Meelis kirjutab: ma tean, mida tundis Sillamäe laps kes end tappis

Mul on see lugu hinges juba mitu nädalat. Õigemini sellest hetkest saadik, kui tuli teatavaks uudis kuidas “Kümneaastane poiss läks koolikiusamise tõttu vabasurma” Lugesin seda lugu, lugesin ka kommentaare ja teate, mida ma tundsin? Ei, ma ei tundnud kurbust, kuigi jah, ma panin end loomulikult kohe vanemate kingadesse, sest olen ju ka ise isa. Aga kõige enam tundsin ma kadedust.

Ma tean, et kõrvalt vaatajale tundub see lause ikka väga halb, aga ma räägin millised olid minu mõtted ja emotsioonid. Ehk siis ma tundsin kadedust selle poisi suunas, kes suutis enesetapu teha. Reaalselt ma mõtlesingi, et väga tugev laps, et suutis endale  käe külge panna. Mina ei suutnud. Olin ma siis nüüd tugev või olin ma nõrk, aga püsisin elus. Kuigi ma seda soovinud ei oleks.

Kuidas aga sellised mõtted minu pähe tulid?

See kõik oli tegelikult üks sündmuste jada, ent läks nii nagu läks. Kõigepealt käisin ma ühel üritusel, kus ma nägin oma kunagist klassikaaslast, kes oli samuti üks minu kiusajatest. Seejärel ilmus see lugu ning kui ma need kaks sündmust kokku panin, meenus mulle kaks seika oma minevikust. Ning üks neist oligi otseselt seotud selle noormehega, keda ma Tallinna üritusel kohtasin.

Olin ma siis neljandas või viiendas klassis, seda ma täpselt ei mäleta, kuid tean, et meil olid tunnid niiöelda õhtuses vahetuses. Sündmus leidis aset kooli aula ees, kus kamp meie klassi poisse mind taaskord mingil põhjusel füüsiliselt noomisid. Selle noomimise käigus läks aga katki minu pinal. Aga see pinal ei olnud selline pehme ja lukuga nagu tavaliselt, vaid see oli piklik ja valgest plastikust, mille peal oli läbipaistev libisev kaas, mis samuti oli pastikust. Ning just see kaas mängibki siin hetkel väga olulist rolli. Nagu ma juba mainisin, siis oli selle pinali kaas katki läinud ja selle ots oli terav. Sealt oli täpselt murdunud selline kolmnurkne tükk, mis tegi kaane minule sobivaks “tööriistaks”.

Pärast seda füüsilist noomimist klassikaaslaste poolt pakkisin ma oma koolikotti taas kokku kui tuli minu juurde see noormees, keda ma siis hiljuti Tallinnas üritusel nägin ja lõi mind pikali. Jalaga loomulikult, sest no niisama lükata oleks ikka liiga lihtne. Kuna tunnid olid just just alanud ja koridor oli suhteliselt tühi, siis nii ma seal maas vedelesin. Kätte oli aga jäänud see sama pinali kaas. See sama läbipaistev ja terava otsaga pinali kaas. Nii ma seal maas siis vedelesin ja mõtlesin, et kuidas ma sellega end tappa saaksin? Kuhu ma selle endale sisse peaks lööma, et ma kindlasti sureks? Tundsin kuidas mu kaelal süda tagus. Teadsin, et see on õige koht, kui ma sinna väga kõvasti löön, siis tungib see pinali kaas ilmselt väga sügavale ja kuna kedagi koridoris ei ole, sest tunnid on just alanud, siis loodetavasti jooksen ma verest tühjaks enne kui keegi mind leiab ja abi saab kutsuda. Sellised olid siis ühe viienda klassi poisi mõtted.

Huvitav fakt on praegu see, et kui ma nüüd seda lugu siin arvutis kirjutan, siis mu käed värisevad. Reaalselt värisevad. Pisarad on silmas, aga samas ma ei nuta. Kas pole mitte vahva oma nooruspõlve meenutada?

Miks ma siiski aga ellu jäin ja midagi ei jõudnud teha?

Nimelt tuli ülevalt raamatukogust alla kunstiõpetaja, kes mind sealt maast nutmas leidis. Ta aitas mind püsti ja koos panime asjad koolikotti ning saatis mind emakeele tundi. Korjasin oma väärikuse riismed kokku ning elasin edasi nagu midagi poleks juhtunud.

Ma loodan, et nüüd on natukene loogiline see lause mida ma enne kirjutasin, kuidas ma tundsin Sillamäe poisi puhul kadedust. Kadedust, et tema suutis endale käe külge panna, aga mina mitte.

Kuid selle loo valguses meenus ka teine intsident, kus mul jälle samad mõtted peas keerlesid. Lühidalt öeldes soovisin ma suvel end ühe kollase kilenööriga kasvuhoones üles puua. Aga ma ei hakka seda kõike siin kirjeldama, arvan, et see esimene lugu oli juba piisavalt rõve meenutus.

