Mõni kohe ajab närvi

Ma olen viimase nädala ajaga saanud aru, et ma pean lihtsalt õppima ignoreerima. Nii nagu ma loen ja hingan välja Perekooli käod, peaksin ma sama tegema ka marimelli postkastidesse laekuvate kirjade ja kommentaaridega. Blogis olen ma läinud seda teed, et kommentaarid mis parastavad, ütlevad sitasti, ma a) lasen nad lihtsalt üles, ei pööra neile rohkem tähelepanu, ei vasta neile või b) klikin “bin”. Reaalselt kui üks kommentaar on minu silmis jumala mõttetu, mis on kirjutatud selleks, et mind haavata, mulle ära panna, minu üle naerda vms, siis – olgu prügikastis. See on ebaoluline kild, mis ei anna sellele blogile mitte midagi juurde.


Ja siis on.. blogilugejad ja meie jälgijad Instas ja Feissis, kes kirjutavad otse postkasti. Ja mul on komme kõikidele kirjadele vastata. Reaalselt. Ma olen tänase päevani vastanud kõikidele meile tulnud kirjadele. Ma vastan kasvõi südame või ühe sõnaga, aga ma vastan, et inimene teaks, et ma olen näinud ja see tähendab mulle midagi. Väga mitme inimesega laskun ma vestlusse ja juba kaks minutit hiljem tahaks endal juuksed peast kakkuda, et miks ma vaevun..

Pean seda osa endas arendama, et kõigile ei ole vaja vastata, kõigile ei ole vaja viisakalt vastata. Näiteks, ärkasin ma üks hommik üles ja esimese asjana loen postkastist kirja jagatud video kohta:




Ma tean, ma oleksin võinud panna sellele kirjale delete, ma oleksin võinud lihtsalt mitte vastata, ma oleksin võinud sisse-välja hingata ja kõik. Aga kui ma ärkan ja see on esimene asi, siis reaalselt mu esimene mõte oli, et wtf, sul pole muud teha kui mu taldrikuid lugeda? Ma vastasin, suht emotsiooni pealt:

Esiteks. Meil oli nõudepesumasin siin üürikas olemas. Teiseks. Kui olla kodus ja teha 3x päevas süüa, siis lihtne arvutus näitab, et 9 taldrikut/kaussi, kahvlit/nuga/lusikat + nõud kus süüa teha. Hommikuks teed pannkooke juba pott must (unustasin lisada, et kui ma neid praen, siis ka pann!), lusikas moosine, kaks kohvikruusi lisaks, Hedoni klaas. Lõunaks praed kala ja keedad kartuleid, juba + 2 nõud ja kui õhtuks teed suppi, siis veel 1 pott. Pealegi, käib meil tihti keegi külas ja nõusid tekib veel rohkem. Kujutad sa ette, mõni päev käib masin 2x päevas. Samas.. on päevi, kus üldse ei käi ja oma 2 kruusi hommikukohviga pesemegi kraani all. Aga mul on tegelikult kahju, et sa muretsed selle pärast, kui palju suvalisel perel nõusid kulub.

Ta vastas, et ta niisama tögas. Ma ei tea, mul ei olnud naljakas. Ma ei naernud. Ma ei saanud naljast aru vist. Ma ei näinud siin mingit tögamist, ma ei saa üldse aru, mis kuradi valu on vigiseda iga asja kallal? Ma mõtlen, et ma vaatan tihti kellegi storysid või blogi ja mõtlen wtf, aga ma ei hakka kirjutama, et haha, omg, miks sa nii tegid, tont oled vä? Ah, ma niisama tögan siin omaette tegelt.

Kui ta veel teaks, mul on ka pesukuivati, robottolmuimeja ja kohvimasin, veeautomaat ja kuumaõhufritüür, et oma kodus olemise aega kokku hoida ja see näiteks perega koos olemisele veeta, filmi vaadata, jalad seinal vedeleda, õuna süüa, Hedoniga joonistada, siis.. ups!

PS! Kes integreeritud külmikut või nõudepesumasinat plaanib osta, siis täna veel kehtib E-Lux epoes kood marimell, mis annab 20% soodukat!

Jagasin ükspäev mingeid Joel Ostrati tehtud toite oma storys ja siis keegi kirjutab mulle selle peale: Öelge talle, et väga inetu on kihutada ja veel nõmedam sellega eputada. Miks teda veel promoda?


Ma ei loe väga uudiseid, ma ei tea, kas Joel on kiiruseületamisega vahele jäänud või ei. Ma oleks jälle võinud vait olla. Aga mul oli vaja vastata: Ma ei suhtle temaga sellel tasandil ja veel vähem olen ma kellegi suuvooder. Kirjuta ise talle.

Ja siis hakkas tulema – mida ma talle kirjutan, teile ütlesin, et miks promote sellist jobu. Eee.. mul ei ole Joeliga mingit probleemi. Temal on. Ja siis mina pean edasi ütlema? Mida ta nagu eeldas, et ma kirjutan Joelile kirja, et tsau, mul üks blogilugeja Kertu siin on mures, et sa oled ilgem jobu, sest ületad kiirust. Ma ei tea isegi, kas ta on kiirust ületanud, aga suht okei oleks nii ju peale lennata?

