas naljalt päris toidukriitikute arvamuseta halvustavat artiklit ei avalikustata.
Sama võib olla ka spaaga – vahel olen lugenud (ka siit) ebakonstruktiivset kriitikat spaa kohta. Nt Saka Mõisa arvustus – mina seal isiklikult käinud ei ole, aga esimesed punased küsimärgid sinu arvustuses tekivad juba selle koha peal, kui ütled, et polnud beebi jaoks vajalikke asju. Kas peaks olema, kui pole öeldud, et tullakse beebiga? (“Delux” viitab üldiselt vaikimisi ka nt romantilisele koosviibimisele) Lisaks sellele magavad paljud vastsündinud näiteks vanematega ühes voodis, nii et minu meelest oleks normaalne seda ise lisaks küsida, kui tead, et tulete beebiga.
Susse pole – miks sa ei küsinud? Suu on ju peas. Oleksid saanud ju kõik oma mured ette laduda ja ma usun, et mitte keegi poleks pärast halvas tujus olnud.
“Massaaž oli AINUKE normaalne asi”, millele järgneb, et ujumine ja saunad meeldisid ka? Milleks siis üldistamist kasutada? Kas nt voodi ei olnud normaalne? Kas nt toa privaatsus oli ok (seinas kostusid läbi või ei)? Kas pesemisvõimalused olid korralikud? Kas tuba oli puhas? Kas teie soovidele vastati (eeldusel, et KÜSISITE)? Kas tehti midagi head lisaks (jah, koristaja tegi)?
Rohkem siia sellest arvustusest midagi ei trüki, aga minu jaoks jätab see küll Saka Mõisast halva mulje, samas kui TEGELIKULT konstruktiivset kriitikat näha ei ole. Kui oleks konstruktiivne kriitika (ilma ALATI, AINUKE, IGA KORD, MITTE KUNAGI jms üldistavate sõnadega), siis ilmselt oleks ka Saka mõis arvustusega rahul, aga samas IKKAGI mina nt minema ei kipu juba selle halva üldistuse pärast. Ja ilmselt seda kardetaksegi tihtipeale.
Nad teadsid, et tuleme beebiga :)
Ma nüüd ei tea kas see kommentaar läheb õigesse kohta AGA mind ka Sakas VÄGA häiris,et susse ei olnud. Minul oli SUU peas ja küsisin ning pidin OSTMA sussid. Toad väikesed , protseduure eriti ei ole vähemalt mina midagi ei leidnud .
Mina käisin eile Malluka blogi soovitusel toidukohas Kohalik. Jäin väga rahule.
Võin väga kindlalt väita, et kui sama koha reklaam oleks ilmunud mõnes ajakirjas siis ma väga suure tõenäosusega ei ole sinna läinud. Kõige parem reklaam on ikkagi inimeste head kogemused, mida nad oma tuttavatega jagavad. Blogijal on lihtsalt palju tuttavaid/lugejaid, kes tema arvamust usaldavad. Kui mulle oleks seda kohta soovtanud sõbranna oleksin samuti kindlasti läinud.
“Ma ei ütle, et minu blogis ilmuv “reklaam” oleks tõhusam, aga kindlasti efektiivsem /…/”
Sõnad “tõhusam” ja “efektiivsem” on samatähenduslikud. Ja kindlasti on olemas turundusjuhte, kes kasutavad reklaamiks blogised, isegi ju reklaamid osasid kaupu/teenuseid? Millest selline vihane üldistus?
