SÜNNILUGU: nagu rakett – 20 minutiga kohal

Kui ma pean kolme sõnapaariga viimased ööpäevad kokku võtma, võiks see kirja saada nii: 24h libatuhusid, raketikiirusel välja, aastal 1900 oleksin ma sünnitusel surnud nagu Krõõt “Tões ja õiguses”.

Õnneks elame aastal 2020 ja õnneks jõudsin ma haiglasse. Aga alustame algusest.

19.12 hommikul kella kuue paiku käisin pissil ja tundsin teistsugust kõva kõhtu kui tavaliselt. Kell pool üheksa hakkasin ma neid vaevu tuntavaid, aga siiski “miskit toimub” valusid mõõtma. Kella 10 ajal olid need täitsa regulaarselt 10 minuti tagant ja siis tuli paus.. 46 minutit, 18 minutit, 6 minutit jne. Ei aidanud saunaukse küürimine, kinkide pakkimine ega piparkoogitegu. Lõunaune sain Hedoniga tehtud ilma ärkamata. Läksin veel poodi, et ehk kiirendab kõndimine miskit. Poes olid tuhud 9-34 minutiliste vahedega.

Kella 21 paiku helistasin tuttavale ämmakale, et kas siin läheb asjaks või ei. Ta soovitas minna sooja duši alla, et kui libakad, siis vesi leevendab ja kui ei leevenda, siis järelikult sünnitegevus ja läheb öösel asjaks.

Kella 23:30 ajal otsustasin magama minna, sest midagi nagu toimus, aga teadsin, et kui öösel haiglasse peame minema, oleks hea veidi magada. Ärkasin 2:30 ja käisin pissil, valusid mõõtsin lihtsalt telefonist kella vaadates, et 3-5 minutit. Ajasin end kolmest püsti ja panin riidesse ja tutsasin veel veidi, et vaadata, mis saab.

Ajasin Meelise üles, et hakkame haiglasse minema, et kas tuleb ka.. haha. Ta oli jumala kindel, et ma liiga vara tahan haiglasse minna ja küsis kas usaldan ennast või äppi..

Hipodroomi ristmikul küsis Meelis, kas lähme Pelku või ITKsse, ma uutasin ja naersin samaaegselt, meil pole intensiivi vaja, lähme Pelku, et ma ei tea isegi mis uksest ma sisse pean minema ITKs..

3:31 tegi Meelis minust haigla ees pilti. Täitsin tervisedeklaratsiooni, uutasin juba korralikult tuhusid üle ja avatus oli kontrollides 5cm. Ütlesin Meelisele, et maks kolm tundi läheb.

Covidi testi tehakse nüüd Pelgus udupeene aparaadiga, mis annab vastuse 15 minutiga. Ja mis peamine, NINASÕÕRMEST, mitte ei topita megasügavale seda. Seni peab siis maski kandma kuni tulemus tuleb.

Läksime sünnituseelsesse palatisse ja.. 4:12 on Meelis pildistanud, et ma olen KTG all, ma vist jõudsin kaks valu seal hingata kui veed tulid.. ütlesin Meelisele, et sitt lugu on see, et nüüd läheb valusaks. Järgmine tuhu tuli kohe otsa, see oli megavalus, vett tuli ka.. karjusin, et kutsu ämmakas.. Ta olla juba nuppu vajutanud. Järgmine tuhu ja sahmakas vett. Ämmakas soovitas käpukile voodis minna.. mul oli megavalus ja megatihedad tuhud ja ma olin nagu wtf kas see on võimalik, et ta juba sünnib.. ämmakas oli nagu.. daaaa!

Mul oli räme kaka häda tunne (mitte ainult tunne!) ja ämmakas tõi järi. Järgmise tuhu ajal sain ma aru, et laps on juba teel. Kakahäda kakahädaks, ma teadsin, et paar pressi ja olemas. Mul tekkis vist kerge paanika, et nii ruttu ja ämmakas soovitas hingata ja pressida tuhu ajal, mitte kogu aeg. Ja järgmise tuhu ajal ma lihtsalt ei jõudnud pressima hakatagi kui nagu välk see beebi väljas oli. Napp 20 minutit hiljem. Meeletult kiire värk ikka. Olime seal siis õndsas rahulolus ja ootasime mu platsenta väljumist. Sain ka mingi ennetava süsti verekaotuse vastu.. Eelmisel korral võeti mul platsenta välja narkoosis olles ja verekaotus oli 950ml, hemoglobiin langes 72 peale.

