Meelis kirjutab: miks keegi minu kaitseks välja ei astunud?

Nagu ma aru saan on minu lapsepõlve lugu jõudnud paljudeni, mis ma mõni aeg tagasi avaldasin. Isegi Buduaar ja Elu24 on sellest kirjutanud. Ja mõni arvab seal kommentaarides, et ma ise panen neid lugusid sinna, et haletsust kerjata. Ma ei tööta neis kohtades, ma ei saa neid lugusid sinna panna. Kui keegi leiab, et see on teema, mida kajastada, palun väga. See näitabki, et inimestel on empaatiavõime ja nad võibolla tunnevad ära, et nad pole üksi.

Isegi kui keegi arvab, et ma tegin seda kättemaksuks, et ma pärandusest ilma jäin (kuskil oli kommentaar) vms, siis tegelikult ma ei plaaninudki seda lugu avaldada. Kirjutasin selle lihtsalt endast välja. Aga kui ma kuulsin Sass Hennot too hommik Anu saates rääkimas, siis mul käis see klikk, et ma tahan seda jagada. Et ta pole üksi. Et väga paljud ei ole üksi. Mu lugu jõudis ka Sassini ja mul on äärmiselt hea meel, et ta vaevus seda ka kommenteerima ja ma kuidagi tundsin, et ma tegin õiget asja. Seda näitavad ka loo kommentaarid, kus väga paljud jagasid oma lugu. See näitas mulle, et mina pole üksi ja annab jõudu edasi minna, et sellega on võimalik edasi elada.

Loomulikult on hulk inimesi, kes arvavad, et see on väljamõeldis (jällegi kommentaarides) ja isegi kui ei ole, siis järelikult sain vähe peksa, et julgen seda veel teistega jagada. Kõige naljakam on see, et Buduaaris oli (ilmselt mingi sugulane) kommenteerinud, et Leen ei lase mu ema kaitseks tulevaid kommentaare läbi. Uurisin siis, et mis värk sellega on. Leenu ütles, et on kõik kommentaarid läbi lasknud, osadele palunud mul vastata, ainsad mida ta pole läbi lasknud on mu ema täisnimi, pildilink ja muu isiklik info, mis ei puutu üldse tegelikult asjasse. Aga noh, ilmselt mu ema arvab, et seegi on väljamõeldis, nagu ka mu lood, sest no pole ju olnud. On, kallis, ema, on. See, et sina silma kinni pigistad ja kõigile ütled, et ma olingi paha laps ja kujutan kõike ette… Ma ei saa sinna midagi parata, et sa oled sellise valiku teinud. Minu valik on oma lapsele pakkuda paremat lapsepõlve ja end terveks ravida.

Eelmise loo kommentaarides on minu sugulased tulnud kommenteerima ja aru pärima, ma ju saan aru, kes neid kirjutab – peab olema lähedalseisev inimene, kes nii täpselt teab, mitte mingi suvaline, kes oletab. Ja neile olen ma hea meelega ka vastanud. Kurb lugu on see, et nemad ongi terve elu kuulnud ainult ühte versiooni. Kujutage ise ette, et enam kui 20 aastat räägitakse teile, kuidas üks laps on paha (ja hiljem üheksa aastat otsa, et loomulikult ka tema naine on paha), siis lõpuks te jäätegi seda uskuma.

Ma ei pane seda pahaks, sest see on ju puhas psühholoogia. Aga ka nende sugulaste kommentaarid ja etteheited on taskord minus esile toonud mõningad mälestused, mida mu ema on teinud. Milles on oma osa ka just nendel sugulastel, ehk siis alati ei saanud viha ja raevu osaliseks mina. Tänases loos ma ei kirjuta füüsilisest vägivallast, vaid hoopis teistest mälestustest.

Meil on ühed sugulased, kolm tütart ja tema vanemad, tegelikult minu jaoks suhteliselt kauged, elavad Peipsi ääres (noh, nüüd enam mitte, aga siis kui need sündmused aset leidsid) ja selle perega oli alati selline naljakas asi, et nad ei tulnud mitte kunagi sünnipäevadele õigel päeval. Kui juubelid välja arvata. Oli augustikuu ja minu sünnipäev oli juba möödas, kui perekond “kolm õde” tuli taas siis viisakusest peole, kus nemad olidki ainsad külalised.

Kuid juhtus selline täbar asi, et kui lubati tulla kell 13, tuldi hoopis kell 15. Mis on aga siis see lugu? Nimelt jäi perekond hiljaks. Kui nad lõpuks ukse taha saabusid ja kella lasid, läks uksele vastu mu ema, kes lihtsalt sõimas kõige vanema tütre läbi. “Noh sa lits said ka aega tulla? Kus kurat sa kooserdasid nii kaua? Käisid mingeid mehi kuskil lakkumas või?” (Tal oli endast vanem kutt sellel ajal). Ja seda sõimu tuli sealt ikka paari minuti jagu seni kuni see vanem tütar lihtsalt nutma hakkas ja autosse tagasi jooksis. Ja ma ei pane talle seda pahaks. Kuid mida tegid sellel ajal selle tüdruku vanemad? Mitte midagi! Enda lapse kaitseks ka ei astunud välja. Miks, ei oska mina öelda. Mu jaoks on siiani müstika, kuidas nad midagi ei teinud. Nad nägid kuidas mu ema mind peksis ja alandas, ja never nad ei astunud mu kaitseks välja. Miks? Oli tore pealt vaadata? Kartsid ise koslepit saada? Uskumatu lihtsalt. Mina ju väikese lapsena arvasingi, et see on normaalne, aga kui mina täna kõrvalt sellist asja näeks, ma küll ütleks või teeks midagi. Aga kuidas siis see asi lõppes? See lõppes sellega, et kõige vanem õde tuli tuppa tagasi ja vabandas minu ema ees. Nagu kuidas palun? Sinu nägu sõimatakse täis ja sina pead veel vabandama. Müstika.

Eelnev lugu on ajast kui ma olin selline 15-16. Aga seoses nendega meenus mulle ka üks uuem lugu, ajast kui Leenu tuli mu ellu.

Olime juba mõnda aeg koos olnud, seega ei olnud Leenu olemasolu kellelegi mingi uudis. Kuid ometigi olime nähtus omaette. Nimelt olime kunagi Ülemiste keskuses ja Leenu proovis ühes pesupoes mingeid sukki või sokke või asju. Ma nägin silmanurgast, et perekond kolm õde on sama poe ukse ees aga sisse ei tule. Ainult vaatavad, et mida me teeme. Okei las siis olla. Läks reaalselt kolm minutit mööda kui helistab mu ema. “Noh mis see lehm valib omale tissivesti või?” Ehk siis saate aru, see sama perekond helistas mu emale, et kuule need kaks on siin poes ja siis mu ema helistas kohe mulle et end välja elada. No milleks?

Helistamisega seoses meenub mulle koheselt minu ja emavaheline telefonide vestlus. Kui ma Tallinnasse elama kolisin siis ikka ju räägid emaga telefoni teel. Aga meil olid need kuidagi teistmoodi. Nimelt toimusid need kellaajaliselt ja minutitäpsusega. Kui ma ütlesin, et noh kell 17.30 olen ikka kodus, siis punkt 17.30 pidin ma ka telefonile vastama. Kui ei, oli kohe draama majas, et kus ma hulgun ja miks ma ei vasta.

Ma rõhutan siinkohal, et ma olin sellel ajal vähemalt 20aastane. Sama lugu oli ka näiteks siis kui ma üikooli ajal kursusekaaslastega välja läksin. Ikka uuris ema, et mis kell ma tulen, ma vastasin, et noh, ma arvan südaööl vast olen kodus. Ja kui mind 00.01 kodus ei olnud – tuli koheselt sõimav kõne, et kus ma olen ja kas ma ei oska koju tulla või? No issand kui on tore olla, siis miks ma pean kohe koju tagasi magama minema. Ta nagu üldse ei saanud sellistest asjadest aru, et… ma ei ole viieaastane, et saan ka kell üks koju tulla ja magama minna vms.

Eredalt on mul ka meeles üks seik, kui Leenu kunagi esimesi kordi minu juurde ööseks jäi ja ema eelmisel õhtul oli helistanud ja rääkinud, et ma aias mädanenud õunad kokku korjaks. Kell oli vist 7.30 laupäeva hommikul kui helises telefon (tavatelefon muideks, sest mobiili saab ju hääletuks panna). Helistas ema ja küsis, et noh, kaua ma magan ja millal ma need õunad kokku korjan. Ma vastasin, et issand, ma alles ärkasin, eks ma 9 ajal lähen õue. Kell 09.01 oli juba kõne, noh, kas oled juba õues ja korjad? Aga ei, mina vaatasin telekat. Pärast kerget tänitamist sai lubatud, et eks ma varsti lähen õue. “Aga mis kell on varsti? Kui kaua ma pean ootama?” Ehk siis ta helistas senikaua, kui mul lõpuks oli lihtsalt nii villand sellest telefonile vastamisest, et ma lihtsalt läksin ja tegin suure vihaga ära, mis teha oli vaja. Aga pole hullu. Koheselt oli valmis ka järgmine töö. Mitte kunagi ei olnud sellist päeva või hetke, kus midagi teha ei oleks vaja. Olgu see siis vajalik tegevus või mitte. Alati pidi midagi tegema, puhkamiseks ei olnud aega.

