Tegelikult juba mitu-mitu nädalat tagasi hakkas mulle Facebookis ja ka Instagramis ette jooksma üks kentsakas reklaam. Algselt kerisin ma sellest sujuvalt üle, kuid mingil hetkel ma süvenesin sellesse ja taipasin, et oot-oot, see on ju väga lahe asi. Hiljem topiti see pilt ka kuhugi Facebooki gruppi, et vaadake kui kole kujundus, aga teate mis – täiesti suva kas see oli kole või ilus, fakt on see, et see teenus on vajalik.
PS! Ei ole #koostöö – ise tarbisin teenust ja olen ülirahul!
Nagu mulle kombeks, siis hakkasin kohe uurima, et kes on inimesed selle taga ning mis värk sellega täpselt on. Äkki on mingi petuvärk? Kindlasti oli suureks plussiks see, et ettevõte on täitsa kodumaine ning selle taga on kolm eestlast. Kiikasin ka kiirelt nende majandustegevusse ning sealt kooruski välja, et tegemist on suhteliselt uue ettevõttega.
Aga mida nad siis täpselt teevad? Gratitude Services enda kodukas on nüüd natukene täiendust saanud, aga mina sattusin nende lehele siis kui nad pakkusid hingedepäevaks teenust. Ehk siis 3,99 euro eest viivad nad minu poolt valitud hauale küünla. Kuna see maksis ainult neli eurot ei suutnud ma vastu panna kiusatusele proovida. Kas tõesti see asi toimib? Seda enam, et sellel hetkel ei olnud veebis nende kohta midagi väga leida. Selline basic info ja see minus väga suurt usaldust ei tekitanud. Aga samas see neli eurot ei olnud ka nii suur summa. Aga tee või tina – asi toimis ideaalselt.
Kuna tegemist on suhteliselt algfaasis ettevõtmisega, siis ei olnud nende andmebaasis kõiki hauaplatse, kuid need mida minul vaja oli, olid olemas.
See on täiesti geniaalne teenus ja sellist on minu silmis juba väga ammu vaja olnud. Ehk siis firma teenuseks on see, et tellid neilt kas hauaplatsile küünla viimise või miks mitte ka koristuse. Nende enda kodukal seisab selline tekst:
Meil kõigil on sõpru/sugulasi/tuttavaid, keda elevate kirjas enam pole, kuid kellest mälestus ei kustu. Hoolimata sellest, kus maailma nurgas Sa asud või kui kiire Sul on, pakub Gratitude Services võimalust neid inimesi mäletada ning väljendada oma tänulikkust neile saates kalmule küünla, lilled või tellides hauaplatsi hooldusteenuse.
Absoluutselt vajalik teenus mu meelest. Inimesed on ju tihti mööda maailma laiali aga ikka võiks ju lahkunud meeles pidada ja kasvõi küünla süüdata, kui ise mingil põhjusel minna ei saa. Või kui kellelgi ongi kolmes eri maakonnas erinevad hauad ja lahkunud, siis puht ajaliselt ja füüsiliselt ei jõua ju neid läbi käia. Ja kui mõelda transpordi kulude peale, siis on igati loogiline ju tellida sellist teenust.
Seega see hingedepäeva küünla paneku teema oli firma jaoks puhas pilootprojekt, nägemaks kas ja kuidas teenus käima läheb. Aga julgen väita, et väga hästi läks käima, sest kui mina enda tellimuse tegin, siis olin järjekorras 700’s midagi ning kokku võeti vastu 1000 tellimust. Seega palun ärge hakake siin nokkima sellel kallal, et hingedepäevaks pannakse kodus küünal aknale. Tegemist oli nende piloodikaga. Delfi tegi ka neist uudise ja seal kommenteeris keegi, et ilgelt tobe teenus on ja kellele seda vaja on? Uskuge mind, on. Lihtsalt keegi ei teadnud enne, et sellist teenust üldse pakutakse, kuid nüüd kus see olemas on, siis miks mitte seda ka kasutada.
Minu isiklik arvamus on see, et sellist teenust on vaja ja kindlasti kasutan ma seda ka edaspidi. Näiteks sellel korral oli teenindus lausa nii hea, et mulle saadeti isegi pilt sellest, et teenus on teostatud. Ja mitte mingi suvaline klõps, vaid ikka täitsa asjalik ja hea foto. Mina olen enam kui rahul ja pisut isegi vaimustunud, et selline innovaatiline asi turule on tulnud. Suured tänud tegijatele ja edu neile edaspidiseks.
Millised on teie mõtted – kas leiate, et tegemist on nõmeda projektiga ja iga inimene peaks ikka ise oma lähedaste haual käima? Või on tegemist täiesti vajaliku ning tarbitava teenusega? Kas pigem kasutaksite seda ainult küünalde ja lillede saatmiseks või telliksite siis juba ka hauaplatsi koristuse? Lihtsalt huvitav oleks teie mõtteid sellisel teemal lugeda.