Kuna see platsenta väljuda ei soovinud, anti laps Meelisele ja mind hakati opiks ette valmistama.. küsisin, et kaua läheb? “Tavaliselt võtab see 15 minutit aega, aga kunagi ei tea..” ma võin eeldada, et see opp hakkas ca 5:30 paiku ja kui ma ärkasin, teatas arst, et.. “küsisite kaua läheb, kell on 7:30”.

No vähe sellest, et mina olin nagu puuga pähe saanud, oli vaene Meelis terve aja mu kōrval koos beebiga kui operatsioon toimus. Oleks ta seda teadnud, oleks ta ilmselt oma helikindlad klapid kaasa haaranud. Koroonata oleks nemad juba perepalatisse saanud.

Mina sain lõpuks kell kaheksa telefoni ja Meelisega rääkida, koroona tõttu kokku ei lubatud enam. Kuulsin lühidalt, mis juhtus.. Meelis oli ikka väga löödud sellest verekaotusest. Kui ta pärast meie raketikiirusel tulnud beebit arvas ta et võiks kolmanda veel teha, siis viis tundi hiljem ütles ta, et ei mingeid lapsi enam. Arst oligi öelnud, et hea, et elame aastal 2020 kus meditsiin on arenenud, sest vastasel juhul oleks see keiss surm sünnitusel. Ainult mina vist tean, kuidas selline lause mu abikaasale mõjub.

Päev intensiivis

Kuigi mu enesetunne on hea, oli asi ikka väga kriitilises seisus. Vähe ei olnud puudu sellest, et mult oleks emakas üldse eemaldatud.

Järgmise päeva pidin seega veetma intensiivis.

Meelisel lubati kahe tunni asemel beebiga olla kokku pea viis tundi, siis viidi beebi numbriga 26 lastetuppa. Jällegi, asi mida kartsime ja ei tahtnud, et juhtuks. Õnneks toodi teda mulle intensiivi vahepeal kaissu. Ja temaga tegeleti ilusti, sain isegi teda süstlast sööta.

Minu jaoks on kohutav see paigal passimine. Ma saan aru, et mu emakas peab taastuma sest retsist opist ja verekaotusest ja kõigest, aga mul oli juba viis tundi pärast oppi tunne, et saan lamatised.

Aga mis siis juhtus? Miks operatsioon?

Mu platsenta ei tulnud pärast sünnitust lahti st et kui tavaliselt pärast sünnitust platsenta justkui eemaldub emaka küljest, et väljuda, siis minu oma ei teinud midagi. See tähendas, et seda tuli eemaldada. Ka selles pole tavaliselt miskit hullu. Aga minu puhul oli platsenta korralikult emaka seina külge kasvanud ja seda tuli tükk haaval nö ära rebida, mis.. arvake ise kui te midagi rebite.. verejooks to the max! Kui ma sünnitusel kaotasin 300ml verd, siis selle operatsiooni ajal 1700ml.. Seega telliti kiirelt verd, et mulle ülekanne teha. Sain mingi “ägeda vere paketi” ja mulle pandi emakasse mingi balloon, mis peaks aitama emakal kokku tõmmata ja verejooksu kinni panema. Selle käigus kaotasin veel veidi verd – ühtekokku 2,2liitrit – see on pool inimese vere kogusest.

Laps lastetuppa

Kuna mehed pikemalt haiglasse lubatud pole ja mina pidin intensiivis kosuma, viidi laps lastetuppa. Ütleme nii, et mu jaoks natuke oli arusaamatu, miks ta intensiivis minu kaisus nohiseda ei võiks ja siis et teda pestaks, söödetaks minu eest, aga et saaksime vähemalt koos olla.

Sain aru, et üldiselt see ei ole tavapärane, et beebit intensiivi tuuakse, aga mul kaks korda õnnestus teda kaissu saada.

Koroonast ja paanikast

Ausalt, kes ise hetkel haiglas ei ole, OLGE VAIT! Ärge uskuge mida loete, ärge kartke ette. See jutt meedias.. on pullikaka!

Siin pidi ka olema kõik kiledes, maskides, eririirtuses, range, piirang piirangu otsa..

