Veel kaaluteemadel ehk kas ma olin väiksena paks?

AskFM on tore koht, küsimusi aina tuleb ja tuleb ja inimesed on nii uudishimulikud, eriti kui nad seda anonüümselt saavad teha. Aga kuna teema jälle selline, millel tasuks pikemalt peatuda, siis…

Mari-Leen, sul on kindlasti juba kõrini sellest kaalu teemast, aga küsin ikkagi. Oled küll kirjutanud palju operatsioonist ja sellele järgnevast, aga võiksid teha blogipostituse, et milline sa noorena olid. Kas olid juba väiksena paksem, asi geenides, lasid end lihtsalt käest…?

Kogu operatsioonisaaga kirjutasin ma lahti eile siin!

Milline ma olin noorena? Sündides olin 2150 grammi ja 44 sentimeetrit pikk, sealjuures täiesti õigeaegne. Sündisin ema sõnul kiirelt ja valutult. Minu sünnikaardil oli kuni minu 16nda eluaastani kirjas “MINIATUURNE LAPS” – seda ilmselt kuni 16nda eluaastani ainult seepärast, et siis läks kõik vaikselt juba digitaalseks. Mitte, et ma paksuks oleksin läinud… kuigi noh, läksin kah.

Igastahes, sündides olin ma pisike ja vanaisa ütles, et mu nägu on väike nagu viksikarp – ma aastaid ei saanud aru, mida ta sellega mõtles, aga noh, kui ma ühel hetkel mõistsin, mis on kingaviks, siis hakkas koitma.

Umbes pooleteise aastasena olin tavaline trullbeebi. Viiesena lihtsalt pisike. Kümnesena täiesti normkaalus laps.

RETROLEENU: umbes 1,5aastase ja 10aastasena

Puberteet tuli koos kaaluga kui ma sain 12. Kaheksandasse klassi läksin nagu mammi – oli reaalselt inimesi, kes arvasid, et ma olen rase (praegu on päris naljakas mõelda, et ma oleksin 13aastaselt võinud rase olla, ma polnud isegi seksinud veel :D).

AASTA 1995: hakkasin kosuma :)

No aastakese olin paksem kui teised, suvel võtsin end kätte ja sel ajal kui kõik teised kõndisid tennistes, olin mina rulluiskudes. Põhimõtteliselt tegin ma rullitades kõike, käisin poes, õunaraksus jne. Sügiseks olin jälle ilus peenike. No selline 53kilone piff, sellisena lõpetasin ka üheksanda klassi. Aasta oli 1998!

TOTAALNE MOEÄMBER! Mida faking kingad? :D

Eile kommenteeris keegi seda operatsiooniblogi ja siit tuleb jutujätkuks vastus ka tema küsimusele. 

Tahaks teada, et kuidas üldse nii paksuks saab minna? Kaalun 67 kg. Kui jõuludega tuleb kolm kilo juurde ja ma näen endiselt täiesti tavaline välja (mitte oluliselt paksem kui enne jõule kuigi 70kg pole kah mingi peenikese naise kaal enam) siis on ikkagi vastik ja raske olla. Esimese asjana peale söögiorgiaid hakkan kohe natuke rohkem trennis käima ja salateid sööma. See pole õelusest, mul on puhas uudishimu – kas ise ei saa ühel hetkel enam aru? Mida sööma peab, et nii palju juurde võtta ja kui palju? Kas ongi nii, et mida kõhnem naine, seda rohkem ta oma kaalu pärast muretseb?

Vaid paar aastat hiljem, olin ma astunud püsisuhtesse ja lapsi ma 17aastasena tõesti ei soovinud. Esiteks olin ma paari aastaga natukene kosunud, sest ma enam rulluisutada ei viitsinud, aga mitte oluliselt, olin 55-57 kg püsivalt. Seadsin sammud noortekabinetti, kus mulle prooviks karbike roosasid beebipille anti. Võtsin neid täpselt kaks kuud ja selle ajaga lisandus mulle 12 lisakilo. Kahe kuuga, saate aru!

Pärast seda otsustasin (ma ei saa täna üldse aru, miks ma nii kaua ootasin) kondoomide kasuks, kuigi noh, gaasimaskiga roosi nuusutamas käivad vähesed. Aga see selleks. Mul oli 12 lisakilo ehk ma kaalusin nüüd ligi 70 kilo ja pidin sellega elama. Õnneks mu toonane boyfriend sellest numbrit ei teinud, küll aga tema isa, kes kartis, et istun ta poja pooleks (issand, mul ikka ei ole vedanud nende ämmade-äiadega eriti ma praegu mõtlen).

