Meelis kirjutab: depressiooniga reisil – ootused ja tegelikkus

Kui ma arstidele rääkisin, et mul on reis plaanis, soovitasid kõik justkui ühest suust mul rutiini murda ja kindlasti reisile minna. Kui aus olla, siis ootasin reisi väga. Oleme mitmeid kordi Phuketil käinud ja olnud, enamasti pidu ja puhkus käsikäes. Päeval rannas olesklemine ja vees solberdamine, siis hotelli, väike tudu ja peole. Eeldasin, et ka seekordne puhkus tuleb selline, aga… Tegelikkus oli teine.

Olgu etteruttavalt öeldud, et mul oli tore, lihtsalt teismoodi kui ma arvasin või lootsin. Esiteks oli mul pidevalt väsimus. Esialgu arvasin, et see on lennust ja ajavahest tingitud, aga no kui see väsimus kestab kaks nädalat, siis ei saa öelda, et asi oli lennus ja ajavahes. Ka eelnevad korrad olen ma ennast ilusti niiöelda sihtkoha rütmi saanud, aga seekord see nii kerge ei olnud. Tegelikult ei saanud ma lõpuni välja sellesse rütmi, vaid lihtsalt olin. Väsinud, aga jalgadel.

Teistel pidu, minul lein

See lein kõlab nii morbiidselt, aga tegelikult küsis üks meie seltskonnas olija, et noh, mis sa nii nukras leinameeleolus oled? Ma ei saaks öelda, et mul meeletu lein oli, vaid pigem kurbus. Teistel oli lõbus, aga mina ei suutnud rõõmus olla ja pidu panna. Miks? Isegi ei tea, aga mitte ühelgi päeval ei olnud peotuju. Oleks tahtnud ainult hotellis voodis vedeleda, Oreo küpsiseid süüa ja telekat vaadata. Siis oleks ma muidugi hiljem kassima hakanud, et issand kui paksuks ma ennast õgisin ja et ma midagi ei teinud ja kuskil ei käinud.

Oli ka üks murdumise hetk. See oli see peoõhtu, kui veel suur hulk rahvast Banglal meiega ühines. Taaskord vaatasin ma kuidas kõikidel on lõbus ja tore ja kõik suhtlevad omavahel aga mina… Ma lihtsalt tiksusin kaasas. Proovisin ka juua, aga samahästi oleks ma selle joogi võinud maha valada, sest täis ma ei jäänud ja tuju oli ikka paha. Mingi hetk ma tundsin, et kõik, mina enam ei suuda, ma pean eemale saama. Siis tulingi geniaalsele ideele, ütlesin Leenule, et ma pean tagasi hotelli minema ja särki vahetama, kuna see ei lase õhku läbi. Läksingi. Ja nutsin. Olin ühtaegu nii vihane kui pettunud ja kurb. Meeletu emotsioonide laviin. Aga siis taipasin, et vau, ma nutan. Ma pole seda teinud väga-väga ammu. Järelikult on asi muutumas paremuse poole. Kogusin ennast siis väheke, vahetasin särgi ja läksin tagasi nagu midagi polekski juhtunud. Ja ega keegi aru saanudki, isegi mitte sellest, et ma särki vahetasin.

Positiivne asi selles, et ma pidu ei pannud oli muidugi rahalises mõttes kasulik, (et noh joogi peale ei kulunud) aga ka see, et ma olin alati see kaine “rool” ehk valvel, et kellegagi midagi ei juhtuks, keegi pundist maha ei jääks. Valvasin teiste jooke ja olin muidu tore grupijuht. Loodan, et ka teised jäid selle “teenusega” rahule.

Kuna meil oli nii palju teha, siis ei olnud mul väga aega kassida, sest alati oli vaja kuhugi minna ja midagi teha. Seega, päeva ajal polnud aega mõelda, et mul on paha tuju ja et ma olen mõttetu. Kuigi oli ka neid hetki. Näiteks kui ma naabripoisi ühe foto tuksi keerasin. Ehk siis ta tahtis lennujaama rannas ühte lennukiga pilti, aga kahjuks ta seda ei saanud, sest noh, mina vajutasin ju nuppu. Ja minu süü tõttu jäi ta sellest pildist ilma. Pildist, mille pärast me sinna randa üleüldse läksime.

Tegelikult ei olnud kõik siiski nii must ja paha. Mulle ikkagi meie seekordne reis väga meeldis, sest see oli hoopis teistsugune kui muidu. Kogu aeg oli mingi aktiviteet või programm, et kuhu jõuda ja millal jõuda. Mulle meeldis ka see, et kohtusime erinevate uute inimestega.