Ei ole! Suhtumine on ülinormaalne. Jah, maskid on ees kõigil, aga see on ka ainus “eririietus”. Kummikindaid on arstid/ämmakad/õed ka varem kandnud v kilekitleid mu vee või vere puhangute ennetamiseks. St personal on suht mõistlik ja normaalne antud olukorras. Kusjuures for fun, küsisin mõnelt arstilt, kes minuga siin tegelenud on, et.. mitu korda nad testi teinud on? Et kas iga hommik algab testiga? Ei hakka. Mitte keegi, kellelt küsisin, polnud oma elus veel covidi testi pidanud tegema! Näete – hirmutaktika toimib, aga edasi läheb tegelikult elu tavapärases rütmis.

Mina viskasin oma maski kus see ja teine juba sünnituseelses, mitte keegi ei kobisenud minuga. Kuigi ma ei tea enda testi tulemust praeguseni (digiloos ka ei ole), pole keegi mulle mingit maski rohkem pakkunudki.

Ma tean, et te kõik ootate pilte, aga kuna mulle endale üldse need esimesed haiglapildid paistes vastsündinutest ei sümpatiseeri, sest sajast beebist üks on fotogeeniline, siis peate kannatust varuma :)

Järgnev tekst lappab, sest on kirja pandud olevikuvormis, aga siin ma olen. Beebi nohiseb rinnal ja mina blogin..

UPD: asjad liiguvad tavapalati poole aka 21. detsember

Hommikul eemaldati mu seest antud balloon ja kolm tampooni, mis ballooni paigal hoidsid. Kui ma ise arvasin, et tampoonid on ehk sellised suured rullid mis on tupes ees, siis.. ei need on mingid suured nartsud – neerukausitäie suurune on üks umbes. Igal sajal juhul, need võeti kõik välja ja sain jalga imelised valged vuplid :)

Hetkel jäi alles ainult kateeter, aga selle tahavad nad ka ära võtta, et ma ikkagi iseseisvuksin, aga pean pissi hakkama mõõtma. Vereülekandest tulenevalt pean ma nö silma peal hoidma, et mu keha selle vastu võtab.

Parem käsi on küünarnukist õlani paistes, viis sentimeetrit jämedam kui teine käsi. Algul arvati, et kanüül läks valesti ja lahus jooksis naha alla. Tänaseks see polnud taandunud. Arst arvas, äkki on vereülekandest ikkagi mingi tromb tekkinud ja saatis mind teise majja ultraheli tegema.

Trombi ei tuvastatud. Ilmselt võis seal käes midagi olla, mingi kerge ummistus vms, mis aga on liikuma läinud ja alles on jäänud põletikulaadne toode, mis ka paistetust tekitab.

Sain oma kaua oodatud peretuppa ja beebiga kokku. Ma saan aru, et mu olukord oli megakriitiline arstide jaoks (üks käis jälle rääkimas kui üle noa tera ma ikkagi pääsesin). Õnneks mu enesetunne on super ja ma vabalt läheksin koju puhkama, mul on seal kaks abilist ootamas, kes akna all ka juba tervitamas käisid.

Siin me siis oleme, vähemalt koos. Õpime teineteist tundma. Ta on niii pisike. Meie mini raketike, kaalub hetkel alla 2,5kilo. Aga mis te tahate, sündida 2520grammise ja 47sentimeetrise päkapikuna ongi elu selline. Algul võtab natuke alla ja küll juurde tuleb. Emasse ilmselt. Ma olin sündides (õigeaegne nagu temagi), 44/2150.

Muuseas, jube imelik oli tema kirjutada, aga nime meil pole ikka veel. Kui te küsite, kelle nägu ta on, siis ma ütleks, et Hedoni moodi.

Imetama ei hakka

Seda on minult juba päritud, et kuidas arstid minu mitteimetama hakkamise plaani suhtuvad/on suhtunud. Ma pean ausalt kõiki arste ja ämmakaid kiitma. Kuigi Pelgus on seintel igal pool kuidas nad soovitavad tungivalt rinnapiima anda ja meil on isegi toas seinal “imetamise nõuanded”, siis on minu soovi suhtutud aktsepteerivalt.