Oma 70 kiloga ma elasin. Mitu aastat. Ja siis ma ei teagi, mis täpselt juhtus. Lihtsalt hakkasin kosuma. Kolisin Saksamaale (2004), elukohamuutus, igapäevane ise kokkamine, palju väljas söömist, türklaste suussulavat kebabi igas erinevas variandis.

2008 aastal kui ma Õhtulehte tööle läksin olin saavutanud mõnusa 90-95 piiri. Kaal oli vaikselt aastatega kasvanud, ma sain ju poest riideid ostes aru küll, et ma pidevalt numbri võrra suuremaid pean valima, aga see ei olnud veel probleem, sest riided mahtusid selga.

Mõnus peaaegu sajakilone Leenu

2011 aastal, enne oppi oli juba märksa raskem midagi leida. Ainsad teksapüksid mis olid nii suured Eesti kaubanduses, et need jalga läksid ja enamvähem ka välja nägid olid Lindexis ja maksid 60€ – ebanormaalne summa teksade eest! Aga polnud parata. Mõnikord ostsin kohe kaks paari korraga, sest iga kord polnud ka saada. Ja nii ma käisin, ühtede teksadega päevast päeva, muutes seal peal mingeid suvalisi 5€seid T-särke, mida kuskilt kiirmoekettidest sai, sest ma ei näinud pointi raisata raha ja osta kalleid riideid. No tegelikult seda pointi ei näe ma väga siiani.

Noh, ja 2011 aasta lõpus tuli kauaoodatud operatsioon, millele järgnes metsik kaalulangus, kokku kuni 55 kilogrammi. Ehk loe siit edasi…

Samal teemal

13 kommentaari

  1. Sale inimene ei saagi aru, mis moodi paksuks minnakse, kui pole ise seda reaalselt kogenud. Ikka mõeldakse, et nõrk ja õgib ja enda süü jne. Aga nagu siin Mari-Leengi kirjutas, et esmalt tuli pillidest tingitud kaalumuutus ja sealt edasi juba vaikselt hiilis aina juurde kaalu. Kui organismis on muudatus toimunud, et pillid tõid kaalu tõusu endaga kaasa, siis ongi arusaadav, et see muutus organismis jätkubki…Mitte ei õgi ennast lihtsalt hea meelega suureks. Hormoonid on need mis meid juhivad.

  2. Minuga oli sisuliselt sama lugu… Kaal hakkas kõvasti rohkem tõusma siis, kui läksin esimest korda pillidele. Kannatasin seda aga kaks aastat hiljem otsustasin, et aitab. Mõtlesin, et pillid on need, mis kaalu tõstavad, seega tulin maha neilt. Üllatuseks tõusis kaal selle peale uuesti. Nii ma siis eksisteerisin natukene aega, kui otsustasin uue vahendi kasuks ja ka juba selle kasutamise alguses hakkas kaal uuesti tõusma. Alles hiljem sain aru, et minu keha lihtsalt ei talunud hormoonide kõikumist. Muidugi ei saa ma öelda, et see ainus põhjus oli, et ma sõingi ainult salatilehte koguaeg ja kaal tõusis (sest ilmselgelt see päris nii ei saa olla). Aga nüüd olen igasugustest horomonaalsetest vahenditest loobunud ja peale oppi pole minu kaal enam tõusnud ka. :)

    Kel soovi minu maovähendusopist lugeda ja sellest, kuidas paksuks minnakse (ning üldse milline on selle inimese elu), siis saab seda teha siin:

    http://daysworthliving.com/2014/10/01/tana-2-aastat-ja-37-kilo-tagasi/

  3. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud, et miks ja kuidas siis ikkagi paksuks minnakse. Olgu öeldud, et ükski sale inimene, kel ei ole kunagi kaaluga probleeme olnud, ei saa sellest mitte midagi teada. Jõulude ajal toiduna lisandunud kolm kilo pole veel probleem kaaluga. :)

