Kuna me teeme sel aastal kingitusi ainult lastele (no ma tean, et Meelis nagunii mulle teeb, siis ma pean talle ka tegema..) ja leppisime kokku naabritega, et teeme nö perepakid – kus sees peab olema midagi tervele perele ja midagi isetehtut. Lisaks vahetame jõulupakke ka mu lemmik suunamudijaga (väike, aga väga tuusa sisuga – @lemettikatja), seal on meil ka teemad – kodu, ilu, toit. Ja me lööme kaasa ühes heategevuslikus projektis, siis tahan ma teha veel ühe kingituse.
Kui ma mõtlesin sellele ühel hommikul kui uni ära läks, et mida teha ja kuidas teha, siis mul tuli meelde, et eelmine aasta, vahetult enne jõule, kirjutas mulle üks tuttav, kes palus abi.. Nimelt oli üks naine astunud välja vägivaldsest suhtest ja pidi jõulud veetma lastega ja neil ei olnud mitte midagi. Ma ei osanud tol hetkel ka muudmoodi aidata, kui pakkusin, et saadan neile süüa – ma katsin nende jõululaua, pluss tellisin veel sellist igapäevast kraami, et nad saaksid mõnda aega süüa – hakklihast alustades ja kuivainetega lõpetades. Ma ei kujuta ette, mitu kotti see Barbora vend vedama pidi, aga ma usun, nad sain kenasti päris pikalt söönuks.
Ma ei ole mingi heategevusetalon, ma ei jaga kunagi mingeid kasse ja koeri ja vähihaigeid ja imeravi ootavaid lugusid edasi. See ei tähenda, et ma ei panustaks. Mul on sellega mingi imelik komme – ma kannan alati oma arve tühjaks. Ehk siis kui mulle jääb ette lugu haigest lapsest, siis sel hetkel kui minus tekib see tunne, et vot, sinna ma tahan anda, avan ma pangakonto ja teen ülekande, jätan endale ala 5-10€, et ma saaksin hädavajaliku piima ja leiva osta, sest ma tean, et ma saaksin täna vabalt vähemalt nädala või isegi kaks söönuks, kui ma poodi ei pääseks.. Ja ma ei saa öelda, et sellist emotsiooni pealt tehtud heategevust juhtuks harva. Kamoon, ma olen kandnud isegi blogilugejatele laste sünnipäevade korraldamiseks mängutoarendi raha. Aga see lugu peab mind kõnetama. Siis ma murdun ja tulgu või veeuputus, nemad peavad abi saama.
Sel aastal tahan ma katta samuti kellegi jõululaua. Ja ma ei taha, et mulle kirjutaks inimesed, kes saaksid selle ise endale lubada, aga tahaksid, et ma saadaksin neile pardifileed.. Mul on üks väga halb kogemus, kus ma Instagramis enne kolimist tahtsin ära anda hulga kuivaineid ja konserve, et ma vähem asju kolima peaksin ja mulle kirjutas keegi, kes väidetavalt abi vajas.. Täna olen ma kindel, et ma tegin vale valiku ja seetõttu eelistaks ma hoopis seda, et sina kirjutaksid, miks keegi teine seda vajab. Mitte, et abivajaja ise küsib (nad ei taha tavaliselt küsida ka..), vaid, et sina soovitad kedagi, kes seda väärt oleks ja miks. Võite jätta siia kommentaaridesse või panna mulle meili (info@marimell.eu). Ja kellegi jõululaua ma hea ja paremaga täidan.
Kui palju teie heategevust aastas teete? Annetate igakuiselt? Annetate taararaha? Mis teid enim kõnetab? Lapsed? Loomad? Haigused?
Reaalsus:
Ma soovisin ühte peret aidata, lõpetasin sellega, et kuus peret said veidi rõõmsamad jõulud. Väga palju kirju tuli privaatselt ja see on uskumatu, kui paljud tahavad teha head teistele. Üks lugu, mis tuli kohe esimesel päeval ja mis ajas mind nutma, ma ei nuta üldse kergelt.. Olin kindel, et see on see. Aga neid lugusid tuli ja tuli ja iga järgmine oli ka justkui väärt aitamist ja nii ma aina lubasin, et jaa, temale saadan ka.. ja temale ja temale. Lõpuks ma võtsin postituse maha Facebookist, et ma ei saaks enam neid kirju ja enne kui ma arugi sain, olin ma lubanud katta kuue pere jõululauad. Kui lubatud, siis lubatud.