Phi Phi reis oli ka omaette elamus ja kogemus. Tegelikult ootasin ma sinna minekut suure huviga, eriti just seda järgmise päeva saarte vahelist tuuri. Kuid ka sellega oli üks kentsakas vahejuhtum. Nimelt rääkis Leenu terve aja, et Phi Phile läheme reedel. Seega mul oli aega niiöelda hoogu võtta ja ennast koguda, teades et minek on reedel. Nimelt paljud plaanivälised asjad mõjuvad hetkel minu jaoks hirmutavalt. Kuid siis teatas proua ühel õhtul, et Phi Phile minek toimub HOMME. Ja see homme ei olnud reede. Te ei kujuta ette ka mis minu peas siis toimuma hakkas. Esiteks meeletu paanika, hirm, segadus ja veel mitu miljon mõtet. Olin ma ju enda jaoks selgeks teinud selle, et minek toimub reedel. Aga reis oli tore. Eriti nautisin ma seda hommikust paadituuri. Sain ujuda ja hüpata ja pilte teha. See hommik oli minu jaoks tõeline puhkus.

Ja siis see suur julgustükk mille ma ka lõpuks ära tegin – tattoo. Ma olen juba viis aastat selleks hoogu võtnud, aga kuidagi nagu ei ole klappinud või alati on mingi asi häirinud – no tunne ei ole olnud õige. Seekord ei olnud seda tunnet, oli vaid tahtmine. See kõik käis tegelikult suhteliselt kiiresti, aga siiski hoolikalt. Ma olin juba viis aastat vaikselt pilte vaadanud ja ideid ammutanud. Ega ma Leenule midagi ei öelnudki. Läksime ühel päeval jalutama (selles suunas, kus salong oli), kui ma järsku ütlesin, et teie minge edasi ma käin korraks siin tattoo kohas ära. Leenul oli veits üllatunud nägu ees aga… Lõpuks kutsusin ta sinna, et ka tema arvamust küsida ja panin endale aja kirja.

Jah, tattoo sai tehtud ja ma olen selle üle väga uhke ja mulle see väga meeldib. 7h läks selle kunstiteosega aega, aga tehtud see sai ja parem kui ma lootsin.

Loomulikult oli see valus, sest eelmisel päeval olin ma päikest natukene palju saanud ja nahk oli punane ning väga hell. Aga see valu ja kannatamine oli seda väärt.

Ega ma reisil olles tegelikult teistele ei rääkinudki mida ma mõtlen või mida ma tunnen. Miks? Sest ma ei tahtnud nende puhkust ja pidu ära rikkuda. Ja kui ma ka oleks rääkinud, siis ei oleks ma ennast jällegi hästi tundnud, sest ma olekski ju nende puhkuse mingil moel tuksi keeranud ja see tunne oleks veel halvem olnud. Seega oli parem olla vait – kõigil kergem.

Rääkisin reisist ja oma tunnetest reisi ajal ka arstile ja koos arutasime seda mis juhtus ja kas see oli hea või halb. Kokkuvõtlikult võib öelda, et kõik mis juhtus, oli hea. Ka see, et ma kõigest kohe ei rääkinud, vaid hoidsin endasse ning alles hiljem selle välja ütlesin.

Olgugi, et reis ei olnud otseselt puhkus, oli see vajalik ja kasulik – lihtsalt mitte sellisel moel nagu ma eeldasin ja ootasin.

See oli ka nii öelda inspiratsiooni või valgustuse hetk. See juhtus imelikul kombel just viimasel õhtul, kui ma kohtusin ühe noormehega, kellega me niisama korraks põgusalt vestlesime. Kuid see vestlus pani mind mõtlema. Ja nüüdseks ka tegutsema. See, mida ma tahan ja soovin võtab lihtsalt natukene aega, kuid see ei ole võimatu. Ja tegemist on kannapöördega, suure kannapöördega. Kui tema saab, siis why the fuck, mina ei võiks saada?

Samal teemal

20 Comments

  1. Ma ei tea, kas see lohutab, aga depressiooniga on igati võimalik reisile minna, aga vot depressioon koos ärevus-ja paanikahäirega on minu arust kõige hullem kombo, mis seab elule ikka väga suured piirangud.

  2. Huvitav, kas see see on isiksuse värk või tuleneb depressioonist, et sellised plaanivälised asjad närvi ajavad? No Sinu puhul nt see, et Phi Phile minek ei toimunudki Reedel, vaid varem. Niiii tuttav tunne valdas seda lugedes ja ma kunagi ammu olin just spontaansuse etalon…

    1. See kutt andis lihtsalt inspiratsiooni edasi minna ja tegutseda oma unistuste suunas! Ta ei ole kuidagi muuud moodi seotud :)

  3. Kas su depressioon ei või tulla isa surmast ja kehvast läbisaamisest emaga?

    Muidu väga hästi kirjutatud.

  4. Tahaks Meelist kohe kõvasti kõvasti kallistada ja öelda et kõik saab korda Varsti saab see jube aeg läbi ja siis ongi kõik korras! Nii toredad ja tublid olete mõlemad!