Kas te kujutate ette, kui fucked up ja katki ma pidin ikka olema, kui üks neljanda või viienda klassi laps end korduvalt tappa tahab. Mitte teisi, vaid ennast. Minu jaoks olingi ma ise kõige suurem probleemide allikas. Viga ja süü oli minus – alati. Seega kui ei oleks mind, oleks ka teistel elu ilusam. Need olid minu mõtted.

Täna olen ma loomulikult õnnelik, et ma seda ei suutnud teha, sest muidu ei oleks mul ju Hedonit, keda hoida ja armastada. Suurimaks kaotajaks oleks sellisel juhul muidugi Leenu kellel ei oleks samuti Hedonit ega ka mind. Seega tuleb ainult tänada, ma isegi ei tea keda, et läks nii nagu läks. Kahjuks pean ma aga selliste mälestustega elama veel pikka aega…

19 Comments

  1. Nii kurb on seda lugeda ❤️

    Just turgatas pähe, et miks ei võiks igas koolis olla nn koolipolitsei. Siis muutuks kõik, ma usun. Mitte ühtegi kiusatavat last ja kiusajat. Oh, oleks see vaid nii.

    1. Seda kõike on ääretult kurb lugeda. Olen ka ise tahtnud endalt elu võtta (küll mitte koolikiusamise pärast ja aastatelt hiljem, peale kooli).
      Olen Sinust mitmeid aastaid noorem, kuid käisin samas koolis. Mäletan Sinu klassi (keskkooli aste). Mäletan nägupidi ka Sind. Kuna Sinu klassis käis üks tüdruk, kes omalajal oli meie klassi tüdrukute nn “iidol” oma välimuselt. Seega mäletan paljusid Sinu klassi õpilasi nägude järgi. Kõrvalvaatajana, ehk tatikana, tundus teie klass väga lahe ja kokkuhoidev. Sina tundusid elav, rõõmus, tore ja silmapaistev. Loomulikult sellise hingeseisundiga inimesed iialgi väljapoole ei näita tõelisust ning tihti algklassides toimunud õudused jõuava nn oma toimeni aastaid aastaid hiljem.
      Pikk jutt, s**t jutt, kuid olge lahedad ja kihvtid Leenu ja Hedoniga. Nautige seda, mis teil on ja ajaga muutub kõik palju ilusamaks

  2. Nii raske on selliseid lugusid lugeda :( Terve loo ootasin kahte asja: esiteks tunnistust, et täna oled õnnelik, et midagi ei juhtunud, kuna Leen ja Hedon ja teie perekond on uskumatult hästi välja tulnud perekond :) Need kirjaread ka tulid. Mida ei tulnud, oli väike ülevaade, kuidas oli kohtuda selle kiusajaga aastaid hiljem – kas suhtlesite? Mis ta ütles / Kas ta midagi ütles? Mind ikka huvitab, mis inimesed sellistest kasvavad. Kas täiskasvanueas tekib arusaam, et midagi on tehtud valesti? Kas tekib julgus tunnistada ja ilmselt liialt palju palutud, aga ehk täisakasvanu ja targema inimesena ka vabandust paluda? Aga olen nõus, et lapsevanemad peavad oma lapsega toimuvat väga palju märkama ja ka õpetajad võiksid rohkem märgata ja professionaalsel tasandil sekkuda, sest selles vanuses lapsed ei adu ilmselt tõesti, kui halba nad teevad ja mis see kaasa toob. Ja kuigi on perekondi, kes on väidetavalt täiesti normaalsed ja lapsed on ” seltskonna tõttu” käest ära läinud, leian ikkagi, et esimene suur töö tehakse ära kodus, kus selline kiusamine, lõhkumine, löömine jm ebanormaalne tegevus oma lapse tegevusest absoluutselt tuleb välistada. Kuidagi need kiusajad ju ikkagi tekivad….. :(

  3. See tuletas ka mulle ka meelde koolipõlve. Olin 12, kui otsisin kodus köit, kuna mõte sellest, et jälle on uus koolinädal ja ma pean jälle seal kuulama lõputuid mõnitusi, tundus mõttetu ja depressiivne. Koolipsühholoog ütles, et olen ise süüdi ja seda ma ka uskusin. 4ndas klassis diagnoositi mul psoriaas ja pealaelt langes palju juukseid välja. Ju siis olin ise süüdi, kuna ei osanud soengut sättida nii, et teised ei näeks. Õnneks on mälu enamik hullemaid mälestusi ära blokkinud, 8 aastat mu elust poleks nagu juhtunudki. Enesehinnang madal, kuna ei saanud end kunagi hästi tunda, sitt on sitt. Aitäh, et sa nii tähtsal teemal sõna võtad. On kergem elada teades, et inimesi selline teema liigutab.

  4. Ma olin u 10 aastane tùdruk, kui ma võtsin peotäie valuvaigisteid, olin täiesti kindel et see tapab mind.

    Aga noh ma olin niiiii noor, rumal ja arvasin et kõik ravimid tapavad kui natuke rohkem võtta. Aga tagantjärgi mõeldes on hirmus, et ma olin valmis surema nii noorelt ja astusin selle nimel sammu.

    Selle poisi lugu tõstis ka minul selle mälestuse esile.