Ma olin nõus, et proovime, ternespiim paar tilka abiks ikka.. Te oleks pidanud selle ämmaka nägu nägema, kes last rinnale hakkas panema – siit rindadest ta küll midagi ei saa, oli tema konkreetne seisukoht. Kes veel ei tea, siis ma ei saa meditsiinilistel põhjustel imetada ja ärge palun hakake oma teooriaid kommenteerima, see on minu otsus mitte imetada, mis on kooskõlastatud imetamisnõustajaga, see pole mingi kapriis, et veinitada ja suitsetada. Tegemist on meditsiinilise näidustusega – mul on sissepoole ja lamedad nibud, mida beebil on raske haarata, lühikesed piimajuhad ja maovähendusoperatsioonist tulenevalt (see pole kõigil maotutel nii, vaid minu eripära!) ei teki mul piima. Hedoniga korra kogetud ja imetamisnõustaja soovitusel ei hakka sel korral üldse stressi tekitama.

Siis tuli arst, kes pakkus, et annab mulle ikkagi igaks juhuks rohtu, et piima ei tekiks, et juhul kui peaks tekkima, ma imetama ei hakka, siis tekib piimapais. Mõeldud-tehtud.

UPD: 22.12 tahaks koju

On varahommik, minult vōeti just analüüsid, käisime beebiga kaalumas (juba 2380g!), ta sai pesuprotseduurid, süüa ja juba ta jälle nohiseb mu kõrval.. huvitav, kas täna saab koju?

Ma ei tea. See sõltub ikka sellest vereülekandest kõik – eks kuulen kui arstid vahetuvad kaheksa ajal. Ja minu palatini jõuavad. Kuna ma olen nö üks viimastest, siis läheb ilmselt aega. Sessuhtes on hea, et igasuguste öiste süstide ja analüüside ja asjade puhul olen ma ka viimaste seas ehk siis kui “lapse kaalumine, analüüsid jne” toimub vahemikus 6-7:30 siis ma saan kauem magada :)

42 thoughts on “SÜNNILUGU: nagu rakett – 20 minutiga kohal

  1. Palju, palju õnne teile Mari-Leen, Meelis ja Hedon!!!
    Nii kurb oli lugeda, et tutikas beebsu pidi lastetoas olema ja ei saanud olla oma issiga. Teinud siis issile ka covidi proov ja lasknud haiglasse – haige süsteem :(
    Elan teile väga kaasa, palju edu ja rõõmu :)

  2. Kuidagi nii tuttav tekst kõik. Aasta tagasi suht sama asi läbi elatud, minul küll platsenta eraldus ise, aga peale seda tekkis verejooks… verekaotus 3 l, kiirabiga teise haigla, samuti balloon sisse, vereülekanne, käed (just laba ja sõrmed) paistes (kokku oli mul kätel 8 kanüüli , vb sellest ei tea).. aga vaikselt peale kateedri väljavõtmist sain jalule ja olemine juba täitsa ok.
    Igal juhul praegugi tekitab judinad see läbielatu…
    Soovin sulle kiiret taastumist ja beebile mõnusat kosumist :)

  3. Sellised lood on samas nii hirmutavad neile kellel veel pole lapsi aga plaanivad aga see on reaalsus mis iganes võib juhtuda sünnituse käigus.
    Õnneks lõpp hea ja kõik hea, võttis pisara silma :)
    Pehmeid beebi kätusi ja jalgu ning õnne kogu perele! ♡

  4. Päris hirmutav oli lugeda. Kosuge jõudsasti. Nüüd läheb kõik ainult paremuse poole

  5. Mul tuli kananahk peale. Müts maha su ees, et kõike seda hullumaja nii positiivne oled. Jõudu ja jaksu sulle ja pisikesele ka!

  6. Julm ikka lugeda seda.Ka mina olin Pelgus ja platsentat kätte ei saadud,nabanöör purunes.
    Pandi narkoosi ja samal ajal viidi mu enneaegne laps 25+4 Lastehaiglasse.
    Taastuda ikka sai korralikult.
    Edu ja ilusat kasvamist teile kõigile

    1. Palju õnne!
      Aga miks kirjutad, et olid libatuhud kui sellel ajal tegelt hakkas sünnitus pihta?
      Sünnitasid kokkuvõttes ca 24h, mitte 20 minutid. Haiglasse jõudsid kui emakas oli 5 cm avatud ja haiglas võtis veel aega…puhas möla, et rohkem tähelepanu endale saada.