Ma ei ole vihane, lihtsalt jälle hakkas silma.. Ja ma juba ammu olen mõelnud sellest blogida, hommikul panin ühe jutiga emotsiooni pealt üles :)
Mina näiteks üldse ei telli ajakirju, blogisi aga kiikan igapäevaselt (mallukas, marimell, britt). Alati loen väga suure huviga söögikohtade postitusi (mis läheb praegu hästi teemasse, sinu küsitud küsimusega), kuna minu jaoks on need blogijaid ennast ‘tõestanud’. Ehk kui ma loen, siis ma tean, et ma saan ausa arvamuse ilma kalltusteta. Olen väga paljusi söögikohti külastanud just malluka soovituset järgi ja väga rahule jäänud ja ei saa ka mainimata jätta, et olen vältinud ka teatud söögikohti/teenuseid, kui olen lugenud blogidest arvustusi (ehk näiteks eilse situatsiooni kohaselt, ei taha ma enam nurme seepidele oma raha anda).
Ehk minu jaoks blogide arvustused on palju tõsiemalt võetavamad kui poes või telekas nähtud reklaamid.
Ise olen 20-aastane.
Võin öelda, et mina käin ka edaspidi Nurme seepidest kaarega mööda !
Täiesti õige jutt. Ja selle küsimuse peale..loomulikult loen ma palju parema meelega blogidest arvustusi, kui ajakirjadest. Blogis tundub selline jutt ikkagi palju loomulikum, ajakirjas avaldataks niikuinii ainult kiidulaul.
Usaldan iga kell blogisid rohkem, uudis tuuakse minuni hoopis teistmoodi kui nt ajakirja vahendusel. Minu meelest on ka tore, et blogijaid on seinast seina, naisteajakirjad aga kipuvad täitsa nö “ühes augus” olema. Okei välja arvatud ehk Maret.
Samas teistpidi võttes, näiteks Topgear ajakirjas olevad reklaame loen huviga, ilmselt sellepärast, et selle ajakirja sihtgrupp on teistsugune mis teeb lugejale ehk asja põnevamaks.
Blogide ja reklaami puhul on siiski alati väike konks – kui palju reklaami on liiga palju reklaami..
Viimasele küsimusele vastuseks: üks oleks neutraalne uudisnupp, teine suures osas arvustus. Kuna ma ei tee oma valikuid üheski eluvaldkonnas arvustuste põhjal, siis minule oleks meeldivam neutraalne uudisnupp, mis ei anna hinnanguid. Ma eelistan ise järele proovida ja siis otsustada, sest elu on näidanud, et asjad, mis ühele inimesele ei meeldi või jätavad ühel ajahetkel väga kehva mulje, meeldivad teisele väga või on järgmisel hetkel lihtsalt parem moment ja kaup/teenus vms ongi parem.
Seega minu jaoks on need mingite kohtade kirjeldused ja arvustamised ja hinnangud sellised asjad, millest ma lasen kiiresti silmadega üle ja võtan sealt ainsa teadmisena kaasa fakti, et mingi uut teenust või kaupa pakkuv ettevõte on olemas.
Pean kohe mainima, et mina olen väga palju häid soovitusi just blogidest saanud. Nii sinu kui Malluka omadest. Blogi kaudu saab üle kanda vahetud emotsioonid ja siin on ilmunud ka arvustusi, mis ei ole ainult positiivsed. See teeb ka blogist saadud soovitused palju usaldusväärsemaks – blogijad ei kiidagi kõike taevani vaid avaldavad arvamust ka kui midagi ei ole nii hästi.
Tänu Sulle käisin näiteks Viljandi Peetrimõisa Villas – see oli tõesti imeline, romantiline ja väga intiimne puhkus. Kindlasti tunduvalt parem reklaam, kui kuskil ajakirja nurgas näeksin kuulutust või vaataksin artiklis pilte. Aitäh selle suurepärase töö eest kõikidele blogijatele! Kui kunagi tekbi jälle endal vajaduse reklaamida, siis kaalun kindlasti turunduskanalina blogisid – selle läbi jõuab väga suure tarbijaskonnani.
