See pole vist kellelegi üllatus, et meil sugulastega eriti vedanud ei ole. Ma igatsen oma ema, kes oli alati mega eelarvamuste vaba ja ei võtnud kedagi kuidagi iseenesestmõistetavana või et oli midagi kuulnud, siis kohe võttis mingi hoiaku, vaid alati lasi endal seda inimest avastada ja aru saada, mis masti tegelane ta on. Oli ta siis tont või ei.
Noh, nagu meie sugulased. Ühele midagi ei meeldi, siis kedratakse terve suguvõsa nö meie vastu üles, et vahi ahve, tegid nii ja tegid naa.. Noh, selles suhtes kurb, et inimesed oma peaga ei mõtle ja ise arvamusel kujuneda ei lase, aga mis sa ära teed. Lihtsam on uskuda seda, kes esimesena sõna saab. Või näiteks, loetakse blogi ja kratsitakse kukalt, selle asemel, et küsida, oot, mis sa sellega täpselt mõtlesid. Ei, milleks, lihtsam on ju mõelda, et tondid..
Seega, meil sugulasi on justkui kamaluga, aga kellegagi me eriti ei suhtle, sest.. nad ei tahagi meist aru saada? Või noh, ma ei taha kedagi halvustada, aga nad ei näe nagu meie puhul suuremat pilti, nad loevad blogi ja arvavad, et nii on. Kurb muidugi, et nad pole aru saanud, kes me tegelikult oleme, aga kui lasta välisel end nii palju mõjutada, siis ega ongi keeruline.
Ja kui nüüd üdini aus olla, ma ei kurda. Elu on 10 korda lihtsam kui sa ei pea kellelegi midagi selgitama ja põhjendusi jagama, miks sa midagi kirjutasid, kas sa tahtsid kedagi mingi lausega solvata või ei, kas sa panid ära või ei pannud.. Elu on lihtsalt lihtsam.
Sama teema naabritega
Sa ei saa neid valida ja sul on valik kas suhelda või ei. Kui meie vanas majas olid justkui kõik toredad inimesed, siis mõned olid ikka sellised, kes ütlesid moka otsast tere kui sedagi, loopisid auto alla naelu, tõmbasid mu piparmündid maast välja.. Noh, selline klassikaline variant väiksest värdjast naabrimutist, nagu igas majas alati on, eks.
Siia kolides saime me endale hunniku uusi sõpru. Ma isegi ei ütle naabreid, sest naaber kõlab nii lihtsalt. Ma ei tea, mis edu meid viimasel ajal saadab. Tuhat tänu ja tervitust neile, kes meile head soovivad ja ma ei tea, on need tarokaardid, läbitud hüpnoosid, kristallid.. mis meie elu nii positiivselt mõjutavad.. Igal juhul on meid õnnistatud imeliste naabritega, kellest on mõne kuuga saanud meie sõbrad.
Esisteks on saanud Hedon endale terve jalkameeskonnajagu uusi sõpru. Mind paneb imestama, et need 9aastased sellise titega hängida viitsivad, aga nii kui neil on õpitud on nad kõps meil ukse taga, et lähme õue. See on nii armas ja südantsoojendav, et Hedon, pisike pätakas, on nii omaks võetud. Mõnikord ma vaatan aknast välja ja see on nii naljakas, kuidas kõik suuremad lähevad ja siis see meie väike on neil kannul.. Jah, ta õpib rumalusi, ärpleb ja teeb lollusi, aga see käib elu juurde. Ta on õnnelik. Ta on õues reaalselt pimedani ja natuke veel. Ta tuleb tuppa, põsed punased, hea kui süüa jõuab ja juba kustub magama, sest nii tore on olnud.
Meie oleme saanud endale inimesed, kellega koos õhtust süüa, kelle juures õhtuti istuda ja maailma asju arutada.. Meil on juba olemas aastavahetuseplaanid, mida meie pikemaajalised jälgijad teavad, pole meil tihti veel 30ndal detsembrilgi. Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, meil on täiega vedanud. Ja kuigi meil on vaja suuremat korterit kunagi, siis ma ei taha siit üldse ära minna. Me naabritest sõbrad on siin.