      Sünnituse võib jagada kolme faasi:
      1. esimene faas – avanemisperiood
      2. teine faas – väljutusperiood
      3. kolmas faas – platsentaarperiood
      Kõik kokku kestab umbes 15-16 tundi.

      Absoluutselt “tavaline” sünnitusperiood, ei mingit raketti .

      (Mul hakasid tuhud, 10 min võttis aega, et jõuda autoni (mega valus oli liikuda), 25 min jõudsime sünnitusmajja – juba oli lapsepea väljas, veel 15 min – laps käes)

  7. Palju õnne ja tore, et kõik lõpuks ikkagi hästi läks!
    Huvitav, et Pelgus beebi ära viiakse, ma ise olin sünnituse ja opi (mitte keiser, ka verejooks) järgselt intesiivis ja meil kõigil olid beebid kõrval, ämmakas lihtsalt aitas beebit rinnale panna, mähet vahetada. Äkki see oli sinu nö raskemast seisust tingitud?

    1. See huvitav jah, vist ainuke haigla siis Eestis, kus selline praktika. Kui ema ikka teadvusel, siis mujal mulle teadaolevalt ja ka enda kogemuse kohaselt on laps ikka ema juures.

      Aga palju õnne perele!

  8. Issand ma loen nagu oma sünnituslugu, selle vahega et siis (2012.a.) ei olnud koroonat ja mul sündis plika peale 36 tunnist proovimist keisriga. Aga samamoodi pärast -2 liitrit verd ja vereülekanne ja balloon ja intensiiv jne. Nii et mõnes mõttes tean mida üle elasite! Olge tublid! Ja palju, palju õnne kõigile asjaosalistele

  9. Ma loen siin sinu lugu ja pisar tuleb silma, kui vapper ja õnnelik perekond te olete ! Meeletult hea kuulda et kõik hästi ja printsess kosub :) Soovin teie perele suurt edu, rõõmu ja armastust Ilusat pühade aega ja tulevast uut aastat.
    PS seoses koroona teemaga olen ma teiega nõus et see septsiaalselt inimeste hirmutamiseks tehtud ja minu pere seda õnneks ei usu ja selle massipsühoosiga meie kaasa ei lähe.

    Armastust teile neljale

  10. No aktiivne sünnitus kestis ikka üle 2 tunni ju, mitte 20 minutit. Kui niimoodi sünnituse pikkust mõõdetaks, siis oleks minu kolme sünnituse kestuseks u 5 sekundit. Kõige esimene sünnitus kestis mul esimesest märgist (valud koos vetega) umbes 20 minutit kokku. Kõige pikem 2 tundi ja üks press. 2 tundi muidugi võib raketiks nimetada küll:)
    Aga rõõm kuulda, et kõik hästi läks ja et haiglas ei olegi nii hull olla, mul lähima kuu jooksul see asi veel ees, aga mitte Tallinnas. Tulemas neljas poeg ja kaaluks ennustatakse üle 4 kilo…
    Palju õnne ja nautige, jääme nime ootama!

  11. Ma loodan, et arstide mõistev suhtumine ja kiire tegutsemine sinu heaolu nimel kaalub üle selle raske enesetunde ja mõnevõrra raske sünnitusjärgse perioodi. Et suudaksid mõelda ja tunda, et oled veel valmis lapsi saama (mitte reaalselt tegema).
    Palju palju õnne kogu teie perele!! Tutikas beebi ja imeline kaisutamise aeg vaid teile kahele, naudi seda

  12. Palju õnne ja kiiret taastumist!
    Lugesin jupi kaupa, vahepeal tegin pausi, hingasin sisse-välja ja edasi… Judinaid tekitas teie olukord. Hea, et möödas! Aga kuna meil endal siin mõtted käinud, et hakkaks kolmandat last plaanima, siis Sinu kogemust arvestades, tekkis mul endal kohe mõte, et kas on ikka vaja enda elu raskeks teha ehk kas peaks ikka kolmanda peale mõtlema.. keegi ju ei tea ette, kuidas läheb.. No igatahes sünnituse teema on mul alati hell olnud…

  13. Palju, palju õnne Teile kõigile – emmele, issile ja suurele vennale.!
    Kiiret taastumist ja mõnusat jõuluaega juba 4kesi

  14. Palju õnne kogu Te perele!

    Olen kuulnud taolisest asjast, aga et nii hull:( Vaesekene. Kiiret taastumist!
    Mul sama nibude – jama, kolmest lapsest kahte olen imetanud nibukaitsmetega, no tüdruk sai 10-kuud ja poiss 7-kuud, aga ausalt öeldes hambad ristis. Ei meeldi rase olla ja imetada ka, sünnitused tiba pikemad , kui Sul ( 3h, 48 min ja kolmas 1h) ja armastan oma lapsi kuuni ja tagasi, nii et…
    Edu!