Funny story meenub veel. Nimelt oli mul üks töökaaslane kellega ma koos väljas käisin. Ehk siis mina töötasin klubides fotograafina ja mul oli alati tasuta sissepääs neisse klubidesse. See kutt oli lõbus ja tore ning alati tiksus minuga koos. Ehk siis mina viisin ta klubisse sisse ja tema skooris seal naisi. Ja no ikka rääkisin emale ju, et Madis tuleb siia, Madisega käisime seal, Madisega läheme sinna jne jne jne. Seni kuni siis ükskord ta käratas mulle. “Mis kurat selle Madisega toimub? Elate koos või? Käid selle Madise türa otsas ratsutamas või?” Loomulikult arvas ta veel jupp aega, et ma selle Madisega koos olen, seni kuni tuli Leenu. Mis ilmselt oli tema jaoks veel hullem variant. Ma kunagi olen talle öelnud ka, et jumala suva, kellega ma koos olen, never pole hea.

Mul oli kunagi üks sõbranna, ma rõhutan sõbranna, kes elas linnast väljas ja jäi mõnikord linna minu juurde ööseks kui oli sõbrannadega väljas käinud vms ja mu ema arvas kohe loomulikult, et me oleme paar, aga tema oli liiga ilus. „Ta ei teeks ju aias midagi!“ Nagu ah? Leenu tuli, siis ta oli liiga paks, et midagi teha. Mäletan, kuidas ema ükskord sundis Leenul terve maja aknad ära pesema ja Leen võttis kätte ja tegigi kõik aknad puhtaks ja 2h hiljem oli valmis ja ema oli.. „Issand, mul polegi rohkem tööd anda!“
Iga jumala kord kui me külla läksime, oli vaja midagi teha. Nagu ei või niisama istuda, rääkida, olla… Iga kord rüga mingid suva jama teha. Isa isegi ükskord ütles, et „ei tea mis sellel emal hakkas, kunagi pole nii vara kartuleid maha pannud“, aga noh, me olime ju seal ja hea oli tööle rakendada. Oh, neid lugusid tuleb ja tuleb lihtsalt, kui kirjutama hakata.

Seksist rääkides meenub veel üks lugu. Olin ka siis vist 8ndas klassis ja kellelgi poistest oli kodus olnud värviprinter ning ta oli printinud terve hunniku pornopilte, mida ta siis lahkesti ka klassikaaslastele jagas. Olin ka mina üks “õnnelikest”, kes selle pildi sai. Panin selle koolikotti ja sinna see jäigi. Emal oli kombeks mu koolikotti aegajal läbi otsida ja uurida, mis seal on ja mida seal pole. Kuskilt lendas siis välja ka see pilt. Loomulikult viskas ta selle pildi mulle nina ette ja uuris, et kust ma selle sain. Noh, ütlesin, et umbes Taavi andis, aga tema seda ei uskunud. Milles oli siis probleem? Ema arvas, et ma kasutasin TEMA printerit ja TEMA paberit ja raiskasin TEMA tinti (kuigi meil oli mustvalge printer). Aga noh, igatahes suhu ta mulle selle toppis ja ära ma selle pildi sööma pidin.

Ja üldse, kõik asjad olid alati TEMA omad. Suva mis asi. Ostis teleka – TEMA oma. Ostis auto mulle, TEMA oma. Kusjuures see auto oli täielik terror. Ta kirjutas mu kilometraaži üles ja kogu aeg uuris, kus ma sõidan. No näiteks ütlesin, et lähen Ihastesse, 20 km sinna, 20 tagasi ja kui ma koju jõudsin ja ees oli 50, siis oli kohe „kus litsides sa käisid?“

Üleüldse see „litsi ja seksi teema“ oli tal megalt hingel. Ma ei tea, mis ta lapsepõlves juhtus, ta ei räägi ju. Väga veider. No näiteks mulle meenub kunagi, et läksime Leenuga Tartusse ja ta ütles, et tegi sauna, minge ka. Läksime siis. Leenu seal tegi mingeid mee ja soola maske ja no nautis saunas olemist. Läksime siis tuppa… „Keppisite seal või? Nii kaua olite?“ Nagu ah?

Kui ma psühholoogi juures käin ja neid lugusid talle räägin (oluliselt suuremas mahus muidugi), siis kumab läbi üks asi – alandamine ja võimutsemine. Ehk siis ema pidi alati näitama, et tema on boss. Ka isale ütles ta ju terve elu, et, kes sa olid enne kui sa minuga abiellusid? Mitte keegi. Mis sul oli enne kui sa minuga abiellusid? Kaks triiksärki ja paar pükse. Nüüd on sul auto ja käru ja maja, kus elada ning seda kõike tänu minule. Jah, just sellist kõneviisi pidi ka mu isa taluma. Oluline on ka mainida seda, et terve elu pidi mu isa kuulama ka seda, et tal on keskharidus ning midagi ta oma elus saavutanud pole. Ilmselt tegigi ema teadlikult sellise valiku, no näiteks Siim Kallast või Savisaart ei saaks ju nöökida nii?

See oli kerge kõrvalpõige pärisloost. Nimelt oli emal vajadus näidata ka teiste silmis seda, et tema on boss. Meenub meie kahe bussireis Ahvenamaale, siis kui ma sain 18aastaseks. Ehk siis väljasõit oli täpselt sünnipäeva hommikul. Iseenesest tore ju kui ema ja poeg teevad sellise lõbusa reisi. Kuid minul on sellest reisist meeles vaid üks mälestus. Olime jõudnud kuhugi peatuspaika, kus oli meeletult kämpinguid. Vanemad inimesed läksid mingile veini tuurile ja „lapsed“ jäid maha. Loomulikult ei jäänud teised lapsed kämpingutesse passima ja läksid jalutama. Kutsusid ka mind kaasa. Et kedagi kuskil polnud, siis läksin ka mina nendega. Mängisime mini-golfi ja jalutasime niisama. Kui mu ema siis naases ja avastas, et ma polegi teda ootamas, siis ohh, seda draamat. Nii pea kui ta mu üles leidis, siis juukseidpidi tiris ta mu kämpingusse ja siis andis kätel käia. Kõrvakiilud ja tutistamine nii et karvu lendas – vana hea lapsepõlv tuli kohe meelde. Aga seda kõike tegi ta siis kui kämpingus oli veel inimesi ja see ei häirinud teda.

Psühholoogiga rääkides tõdesin, et pigem ta just nautis seda, et tal olid niiöelda “pealtvaatajad”, sest see kinnistas tema võimu ja nii tõestas ta ka teistele, et temaga ei tasu tülli minna. Ilmselt seepärast vaatasidki kõik tema sõbrannad, naabrid, sugulased mu lapsepõlve lihtsalt pealt ja olid vait.

Praegu ma mõtlen, et kas see oli vaimne vägivald? Oli see lihtsalt kontrollimine? Olin ma tõesti nii halb ja sõnakuulmatu, et minuga tuli sedasi käituda? Seda, et ma halb laps olin, on mulle tegelikult terve elu sisendatud. Ma olin sellega nii harjunud, nagu ka peksa saamisega, et pidasingi seda normaalseks.

Ma pean väga oluliseks seda, et see kõik mulle nüüd meelde tuleb, et ma kõik selle läbi elan ja kirja panen. Teiega jagan. Te pole üksinda! Ma arvan, et paljud kes siin kommentaarides on kaasa rääkinud, ehk neilgi hakkas kergem. Ausalt, pange oma lood kirja. See aitab. Saate siin ju anonüümselt rääkida ja see välja kirjutamine tõesti aitab. Muidu sa võib-olla lihtsalt mõtled, et mis sinuga tehti, aga kirjutades sa analüüsid ja lased selle endast läbi. Mind on see küll meeletult aidanud.

Tänaseks kõik. Mul on hea meel, et paljud on oma lugusid jaganud, see tähendab mulle palju. Aitäh!

76 Comments

  1. Sorri.. aga ma tahaks su ema põlema panna.
    Kohutav !
    Leenut ilmselt vihkab ta sellepärast, et näeb, et keegi suudab armastada ta “sitast” poeg.

    Mis valdkonnas ta üldse sellisena töötab ? Teenindus ?

  2. Mäletan teda oma õpingute ajast küll ähmaselt, kuid siiski on ta mu mällu jäänud täiesti NORMAALSE INIMESENA. Tänasel päeval kogu seda infot omades tahaks ta lihtsalt hullarisse igaveseks lukustada-kuradi haige moor.

  3. See kõik on ikka päris õudne. Aga tgtl huvitav oleks teada mis su emaga tema lapsepõlves tehti… Sest selline käitumine on ju ka millegi tulem..

    1. Minu mõte, mhmh.
      KUIDAS selline inimene kasvab?! Mis tema taust on?
      Kuidas nii jubedalt saab käituda ja seda enda jaoks heaks pidada? Mis maailmas tema siis elas?!

  4. Ma ei saa aru kuidas see sind aitab? Kuidas aitab see kirjutamine? Teadmine, et paljud inimesed loevad seda blogi-ei ole sul piinlik kuulutada seda eesti rahvale?

    1. Ja kindlasti ei ole vaja mingit sappi loopima hakata. Mul endal suht samasugune lapsepõlv joodikutest vanematega. Alandamine ja peksa saamine on täiesti tavaline.

      1. Ei peksagi. Lihtsalt ma arvan, et sellistest asjadest on hea rääkida. Vägivald ei ole okei!

    2. Miks piinlik peaks olema?
      Ma saan selle endast välja kirjutada. See oligi algne plaan. See, et ma avaldasin esimese osa tuli suuresti Sass Hennost nagu ma mainisin. Sain aru, et ma polnud üksi ja teised pole olnud üksi.

      1. Aga sa kirjutad seda tuhandetele lugejatele?! Kas psühholoogiga rääkimine pole sama (endast välja saamine)? Kirjuta päevikusse näiteks? Kuidas blogisse kirjutamine kasulikum on?