Olen juba varsti aasta eelistanud lugeda blogi “reklaami”, ehk siis parem blogijate arvamust. On ju üldiselt kõrval inimese enda tehtud pildid ja muljed. Söögikohtadel ja arvamus teenindusest, mis on minu jaoks samuti oluline. Mõnes x ajakirjas vaevalt kirjutatakse, et “teenindaja oli üleoleva suhtumisega” või et “teenindus oli väga hea” jne.
Ilmselgelt tuleks sinu uudise peale, sest Kroonikat ei loe ja nii ei huvitaks ka. Sinu blogi ma vähemalt jälgin ja klikin kõik postitused lahti. Mingi huvi siis ikka tekib ju :)
Mind ei paneks kumbki reklaam liikuma. ☺
Aga pigem usaldakin ajakirja, sest sina oled kinnimakstud reklaam. Kui sa ausat arvamust tahad.
Hm.. Ma ei ole ju iga kord kinni makstud. Ma kirjutan ka omadest kogemustest või poest ostetud asjadest vms
Jah, oleme käinud soodsalt söömas või kingitusi saanud, aga päris kõik ju ka tasuta pole :) siis oleks elu ikka vapsee lill!
Aga minu jaoks siin ongi vahe, sest ma ei saa enam aru, mis asjad oled saanud tasuta reklaamiks ja mis mitte. Millest kirjutad vabatahtlikult, millest mitte… Ehk et nt Briti blogi meeldibki just seepärast nii väga, et ta kirjutab oma elust ja vähem asjadest reklaami mõttes.
Teisest küljest saan nt sinust ja mallust ka aru, ehk et muidugi tasub võtta vastu neid tasuta/poolmuidu asju kui võimalus on. Olen sellest enne kirjutanud ja kordan end – mingi tärnike peaks iga reklaampostituse juures alati olema. See oleks aus.
Põhjus ei ole üldse selles, et lugejad oleks kadedad või tahaks blogijate rahakotis surkida. Minu arvates. See lihtsalt oleks sedasi aus.
Ma ei kirjuta postituse ette reklaam: sain kingituseks selle ja selle, kirjutangi, et see firma saatis või sain kingituseks.. Kui ostsin, siis kirjutangi, et ostsin/tellisin..
“Ma ei ole ju iga kord kinni makstud.” Kuidas mina lugejana tean, millal oled ja, millal mitte? :) Öelda võib alati, et pole, aga reaalsuses on teisiti.
No kui on kirjas, et sain kingituseks või et käisime veiniõhtul jne siis ju niigi selge. Või sa maksad kingituste eest?
Ma olen ka sellele tihti mõelnud et miks blogijaid ei võiks ajakirjanukega vastavalt erinevatele üritustele kutsuda ja olen jõudnud järeldusele, et asi on rahas.
Kui blogijad hakkaksid veel rohkem ajakirjanikega samastuma siis poleks viimasel varsti üldse tööd.
Ise loeksin ka muidugi meelsamini blogist selliseid tutvustavaid lugusid nagu uute restoranide/hotellide jm avamised jne aga ainult nii kaua kuni blogisid tasuta lugeda saab. :)
Blogid ma usun jäävadki tasuta, kui turundajad meile natuke maksaks nagu välismaal reklaami eest :) ajakirjanik saab ka palka, aga 80% juhtudest läheb lugu tegema, sest peab. Blogijal on valik, kas läheb või ei, kas kiidab või laidab..
Ja siit tulebki välja probleem. Turundusjuht ilmselgelt ei taha seda valikut, et kas kiidab või laidab. Turundusjuht tahab (positiivset) reklaami ning seetõttu on blogijaid kutsuda riskantne. Nende jaoks on neutraalne uudisnupp paari pildiga ajalehes parem reklaam. Ma saan väga hästi aru ka, kui ma kutsun kellegi mingile üritusele või annan talle tasuta õhtusöögi, siis loomulikult ei tahaks ma selle eest negatiivset reklaami saada, kuna ettevõtte jaoks on ka üks tasuta õhtusöök juba kulutus ning kui selle tulemusena peaks tulema negatiivne arvustus, on kulutus juba märksa suurem kaotatud klientide näol. Kuigi eelistan ka isiklikult lugeda arvustusi blogidest, kuna need on personaalsemad, kuid pean nõustuma ka siin mõne eelkommenteerijaga, et maitsed on erinevad ja samamoodi inimesed, nende kriitikameel ja ootused, eeldused.