  15. Palju õnne, teil oli ikka ulme raske sünnitus, just see pärastine osa! Kiiret taastumist sulle!
    iTKs on intensiivis beebi küll juures, mu sõbranna sünnitas minuga samal päeval ja sattus sinna (ka platsenta eemaldamine) ning oli koos beebiga terve aja. Aga eks nüüd koroona tõttu võivad asjad olla erinevad.

    Palju õnne kogu perele!

  16. Lugesin ja läksin tagasi aega 1991. Käisin vist seal endises sünnitusmajas Sakala tänaval vaid kakal :D Aga muud kogemused olid jubedad selle lühikese aja jooksul. Õnneks laps ponks poiss. Soomes sünnitamine (2. laps) oli juba täiesti teine teema. Õnne veelkord teile ja hea meel kuulda, et kõik hästi <3

  17. Appi, mida ma just lugesin! Kananahk peal.. Never know, mis võib sünnitusel juhtuda :|
    Kui kunagi aega saate, oleks huvitav lugeda ka Meelise versiooni sellest päevast.
    Teie perele igatahes palju jõudu ja tore, et sul parem on!

  18. Mul sündis samamoodi mega kiirelt, pm 25-30 minutiga ja samuti olin hämmingus, et misasja, kuna see “tuhutamise” aeg veel on siis, kuigi ka eelnevalt terve päeva olid libakad ees. Samuti tütar, poiss sündis väga okey’lt.
    Mul on ka lamedad nibud ja siis pidin neid nibupikendusi vms algul kasutama, aga mu õnn see, et piim oli olemas. Kui ikka juhad lühikesed, pole mõtet ennast ja last piinata. Jõudu kosumisel!

  19. Suured suured õnnitlused! :)

    Ma olen üks nendest naistest, kes on kategooriliselt laste saamise vastu. Minus lihtsalt pole ühte grammi ka emalikkust ja pole kunagi lapsi tahtnud ega taha tänini (olen 27). Aga imetlen naisi, kes on selle tee ette võtnud! Minu jaoks oli kogu see sünnilugu täiesti JUBE! Inimesena, kes niigi last ei taha, oli see lihtsalt nii jube lugeda kogemusest, mis on nii nii jube olnud. :( Sa oled nii vapper ja tugev, et tuled asjast veel nii naerusui välja! Super lihtsalt! Imetlen väga sellist tugevust. Palju õnne ja tervist kogu perele! :)

  20. Palju – palju õnne teie perele!
    Lugesin ka pea-aegu nagu enda kogemusest – pärast sünnitust läks 3h veel opisaalis ja kaotasin 2,5l verd, kuid sain lõpuks intensiivis oma beebi enda juurde ja õnneks ITK-s sai temaga seal kogu aeg koos olla. Õde tuli aitas ainult vahepeal teisele poole teda tõsta. Hemoglobiin oli haiglast tulles 77, aga taastusin ruttu – tänu õnnetundele ilmselt, et elus olen ja et selle ime ilmale tõin ning muidugi suurim tänu, et on olemas doonorid ja võrratud arstid!
    Kiiret kosumist Sulle ja head kooskasvamist!

  21. Noh läks sitasti aga tulemus, sa said lapse. Mul läks sitasti, ma ei saanud last. Ja ise pidin ka teise ilma minema aga jäin. Sooviks vastupidist.

  22. Palju õnne ja hea, et kõik hästi läks!
    Kuni covidi testi tulemuse teadasaamiseni, vaadati mind läbi (tuhud 18 h, plaaniline keiser pidi olema 4 päeva hiljem) eraldi toas. Aparaat ja ä/e olid kiletatud kaitserüüs ja siis mingi aeg tuli uksele arst kes oli valves ja kes pidi opi tegema… ilma mingite kilerüüdeta! Mask oli ees ja jäi eemale ukse alla seisma ja minuga vestlema See hakkas silma Ängistavaks muutus palatis kinni olemine…. Wc-voodi-voodi-wc
    13 aastat tagasi olnud keisriga ei näinud ka last eriti, alles kui tavapalatis olin ( alles järgmine päev!). Isegi isale ei antud hoida. Käis lastetoas vaatamas.. 6 aastat tagasi pidin ikka paar tundi selginema enne intensiivi viimist. Seal laps kogu aeg endaga. Nüüd kohe peale opi intensiivi ja laps tuli ka kohe isa juurest (kisas ) Aastatega ikka muutuvad tavad.