        1. Mis vahet sel on kuhu ma kirjutan? Ja nagu ma ütlesin, ma ei plaaninud seda alguses avaldada. Aga nagu näha, oli see õige valik see avaldada.

          Täpselt nagu keegi ütles, kui ma suudan ühe lapse nende lugudega päästa, oli sellel avaldamisel kasu.

          1. Kuidas sinu arvates see päästmine toimub? Kuidas see oli parim valik? Ja kas psühhooloog ei aita? Arvad, et sa oled ainuke kellel on sellised probleemid? Mis kasu saaksid teised inimesed kui nad räägiksid sellest? ( täpsustan: inimene kes ei ole tuntud) Sellise minevikuga inimesed on eluga edasi läinud. Nad on head inimesed ja ei nuta oma mineviku taga. Ja kui arvad, et saad lahti “probleemist” kirjutades tuhandetele inimestele oma nutulaulu- siis eksid.

          2. Leenu: ma arvan, et point on pigem selles, et ta jagab oma lugu teistega, et teised saaksid aru, nad pole üksi. Ja Meelis saab aimu, et ka tema pole ainuke, kes rämedalt peksa sai.

          3. Avalikult rääkimine (või kirjutamine) normaliseerib.
            Kui hoida pärs salajas või rääkida väga konfidentsiaalselt psühholoogile, on taga ikkagi tunne “ma pean varjama, ma ikka tegin ise ka pahasti, see on häbiasi, et sedasi oli”.
            Aga kui avalikult, on “pole minu süü, et selline jama juhtus. Mitte mina ei pea seda varjama ja salatsema, et end normaalsena tunda – probleem on teistel ja MINA ei ole midagi valesti teinud”. Ja seega
            1) on endal normaalsem tunne, sest tõesti ei olnud probleem ju kirjutajal
            2) ja avalikkus harjub nendel teemadel mõtlema. Kui inimene on enne juba mõelnud: “Nii küll normaalne pole, mina sekkuksin, kui pealt näeksin,” ta palju tõenäolisemalt sekkubki, kui see, kes pole eales isegi mõelnud, et selline lugu võimalik on, et last tuleb tema ema eest kaitsta. Sest täiest ootamatusse olukorda sattunud inimene teeb üldiselt “mömm-mömm” ja taganeb ohutusse kohta. Alles hiljem hakkab mõtlema, et wtf?!

        2. Oma lugude avalikustamine mõjub teraapiliselt mitte ainult kirjutamise enda pärast, vaid ka seetõttu, et keegi päriselt kuuleb! Üle 20 aasta vaoshoitud saladused ei saa Meelist enam kontrollida, sest need ei ole enam saladused.

          Meelis, sa oled imetlusväärne! Oma minevikuga silmitsi seistes ei vabasta sa mitte vaid iseennast, vaid ka paljusid saatusekaaslaseid. Nagu näha, on ka teie lugejate seas palju terrori ja vägivalla all kannatanud täiskasvanuid. Mõned arvavad tänaseni, et see ongi normaalne! Aitäh, et pakud platvormi eneseväljendamiseks ja jagad olulist sõnumit – me kõik oleme väärt armastust ja head kohtlemist!

          1. See Piret on küll vähe kukkunud. Päästmine? Parim valik? Psühholoog ei aita? Kas tõesti inimene ise ei suuda kaugemale mõelda?

            Minul isiklikult on hea meel, et see avalikuks tuli. Esiteks ma poleks elus oodanud seda. Ja nagu ka varem välja tuli siis õppejõud ja suutis paljud ära petta. Ühelt poolt on see üleskutse/julgustuseks rohkem märkama ja kõrvalseisjana aitama. Teiselt poolt kuidas see puudutab otseselt abivajajat. Kellele annab tõuke, et sellest välja rabeleda, kellele annab jõudu, et mitte alla anda.

            Niipalju kui mina selliste inimestega olen rääkinud siis mingi jälje see on siiski jätnud. Kui paljud seda välja näitavad, on teine küsimus? Me ei näe kõigi sisse, et pilduda selliseid sõnu, et aga näe temal pole häda midagi.

            Omast kogemusest võin öelda, et ka meie peres on rihma saadud. Mina ja õde peamiselt (me oleme peres vanimad), küll mitte nii räiges võtmes. Pigem selline kergem vorm aga võin julgelt öelda, et minu vennad pole sellist asja pidanud taluma. Ja puhtalt seetõttu, et ise vanemana astusin vahele ja nende kaitseks välja. Peamiselt sõnadega kui ka tegudega (korra isegi rihma käest rabanud ja vastu lajatanud, sest asi oli nii kaugele juba läinud). Ma tean, et ma alati läksin nii närvi ja äksi täis, kui asi sinna poole tahtis kiskuda aga see andis mulle jõudu juurde, et vastu seista. Ka praegu poleks mul mingit probleemi võõra koju sisse astuda kui kuuled sellist vägivalda ja nö karistamist pealt.

            Kui me kõik talitaks nii, et ei räägi, salgaks maha ja vaikiks. Siis oma käitumisega annad selgeid signaale, et tolereerite sellist käitumist!

        3. Täiesti arusaamatu, miks see jälle sind nii tohutult häirib, et keegi sellisest asjast kirjutab? Ära loe, kui ei taha. Sellisest asjast kirjutamine aitab minu arvates väga paljusid – kirjutajat; teisi, kellel sama kogemus. Ma leian, et see on isegi mulle kasulik, kes mitte kunagi ei ole midagi sellist kogenud ega ka kõrvalt näinud.

          Ja piinlikust ei pea Meelis kohe kindlasti tundma (nagu keegi seal ülevalpool kommentaaris välja pakkus). Ainuke, kes peaks piinlikust tundma, on see naine, kes lapse sünnitas (ei suuda kirjutada sõna e m a). Selle eest peab teda muidugi tänama, sest muidu ei oleks siin ilmas ühte toredat meest-isa-abikaasat (aga ainult sünnitamise eest, muu on Meelis kõik ise teinud!)

    3. Piinlik peaks olema sellel lapsevanema ja kõigil nendel täiskasvanud inimestel kes sellisel õudusel toimuda lasid. Ja minu meelest on Meelis ääretult vapper,et julgeb avalikult sellest rääkida. Võibolla ehk nüüd kasvõi üks lapski pääseb taolisest põrgust.

    4. No mõistus ei ole oma teha ! Halloo,see lugu ei aita mitte ainult Meelist vaid ka kõiki neid kes on elanud / elavad siiani sellist elu.Tead kui palju on lapsi kes ei julge selliste probleemidega kellegi poole pöörduda ja lihtsalt lasevad kellegil oma elu niiviisi ära rikkuda ?? Vaevalt et kõik sarnase lapsepõlvega tänaseks täiskasvanud inimesed suudavad edaspidi normaalset elu elada .Seetõttu ongi hea kui sellised lood tulevad avalikult esile ,et need inimesed tunneks et keegi on suutnud sellest välja tulla ja elab normaalset täisväärtuslikku täiskasvanuelu.See motiveerib ka teisi.Ja ehk paneb ka neid normaalse lapsepõlvega üles kasvanud inimesi oma vanemaod ja praegust elu rohkem hindama.Ja mis kõige tähtsam-ehk paneb see mõnda lapsevanemat ka mõtlema.Näha kuidas üks lapsevanem on oma lapsele vaimselt nii palju haiget teinud .On inimesi kes oma valest käitumisest aru ei saagi ja ehk see avaks nende silmi? Näha kui palju lapsepõlv lapse elu mõjutab.Ühesõnaga positiivset on selles loos küll ja veel nii et mina soovitaks Mellil lausa avalikult kuskil seda lugu rääkida .Nii et kõik lapsevanemad ja lapsed seda kuuleks. Meelis ma olen 100%kindel et kuskil on keegi keda sa motiveerid nii et ära lase kommentaaridel end riivata.Ainsad inimesed kes ei soovi selliste lugude avalikustamist on need kes vb ise häbenevad ja ära tunnevad enda käitumise!

    5. Just tuleb kirjutada ja rääkida, sest selline käitumine ei ole okei!
      Miks ohvril piinlik peaks olema? Mida ta valesti tegi?
      Sellise suhtumise pärast, nagu Sul, Kessu, ei julgegi paljud vägivalla ohvrid abi küsida, sest kardavad teiste inimeste hukkamõistu ja süüdistusi.

  5. see nõuka aja mentaliteet ja raske elu” ning kamandamine oli vanaemal ka kombeks. külalised tulid, aita seda teist kolmandat, lisaks kõigile valetamine kui hästi kõik elus on kuidas kõik tulid teda vaatama, lapsed ja lapselapsed” ning kui ütlesid naabrile noorena, et oli üks kolm tunnistusel, siis olid paha häbenes last ja ei tahetud enam su nägu näha. nagu kuidas sa julgesid tõtt öelda” haige suhtumine.
    lisaks koju helistamised olid ka alati, kas kodus on kõik korras jne, kuid kunagi polnud, kuidas sul läheb jms. kui gümnaasiumi tunnistus polnud ideaalne, siis ka peida ära ja häbi näidata, ning iseloomuraamatus ka, et mida see tähendab. ülim võlts olek ja ideaalne pidi kõik olema tal veider. siis kui mu kohta jama öeldi ja asukohta, kaebas kõik edasi ning mõnitas peale, pole ime, et keegi tema juures ei tahtnud olla ega temaga rääkida.

