Issand jumal kui õnnelik ma olen, et mul on Meelis!!! Siin reisil olles taipasin ma, et kuigi inimene harjub kõigega, siis üksikemana oleks ma küll veits nigel.
Kuigi olgem ausad, kolmandaks päevaks olen ma juba üsna harjunud! Juba tean, et pean käru tassima koos tite ja asjadega kolmandale korrusele kui ta magab, sest süüa ju tahaks ja need on ka ainsad võimalused ise süüa.
Esimesel hommikul sain ma võtta kaks munaampsu, lõunal samuti paar amspu, sest Hedon keeldus ilusti istumast ja söömast ja üldsegi oli ta näoga – nahhui ma pean praegu sööma, mul pole kõht tühi!
Lapsele ei tee selgeks, et praegu on söögiaeg. Kodus sööme ju siis kui kõht on tühi. Kui nö söögiajal ei taha ja jaurab, tõstan ta põrandale, ta jookseb “oma tuppa” mängima. Mina saan süüa.
Siin ma ei saa teda maha tõsta, et mine vaata, mis toimub. Siin on ta kohe õues või treppidel vms.
Eile päeval ta magas kui lõuna oli, ma sain rahus süüa. Kohe nautida ja endale nikse näkse valmistada olemasolevast toidust! 
Väljas kuskil käia samamoodi ei saa. Ala kohvitamas. Sest nad ei viitsi istuda ja pläkutada meiega. Nad tahavad ringi joosta.. Eile mõtlesin, et kui saaks talle gpsi peale panna, laseks kohe minna.. Kuhu siis härra jookseks? Ja mis juhtuks kui ta avastab, et ma polegi selja taga teda püüdmas. Kas ta mäletab teed tagasi või ei?
Täna hommikul mõtlesime randa minna. Seda, et see tasuline on, teadsin ma niigi. Aga maksta adru eest? 
No ei näinud pointi, nii me tagasi basseini äärde tulimegi! 
Kuna ma ajasin ta hommikul üles, siis tuli tal uni juba kella 11 ajal.. Nüüd ta siin kärus norskab, mina blogin ja ootan, et saaks lõunale minna. Kaua ta magab või kas ma süüa saan, ei tea!
See nö keskus on meist 5km kaugusel, mõtlesime sinna mingi päev kärutada, aga niiiii megapalav on juba hommikul ärgates, et eks ole näha, kas viitsime. Otseselt ju midagi vaja ei ole!
Kirjutamiseni! Ja ma olen jätkuvalt seisukohal, et kuigi ma olen juba olukorraga harjunud ja võtan siinset elu chillilt ja elu on lill, siis puhkusreis lapsega on reis, mitte puhkus!
Samas ma ei saa aru kuidas Meelis oleks sind praegu päästnud? Ok ta oleks saanud olla lapsega kui sa sööd ja vastupidi aga siis sa kirjutaksid kuidas te pole saanud koos õhtusööki nautida ega kohvitada ;) ma olen selles suhteliselt kindel, et kui Meelis oleks seal oleksid su postitused ikkagi väga sarnased :D
Kas seal siis lastenurka pole restorani alas, kuhu saaksid vahepeal Hedoni mängima viia? Ja kas ta sul toolis restoranialas üldse ei istu ja ei nosi miskit? Ega hommikusööki ei pea ju tund aega nautima aga veidikene suudab ju laps paigal olla kui miskit talle näppu vahele pista? :)
Eks ma jah, vinguks nii et maa oleks must :D
Aga kui ta istub oma toolis ja ma annan talle a) juua ja ta selle maha lennutab ja karjub ei taha! Või b) kahvli otsas viineri, ta selle suhu paneb, hammastega purustab ja välja pluristab.. Siis pole just lust ja lillepidu.
Kui ta aga süüa ei taha, siis ta ühe kohapeal istuda ei viitsi niisama. Samuti ei taha ma lasta tal suvalt toiduga mängida, et ma süüa saaks.
See pole restoran, suvaline söökla, kus on viis lastetooli a 500 inimese kohta, mis sa arvad, kui suur on tõenäosus, et need vabad on?
Ja mis Meelisesse puutub, siis mu point oli pigem see, et kodus ma saan süüa ja pesus käia ja tema tassiks käru jne aga ega ma ei kurda, elu on ju lill :)
Ja õhtust ei saa ka sööma minna..
Ma arvan, et väike vaheldus ikka on see reis:)
Ja seda meil kõigil ju vaja ongi:)
Oled sa muidu enne Bulgaarias käinud? Kuidas muljed on? Oled kuulnud, et suht veneaegne kõik seal ja aeg seisma jäänud.
Mina olen üksikema ja sul on selles suhtes õigus, et kõigega harjub :D. Inimesed arenevadki vajaduspõhiselt.
Novot….selleks ongi rutiin..nio söögi kui magamistega, lapsed on kergesti harjujad ja nii on elu lihtsam, kui on reeglid paigas..Muidugi on ajastustel nihkeid, aga kui on harjunud aegadega, ei muutu ka väikesest ajutisest ajanihkest midagi
See on kõige hullem vanus lapsega reisimiseks! Me ise käisime nyyd 2 aastasega ja allub juba väga hästi :)) eelmine aasta ajasime teda vaid taga. Kohutav….