Kiidan samuti! Mul pole võimalik minna teise Eesti otsa isa hauale hingede ajal aga tänu neile on seal nüüd küünal. Kui nad pildi saatsid siis mul tuli õnnepisar silma!
Pilti on nad kohustatud saatma tõendamaks, et on oma töö teinud, kust sa muidu tead. See ei olnud otseselt hea teeninduse märk.
Kuskil ajakirjanduses oli väide, et nad ütlesid, et tellimusi oli 300.
Mul tuli kinnitus vähemalt 7.. midagi :)
Minu meelest on küll vajalik teenus. Palju on neid inimesi, kes ei saa kohale minna, olgu takistuseks siis vahemaa, füüsiline puue, logistika või hirm surnuaedade ees.
Mul endalgi on selliseid lahkunuid, kelle hauale ma pääsen haruharva, sest vastavat sõitu kolme kääpa pärast naljalt ette võtma ei hakka. Aga mure on. Jah, mina telliks nii hauakoristust kui ka küünlateenust, seda viimast juba selleks, et saada see fotoklõps ja teadmine, et ei ole nagu mahajäetud haud. Küllap kunagi jõuab see teenus mingil määral igasse hüljatud maanurka ja siis ma selle tellin ka.
Ei kasuta ilmselt kunagi . Panin küünla kodus aknalauale pildi kõrvale põlema ja meenutasin. Usun,et kuulis mind. Ise surnuaeda minna ei saanud ,aga usun et keegi lähedastest ikka sai minna. Oleks ma võhivõõra saatnud,siis mis tähendus sellel oleks ?
Teen arvutis klõpsu ja näitan niiviisi,et hoolin ja pean küünla saatmisega teda meeles ? Mõte siiski loeb ja leian vähemalt kord aastas aega,et surnuaeda jõuda,see ei pea olema just hingedepäev .
“Oleks ma võhivõõra saatnud,siis mis tähendus sellel oleks ?” Oleks see tähendus, et SINA saatsid küünla, SINA pidasid meeles, SINA hoolisid. Mis vahet on sellel, KES selle küünla sinna asetab?
Vaatasin kohe ise seda reklaami nähes, et wow, miks ma ise millegi sellise peale ei tulnud :) Ja pigem ma arvan, et firmale ainult kasuks, et tänu sellele hingedepäeva teemale asi sedasi suure kella külge tõmmati. Isegi Delfi kajastas mingi hetk :) Ja ajada sellist võltvagatsevat iba, et ikka peab ise minema ja jäta siis üldse tegemata kui ei viitsi minna jne. on absurd. Mul on hooldada nüüd mitmed hauad Eesti eri paigus, samas teadsin neid kadunuid ma põgusalt või ei olegi me kohtunud. Miks need nüüd mulle on jäänud? Aga sellepärast, et nende inimeste lapsed ja isegi lapselapsed on ise tänaseks lahkunud või jäänud nii vanaks, et ei jõua käia. Aga jagada kõikidele noortele sugulastele ei saa, sest osadel on lihtsalt suva ja osadel ei võimalda finants või suur pere kuskile sõita. Samas mina küll ja ka elusolevad vanemad sugulased leiavad, et hauad peavad olema korras. Juba kasvõi naaberhaudade pärast. Seal äkki käivad just praegu uuel haual väga lähedased leinajad ja nad ei taha meie prügihunniku kõrval enda küünalt süüdata. Seega justkui au ja südametunnistuse asi. Kui inimene on tõesti olnud mulle lähedane, muidugi käin ise nii palju kui vähegi võimalik. Kas aga minu vana-vanaisa hauda, keda ma elus näinudki pole, riisun emotsioonitult ja kohusetundest mina või palgatud tööjõud, seal ei ole tõesti vahet. Mina säästan selle aja elus olevatele lähedastele, haud saab korda ja inimesed teenivad elatist. Kõik happy justkui :) Niiet igati hea ja vajalik ettevõtmine minu silmis ja ainult edu tegijatele.
Vb loll küss, aga kuidas nad õige haua üles leiavad? Vahel endalgi segadus
Sellele ma ei oska vastata. Ilmselt neil mingi kaart olemas hauakohtadega
Väga lihtsalt https://www.kalmistud.ee/g1
väga tore teenus, probleem selles kes need põlenud küünlad koristab, novembritorm puhub neid mööda surnuaeda laiali. minge praegu mistahes surnuaeda, väga kole pilt avaneb. see peaks olema ikka teenus koos koristamisega, keskkonnakaitsjad-
Nojah… asja saab vaadata nii- ja naapidi ning igaühel oma arvamus. Ja kui on teenus, eks siis on ka nõudlust ja kliente.