    Ps! Hullult naudin Meelise postitusi, isegi kurvema noodi omi, väga omapärane kirjutusstiil

  5. Esimest korda vist kommenteerin kellegi blogi aga väga-väga hea, et sa seda teemat kirja paned.
    Esiteks, depressioonis mehed ei tule üldse oma probleemidega kapist välja enne, kui juba väga hilja on. Olen hiljaaegu näinud vaimselt 100% katki meest peale enesetapukatset haiglas. Aga seal ei ravita enam põhjuseid vaid tagajärgi. Tema lähedased ja töökaaslased ei tea siiamaani tema vaimsest olukorrast ega enesetapukatsest. Miks? Miks sellist inimest varem ei märgata?
    Teiseks, ma ei tea täpselt miks sa seda kirjutad, aga ma arvan et kui oma mõtted ja tunded paberile panna siis on neist parem ülevaade ja sa kuidagi teadvustad endale seda paremini et wow! ma tõesti tunnengi ju päriselt nii.
    Ma usun, kui raske ja piinlik ja uhkuse allasurumist nõudev selle kirjutamine peab olema. Ma olen nii palju mõelnud oma raskuste kirja panemisele, olen seda 10x alustanud ja siis kõik teksti ära kustutanud mõttega et ah mida ma halan või et minu probleem on nälgivate Aafrika laste kõrval tühine. Aga ei ole tühine, sest minu maailmast moodustab see 99%.
    Deprekaga reisil olemine on mulgi läbi elatud. Arvasin et sooja päikese all kõik muutub, kas saan muredest eemale või vastupidi mõtlen neutraalses keskkonnas kõik selgeks. Vale puha, teiste inimeste maailm ei jää seisma kui sinu oma kokku kukub. Tulin samas või isegi hullemas seisus tagasi.
    Mina olen selles seisundis olnud 4 aastat, viimasel aastal on toimunud suur muutus. Kui enne kassisin sellepärast, et mu elu on nii raske ja miks mina, millega ma selle ära olen teeninud, miks ma midagi ei oska, miks ma selline olen, miks ma sellistesse olukordadesse satun, miks mul sellised lähedased on vms, siis viimasel ajal mõtlen et JESS et mul selline raske elu on, JESS et ma selline inimene olen. See kõik tuleb endast läbi lasta täielikult, probleemi üleni sisse minna, surkida seal sees nii palju kui vähegi suudad ja lõpuks hakkad seda olukorda oma peas korrastama ja nautima. Ma ei usu sellesse, et depressioonist on võimalik välja tulla. Ma usun, et sellega on võimalik õppida elama. Need mustad vaated maailmale on võimalik täielikult helgeks pöörata.
    Edu!

  6. Meelis oskab tõesti väga hästi kirjutada. Kui ta ise ka naudib kirjutamist, siis kas ta ei ole mõelnud näiteks raamatu kirjutamisest oma kogemustest depressiooniga võitlemisest? Võib-olla see aitaks ka teda ennast kuidagi rohkem.
    Soovin Teile jõudu ja edu, et kiiresti seljataksite selle raske peroodi.

  7. Meelis.. Sinu elus on tegelikult viimasel ajal väga palju muutuseid olnud..Kehale ja kahe kõrva vahele suisa liiga palju ..Isa surm, mis tõi uuesti kõik lapsepõlve ja sellega kaasnevad mälestused sinusse, kodusoetamine, pangad,laenud, mis omakorda tõi kaasa mõtteid seinast seina-kuidas saan,kas saan, pere ootab ,kas suudan jne. olukord maailmas,mis kahjuks ju meid kõiki mõjutab …isegi kui Sa neid mõtteid ei keri oma peas..on need sinus olemas ja kuhjunud…tulemus on nagu on..
    Kerge on öelda,saa üle ja kõik on hästi …aga proovi päev korraga, leia see väike ja suur rõõm igas päevas ja lepi paratamatustega,mida muuta ei saa. Vaata ja kallista Leenuta,ta on Sul imeline naine,kes armastab Sind nagu oma elu -tead seda ise suurepäraselt ;) Sul on poeg,kes armastab ja vajab Sind niii väga ,et Sa ei oska ette kujutatagi ..Proovi neist kahest enda jaoks seda igapäeva heaolu ja rõõmu ammutada, samas ära unusta,et see oled Sina ja Sinu üks ja ainus elu ,et Sul on vaja leida see rahu ja heaolu iseendas… Mul üks sõbranna ütles hiljuti minu jaoks lihtsad ja imelised sõnad-olen õnnelik täna, homsele ma ei mõtle, ma ei taha enam mõelda edasi ja edasi ,see ajab kõik sassi ..Naudin hetke tänases päevas,et elan, olen ühes tükis, mul on rõõm tänases päevas…Ma kuulasin seda armsat ja lihtsat lauset ja ma tahtsin seda kohe nii väga endale võtta..proovin..kerge see pole aga igapäevaga toimib üha enam , proovi Sinagi ,ma tean,et Sul tuleb see kenasti välja.Päev korraga ja kõik saab korda, on palju erinevaid põhjuseid Sinu elus,miks see toimima peab ..Pea püsti Meelis , suured kallistused, päikest Sulle õue-põue, Sinu perele ka ;) Olge tublid ja hoitud

Comments are closed.