  6. Võib-olla olen ma liiga sinisilmne, aga kui Meelis Tallinnas elas, siis miks ta emale vastu ei hakanud? Mina näiteks ei kujuta ette, et ma olen 20 aastane ja keegi mu elu kontrollib. Lauatelefoni saab ka ju nt hargilt maha tõsta. Olen ka ise mingil määral koduvägivalda kogenud ja seetõttu on kummaline, et üks inimene laseb endaga niimoodi käituda. Olgu, lapsena veel oled kaitsetu ja jõuetu. Aga 15-16 aastane noormees on juba ju praktiliselt täismees ja võiks vastu hakata kui keegi teda nt juukseidpidi tirib.

    1. Meelis: ma kartsin teda. Kartsin, et teen asja hullemaks. Küsin seda endalt tänagi, miks ma midagi ei teinud. Küsisin ka siis.

      Kui Leenu tuli, oli mul nii piinlik sellise ema pärast ja siis kolisime ka minema mu ema majast. Päevapealt. Sellest tuli selline draama, et kõik ema sõbrannad ja sugulased helistasid ja anusid, et ma tagasi läheksin ja ei teeks emale nii.

      Sealt hakkas ka ähvardamine, kui sa tagasi ei koli, sa seda maja endale ei saa…

      Loobusingi kõigest siis kui Leenu tuli tegelikult.

      Täna mõtlen – mida ma siis tegin? Mida ma talle tegin, noh et ta sõbrannad kõik mulle helistama hakkasid jne

      Lõpetasin enda terroriseerimise ja vaimse vägivalla? Lõpuks 23aastasena suutsin seda teha.

      1. Kui sind on aastaid alandatud ja mõnitatud ja pekstud, siis isegi täisealisena olles, oled sa endiselt selle terrori küüsis.

  7. Tuttav teema. Mina küll ei saanud ema käeat peksa vaid kasuisa käest. Ja oma vanematele ei suuda kunagi vist andesta,et nad lasid sellisel asjal aastaid kesta. Selliat hirmu ja alndust ei tohiks üksi laps läbi elada.

  8. Tubli oled ! Lase see kräpp kõik välja endast, -taevas läheb sinisemaks ja muru rohelisemaks peale seda :)

  9. Minu arust on see väga piinlik.Tuleks aru saada,et hingelisel tasemel tuleme siia maale kogema asju ,mida meist keegi ei unistagi-nii häid kui ka halbu! See oli Sinu oppetund ja karma läbi elada.Kui inimene oleks vaimselt balansis ,tugev-andestaks ta emale ning iseendale ja liiguks elus edasi!Väga inetu on alandada enda ema (kes tundub oli ka kannatanud lapsepolves) ja tervele riigile näidata,kui nork energeetika tase Sinul on.Peaksid tegelema enda energeetika (biovalja)korrastamisega ning saaksid ka natukene aru,kuidas ja miks inimesed ja situatsioonid meie ellu tulevad!(Oleme nad ise valinud just sellisena nagu nad on ,enne siia reinkarneerumist)
    Soovitaksin kedagi nagu Veet Mano voi uleuldist mediteerimist/puhastumist.Kedagi,kes aitaks natukene korrastada seda sisemust mis on..psuhholoogiga void lopmatuseni arutada,kuid siiski oleme energeetilised olendid ning kogume endasse ka palju rampsu.Lisaks sellele on hetkel maa schummani resonantsi muutus ehk inimesed arkavad vaimselt..kuna kogesid kristalliteraapiat nii voimsalt soovitan konsulteerida nt Lille Lindmaega.
    . Kui lased vanadest energiatest lahti teed ruumi uutele asjadele ja saad ka elus enda asjad liikuma..

    1. Ja minu arust on hoopis see palju piinlikum, mida sa kirjutasid! Miks nii ennast avalikult (anonüümselt) häbistada? Soovitaks sul Tiibetisse nunnaks minna, kus ei ole internetti ega võimalust blogidesse piinlike kommentaare kirjutada. Isver kui piinlik! … piinlik … …

    2. Sa oled ikka asjadest väga valesti aru saanud.Meelis ongi oma karma õppetunnid juba kätte saanud ja nüüd ongi tema eesmärk sellest rääkida.Ju siis pidigi tema lapsepõlv olema selline nagu ta oli aga keegi pole kusagil öelnud, et kannata vaikides. Ehk sellepärast saigi ta tuntuks, et nüüd jagada oma kogemusi rohkematele inimestele. Sinu jutust jääb mulje et lastekaitset ja teisi selliseid asutusi pole vaja sest kõik saavad mis pidid saama. Mul on sinust kohe täitsa kahju kui sa lihtsalt istud kaks kätt süles ja oma elu heaolu pärast ei võitle.

      Meelisele ja Leenule aga edu ja loodan, et saate varsti kõik selle lõplikult minevikku jätta

      1. Ma olen nii nõus! Ma tegelt veidi usun neid hingede ja eluõppetundide valikuid jms. See kuidas keegi õpib ja kuidas keegi enda eluga saab edasi minna, see ongi selle hinge valitud ja ükskõik mida või kuidas, keegi ei tohiks öelda, et see on vale või piinlik. Nendest asjadest peab rääkima.

        Meelis, mul on väga hea meel, et sa sellest kirjutasid. Nagu sa ütlesid, et tegid seda põhjusel, et inimesed, kes sarnase asja on läbi kogenud, teaksid, et nad ei ole üksi. See ei ole tabu enam. Ma ei hakka välja kirjutama asju oma lapsepõlvest vaid lihtsalt ütlen, et ma tean, et ma ei ole üksi. Aitäh Sulle

    3. Sa soovitaks Veet Manod, ma soovitaks vähem peale võtta.

      Puhasta oma energiavälja palju kulub, aga selline kaasinimestele “ülalt alla preachimine” ei käi kindlasti ühegi tõelise valgustatud oleku juurde. See, et sa kolm raamatut läbi lugesid ja ühe korra mingit habemega meest kallistasid ei tee sind mingiks guruks veel.

    4. Inetu alandada ema?! Aga väikest abitut last ei ole inetu alandada? Sinu eluteooria kàsitluse kohaselt on Meelise ema sel juhul oma karma välja teeninud ja saanud õpetliku kogemuse.
      P.S Mitte Meelise kirjatükk pole piinlik lugemine, vaid hoopis sinu energiate-kristallide-karmade- traadijuppide oksendus

    5. Ah ausalt mine persse oma karmade ja eelmiste eludega. S*ta ajab keema selline asi, et usutakse mingit huinamuinat. Lähed ja hakkad ajama igale koguvägivalla käes kannatajale, et kule õuu kannata ära, see on su karma, ju olid mingi tropp eelmises elus, nüüd aga kannata. Absurd ju!!

    6. Täitsa lollakas. Mis kohtumõistja sina ka oled? Selle jutu järgi oled sa ise väga madalal arengutasemel ja pead oma nendesamuste energiatega tegelema. Appi, kuidas te välja kannatate sellist iba, Meelis ja Leenu?

      1. No tead, me just ükspäev arutasime nende kommentaaride üle ja no vähemalt on inimesel, kus end välja elada :)

  10. Tere!
    Mul ei ole küll mingi selline lugu nagu sul. Lugesin küll eelmine kord ka, aga nüüd pisarad jooksevad ja tunnen, et tahaks ka rääkida, sest ei ole sellest väga rääkinud.
    Mul oli õnnelik lapsepõlv sellest ajast, kui hakkasin mäletama, ehk eredamad mälestused ehk kuskil kolme-nelja aasta vanuselt. Lapsepõlv muutus aga kohutavalt ja praktiliselt kuu ajaga, siis kui isa suri kopsuvähki. Mina olin saanud just seitsme aastaseks ja vend oli kahene.
    Enne seda meenuvadki mulle mälestused, kus olen vanaemaga, ema ja isaga ja veidi mäletan ka nooremat venda, aga ta oli ikka päris beebi tegelikult. Kõik oligi täpselt selle ajani tore, kõik mängud ja sõbrad ja esimene ratas jne.
    Peale seda, kui isa suri, ei saanud me ju kohe midagi aru- vend kohe kindlasti mitte, mina midagi mäletan, et ta seal voodis oli jne, liiga valusad mälestused, ei taha pikalt rääkida.
    Ühesõnaga peale surma kolisime me ära sellesse kohta, kus ma praegu siiani elan. Algul võttis harjumine aega, pidin minema kohe-kohe kooli. Tundsin, et ema oli muutunud. Seal elas ka minu vanaema, kellel oli alkoholiga probleeme. Vaikselt hakkas jooma ka mu ema. Algul vähem ja siis üha rohkem, nii kaugele läks asi, et ta hakkas mind vennaga süüdistama selles, et isa on surnud jne. Ma tean nüüd tagant järele seda, et ta ilmselt leinas nii ja ilmselt väga kaua, aga alkoholi probleemi tõttu ta sinna samasse punkti jäigi.
    Kõige hullem oli see, millega asi päädis. Vanaema oli sellepärast, et ta jõi tihti sellises kurvas meeleolus ja hommikuti, kui alkohol oli otsas ja peaparandust enam ei olnud, siis ka meie peale kuri ja saime vennaga peksa. Mina rohkem, ma ei tea kas sellepärast, et olin suurem, aga tagantjärele mõtlen, et jumal tänatud, sest vend oli ikkagi nii väike. Ema läks ka aina kurjemaks ja hakkas meid peksma, selle eest et me niisama tal ees olime, kui tal mehed tulid ja me tahtsime süüa, aga polnud, sest kõik raha oli alkoholi peale läinud. Pidime ka vennaga kerjamas käima ja tihti ööbisime naabrite pool, kes siis meile peavarju ja süüa-juua pakkusid.
    Meenub selline lugu, kus emal oli järsku jälle mingi uus mees ja läksime siis kõik koos sööma. Kõik oli nagu normaalne ja siis kui koju läksime, siis saime peksa, sest ema karjus lausa, et miks te sõite nii palju, me ju ei saanud nii palju juua. Teine seik on selline, et ema oli purjus ja pani öösel millegipärast ukse lukku, aga meil oli kett kõrgel ja ma pidin järgmine hommik kooli minema, niisama ma seda aga lahti ei saanud, kuna ei ulatanud ja pidin tooli appi võtma. Hommikul seda siis tegingi, aga kukkusin ja ajasin sellega ema üles, selle eest siis ema viskas mu maha, astus mulle peale, andis vitsa ja vanaema, kes ka üles ärkas pani mulle suure metallist autoga vastu pead. See oli jube, see oli nii jube, aga naabrid olid kõik tööl ja midagi polnud ka teha. Ühel korral läks midagi nii õnnetult, et ema murdis mu käeluu. Mäletan ainult, et ta hüppas mulle käe peale.
    Õnneks aga hakkas sellest hetkest meie pääsemine, kuna käeluu murruga jäime vennaga sotsiaaltöötaja huviorbiiti, kes meid vaatamas käis, enda juures hoidis ja lõpuks ka päästis. Tänu talle saime kasuperre ja nüüdseks on kõik hästi, aga palju nö sitta olen ma läbi elanud ja hea on seda enda seest välja saada.