Aga kõik ei saa ju kõigile meeldida?!
Olen sinuga täiesti nõus. Kuid kuna blogid on ikkagi Eestis avalikult suht uus teema siis keegi nii väga lambist selle peale tõesti ei tule. Kahjuks pole ka tehtud uuringuid, kui ostujõulised on ühe või teise blogi lugejad. Pole üldse kahjuks mingeid uuringuid tehtud blogi lugejaskonna kohta ntks. vanus, sugu jne. Ma arvan, et paljud turundusjuhid lähtuvad nendest. Sest kui me nüüd ausad oleme, siis ongi tavaliselt kindlad kohad välja kujunenud aastatega, kus firmad ennast reklaamivad ja see ka mõjub.
Mina olen teinud kunagi küsitluse, kes mind loevad, keskmine naisteajakirja lugeja :)
Olen nõus! Loen ise väga palju blogisi ja reklaam jääb silma. Ajakirju sirvin ainult hambaarsti juures vms (kuhu satun võibolla 1x aastas).
Mina näiteks ei loe ajakirju :) Pole lihtsalt sellist aega. Mõned blogid olen avastanud ja tõesti arvestan ka nende arvamustega. Blogide puhul on minu arvates nii, et kui blogija meeldib siis ilmselgelt meeldivad meile ühesugused asjad ja nii tekib huvi toote/teenuse vastu.
Pealegi hirm kriitika ees oleks täis lollus kuna see tuleb ju ainult kasuks kui keegi ausalt selle välja ütleb. See on lihtsalt võimalus muuta oma teenus/toode paremaks :)
Oma valiku teeksin blogi järgi suurema tõenäosusega.
Mina hakkasin sinu blogipostitus lugedes rohkem Nagu Uude kiikama. Piinlik öelda värske emana aga polnud kuulnudki varem sellest
kohast.
Lugeja, miks sa ei soovi oma raha Nurme Seepidele anda?! :)
Igati nõus. Aga tahtsin lihtsalt öelda, et Anne ja Stiil tutvustab alati ühte söögikohta oma numbris ja ma mina kull sealt olen edasi googeldanud. Kroonikaid jne ei loe.
Mina ajakirja reklaami peale: “siin ja siin pakutakse sellist toitu, tulge sööma” kindlasti kohale ei lähe.
Blogist tuleb minu jaoks sõnum paremini esile. Võibolla ajakirja jaoks on spetsiaalne illustreeriv pilt tehtud ja tegelikuses vistakse söök suvakalt taldrikule. Blogist saab reaalse inimese reaalsest kogemusest lugeda ja see on kindlasti kutsuvam, kui ajakirja või mõne tänavaposti külge pandud reklaam.
Olen veendumusel, et blogid ongi uued virtuaalsed ajakirjad, mis koguvad järjest suuremat populaarsust.
Kindlasti loeksin blogist. Mulle ei meeldi näiteks see uus ajakiri Hello, kus on ainult pildid ja pildid.
Loomulikult kasutavad turundajad blogisid turunduskanalina, aga õige turundaja vaatab ka seda, kas blogi stiil, keelekasutus ja üldine renomee sobib kaubamärgi väärtustega, mitte ainult seda, kui palju on lugejaid. Mis puutub näiteks Malluka blogi, siis see on täis roppusi ja sageli “ütlen kõike, mis sülg suhu toob” stiilis väljaütlemisi. Ma ei tea ühtegi kaubamärki, kes just sellist stiili otsiks oma reklaamiks.
