Meelis kirjutab: mida tean mina kokkamisest? Muhvigi!

Pildid postituses: toidud jne Meelis; kaanefoto: Jake Farra

Kolmapäeva õhtupoolikul olime kutsutud köögiseadmetetootja NEFF poolt korraldatud üritusele, mis toimus Academic Food Lab’is. Iseenesest oligi ürituse mõte väga lihtne ja meile meeltmööda. Tuled, naudid head seltskonda ning teed ka ise süüa. Loomulikult Neffi inspireerivate köögiseadmetega.

Enne kui aga asusime toiduvalmistamise kallale tuli oodata, et kõik külalised kohale saabuksid ning sellal pakuti meile suupisteid.

Kui tervitused tehtud ja õhtu programm selgeks saanud, ei jäänudki muud üle kui inimesed jaotati gruppidesse ning oli aeg hakata süüa tegema. Leenu ja tema meeskond, või siis Sandra ja tema meeskond, võtsid enda hoolde pearoa. Pisut juhendamist ka peakokalt ning söögitegemine võiski alata.

NEFF ahjuuksed (seal saab nagu näha ka taldrikuid soojas hoida) käivad lahti nii, et nad kaovad pildilt. Nad jooksevad ahju alla peitu, seega ei pea sa kartma, et põletad end kuuma uksega. Vaata me FB live, siis saad aru paremini.

Kindel on see, et see on ahi, mis meie tulevikukodus saab olema. Maksku mis maksab. Lisaks on neil ülivinged sisseehitatud kohvimasinad, ahjud mikroka funktsioonidega ehk 2in1. Üldsegi, kui seal olime, siis Leen küsis, et kas meil võiks tulevikus selline veidi tööstuslik köök olla. Ma olin nõus, seda on lihtne puhastada. Tiimitöö – Leen kokkab, mina koristan.

Kuna mina ei ole ju suuremat sorti toidutegija, siis keskendusingi piltide tegemisele ja lobisemisele. Kui köögimeeskonnal oli ettevalmistus tehtud, siis ei jäänudki muud üle kui kogu kraam ahju visata ning vaadata mida teised teevad.

Sellest kõigest valmis ka Facebooki live video, kus on siis kenasti näha, kuidas Leenu väikeseid vastseid justkui vahepalaks nosib.

Ženjal tõmbas nägu ikka päris valgeks ära. Ju ei olnud see ussikene ikka nii hea kui eemalt tundus. Õnneks mina nendega tegemist ei pidanud tegema. Vaglakestega ma mõtlen.

Pärast sellist emotsionaalset vahepala otsustasime lihtsalt natukene veini rüübata ning kohalolnud külalistega pisut juttu rääkida. Ja no neid teemasid ikka jagus. Küll oma suvila ehitamisest, ahistamistest ning loomulikult söögitegemisest. Mina klõpsisin vahepeal aga pilte teha.

Kui kõik meeskonnad olid oma ettevalmistused teinud, siis ei jäänudki muud üle kui tuli hakata toitu ootama. Kuid see toimus siis nii, et see meeskond, kes mingi toidu valmistamise enda peale võttis, siis see ka kööki läks ning selle serveeris. Meie meeskond oli vastutav pearoa eest. Kuid enne seda tuli kaks eelrooga.

Ning siis oli aeg meil kööki tormata ja taldrikule serveerida selle õhtu parim pearoog.

Lõpptulem taldrikul nägi välja selline.

Meie olime muidugi väga rahul, sest noh, enda tehtud ja hästi tehtud. Seda seni kuni tuli magustoit. See oli küll totaalne õhtustaar, sest see oli väga hea.

Õhtu oli meie jaoks nii tore, et reaalselt meie laua inimesed olid viimased, kes lahkusid. Isegi kokad läksid enne minema. Suutsime ka meie oma aru pähe võtta ning kodu poole kõndima hakata.

Selline vahva kolmapäev siis sellel korral.