    1. Leenu: issand, ma loen su lugu ja pisarad tulevad silma. Keegi ei astu oma lapsele peale! Ei murra ta käeluud! Vedas, et pääsesite, aga kujutan ette, et sellised asjad lihtsalt ei unune :( Ole tugev!

    2. Appi, kui kohutav!
      Ma loodan, et kuidagi saate te vennaga sellest üle ja suudate enda elu elada õnnelikult!
      Ja selline peabki olema päris sotsiaaltöötaja!

  11. Ta alandas Su isa keskhariduse pärast ja ise on sellise pehmelt öeldes labase suuvärgiga “haritlane”. Jube lihtsalt. Mul on endal ka väike poeg ja mulle ei mahu pähe, kuidas saab ema oma lapsele midagi sellist teha. Rihma ja vitsa andmine on üks asi, olen isegi saanud, aga alandamine ja mõnitamine…Olen alati arvanud, et ema on ema ja olgu ta milline tahes, emaga peaks alati püüdma suhteid hoida jne. Aga sadistlik ema on hoopis teine mõõde. Sellisest hoiaks kauge kaarega eemale.

    1. Leenu: ka minu esimene küsimus oli talle suht sama… Me kohtusime tegelikult teist korda elus, kui ta sõimas mind selliste sõnadega, mis ausalt ei kannata trükimusta ja… ta lihtsalt penetreeris terve öö… ja kui ma siis “ärkasin”, noh, polnudki terve öö magada saanud, sest ta ei lasknud, siis.. ma küsisin ta käest, jumala vaiksel häälel – sa oled õppejõud ja nii labane? Siis sellele järgnes muidugi uuesti sõim ja jutt tervele suguvõsale ja isegi Meelisele, kuidas LEEN LÕUGAS TEMA PEALE! Ma arvan, et ma pole elus kellegagi vaiksemalt ja resoluutsemalt vestelnud kui temaga sel hommikul. Aga ei, ma lõugasin nii, et maja värises. Ja arvata on, et kõik usuvad ju teda…

  12. Eeldusel, et kirjutatu on tõsi, ei pea küll Meelisel häbi olema. Kuna mina seda ei tea, siis lihtsalt eeldan ja loodan, et see on tõsi. Et valesti ei mõistetaks, siis loodan seetõttu, et sellist valet levitada oleks ikka väga alatu. Minu jaoks on täiesti arusaamatu see häbi mentaliteet. Ohvril peaks olema häbi? Ja väga kummaliselt on see häbi tõlgendus ka. Kui näiteks purjus juht Su vigaseks sõidab, siis justkui ei oleks Sul ju häbi? Häbiposti lüüakse purjus juht. Kohut mõistetakse tema üle, karistuse saab tema. Ja loomulikult on selliseid olukordi veel palju, kus keegi ei arva, et ohvril peaks olema häbi. Ja siis tulevad mingid juhtumid, mille puhul peaks häbi tundma ohver. Koduvägivald. Vägistamine. Need on kohe kindlalt asjad, kus ohver peaks tundma häbi. Asja maha vaikima ja endast kõik oleneva tegema, et jumala eest süüdlast mitte kuidagi kahjustada. Mõelge ikka peaga!!! Ohver ei pea tundma häbi!! Kui mingit täiskasvanute vahelist olukorda võib veel analüüsida ja kaaluda, et ehk ikka kanteine pool oli kuskil süùdi, siis siin on jutt lapsepõlvest. Lapsest, keda tema ema peksab, alandab. Laps on oma emast 100% sõltuv, tema ema on tema maailmas kõige olulisem inimene. Laps on selgelt nõrgem osapool ja siin ei ole isegi midagi nämmutada. Sellisel emal peaks olema häbi. Kahju kui tal seda ei ole.

    1. Leenu: ma ausalt ei tea või vähemalt loodan, et ma ei tea kedagi, kes suudaks selliseid lugusid välja mõelda.

      Ma mäletan kui Meelis mulle esimest korda oma lapsepõlvest rääkis. Istusime Austraalias kaevanduslinnas, keset ööd ja ta lihtsalt hakkas lampi rääkima. Ma olin šokis. mul polnud sõnu. Ja tegelikult nii see jäigi. Ma teadsin midagi, aga rohkem me sellest ei rääkinud. Seda eelmist postitust ma pole siiani lugenud. Ma ei suutnud. Mul on nagu mingi… Ma ei oska isegi öelda, mis. Ma ei taha lugeda, kui värdjalt võib keegi käituda.

      Nagu, ta on sinu laps! Ma ei kujuta ette, et ma Hedonile nii teeks. Ma ei raatsi temaga isegi väga häält tõsta. Jah, hellitangi ära, aga enne olgu ärahellitatud laps mu seelikusabas, kui terrori all elav laps mu seelikusabas.

  13. Ma ei taha kirjutada enda nime alt, aga olen ka terve lapsepõlve elanud vägivalla all. Nii füüsilise kui ka vaimse.
    Mu ema oli mu nime vist unustanud, sest kasutas kogu aeg mind kutsudes sõna litsi.
    Meie perel oli välisfassaad ilus, mu sõbrannad ja vendade sõbrad pidasid mu ema ägedaks, sest näitlemiseoskustest tal puudust ei tulnud.
    Mina olen saanud oma minevikust iseseisvalt välja.
    Ma teadsin juba lapsena, et minust ei saa sellist ema oma lastele nagu minu ema oli. Siiani pole ma selliseks muutunud, ei usu, et seda ka kunagi juhtub.
    Ma võin ka vist tunde ja tunde rääkida oma lapsepõlvest, sest üks seik viib teiseni. Aga lühikokkuvõte oleks see, et see oli kohutav.
    Emaga ma praegu suhtlen, kuigi ma ei ole siiani soosituim laps, aga seda arvatavasti sellep, et ma saan ta praegu iga kell per***e saata ja ei jookse ta pilli ja tahtmiste järgi.
    Kuigi meie peres pole keegi teine sellist terrorit läbi elanud ja põhjus oli vist selles, et olin ainuke tüdruk.

  14. Nii tubli oled, et endast välja räägid neid asju. Ise olen enda lapsepõlve pealt analüüsinud ja analüüsin siiani, miks ma selline olen. Ja nüüd mul elukaaslane, kellel samamoodi sinuga on selline kurb lapsepõlv olnud, kus otsene vägivald justkui oli okei. Õudne lihtsalt. Siiani räägib mulle aeg-ajalt kas või, et kuidas ta emale see teine ja kolmas ei meeldi, olgugi, et üle aasta juba elab neist eraldi. Hinges siiski haavad.