Vastasin siis Kertule, et kuule, mul pole temaga mingit asja, mul jumala ükskõik mis ta teeb ja kirjuta ise talle, et ta jobu on.

Seal oleks võinud see vestlus lõppeda. Aga ega targem ei anna ju alati järele.

“Mul küll ükskõik pole kui keegi üle 100km/h kihutab. Ja samas Laagna teel alles sõideti inimesi surnuks. Aga jah, ega teil vist savi teistest, peaasi, et papp tilgub ja tasuta asju saaks, muu on suva. Mul oli probleem sellega, et teie kui ühed mu lemmikud, selliseid promovad. Aga see teie nähvav suhtlemisstiil just ka sümpaatne pole..”

Ja siis me rääkisime veel umbes pool päeva ja selgus, et ta oli lihtsalt Joeli suhtes sarkastiline. Ma jätkuvalt ei saa aru, miks ta seda minu postkastis oli :D


Ohjah. Andke mulle nüüd kõik andeks, et minu jaoks on minu pere, minu pere sissetulek ja meie pere heaolu tõesti kõige olulisemad asjad siin elus. Siis tulevad muud asjad, nagu maailma pärast muretsemine, et kilekotid merre ei satuks ja inimesed vähem suhkrut tarbiks ja et inimesed ei kihutaks teedel (samas saan ma aru sellest mehest, kes sünnitusmajja kihutas..), et inimesed ei sureks vähki, et valitsus ei teeks idiootlikke otsuseid, et Helmed… Saate aru jah, mu jaoks ongi minu perse kõige olulisem ja meie pere heaolu kõige olulisem. See on üsna loogiline, mis? Kui teil on vastupidi, on midagi nihkes ja soovitan selle probleemiga soojalt tegeleda.

Ükskõik millise terapeudi, psühholoogi või psühhiaatri juures sa lõpetad, ta ütleb sulle, ESIMESENA TULED SINA ja siis ülejäänud pereliikmed ja maailm. Kui keegi väidab muud, siis ma ei võtaks teda väga tõsiselt.

Septembrikuus kõik on uus. Tulevikus jäävad sellised kirjad, millele ma ei näe mõtet oma aega raisata, vastuseta. Ka igasugused, aga mis see kood oli ja kust sa selle said, kirjad saavad ühe vastuse: lingi marimell KKK lehele.

Kas ma olen päriselt rasedusest nii stressi läinud (rasedatel pidid ju hormoonid megalt möllama) või ajavad mind ikka veidi põhjusega ka sellised asjad närvi? On see normaalne kogu aeg targutada kellegi postkastis? Lugeda kellegi taldrikuid, tasuta asju vms?


10 thoughts on “Mõni kohe ajab närvi

  1. Blogijad ongi mõnele nagu avalik sülitamiskauss. Aga no taldrikute lugemine on köömes võrreldes selliste ebarditega nagu Jane oma blogis vaevleb. Mina su asemel ei vastaks igale kirjale, no milleks aega kulutada.

  2. Mu jaoks on osa teie pere elust reaalsusest irdunud, aga tundub, et osa meist, kommenteerijatest, on ikka täiega ufod. Ma ise ka tihtilugu. Aga teile soovitan küll, et kustutage julmalt ilma vastamata ja üles laskmata ära, ära lange vaidlusesse, need on sinu närvid, mida sa hoidma pead. Jah, kohati on/oli teie blogi kommentaarium blogist etemgi, veri ja suled lendavad kahte lehte, aga tegelikult te siiski ei pea päris iga jampsi üles laskma. Draama toob muidugi lugejaid, seda ei saa eitada.
    Kodumasinatest. Isegi, kui ma peaksin üksi elama – nõudepesumasin oleks mul ikka. Ja ka muud masinad, mis teevad minu eest ära tüütu igapäevatöö. Olen enda jaoks nii väärtuslik küll, et ei leia, et puhkamisele kulutatud sekund oleks sama kaaluga, mis käsitsi nõudepesemisele kulutatud sekund. Puhkusesekund on väärtuslik, küürimissekund on raisatud. Mina eelistan, et minu nõud, aknad, põrandad, pesu küürib puhtaks masin.
    See polegi enam luksus, see on tavaline elu, pidevas progressis. Kunagi vaadati ka külmikut selle pilguga, et eks see üks põrguvidin ole, jääkelder on ikka vana ja harjunud asi. Ja nõusid sai pestud haisva halli nartsuga, mis võib-olla oli varemalt olnud kellegi läbikulunud aluspüks. Kraanist vee voolamine on samuti alles üsna hiljutine teema, õige töökas perenaine oled ikka siis kui kaevust tuleb ämbritega vett tuua ja pliidil soojendada. Eestlased hiljuti olidki seisus, kus midagi ei olnud, ainult pikk kannatamine ja ülemäärane rügamine ja kohe kuidagi ei taheta sellest orjameelsusest lahti lasta. Vähemalt kodu ori tahetakse ikka olla, iga päev ühte ja sama kraapida ja puhastada. Ei, tänan.
    Nii et selles teemas ma olen väga teie paadis.