Mina isiklikult leian, et minu südametunnistus sellist teenust tarbida ei luba. Leian, et oma pereliikmete haual käimine, haudade koristamine ja aeg-ajalt küünla viimine on selline perekondlik traditsioon ja kohustus. Midagi palju-palju enamat kui lihtsalt küünla asetamine kalmule. Seob minu jaoks erinevaid põlvkondi, olnut ja tulevat. Hea küll, kui just hingedepäeval ei jõua sinna hauale ise minna, siis mingil päeval ikka jõuan ju. Või jõuab mõni teine pereliige. Minu jaoks ei ole oluline, et nui neljaks just konkreetsel päeval see küünal sinna saaks, vaid et üldse keegi meeles peaks ja vaeva näeks.
Minu vanaema on näiteks juba nii vana, et ise ei liigu – siis alati viin surnuaiale tema eest ka küünla ja annan talle teada, et käidud ja meeles peetud. Minu jaoks on see loomulik osa eluringist – minu eest on hoolitsetud ja üles kasvatatud ja nüüd annan mina oma panuse, et meeles pidada neid, kes hoolitsesid ja kasvatasid. Nii nagu minu kasvatamist ei delegeeritud mingile grätituud inc ettevõttele, ei delegeeri ka mina oma esivanemate kalmude hooldamist mingile perekonnavälisele osapoolele.
Minu jaoks on see teenus natuke nagu tänapäeva kiirtarbimise ühiskonna järjekordne näide. Kõike peab saama kiiresti ja lihtsalt ja ilma pingutamata. Miks? Sest noh, me oleme X-Y-Z-misiganes põlvkond ja meil on selleks õigus.
Postkaarti või telefonikõnet jõuluks asendab messengeri või whatsappi sõnum “jou, kle, mery xmas.” (ja kui sul FB või Whatsapp vms puudub, siis oled nagunii nõme ja iganenud ja sinuga pole mõtet suhelda).
Sünnipäevaõnnitlused (need, mida FB meelde tuletab, teiste kalendrisse lisamine on liigne vaev) asendab kahe sekundiga FB seinale visatud “PÕS!”
Vanaema külastuse asendab veidi pappi miskile hooldajale – südametunnistus puhas.
Õhtusöögiks läheb KFC, McDonalds, sushi vms.
Toit, inimesed, traditsioonid – kõik on kiirtarbimiseks. Chill, riläks, yolo…. milleks vaeva näha kui saab lihtsamalt, eksole.
Või noh, kurat, psühholoogi arve on liiga suur, aga seal on ikka iga nädal vaja kurtmas käia kui mõttetu ja tühi elu on.
Njahh…
Minul oli sel aastal näiteks hingedepäeval surnuaial korduvalt piinlik meie inimeste pärast. Iga aasta järjest rohkem levib see, et hauarahust ja traditsioonidest ei ole mitte keegi midagi kuulnud. Suured sildid on väljas, et autodega surnuaiateedel liiklemine on keelatud (v.a kalmistu kirjalikul loal). Ja siis uhavad järjest uhked maasturid mööda surnuaeda. Ja ärge arvake, et reisijateks väetid vanainimesed, kes enam omal jalal pikka maad ei liigu. Oh ei, uhkest linnamaasturist pudeneb välja kolmekümnendates paarike. Siuhh, autost välja, viuhh küünal kalmule, plõks-plõks-plõks mõned selfid sotsiaalmeediasse… ja säuhti autosse tagasi ja minekut. (Ei, see ei ole liialdus, täpselt selliste situatsioonide tunnistajaks olingi).
Need väetid vanainimesed…need, kes oma päevinäinud mosse parkimiseks ettenähtud kohta jätsid ja nüüd tasapisi mööda kalmistu JALAKÄIJATELE MÕELDUD teed jalutavad… need vaadaku, kuidas kiirelt linnamaasturi teelt eest hüpatud saavad.
Pärast kodus sotsiaalmeedias tervet rodu liigutusest nõretavate tsitaatidega küünlapilte vaadates oli veidi õõvastav tunne.
Kui ma kunagi mingil (minu jaoks arusaamatul) põhjusel peaksin sellist teenust kasutama, siis minu esimene, teine ja kolmas küsimus teenuse osutajale oleks see, et kuidas nad tagavad, et järgivad hauarahu ja ülespandud liiklusmärke ja autodega mööda kalmistuteid ringi ei vura. Seda kinnitust ma täna näiteks nende kodulehelt ei leidnud.
Jagan 100% seda arvamust. Minul, 30-aastasel noorel inimesel (rõhutan seepärast, et ei ole ainult vanurid need, kes selliseid asju oluliseks peavad), on piinlik, et selline teenus on välja mõeldud.