    Ma olen 158 cm pikk, kõige rohkem olen ma kaalunud 95 kg, õnneks ei läinud see number kunagi kolmekohaliseks, aga seda ainult seetõttu, et ma murdusin ja otsustasin sellest koormast vabaneda. Sündides olin ma 50 cm pikk ja kaalusin 4200 grammi. Olin lapsena siuke voldiline pontsu, kooli minnes ei olnud kõige hullem. Aga kui kätte jõudis puberteet, hakkas kaalu kuhjuma ja kuhjuma. Ei olnud nii et ei mina ega keegi teine seda tähele ei pannud, loomulikult panid ja panin ka ise. Olin paks jah, aga lohutasin end, et suguvõsas teisigi selliseid, ju siis peab nii olema. Nii on muide äärmiselt rumal mõelda, leian ma vähemalt enda puhul. Minu toitumine ei erinenud mitte kuidagi mu õe ega venna omast, kellest esimene oli terve pubekaea alakaaluline ja teine on täiesti normaalkaalus teismeline. Lõpuks selgus ka, mis puberteedi alguses mu kaalu järsult tõstma hakkas, õigemini siis kui ma olin 22 tekkis kahtlus, aga arstid olid kas laisad või lollid ja ei viitsinud uuringuid teha. Kolm aastat hiljem sain diagnoosi ja võtan ilmselt elu lõpuni ravimeid. Tegemist on hormonaalse haigusega, mille täiesti tavaline tulemus on kasvav kaal(ei ole seotud kilpnäärmega). Aga kaalu langetasin ma 25 kg enne kui ma diagnoosi sain ja ravimeid võtma hakkasin. 2010 aasta kevadel käis klõps, panin kirja iga oma suutäie, lugesin kaloreid, vältisin nisujahu, valget suhkrut, kartulit jms, hakkasin jooksmas käima. Alguses jooksin heal juhul 1km, siis ajapikku juba rohkem ja rohkem, sel aastal oli tulemus juba 15 km järjest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid kaalulangetamisest. Mina annaks oma kaalulangusele hinnangu, et see oli nagu täisajaga töö, ma sõin, kui ei söönud mõtlesin, mida süüa teha või tegin süüa, siis tegin trenni. See oli väga pikalt mu elu, olin siis üliõpilane, sain seda endale lubada. Praeguseks on kaalusõbralikult toitumine saanud loomuomaseks, aga see on võtnud aega 4,5 aastat. Samas sain ka mina beebipillidega omad vitsad, kaal tõusis 8 kuuga 10 kg, kehaline aktiivsus ja toitumine sealjuures ei erinenud varasemast. Küll aga olen ma nende aastatega õppinud, et kohe kui kehaline aktiivsus jääb pikemaks ajaks ära, hiilib kaal taas ligi. See, et säilitada seda 30 kg kaalukadu, mis mul tänaseks on, pean ma pidevalt end jälgima ja ei saa end lõdvaks lasta. Ja täpsustuseks ma ütleks, et ma ei tunne üldse vajadust ega survet kaalu veel vähemaks pingutada. Teen trenni ja minu lihastoonus on selline, mis lubab mul väga hea välja näha, kaalunumber on ainult üks number. :) Mina olen rahul, ma tean ka, et tegelikult on võimalik toitumise ja liikumisega kaalu alandada, isegi kui sul on mingi haigus, mis peaks takistav olema. Aga see on suur ja pidev töö, selleks peab olema aega ja peab olema raudne tahtejõud ning eelkõige tuleb säilitada nii realismi kui optimismi. Muutused ei juhtugi üleöö, eriti kaalu osas.

    Olen siin üritanud mõelda, et kumb see kergem väljapääs on, kas operatsioon või toitumise muutmise ja liikumise alustamisega, küllap see on nii, kuidas parasjagu asjale vaadata. Mina ei kaalunud kordagi operatsiooni, ei jõudnudki, otsus kaalu langetada sündis sekundiga ja selle sama sekundiga sai määratud, et nii peab minema.

    Aga ma ei või taluda seda kehakultust mis meie ühiskonnas valitseb, seda kuidas inimesed, kes on lihtsalt sügavalt ebakindlad, püüavad oma enesetunnet teiste välimuse arvustamisega parandada. Kirjutasin nüüd küll terve romaani, loodetavasti blogiomanik ei pahanda. :)

    1. Väga tore lugeda. Ma tean täpselt, millest sa kirjutad. Ma suutsin samamoodi toitumisega 7kg alla võtta kahe kuuga vms. Aga trenni ma teha ei jõudnud, mul oli tegemist enda riidesse saamise ja poodi leiva järgi minemisega, rääkimata, et ma oleks sajakilosena pidanud hakkama jooksma või hantleid üles vedima.
      Loomulikult on tahtejõu, toitumise ja trenniga võimalik kaalu alandada, aga just see algus on meeletult raske ja paljud seda ei suuda. Ma ei tahaks öelda, et operatsioon on lihtsam valik… Aga see on valik, mida on väga suurena võimalik teha.