    1. Issand kui hästi kirjutatud :)

      Ma tahan draamat ja verd ja sulgi ka kommentaarides, aga lihtsalt mingi “sa oled debiilik sest sa arvad nii..” on suht lamp kommentaar :) Kui keegi ütleb, et ma olen debiilik ja põhjendab miks ta nii arvab ja ma tahan vastu vaielda, on teine asi :)

  3. Kommentaarid millega võitlete pole okeid aga eks ilmselt raseda aegsed hormoonid ajavad rohkem närvi kui mõtet on. Tean omast käest. :D
    Olen ka hetkel beebiootel ja töötan klienditeeninduses ja vahel on selline tunne, et kui klient nii loll on siis äkki rase klienditeenindaja võib klaasi vett näkku visata või midagi. :D Tean et see kõlab õudselt ja täiesti ebaprofessionaalselt. Pole iial olnud enne probleeme ükskõik milliste klientidega viisakaks jäämisega.
    Aga ka minul on väike piiga tulemas niiet küllap topelt hormoonid möllavad! :D

  4. Selles taldrikute kommentaari peale mina isiklikult solvunud ei oleks. Aga see olen mina
    Oma elu tulebki lihtsaks teha,selle asemel et ise küürutada on hea kui masin teeb töö ära. Ja mina teen miskit muud see aeg,tegelen lastega või õppimisega või tööga mida armastan.
    Rase olles (mul mul lapsi 4) olengi olnud hull tulehark. Kõik tunded võimendusid ja nõud lendasid.

  5. Lugedes su arvamust, siis pean tõdema, et sul on õigus. Teisalt ei pea laskma end sõimata, alandada, mõnitada ja sildistada. Sinu nimi on sinu kaubamärk. Prindi välja postitused koos kasutajanimedega. Pöördu juristi poole ja esita hagi maine kahju tekkitamise eest. Kui isklikult sõimatakse sins kellegiks kes sa ei ole, siis sina ei pea kohtus tõestama et sa pole idioot või kes iganes sa siis kommentaarides nende sõimajate ja sildistajate jaoks oled, vaid nemad peavad tõestama kohtus, et sina oled see kelleks nad sind peavad. Ja kui seda tõestada ei suudeta, siis ilmselgelt oled sa kohtus võitnud. Sündmuste käik: Prindid välja sõimajad ja ropendajad. Siis suhtled juristiga, maksate riigilõivu ja esitate haginõude. Selle alusel saate nõuda välja teenusepakkujalt IP aadressid sõimajate kohta, ning siis saadetakse haginõue neile summas mille pead vajalikuks antud mainekahju tekkitamise eest. Ennem see lärmamine ja sildistamine ära ei lõppe. Variant kaks. Ignoreerid ja lähed eluga edasi.

    Teil on väha lahe blogi ja tegemised toimetamised.
    Ise baseerun TikTok`is ja üritan seda keskkonda roppustest puhtaks rookida.

    Tervitades
    Anterro

    1. ” Pöördu juristi poole ja esita hagi maine kahju tekkitamise eest. “—Selle peale võiks lugeda Naistelehest :”Reet Linna: enam ei teagi, kus üldse suud lahti teha ja mida rääkida tohib “… Roppsuuröökureid ei salli,harimatuse küsimus, aga kui tavalised targad “hakkavad panema”, siis on see nõme küll…

  6. Eks see on kahe otsaga asi. Mina viimane kord tundsin, et tahaks kommenteerida kui sa kirjutasid Koroonast … ja siis lugesin sinu vastust ühele viisakale lugeja kommenteerijale, kus lihtsalt lajatasid: ah see on minu blogi, ma ei pea midagi põhjendma ega argumenteerima. Minul läks kommenteerimise tuju ära. Sest ka mul olid mõned seisukohad, mis ei kattunud 100%-liselt Sinu seisukohtadega ja olin valmis argumenteerima ja arutlema. Aga kartes rumalat lahmimist vastu saada, siis ei viitsinud kirjutada, ega lugeda järgnevaid kommentaare. Hetke emotsiooni pealt kaalusin isegi unfollow, aga seda siiski ei teinud. Eks varasemalt olete lahminud ja endale sellise jälgijaskonna loonud ja nüüd peate sellega tegelema. Vb rasedushormoonid on ka mängus ja oled hetkel tundlikum.
    Aga selles osas olen nõus, et ei tasu üles lasta kommentaare, mis on sisutühjad ja ei anna midagi blogile juurde. Imetlen, et viitsid tegeleda negatiivsete emotsioonidega, mis kaasnevad nõmedate kommentaaridega. Eks Sinu jälgijad näitavad, milline on Sinu blogi. Et saada asjalikumaid arutelusid läheb veits aega kuni osad lahmijad ei viitsi enam kirjutada siia.

Comments are closed.