See sinu välja toodud näide selle vanalinna söögikoha kohta. Kui selline promo ilmub mingist kohast, kus staarid rüüpavad kokteile jm, siis ma isegi ei viitsi süveneda, mis kohaga tegemist. Vb loen pealkirjast koha nime ja vaatan neid staare aga see on ka kõik. Ma ei süvene, kus see koht asub, mida seal pakutakse. Kindlasti on blogid informatiivsemad.
Aga nõustun eelkõnelejaga, et äkki tõesti kardetakse blogijate avameelsust. Lisaks äkki ei arvata, et blogijad on liialt kuulsad ja neid ei ihaldata nii väga (ma ei oska paremini seletada, mõttest saab vast aru :D) . Äkki tahetaksegi nende kroonika promodega jõuda selliste inimesteni, kes vaatavad, et näe Koit Toome käis seal söömas nüüd pean mina ka kindlalt minema, ehk siis nende hullude fännideni. Kuigi see ei ole just kuigi efektiivne.
Minu meelest ei ole vahet, kas mind huvitavast asjast saan teada ajakirjast või blogist. Blogi eelis on ikkagi rohkem see, et siit kaudu on lihtsam sõna edasi levitada, ilmselt jõuab info suurema hulga massini.
Samas ega kasu pole sellest, kui suur mass võtab midagi teadmiseks, aga ei käitu sellest lähtuvalt :P Noh, tüüpiline asi on ka Facebooki jagamismäng: ettevõte võib saada 2000 uut like’i, aga mitte ükski neist ei hakka ettevõtte teenust tarbima, kuna like’ivad nagunii valimatult kõike, mis nende teele satub, aga maksmisest pole huvitatud.
No näiteks autoreklaam, mida mainisid. Kui auto on madala põhjaga kümneid tuhandeid eurosid maksev sportauto näiteks, siis ei ole ju ajakirjast mõttekam seda promoks pakkuda pereelust kirjutavale blogijale. Ja ilmselt eesti blogijate seas ei leidugi kedagi, kes võiks sellist autot reklaamida.
Seetõttu usun, et oleneb suuresti ikka, mida turundusjuht soovib saavutada – kui tõesti ainult pilti meediasse saada ja oma teenust tutvustada, siis oleks tõesti arukam blogija poole pöörduda. Kui aga on mingi kitsam sihtgrupp ja eesmärk, võib blogija olla hüüdja hääl kõrbes.
Teine vahe võib olla selles, et ajakirjad on ettevõtted ehk nendega arveldamine on lihtsam kui füüsiliste isikutega. Tehke ka ettevõte.
Aamen :)
Ma täna hommikul just mõtlesin sellele, et kuudas meil siin turundajad pigem kipuvad blogijaid maha tegema ja ütlema, et näe nuruvad tasuta asju. Aga samas ei märkagi nad ise enam seda kui palju nad tasuta kõike saavad. Kutsed ja kingitused ja õhtusöögid jms. Ma olen üsna väikse firma valgekrae ja mulle tuleb aastas kinke ja kutseid pea iga kuu. Kui sobib võtan vastu kui ei jagan laiali. Sageli sõbrad ei teagi kust nänn tuli. Aga kui siis küsida sellelt samalt ettevõttelt, et kuule ma vütan ühe blogija üritusele kaasa, siis öeldakse, et ahh.. pole meie sihtgrupp…
Marileen, sa tee küsitlus, et mis alal siin käivad inimesed töötavad. Mina näiteks olen titeblogi sihtgrupist ikka täiega kaugel. Loen hoopis muudel põhjustel. Kirjutad hästi, teemad on huvitavad ja no nippe saab ka. Söögi osas just eriti.
tõhus ja efektiivne on sünonüümid! sa ikka nii loll ja madalalaubaline, et paha hakkab
sain juba aru jah, ei hakka muutma ka :)