  5. Milleks selline tekst? Saan aru kui oleksid ikka veel 5nda klassi laps ja kirjutad, et tundsid kadedust?
    Aga täiskasvanud mees…
    teil on vist t6esti k6ik myygiks ja klikkide saamiseks….tore et hedon veel lugeda ei oska.

    1. V6i olid sina yks nendest, kes m6nitas ja kiusas oma koolikaaslast … ja pole siiani aru saanud, et midagi valesti tegid.

  6. Meie suurimad haavad tulevadki lapsepõlvest ja see on meeletu, kui paljud on selle saasta läbi teinud. Minul näiteks pakkus mu oma ema, et teeme koos enesetapu; et noh, mis ma ilma temata ikka edasi teeks.

    Aga 20 aastat hiljem olen õppinud sellistest asjadest lahti lastma, üritada mõista ja andestada, keskenduda tulevikule. Küll aga leian, et meisse jääb alatiseks teatud tühimik ja igatsus parema mineviku järgi, mis ei lase ka kõige õnnelikemal päevadel lõpuni ja täielikult õnnelik olla. Aga see ehk ongi eluilu ja kasvatab meist paremad inimesed ja lapsevanemad.

  7. Sa sobiksid oma kogemuste ja nüüd ka oskusega neid kogemusi analüüsida teiste aitajaks, kel praegu samad probleemid. Ma ei tea kas sellist “tööd” üldse olemaski on, aga ma kujutan ette, kui kuskil käiks koos grupp, kuhu saavad tulla need, keda kiusatakse (no nagu ananüümsed alkohoolikud käivad koos ja saavad tuge), siis sina sobiksid suurepäraselt selliste kiusatud inimeste (noorte) nõustajaks, ärakuulajaks. Sest sa mõistad kogemuslikult – sa tead, mida kiusatud tunnevad ja kuidas see kõik mõjub. Sinu lugusid on selles mõttes kahju lugeda, et üks laps üldse selliseid asju läbi pidi elama, aga minu arust on need lood väga väärtuslikud. Sinule kindlasti rasked, aga võibolla kirjutamine aitab ka sul endal vabaneda mõnedest painajatest. Kui see nii on, siis kirjuta rohkem. Sellest peab rääkima, inimesteni peab jõudma teadmine, et kiusamist peab märkama ja sellele tähelepanu pöörama. Jõudu sulle ja mõtle kui palju on Hedonil vedanud, et tal on selline isa nagu sa oled.

  8. Väga halb tunnistada aga mina olin koolis kiusaja. Meil oli küll megaväike kool (klassis 7 õpilast ainult) ja kiusamine ei olnud pooltki selliselt nii hullul tasandil. Toona ma ei saanud isegi aru kui haiget võisid need minu kommentaarid ja naljad jne teistele haiget teha aga ma luban sulle Meelis -karma teeb oma töö. Olen söönud ja praegugi söön iga oma sõna ja tegu mida ma kunagi kellelegi halvasti teinud või öelnud. Ja ma olen saanud kõik selle tagasi nö topelt tugevusega.

  9. Mul kunagi poeg ütles, et tunneb enesetapjate vastu väga vastuolulist tunnet, ühest küljest peab enesetappu ülimaks nõrkuseks, mida see tegu nagu ongi, aga teisest küljest imetleb inimest, kes enesetapu teeb, just sel põhjusel, et inimese kõige tugevam instinkt on ellujäämise instinkt ja enesetapja saab sellega hakkama.
    Põhimõtteliselt olen temaga nõus.

    1. Jah, ma ei ole ka suutnud kunagi otsustada, et on nad siis tugevad või nõrgad. Ühtpidi, kuidas sa nüüd hakkama ei saa, alati on ju võimalus. Teistpidi, hullumeelne vaimne tugevus, suutsid endale käe külge panna!

  10. Njah kahjuks tean seda tunnet. Minul algas see tunne ja soov 6ndazt klassist kui laksin vanasse kooli tagasi ja ma täitsa üksi oli ehk siis sõpradeta :( oli füüsilist ja verbaalset vägivalda. See mõjutas hindeid tugevalt ja kasvavat soovi endale ots peale teha, seda ka mitmeid kordi üritasin, tablettidega. Osalt muidugi korun ennast et kuidagi see välja ei tulnud ka kedagi mu mure ei huvitanud ega mõjutanud. 10ndas klassis läks asi nii hulluls et leidsin igasugu viise kooli mitte minemiseks mis tipnes sellega et ema mu psühhiaatdi juurde viis kes kohe antidepressandid kirjutas kui mu täidetud ankeeti nägi ja emalt küsis miks te varem ei tulnud :( , emale ankeeti ei näidanud ja antidepressante ei mäleta kaua võtsin aga kuna need minumeelest ei aidanud siis valetasin järgmine kord et jaa kõik juba ilus ja tore olla ning enam võtma ei pidanud neid(tekkisid tugevad võõrutusnähud hiljem). Keskkool jäigi pooleli ka läksin tööle. See kooliaeg kahjuks kummitab mind siiani ja sellest üle kahjuks ilmselt kunagi ei saa. Sellest nüüd üle 10a möödas

Comments are closed.