Just need sõbrad, kes on avastanud meid, mitte blogijaid. Jah, me räägime sellest ka ja nad teavad, mida me teeme ja nad jälgivad meie tegemisi, aga see on teisejärguline. Seda paraku kohtab tänapäeval aina harvem, et inimesi võetakse omaks nö ilma googeldamata ja eelarvamuseta. Ja see on nii äge!
Kuidas teil naabritega suhted on? Hängite ka koos või lihtsalt elate kõrvuti?
Mis mõttes naabreid valida ei saa? Vabalt saab. Kolid uude kohta ja ongi naksti uued naabrid.
No eriti keeruline juhul kui korter/maja osta.
Jaa see ongi kõige lahedam,kui leiad sõpru, kes ei hinda sinu asju hukka ning kes ei sori kellegi rahakotis või pereelus ja siis seljataga läheb ja räägib. Minu elus on vist üks ainuke sõber,just sõber mitte sõbranna. Ja me oleme elanud nii juba 15+ aastat. Oleme olnud paar aastat ilma suhtlemata aga teed viivad alati kokku ja ma olen mega õnnelik selle üle. Ja rohkem sõpru mul polegi, kellega suhelda.
Nii tore lugeda,et korterelamus leiab ka selliseid toredaid naabreid kes saavad headeks sõpradeks. Elame majas (tüüpiline põllu pealne elamurajoon) ja meil on nii tavaline,et naabritega tehakse asju koos, lapsed mängivad koos jne. Esialgne punt hängib endiselt koos. Suht tavaline värk, et plaanid lõunaks lastele makarone kraakovi vorstiga teha ja teed terve paki sest küla lapsed on sinu hoovis :) Uued kes juurde tulevad pole enam nii suhtlejad.
Mismoodi keeruline? Kortereid ja isegi maju saab müüa, kas tead.
Kui sa väidad, et naabreid ei saa valida, siis see on lihtsalt jama. Elukoht valitakse väga tihti just naabruskonna põhjal.
Jajah, inimesed tavaliselt ei osta ja sisusta kodu selleks, et see nõmedate naabrite pärast ringi vahetada!
Jah, nad lihtsalt ei koli nõmedasse naabruskonda. Seega väide, et naabreid EI SAA VALIDA, on lihtsalt vale.
Kui just vangis ei istu, saab oma naabreid valida küll.
Aga kust sa tead ostes, kas on nõme naabruskond või ei?
Kolisin ja sattusin endale üllatuseks laheda väikese trepikoja pensionäride ja väikelapsega perega. Kõik oli nagu lill. Paari aastaga kes kolis, kelle asemele tuli pidutsev lapselaps… Mis see esialgne idüll luges? :D
Ja siis järgmise paari aastaga läks jälle rahulikumaks…
Hingelähedane teema – esiteks sugulased: neid pole palju, aga isegi vanematega tihti erimeelsusi – tahaks neid aidata näiteks koristustöödega jms, mida on hädasti tarvis maal teha, aga nad lihtsalt ei luba, solvuvad. Mõtlevad endale igasugu haigusi külge ja on igati negatiivselt meelestatud kõige suhtes. Kasuisa istub ainult telekataga, ema üksi rabab, niipalju kui jaksu on. Aga end aidata ei lase meil ja ega ausalt enam ei oskagi. Alati kui maal käime on nukrus hinges. Mul on nii kahju, et lapselapsed kannatavad – kuna nad nii elukaugeks jäänud ja negatiivsust täis, ei saa neile lapsi jätta. Naabrid: 3a tagasi kolisime ridaelamusse. On paar peret, kellega suhtleme rohkem – ühes samaealised lapsed, teised on lihtsalt noored ja toredad ja asjalikud. Ent me pole siiski niiinii lähedased nagu parimad sõbrad. Aga paratamatult on ikka majas ka ühed naabrid, kes elavad meil kahjuks täpselt kõrval ja on asunud meid lausa terroriseerima kuna me oleme viisakalt avaldanud arvamust nende absurdsete