  23. Oeh, sama maja, sama parkla. Mees istus akna all auto ees ja mina aknapeal, telefon videokõnega ja nii me koos lõunat sõime. Õnneks on täna nutividinad, et mees saab vähemalt ühenduses olla ja videoga suhelda, muidu oleks nagu veneaeg tagasi, kus issidele saab ainult aknast lehvitada. Sünnitajate suhtes ikka väga ebaaus, kuna isa tuleb ju samast leibkonnast ja eraldi kellegile ohtu ei kujuta….

  24. Suured õnnesoovid pisiprintsessi sünni puhul! Palju ilusaid hetki emmele, issile ja suurele vennale!!!
    Hedon & Hannali kõlaks ju hästi

  25. Palju palju õnne Teile , meie preili tahtis kûll nädala jagu veel kõhus poosetada aga kui tulema hakkas siis ka nagu oleks kiire , väljus 16 minutiga

  26. Esiteks palju õnne! ‍‍‍
    Teiseks on alles sünnilugu beebil. Samas beebiga kõik korras ja loodan, et ema ka taastub kiirelt! Teiseks tol ajal oli surm sünnitusel täitsa tavaline asi. Me oleme meditsiini arenguga nii ära harjunud, et nüüd tundub see midagi erilist. Uskumatu kuidas elu ja maailm on 100a muutunud!
    Ja kolmandaks ei saa kommenteerimata jätta seda koroona paanika osa…sa olid sünnitusosakonnas :D koroona patsiendid ja osakonnad on siiski kuskil mujal ja ju seal ikka kaitsetiierused ja maskid ja muud jutud on tõhusamad

  27. See, et sünnitusmajas ei ole koroona mõttes hull seis, ei tähenda, et nendes haiglates pole, kus päriselt koroonahaigeid ravitakse. Sünnitasin ise vähem kui kuu tagasi ITK-s, sünnitusosakonnas oli tõesti vaikne ja rahulik ja personalil ei olnud muid kaitsevahendeid peale maskide, aga sünnitusmajades ei ole ka koroonat, võib-olla üksikud nakatunud rasedad, keda siis hoitakse eraldi. Mina pole kuskil meedias kohanud paanika tekitamist seoses koroonaga just sünnitusmajades, aga see, et sul on nüüd kogemus sünnitusmajast, ei tähenda küll, et teistes haiglates oleks olukord sama rahulik.

  28. Lõpp hea, kõik hea!
    Mind omal ajal (2008) opituppa viia ei jõutud. Pandi sünnitustoas narkoosi ja eemaldati platsenta. Vetekaotus, vereülekanne, intensiiv. Tagantjärgi sain teada, et mul puudus vahepeal vererõhk ja pulss, olin minemas…sellest rääkis ka lapse isa, kes koridoris oma vastsündinud pojaga istus -arstid hüüdsid üle koridori abiväge, sest mul puudusid vererõhk ja pulss. Ütles, et nii segaseid tundeid pole ta kunagi tundnud-õnnelik oma poja sünni üle, aga kohutav hirm et laps peab oma elu ilma emata alustama.
    Õnneks lõppes meie lugu nii, et juba 2 aasta pärast sündis vend ja see läks suurepäraselt! Rohkem oma õnnega ei riski ka.

  29. Palju, palju õnne!
    Küll see oli kiire sünnitus ja tore et kõik hästi lõppes.

    Ma küsiks seda hoopis, et kui väike tüdruk tuli õigeaegselt, kuda ta küll nii vähe kaalus ?

    1. Šois ennustas kohe, et alla 3kilone tuleb. Hedon oli samamoodi väike (2980) ja ma ise olin õigeaegne ja kaalusin ainult 2150 sündides. Ma ise ka ju pisike – ei kujutaks ettegi, et ma mingit 51cm ja 3,5kilost sünnitaks.

Comments are closed.