Mulle kirjutas ka vorstiabi.ee ja pakkus, et aitab mul lauda katta. Sel hetkel oli mul plaanis üks söögilaud täita ja ühele perele ühes projektis kaasa lüües ka süüa saata. Nende lastele tellisin ma Mapedist, Taibuterast ja Juku mänguasjapoest erinevat kraami meisterdamiseks – vildikatest plastiliini ja voltimismängudeni. Teisele perele lisasin uisuplatsi kinkekaardid, sest ma arvan, neile kuluks üks mõnus tund teineteise seltsis ära. Ma detailidesse ei lasku, aga see lugu läks mulle maksimaalselt hinge.
Vorstiabi poolt mega armas lüke, seega kaks peret said vorstiabilt kraami ja ülejäänud neljale perele saatsin Selveri kulleriga kõik mis jõululaual olema peaks – seapraest ja sinepist, kartulite, kapsaste, kõrvitsa, süldi ja mädarõikani välja. Muidugi ka piparkooke ja mandariine ja.. Ma loodan, et keegi ei lasknud mind üle ja ei tellinud endale söögilauda kurva loo taustal, aga kui nii, siis pole midagi teha. Loodan, et kõikidel nendel peredel on jõulude ajal kõhud on täis ja nad saavad seda õhtut nautida, ilma, et peaksid muretsema.
Hei!
Mina räägin iseenda eest.
Olen neljalapse ema. Ja see aasta lõpp on meil väga nutune. Detsembrikuus on veel mu vanimal lapsel sünnipäev, jõulud ka veel. Kuid oktoobris lahkus meie kodust mu elukaaslane – parematele jahimaadele (ei, ei juhtunud miskit surmaga seotut, vaid noh… Leidis uue).
Tänu sellele olen ma nii sügavas augus absoluutselt kõigega. Arved, söök lastele. Nüüd kooli, lasteaeda vaja ka veel rahasid viia, et loen lausa sente.
Ma nii kardan, mis saab jõuludel. Üritan kuskilt kas koomale tõmmata (mis on raske!) või siis jätan mõne arve maksmata, et lastel oleks jõululaud kaetud, kuuseall kingitus ootamas. Sest kuidas lastele selgitada, et “jõuluvanal raske aasta”? Ei saa nii. Nende näod teeksid mu hingele väga haiget.
See on aastaaeg mida nad ootavad koguaeg. Ja mul on tasapisi hirm tekkimas.
Lapsel veel sünnipäev ka tulekul. Raske on… Eriti kui üksi nendega. Tagatipuks kaks last veel kaks kuud olnud haiged, et isegi tööle minna ei saa.
Küsiks vanematelt abi, aga tean, et neil ei ole ka rahaga kiigata. Ja eks väike häbitunne ka sees. Sest koguaeg olen ise hakkama saanud. Isegi siis kui elukaaslast ülal pidasin. Kuid ikkagi…
Olen vähiravifondi püsiannetaja ja mtü valga loomade varjupaigale. Jooksvalt tuleb ka neid annetusi, kui keegi abi vajab ja kûsib. Kui võimalust on siis ikka tuleb aidata, iial ei tea, millal endal võib abi vaja minna
Tere Marimell! Ma ei tea kuidas suunamudijad või blogijad omavahel suhtlevad aga kui koostööd teha, siis ma lugesin just hetk tagasi Janeblogi postitust Facebookis, kus üks ema palus väga abi. Mulle tundus hetkel, et just nemad oleksid need kelle jõululaua sooviks katta kuid endal puuduvad ka vahendid selleks. Täpsemat infot saab Janeblogi käest. A
Niii hea mõte :)
See on supper hea idee ja imeline jõulukink kellegile kes seda tõesti vajab..Te olete üks imeline perekond..soovin teile imelist jõuluaega :)
Kuna töötan erivajadustega inimestega siis ütleme nii et ikka iga kuu toetan ühte või teist. Kellele annan riided selga oma pere kapist või ostan poest koti süüa neile. Sest kahjuks need inimesed ei oska majandada ja ei kuula ka kui nendega rääkida või neile miskit soovitada. Tean et see ei ole jätkusuutlik kuid mis teha ei suuda mina vaadata nälgas olevat inimest või kedagi kes külmetab või kelle laps käib katkiste riietega.
Nii et sinu idee on väga super ja kohe kindlasti saab keegi õnnelikuks ja ehk ongi see just see mis aitab taastada usku imedesse ja mõista et kõik siin ilmas on võimalik
Oh, neid lugusid tuli kamaluga ja võtsin sotsmeediast üleskutsed maha kui ma olin juba lubanud kuute peret aidata. Aga vähemalt saavad neil ilusad jõulud olema!