  15. Ma tahtsin küsida,et mis tähtkujust see olend on?Loodetavasti mitte kaljukits.
    Miks küsin sp,et tahtsin juba ammu kirjutada siia oma ämmast.Maapealsest saatanast (siis ilma liialdamata)ja miks see tähtkuju nii tähtis on sellepärast,et täpselt sarnane käitumine oli ka ema elukaaslase emal.Ainuke erinevus on,et ämm polnud vägivaldne mu abikaasaga aga ema elukaaslane sai samamoodi peksa nagu Meelis.Eriti meeldis kätega peksts pähe ja tutistada.
    Aga see mida ma kõike lugenud olen on üks ühele.Olin ise samasuguses rollis,et vaatasin pealt kuidas see mutt teroriseerib mu abikaasat ja mind.Mu käed olud seotud kuna ma ei tohtinud midagi pahasti öelda tema kohta mitte kunagi.Päev ennem abiellumist tuli suur tüli,kuna mutt tahtis otsustada kes tuleb meie pulma kes mitte. Ja minule öeldi,et ei saa abielluda naisega kes ei austa mu ema…wtf
    Kontrolliv boss oli ta koguaeg,küll uuris palju keegi raha teenib,kellega suhtleb,mida ostetakse,mis süüa tehakse kõike kõike (kõlab nagu tühiasi)ei,sest sinna juurde käisid rõvedad kommentaarid(negatiivsed).
    Äärmiselt ropusuuga mutt ja kui uhkelt ta alati rääkis kus ja kellega ta maganud on.Kui uhkelt rääkis kuidas haiglasse jõi ennast.ok toon näite
    “Oh türa kus sai ikka joodud nii et maa must, putsi olid ikka ajad,ala selline suuvärk.
    Ja see kontrolliv käitumine.Lambist tülide keerutamine ja keerutamine.Kõik nagu kartsid teda.See oli mulle nii vastumeelne.Kuidas ta tegelikult on ära rikkunud mu abikaasa lapsepõlve,see jälg jääb tegelikult kogu eluks.
    Aga hiljuti käis läbi suur tüli ja saatus nagu tegi kõik,et ma sain sellest mutist lahti.Kogu mu pere sai temast lahti.Abikaasa hakkas lõpuks nägema kui paha see inimene on ja tema kohta võib öelda manipulaator.MUTT EI TUNNISTA IIALGI OMA VIGU.Võibolla tema näebki seda elu teistmoodi kui mina.Aga mina kaitsen oma peret tema eest.Minuga õnnestus tal manipuleerida aastaid aga mitte enam. Ta tegelikult vajakski reaalselt meditsiinilist sekkumist aga lugu lugedes tean juba kolme kaljukits naist.Meelise ema,ämm ja ema elukaaslase ema.Ja kõigil on üks sama käitumine.Ja see sama minu OMA kõik on TEMA OMA.Ja see kuidas ta oma meest alandab täpselt sama jutt”ilma minuta pole sul midagi pole sa mitte keegi jne”.Vähemalt hoiame meie sellest inimesest eemale, vahest ta täis joob siis saadab ähvardusi smse oma pojale (aga me ei vasta).Kui midagi halvasti läheb arvab kohe et mina keeran jama ja viskan kaikaid kodaratesse.Huhh,vastik inimene ma ei taha temast rääkida enam.Meile on see meeletult hästi mõjunud et temaga ei suhtle enem 0 suhtlus. Ja näen kui positiivselt mu abikaasa ka elu näeb kui seda manipulaatorit meie elus ei eksisteeri.Tema oli ka terve lapsepõlve paha laps nagu öeldi.

    Tunnen et olen õnnelik,et sain sellises kurjast ja halvast inimesest võitu.Loodan ,et teie olukord ka paraneb aga meie enesetunne hakkas paranema siis kui tuli 0 suhtlemine.Selline inimene toitubki negatiivsusest ja mina teda toitma ei hakka.

    Kas psühholoog on arvanud millest selline käitumine tekib naisterahval?Tahaks hullult teada kas see on diagnoos või tõesti tähtkuju eripära?

    1. Ma ei usu, et selline käitumine saab olla tähtkujust sõltuv. Minu ämm ka sekkub väga palju meie pere asjadesse, on tema arvamus ja vale arvamus. Ta on minu kohta väga palju halba rääkinud. Sellest oleme pääsenud veidi seepärast, et kolisime teise linna. Ämm ei ole kaljukits.

      Kuidas siis on näiteks selle inimese käitumine, kes peaks sündima kaljukitse tähtkujus (sünni tähtaeg), peaks sündima näiteks plaanilise keisriga hoopis amburina (arsti pandud tähtaeg) ja sünnib erakorralise keisriga skoprionina (lapse valitud tähtaeg). Milline tähtkuju teda siis elus mõjutab?

    2. Ma ei tahaks uskuda,et asi on nüüd otseselt tähtkujuga seotud, või ma tõesti loodan seda. Ma ise olen kaljukits ja ma endas selliseid jooni küll ei tähelda. Vastupidi, mulle on igati vastumeelt igasugune emotsionaalne ja füüsiline vägivald. Samuti on minu ämm kaljukitse tähtkujus ..malbemat ning toredamat inimest on raske leida.
      Küll olen ma aga oma elus juhtunud kokku inimestega, kelles võib sarnaseid jooni näha nagu meelise ema puhul, kuid võin kindlalt väita,et kaljukitsed nad ei ole. Seega tundub ,et puhtalt tähtkujus asi ei ole.

  16. See postitus mis kirjutasin sai nii vigu täis,äkki ei lase seda ülesse ja ma kirjutan korralikult uue.Sobib? :)

  17. Meelisele nii palju, et mina tema asemel ei traumeeris end erinevate kommenteeridega, inimestel on tavaliselt alati midagi kobiseda jne. Tore, et nüüdseks tead, mis on õige see tähendab siis seda, et sina polnud selles süüdi. Kahjuks olen ainult seda artiklit lugenud, kui millestki valesti aru saanud, siis vabandan. Ühesõnaga ole enesekindel, tee seda, mis õigeks teed, lase vanast lahti ja ürita olla õnnelik. Inimesed on inimesed :D igaüks on ülierinev, ei oskagi kohe diagnoosi panna. Kõik arvavad, et neil on õigus jne, mõnel pole isegi analüüsioskust antud. Samas ei saa midagi ette vist ka teistele heita kuna meil kõigil on erinevates olukordades samasugused iseloomuomadused. Minu sõnum Sulle :D mida sa võib-olla kahjuks enam ei näe, sest ehk oled praeguseks juba selgeks saanud, et kommentaare ei tasu lugeda :D on see, et lase minevik lahti, armasta iseend ja pere, ei huvita teiste arvamus, ole enesekindel ( alati leidub inimene, kes kusagil kobiseb midagi, ei ole ta rahul ingliga ka mitte). Tähtis on see, et Sina oled endaga rahul, tead, mis on õige ja vale su enda jaoks, oled enesekindel (korrutan nagu papagoi, ilmselt see laste pärast külge jäänud, korruta ja korruta). Aga tõesti ma loodan kogu oma südamest, et suudad lõpuks minevikust lahti lasta, saad/oled enesekindel nüüdseks. Tee seda, mis õigeks pead ning ära kuula teiste arvamusi. Lase negatiivsus mööda endast. Ja Sul on tuline õigus, kui saad end välja rääkida hakkab kergem olla. Ei ole Sinu lood hullemad neist kui kes kus millal jälle lahku läksid :D Inimestel vist pole midagi muud teha kui kommentaariumites elada. Pealkiri tõmbas mind, tundsin et pean lugema ja kommenteerima, tavaliselt ma ei tee seda. Ilmselt Sind puudutavaid teemasid Sa loed nagu ma nägin artiklis. Olen 100% kindel, et mu kommentaarist tuleb ka sada kiginat(õnneks ma ei näe seda, sest ma ei vaata kunagi, mis vastu kirjutatakse). Inimlikke inimesi inimlike väärtushinnangutega(selle all siis mõtlen tolerantsust ja empaatiat-ebainimlikele vajalahti selgitada ju) lihtsalt on tänapäeval vähe kahjuks.

    1. Loomad üldiselt väga hoiavad oma järglasi, vaid inimene suudab niivõrd jälk olla. Omalt poolt lisan, et selle loo rääkimine pole hea vaid Meelise ja nende jaoks, kes sarnast läbi elavad, vaid see võiks silmad avada ka neil, kelle lähikonnas midagi taolist toimub.

  18. Ma loodan, et Meelis saab abi! Seda lugeda oli kohutav. Mäletan, et ma olin ka lapsepõlves kaks korda rihmaga saanud, kuid olles juba umbes 8-10 aastane pöörasin ma “löömise” ajal end ümber ja kahmasin emal käest (et no umbes mida kuradit sa peksad mind :D ma isegi ei tea kust selline “reaktsioon” lapsena, kuid ema lõpetas kohe ära ja see jäi ka viimaseks korraks) ning ausalt öeldes mõistan, et küllap emal veids “katus sõitis” tol hetkel (sest sain asja eest kui aus olla), et ta nii käitus- mul on emaga muidu väga head suhted…ja viha pole ma pidanud….
    Kuid küsimus on, et kuidas olid suhted isaga, või et kus isa silmad oli? Miks isa kunagi ei kaitsnud poega ega abi ei otsinud. Saan aru, et võõrastelt oodati mingit reaktsiooni, kuid kahjuks võõrad tavaliselt ei taha “sekkuda”. Ikka isa oleks pidanud nägema, kust normaalsuse piir läheb ju…

    1. Meelis kirjutas vist eelmisest postituses, et isa sai ka kolakat kui vahele tuli vôi kui Meelisega nt kauemaks kuskile jäi kui oli lubatud…

      1. Issand, kuidas see võimalik. Meestel on meeste jõud rusikas siiski, vabandust mõtte eest…ma olen VÄGA vägivalla vastu, aga kui 2 meest majas ja naine on täis hüsteerik, siis üks-kaks kõrvakiilu või vastu kukalt on ta küll ära teeninud. Kas tõesti kumbki ei suutnud kordki enda eest seista?

        1. Vau kle sa võiks teha mingi pöördumise meeste poole, kes kannatavad koduvägivalla all ja öelda neile, et krt kas nad saavad kord seistud enda eest!!!
          Ja siis Eestis ei peaks enam ükski mees kannatama koduvägivalla all :) /sarkasm

          1. Ma ei mõelnud seda loomulikult nii :) Lihtsalt enda näite põhjal, kus ma tunnetasin, et minu “jõud” käib siiski natuke üle ja ma võtsin ohjad enda kätte ega lasknud end nüpeldada ja sellega asi ka piirdus….Et kui sa oled füüsiliselt nõrgem pool siis tõesti pole isegi mida üritada mõtet, aga kui sa oled tugevam pool, siis kuidas….???!!! See oli mu mõte!

  19. Kas Meelise ema on ka selle peale kuidagi reageerinud? Selle, et asi on avalikuks tulnud?

    1. Meile pole ta helistanud ega kirjutanud, eks vahutab sugulaste ja sõbrannadega, et kõik on vale ja ärge teie lugege. Ma ei tea, võibolla on tal täiesti savi.