      Jõudu, jaksu ja vastupidamist sulle!

  4. “kuigi 70kg pole kah mingi peenikese naise kaal enam”. Selline lause oli marimellil tekstis toodud kellegi kommentaaris ja ma tahaks lihtsalt kommenteerida, et no mida juttu? On ikka vaks vahet, kas 70 kg kaaluv naine on 155 cm pikk või 175 cm pikk nt. Viimasel juhul on tegu ikka täiesti normaalse naise ja kehaga.

    Olen huviga lugenud sinu ja Sirli postitusi ja kommentaaridest teiste sarnaseid lugusid, elan teile kõigile kaasa. tublid olete, hoolimata sellest, kas vaeva on nähtud toitumise ja trenniga või operatsiooni abil.

    P.S marimell, sa näed peale kaalulangust nii kena välja!

  5. vot kui mina esimesed pillid sain, sisi tuli ka kahe kuuga 12 kilo. Ja neid alla saanud pole siiani. aastaid möödas juba miski 7 vist…

    1. kusjuures, millest ma ei bloginud… hiljem selgus, et mulle, 16aastasele, poleks tohtinud üldse neid pille kirjutada, need olid mingiks hormoonraviks mõeldud :D

  6. Loen Sinu blogi juba pikemat aega ja pole siiani sõna võtnud. Nüüd tunnen, et aeg on õige. Ja teema ka.
    Mul on täpselt sama kogemus pillidega – 3 kuud, millega lisandus ligi 5 kg. Olgu siinkohal mainitud, et ka enne seda oli ülekaal ikka väga korralik. Ka prageu on, olenemata kaalukaotusest.
    Maovähendusoperatsiooni on mulle soovitatud kahel korral. Kaalus hakaksin juurde võtma umbes kuueselt. Müstiliselt. Ikka aasta ja 5-10 kg, kuni ühel hetkel seisis kaalul 162 (olen 176 cm pikk)! Arstid ütlesid, et okei, lõpeta söömine. Raske, sest ma ei söönudki selle kaalu juures enam peaaegu midagi (rasvavaba jogurt oli peamine, samuti erinevad lehtköögiviljad). Siis sattusin täiesti kogemata Tartusse dr. Maie Väli juurde. Paari visiidiga oli selge, et see, mis mu kaalutõusu põhjustab, on “rumal” kõhunääre – ehk selle asemel, et toota insuliini peale sööki, töötab see 24/7 (ehk siis hüperinsulineemia). Esimesed insuliininäidu numbrid olid kohutavad (umbes 400 kanti, referents on 15). Kui viimati arstil käisin, lasin huvi pärast mõõta insuliini taset. Tundub, et liigun õiges suunas, sest viimane näit oli 68, mis on palju-palju madalam kui see, mille pealt alustasin.
    Siiani olen operatisoonist loobunud ja tegelikult sellega ka rahul, sest ma uskusin siis ja tean nüüd, et on ka teine võimalus – ehk toitun üsna süsivesikutevabalt (sealjuures söön üsna vabalt rasva – ehk lühidalt LCHF). Niimoodi, teistmoodi elu olen elanud selle aasta algusest. On olnud perioode, mil olen olnud väga tubli ja neid perioode, kus ma üldse ei viitsi ja süsivesikuid tarbin ikka ohtralt-ohtralt. Hetketulemus siis aasta algusest natukene vähem kui veerandsada kilo (pikk tee on veel minna, aga saan hakkama – üks edulugu, mis mind inspireerib on näit. Rootsi tütarlaps My, kes on üle 80 kg sellisel viisil kaotanud. My blogi siin: http://lchfingenjoren.se/).