ideede/käitumise peale. Asi algas sellest, et nad soovisid oma aiamaja püstitada oma aia piiridest väljaspoole, ühistu maale. Selgitasime, et selleks on tarvis ikka kogu ühistuliikmete nõusolekut. Solvusid sellepeale. Seejärel paigaldasid nad endale vihmaveerenni oma ukseette üksinda, ilma ühistu nõusolekuta. Rääkisime, et seda tuleb koos teha kõigi ridaka elanikega, ühtemoodi kõigile. Ei kuulatud. Tegi ära. Kui terve majaga otsustasime renne paigaldama hakata, selgus, et need rennid, mis tema üksi paigaldas, ei vasta standarditele ja me ei saa oma renne tema süsteemiga ühendada. Kuna meie olime eestvedajad ja julgesime öelda, et maja peab nägema ühtne välja ja ta peab oma rennid eemaldama. Solvusid ja algas terror. Laps magas käruga meil uksetaga. Härra läks trimmerdama lapse kõrvaäärde. Siis hakkasid oma kassi rajoonivahele jalutama laskma. Kui meil rõduuks lahti oli, tuli kass kohe meile tuppa, jalutas köögilaudu mööda jms. 2 nädalat kannatasin jasiis viisakalt kirjutasin, et ehk ta pole probleemist teadlikki. Sain aga sõimata, et rikkudin ta päeva ja küll meiega on ikka raske. Läksin uksetaha, et silmast silma rääkida. Mitte sõnagi ei öelnud ta mulle vastu. Tulin koju ja sain terrori messengeris. Kuna ma prouale piisavalt kiiresti ei vastanud blokkis ta mu lihtsalt ära. Ja rääkimata sellest, et ühistu koosolekul tuli härra purjuspeaga ja kukkus lihtsalt sõimama neid isikuid, kes on julgenud neile midagi öelda. Teretamisest ma üldse ei räägigi, seda ei tee nad nagunii. Kurb, et sellised naabrid meil kõrval elavad. Lapsed on meil väiksed… mõtlen õudusega, kuidas seda kõiki neile seletada ühel heal päeval – miks naabrid tere ei ütle. Aga nagu öeldud, siis igas majas on kahjuks selliseid isendeid.
Lapse kõrval trimmerdamine tundub küll inimõiguste rikkumisena. Naabrite kass tuleb mulle ka tuppa, kui terrassiuks lahti on. Ajan välja siis, kui ei meeldi, mitte ei lase teda laua peale kõndima. Mind isiklikult ta ei sega ka, las käib külas.
Head suhted naabritega on muidugi kena, sõbratamist ma aga ei oota. Enda omadega saan hästi läbi, teeme ka koostööd nii palju, kui seda vaja on, aga ühiseid ettevõtmisi ma ei ihalda.
Mulle ausaltöeldes ei meeldi, kui naabriteks on me sõbrad-sõbrannad. Üks paar, kes meie all elasid kaks korrust kutsusid koguaeg külla ja pressisid ise ka end siia. Tulime mehega näiteks maalt talgudelt, himrväsinud ja nii kui nende korrusele jõudsime siis krõpsti uks lahti ja kohe kutsuti külla. Kui ütlesime, et me väsinud ja peame pesus käima jne siis nad ütlesid, et no pole hullu me siis tuleme ise 30min pärast üles teie juurde. :) Ja kui telefoni vastu ei võtnud kohe, siis nad saatsid kohe SMSi, et aga auto on ju maja ees, kus te nüüd siis olete?
Alguses oli tore käia aeg-ajalt kohvi joomas ja jutustamas aga edaspidi käisimegi salaja hiirvaikselt koridoris, et nad jumala eest ei kuuleks. :D
Õnneks kolisime ära ja ostsime oma korteri majja, kus on 9 korterit. Kõik on viisakad ja ütlevad tere ja täpselt nii mulle sobibki. OK kui vaja, võin kellegi kassi söötmas käia või lilli kastmas.
Vanad eestlased ütlesid, et naabri suits võib näha olla, aga kuulda teda ei tohi olla. Siis on kõik hästi naabrite vahel.