  20. Appi! Ma tahaks ka siia kõike välja kirjutada! Aga ma saaks kirjutada terve raamatu oma emast!
    Ema ikka ka peksis ja sõimas meid, kord siis sai isal mõõt täis ja andis emale samamoodi peksa( tean muidugi, et olukorra oleks pidanud teisiti lahendama, ning ka sellest seigast on mul valus mälestus), muidugi siis teadis terve ilm kuidas tal on nii hull mees, õnneks nad läksid vähemalt lahku ja suure jamamisega õnnestus jääda isa juurde rahulikult edasi elama, kuniks isa surmani. Olin siis juba teismeline ning pidin taas emaga koos elama, kui ta taas mulle põlevate silmadega kallale sööstis, ei osanud ta arvestada, et olen veidi vanem ja jaksan teda eemale tõugata. Muidugi siis ta helistas ja kurtis kõigile, et ma olen vägivaldne nagu minu isa.
    Ka minu ema on tohutult vulgaarse jutuga( ise muidugi suur usklik), lapsepõlvest mäletan tema paljusi armukesi ja kapi tagant kostuvaid hääli( tänu sellele ma isegi ei suuda sõbrannatada petvate inimestega, KÕIK sellised on minu jaoks okserefleksi tekitavad).
    Kolisin 16-aastasena tema juurest minema, kuid tema sõim ja hala saadab mind siiani.
    Elame samas väikeses linna ja minu ema on väga suur latatara, ka fb-s on kõik sõbrad( eales ma ei või isegi uute töökaaslaste nimesi välja öelda, kohe lisab nad sõbraks). Nii siis ongi siin linna 3 võimalust. 1. Inimesed teavad mind, et olen täitsa sõbralik ja hea südamega inimen. 2. On põgusalt minu ema jutte kuulanud ja arvavad, et ma olen südametu ja hoolimatu inimene. ( muidugi ma ei tea millist hoolt ema ootab, ikka anname vahest raha ja maksame mõne arve kui ntx elektrit hakatakse välja juba lülitama, aga meil oma pered ja rohkem pole võimalik).
    3. Inimesed teavad tedad juba lähemalt, et ta on väga õel ja pahatahtlik inimene ja arvavad, et mina olen samasugune.
    Olen jäänud tänu temale ilma ühest üüri korterist näiteks.
    Just täna sain taas kirja, et üür maksmata ja elektrit hakatakse välja lülitama, rahakott tühi kui t*ra.
    Ema saab grupipensioni ja ka väike töökoht tal, aga pole kunagi arvete maksmisest lugu pidanud, koguaeg süüdistab kohtutäitureid ja telefoni firmasi. Raha päeval ostab mõtetut kola, elamine on mattunud sodi ja mustuse alla.
    Ma ei kujuta ette ka, kui ta peaks oma niigi soodsast ja korralikust üürikodust ilma jääma.
    Eile vaatasime mehega Roaldi nädalat dementsetega ja tunnistasin ausalt mehele, et meie õega paneme tulevikus rahad kokku ja saadame ema vanade v hooldekoju. Enda juurde teda kindlasti ei võta. Kurb on sellepärast, et mul on sellised tunded oma enda ema vastu, aga lihtsalt see, mida ta on meiega väikesest peale teinud ja millist südamevalu oma sõnadega tekitanud on kustutanud igasugused soojad tunded tema vastu.
    Mul on nii kahju, et minu lastel puudub tore vanaema, kes ootab sooja südamega neid endale külla, vahest veidi kadetsen naisi, kellele emad alati appi tulevad ja ei oota selle eest tohutut tänu ja raha pakki vastu.
    Katsun olla ise parem inimene. Vahest kui olen lastega kuri olnud, analüüsin end ja oma mõtteid, et ega ma emaks muutuma ei hakka.
    Oh! Aitäh Sulle Meelis, et oma lugu jagad! Vahest on vaja oma peidetud mälestused ja emotsioonid läbi mõelda ja töötada, et need siis igaveseks lahti lasta ja eluga edasi minna!

  21. Mind hämmastab, miks pannakse pahaks suu puhtaks rääkimist. Iga üks paraneb haavadest omamoodi ja ma arvan, et sellistest teemadest peakski rääkima.
    Esiti selleks, et inimesed, kes sellist asja kõrvalt vaatavad (nt nagu perekond kolm õde) teaksid, et PEAB sekkuma. Kardad või mitte, aga see või päästa selle vaese lapse elu.
    Teiseks võin öelda, et selline asi paneb sügavuti mõtlema sellele, milliseks tahan ma ise kujundada oma lapse lapsepõlve. Isegi mõtlema, mida saaks teha, et olla veeel parem ema.
    kolmandaks pole olemas halba last, halvad on teod.

    Piinlik peaks olema sellel emal, nendel sugulastel, kes siin kiivalt teda kaitsevad ja vahele ei sekkund. Ma mõistan ka, et sellised inimesed on teiste ees Über tublid ja kadestusväärsed, sest keegi ei näe neid ju tegelikult sellst küljest nagu pereliikmed.
    Minu silmis ei vääri selline inimene isegi mitte nime EMA. ausalt öeldes tahaks peale sellist ausat teksti talle kahepoolse bitchslapi anda.

    Igatahes ma arvan, et te olete tublid. eelkõige sellepärast, et toetate üksteist. Leenule kiitus, et peale sellist mõrrarünnakut minema ei jooksnud ja Meelisele, et leidsid endas jõu ja julguse see kõik ära klattida, ükskõik millisel moel.

  22. Issand kui ma seda kõike siin lugesin, siis mul hakkas täiesti halb. See inimene on haige. Ja kuidagi ei paindu keel sellist emaks nimetama, munarakudoonor rohkem.
    Super, et otsustasid seda kõike siin jagada, et teised näeksid, et nemad ei ole ainsad või, et selline elu EI OLE okei.

    Mul endal oli üks ‘muhe’ kasuisa, kellele meeldis mind igatepidi mõnitada ja maha teha. Ta alguses oli kaval, kui mu ema oli meiega, siis mängis armastavat kasuisa, isegi rääkis, et ma võiks teda isaks kutsuda jne. Aga kui ema oli teises toas või teda parajasti ei olnud, siis hakkas vaikselt tulema. Küll ma olin loll, kole ja mõttetu ning mitte millekski minust asja ei olnud jnejne. Minu kohuseks oli pesta nõusid, siis igal õhtul ta võttis tooli ja istus kraanikausi juurde, pani suitsu ette ning siis hakkas mind “õpetama”. Pmst siis seletas kui loll ma olen, et isegi nõusid ei suuda normaalselt pesta ning lasi mul ühte taldrikut nt 5 korda üldse pesta ja nii iga taldrikuga …
    Siiamaani meeles kuidas nutsin kraanikaussi.
    Kui ma olin 10 aastane, siis purjus olles kutsus ta mind vene litsiks. See ajab tglt naerma nüüd :D
    Ükskord hakkas ta mind süüdistama, et ma olen temalt varastanud mingi asja (äkki oli mingi õmbluskomplekt??? ei mäleta enam ausalt öeldes). Mina pisarsilmi rääkisin, et ei olnud midagi varastanud ja tema raius nagu segane, et varastasin küll!! Kõige haigem on see, et ema oli ka kohe tema poolt selle asemel, et mind kaitsta. Lõpuks leidis ta selle õmbluskompleti või mis iganes see oli kuskilt laua alt ja siis ka targutas veel, et ju ma hakkasin kartma ja panin tagasi. Tropp.
    Kõige rohkem torgibki, et okei tema polnud minu veri, sitta temaga. Aga mida aastad edasi seda vähem viitsis ta ema ees ka toredat nägu teha ning pmst lõpus mõnitas mind ema ees ja ema ei teinud teist nägugi, oli alati tema poolt.
    Mul see kõik kraabib siiamaani tglt sees ja mõjutab palju mu elu, ma ei kujutaks veel ette sellist lapsepõlve nagu sa Meelis kirjeldasid siin. Väga tugev inimene oled, et sellest kõigest välja tulid!!

  23. Nii hirmus lugu ikka, aga hakkasin mõtlema, miks ämm küll sellist seksuaalse alatooniga rõvedusi suust välja ajab. Tundub, et ilmselt pikalt probleemid enda seksuaaleluga. Meil vanaisa hakkas ka purjus peaga igasugu rõvedusi karjuma, nad elasid vanaemaga juba pmst aastakümneid eraldi tubades.

  24. Väga hea, et sa kõigest sellest räägid! Mitte ainult, et endast välja, selleks on erinevaid võimalusi, aga ma olen mõlema loo kõik kommentaarid läbi lugenud ja mulle tundub, et sa oled oma loo avaldamisega nii paljusid aidanud. Kasvõi sellega, et nad kommentaarides kirjutavad oma lugu ja valu välja…
    Sellel lool on nii palju nurki, millest kinni hakata.
    Ma ei oska su emale diagnoosi panna, aga ma usun, et selliseid avalikkusele tavalisi või pigem meeldivaid, koduseid psühhoterroriste, on meie ümber palju. Ja see labasuste ja roppuste rääkimine tõenäoliselt viitab, et ta on kõigega, mis tema elus toimub, rahulolematu. Rahuldust mittepakkuv seks, suhe, võibolla ka töö. Soov tegelikult olla keegi teine, aga end pidevalt alla suruda ja see siis kellegi peal välja elada.
    Ja kui sellist terrorit paika ei panda, siis kogub see aina võimust. Ja igaüks, kes seda pealt vaadanud ja pilgu kõrvale pööranud, on vaid õli tulle valanud. Nii see karistamatuse tunne tekibki, iga löögi ja sõimuvalangu kohta leitakse endale õigustus, kuni enam polegi midagi õigustada, sellest on lihtsalt saanud reaktsioon.