  7. Liitun kommentaaridega, et naed vaga hea valja pisemana! (Ja ka praegu ymarana!- See on koige ilusam ymarus ju yldse- rasedus). Aga kuskil sa andsid moista, et nahk, mis tagasi ei tombunud, tahaks kirurgilist abi…kuidas sul yldse oli see naha kokkutombumisega? Kaalukaotus oli ju vaga suur ning piltidel jalad tunduvad sul vaga ilusad, kas jaigi ainult kohult? Kas kasutasid midagi ekstra, et nahk tagsi tombuks? Kysin sest peale rasedust kaalu kaotades on mul tekkinud tunne, et kui kaal kaob siis nahk jaab rippuma, kuigi kaalu on kaotada ainult 10 kg…ja seda kogu kehal- st jalgadel, kasivartel ja kohul :(

    1. Mul jäi nahka nö alles tõesti peamiselt ainult kõhule (elan edukalt ka sellega, kui ma noaga selle kallale ei lähe, lihtsalt kui ma selle ära lõikaks, oleks ma ilmselt oma ideaalkaalus 53kg ;)), ülinatuke reite siseküljele ja kätele, aga seda tõesti minimaalselt. Kasutasin Nivea Q10 Firming kreemi, mis tõesti reaalselt toimis ja tõmbas väga hästi tagasi nahka.

      http://jasmeetc.wpengine.netdna-cdn.com/wp-content/uploads/2013/05/Nivea-Skin-Firming-Hydration-Lotion-.jpg

  8. Mina tean sind, Mari-Leen, ju kaua aega :) Juba siis, kui olin ise veel suhteliselt peenike ja mõtlesin ka tüsedamaid inimesi nähes, et issanda vibupüss, küll mõned võivad end käest ära lasta. No eks mõtlesin siis ise ka, et issand, küll see Albers on suur. Täna ma ise nii kõvasti kosunud, et need inimesed, kes on mind hiljuti tundma õppinud, ei oma vist ettekujutust, et kunagi olin peenike nagu piibuork ja et mul on kodus kümme numbrit väiksemaid riideid, mis läksid mulle seitse aastat tagasi veel vabalt selga.
    Miks ma paksuks läksin? No selge, et kui oled olnud selline laps, keda narriti pigem liigse kõhnuse pärast ning kuni kuskil 32. eluaastani püsinud probleemideta normaalkaalus, siis ei tule 50 kilo sulle lihtsalt lambist juurde, kui sa ei tee oma eluviisis mingeid muutusi. Ma ei tee sporti, aga ma pole seda mitte kunagi teinud. Ma ei söö rohkem kui 10 või 20 aastat tagasi jne.
    Minu teekond trullakaks algas haigusest, mis mul avastati alles aastaid hiljem. Mul on probleemid kilpnäärmega, mis on üks väike liblikakujuline nääre su kaelal ja mis reguleerib kogu keha ainevahetust. Kui see nääre on omadega metsas, siis paisud nagu pärmitainas isegi vähesest söögist ja kilosid maha saada on väga raske, pigem kipub neid juurde tulema isegi vaatamata dieedile. Su ainevahetus on lihtsalt niivõrd aeglane. Selle seisundi ravi on igaühel individuaalne ja õiget hormoonidoosi tuleb kaua otsida läbi katse ja eksituse, mõnel läheb väga kergelt, mõnel läheb väga kaua. Minul näiteks eksiti alguses doosiga ja mu alatalitlus läks mõneks ajaks ületalitluseks üle, nii et hakkasin mühinal alla võtma – mis oli üsna ajutine nähtus, alatalitlus tuli tagasi ja nii ka pekk.
    Ka suhkruhaigus ja muud ainevahetusega seotud haigused on põhimõtteliselt sama süsteemiga seotud, nii et tüseduse taga on eriti naistel sageli hormonaalsed muutused, seisundid ja haigused, milles nad pole ise süüdi, vaid milleks on ka tugev geneetiline soodumus.
    Sellepärast mulle ei meeldi need, kes kraaksuvad naiste kallal, kes on tugevalt ülekaalulised, sest seal ei pruugi olla midagi pistmist enesekontrolliga ja kuni sa ei tunne inimest isiklikult ega tea tema tausta, siis ei ole kellelgi õigust kobiseda.
    Aga ma ei saa mõista neid kobisejaid ka hukka, sest kuni mul endal polnud kaalu hoidmisega mitte mingeid probleeme, ma ei saanud ise ka absoluutselt aru, kuidas on kellelgi üldse võimalik paksuks minna. Mina ju elasin ja sõin täiesti normaalselt ja ei läinud paksuks – kuni ühel päeval… Iialgi ei või kindel olla, et sa elu jooksul ei omanda mingit haigust, mis sind paksuks teeb, nii et ehk mõtled teinekord kaks korda enne, kui lähed kedagi mõnitama.

Comments are closed.