    Emana on mul sellest naisest tegelikult ka kahju: Olles vaid ühe lapse ema, võttis ta endalt oma käitumisega võimaluse olla vanaema, selle sõna kõige laiemas tähenduses.

  25. Meelis, ma tänan sind südamest, et sellest avalikult kirjutasid, see oli väga vapper tegu! See on ühiskonna jaoks tohutult oluline ja loodetavasti ka valusalt raputav lugu.
    Ma kirjutan väga harva kommentaare, aga sinu lugu kõnetas mind väga nagu paljusid teisigi… Olen mitu aastat mõelnud, et oma lapsepõlvest ei räägita avalikult, vähemalt mitte õnnetust lapsepõlvest, kuid ma arvan, et inimesed peaksid seda rohkem tegema ja tegema sellepärast, et päästa lapsi vägivaldsest lapsepõlvest, et neist ei kasvaks õnnetud ja ebakindlad inimesed. Ma tahaks loota, et see lugu koputab paljude lastevanematele südamele!
    Jah, olen minagi kannatanud vägivalla käes lapsepõlves ja ma tunnistan, et olen väga palju maadelnud depressiooniga, enesetapu mõtetega (eriti puberteedi eas), ebakindlusega ning olen korduvalt ja korduvalt küsinud endalt… miks nad meile nii tegid? Kas see ongi normaalne?
    Elu läks põrguks kui ema-isa lahutasid ja ema hakkas elama uue mehega (olin 6a ja vend 3a). Kasuisa oli kohutavalt närviline. Vägivallatsemisega alustas ta tasapisi ja üsna koheselt kui kokku koliti: kõigepealt karjumine, pimedasse vannituppa lukustamine, nurgas seisma sundimine 0,5-1h, lahtise käega vastu pead löömine, nii et pea valutas mitu päeva… jalaga tagumikku, vennal lõi ta rusikaga hinge kinni… rihmaga sain peksa nii, et selg, tagumik, jalad olid jämedaid verevalumeid ja vorpe täis. Tavaliselt ühest hoobist ei piisanud, lüüa oli ikka vaja vähemalt 5 korda ja mitte nõrgalt. Vahel hakkas ta löömise ajal naerma. Mul oli nii valus, et ma ei saanud koolis toolilgi istuda… Ja sõnad loeti peale…koduseid asju väljaspool kodu ei räägita. Ma rääkisin paljudele…isale, vanaemadele, koolikaaslastele… aga keegi ei astunud meie kaitseks välja.
    Valusate kogemuste juures ainuke positiivne asi on see, et sa mitte kunagi ei tee seda oma lastele. Olles ise kahe väikese lapse ema, ei kujuta ma ettegi, et peaksin oma lastele niimoodi haiget tegema, neid alandama ja mõnitama… Jah lapsed ajavad vahel kopsu üle maksa, aga käe tõstmine on lapsevanema enda süü, mitte lapse süü. Laps ei ole süüdi, et lapsevanem oma närvisüsteemi kontrollida ei suuda. Laps alles areneb ja õpib kuidas käituda, järgides ema-isa eeskuju. Palun ärge rikkuge oma laste lapsepõlve ära, kasvatage neist õnnelikud ja terved inimesed!
    Päikest ja jõudu Mari ja Mell!
    M.

  26. Tere, kaaskannatajad.
    Ma olen peagi 50 ja minu ema on üle 70. Seega lapsepõlv peaks nagu olema juba aegade hõlma olema vajunud, helge ja kaunis. Mu emal oli (ja oleks siiani, kui vaid saaks!) täpselt seesama türannia ja despootsuse sündroom, paraku. Me õega alles eile tunde heietasime neid vanu aegu ja hingearme, suutmata aru saada miks me seda peksu, juukseidpidi mööda tube vedamist, suvalise esemega nüpeldamist kuni väsimiseni, vaimset alavääristamist ja mõnitamist pidime taluma. Ka meie ema oli väljapoole kodu hinnatud ja austatud, tõeline nõukogude naine, kel kümneid austavaid aktiivse kodaniku ameteid lisaks keskastmejuhi omale, rahvakohus, ühiskondlikud komiteed jne. Aga jääbki aru saamata, kas see tahe ja püüe olla avalikkusele muster- ja laitmatu ametnik, vajus koduseinte vahel kolinal kokku ja see pingemaanduse koht olid oma lihased lapsed. Mitte millegi eest, ausalt kohe. Jäid ette, et lugesid raamatut – arusaamatu logelemine. Marss vaipu kloppima, poodi või prügi välja viima! Kui õega oma toas millegi üle itsitasime või muidu rõõmsad olime, see oli vaja koheselt lõpetada. Nii kaua käias ja keris end üles, kuni rihm juba turjal tantsiski. Lohakad ja laisad olime niikuinii. Nüüd vahel sel teemal püüdes rääkida, lootes mingitki kahetsust või vabandustki, sellest ühest sõnast piisaks… tuleb vastuseks ainult ving ja kiun, et ärge mõnitage ema. Te peate austama, peate tulema appi, peate … Jah, käime ja teeme nii palju on aega või tahtmist, aga halvad ja vastikud oleme ikka ja seda teab tänaval iga teine inimene.
    Nüüd kui ma loen aina rohkem teiste lugusid, on ühelt poolt nii lohutav ja samas kummastav, et millega on sellistel juhtudel tegu, kus naisterahvas, ema elab end oma laste peal välja nagu loom. Siiski, loomad armastavad, hoiavad ja kaitsevad oma lapsi nagu suudavad. Minu ema jaoks olin mina alati ja kõiges süüdi.
    On see mingi bipolaarsus, skisosoidsus või kuidas see sõnulseletamatu julmus avaldus ainult oma laste vastu, kogu ülejäänud maailm teadis kui lahkeimat ja tublimat inimest, seltskonna hinge ja kohusetundlikumat töötajat.
    Me õnneks oleme õega oma eludega elus edasi jõudnud, oma lapsi armastame jäägitult ja tingimusteta, eneseusk ja -kindlus kõigub loomulikult siiani aga mõistusega saab paljut seletada. Mikse on aga palju kordi rohkem, aga ega neile vastuseid ega vastajat polegi.
    Parimad soovid ja hingerahu kõikidele, kes sarnases või hullemas olukorras on kasvanud.

  27. Mul on väga hea meel, et sellest avalikult kirjutasid. Sedasorti väärkohtlemine ei ole mitte kunagi okei ja keegi ei peaks oma elus midagi sellist tundma!

    Kirjelduste põhjal tundub tegu olevat pesuehtsa “raised by a narcissist” keissiga.
    Sellest traumast taastumine võtab palju aega, energiat ja meelekindlust. Esimene samm, ehk konktakti katkestamine (going no contact) on juba tehtud, nagu ma aru sain.
    Soovitan googeldada selleteemalisi artikleid ja blogisid ja tutvuda ka kirjandusega.
    Ma ei tea, kas eesti keeles ka midagi saadaval on, kuid näiteks inglise keeles on materjali hästi palju!

    https://lonerwolf.com/narcissistic-mother-father/

    Hoian pöidlaid! :)

  28. Meelis, mul on hea meel, et oma lugu jagasid ja loodan, et peate selle inimesega suhtlema nii vähe kui võimalik! Usun, et see on parim. Andestada võib ja saab ka nii, et kokku ei pea puutuma ja ma usun, et su ema ei muutu iial. Ühel või teisel viisil leiab ta mooduse manipuleerimiseks, kõige tõenäolisemalt läbi Hedoni tulevikus. Mari kindlasti on piisavalt tark ja tugev naine, et seda vältida!

    Ma olen nii uskumatult tänulik oma emale, kes otsustas ilmselt tema jaoks liiga hilja, aga minu ja mu õe ja vendade jaoks õigel ajal, et minu isa vägivald tema vastu oli üle igasuguse taluvuse piiri. Olen seda oma vanaemalt kuulnud, mida mu ema läbi pidi elama. Ise mäletan sellest õnneks vähe või peaaegu mitte midagi. Mingil hetkel on mul olnud kujutluspilte sellest, kuidas politsei mu isa ära viis ja peale seda sain vist ühe postkaardi vanglast, aga mingit sidet mul isaga õnneks pole olnud.

    Kuigi mu kihlatu arvab, et mul on mu isaga mingi lahendamata teema. Aga ma kipun arvama, et mitte. Ma olen talle lihtsalt samamoodi tänulik, et ta meid uuesti üles ei otsinud või peale vanglat tagasi ei tulnud. Ma olen lihtsalt õnnelik, et teda ei olnud.

    Ma usun, et mu ema otsus oli parim, mis ta teha sai. Tänu sellele oli meil küll rahaliselt enamasti raske, aga meil oli oma kodu ja KODURAHU. Ja ma ei kujuta ka ette, kui raske see koorem mu emale võis olla – maja ja 4 last üleval pidada, talveks küttepuud jne.

    Ma olen mitmeid kordi püüdnud ette kujutada, missugune oleks meie elu olnud koos isaga, nähes teiste peresid, kus ka isa oli. Aga ma usun, et mu ema on maailma tugevaim ja vapraim naine, kes tegi otsuse meie kasuks, päästes sellega meid nelja. Ta lihtsalt andis meile võimaluse kasvada terveteks inimesteks. MItte, et meil kerge oleks olnud, aga me saime hakkama!

    Veidi ekstreemne mõte, aga kui peres on vägivald, siis olgu nii hea ema või isa kui tahes nö headel päevadel, aga see vägivald lammutab paari korraga rohkem, kui tulevikus võimalik parandada.

    Tugevalt meelt andestamiseks ja minnalaskmiseks ja avatud silmi elu ilu nägemiseks :)

Comments are closed.