Loe eelmisi osi siit!

Isadepäevaks oli kaks kuud see kõige kohutavam atraktsioon “Ameerika mäed” kestnud. Suurt midagi polnud ju muutunud. Me lihtsalt elasime, eksisteerime. Ma praegu ausalt ei mäleta isegi enam kuidas, ma lihtsalt püsisin elus. 

Ma mõtlesin kaua, mida talle isadepäevaks kinkida. Tavaline lips? Ei. Alkoholi? Noh, arvestades meie viimase aja teemasid – ilmselt mitte. Lõpuks leidsin midagi, mis tundus täiuslik – kellade hoiustamise karp. Meelisele meeldivad kellad ja mulle meeldis mõte, et vähemalt midagi meie elus on sel ajaperioodil kenasti organiseeritud. Lisaks tundsin mina ju ikka veel seda, et see ei pea lõppema.

Ja siis ma kirjutasin talle kaardi: “Aeg on see, mida me tahame alati kõige rohkem, aga ei oska seda samas väärtuslikult ära kasutada. Maailma parimale isale, abikaasale, hingesugulasele. Sõbrale. Mu kaljule, kellele toetuda ja keda alati koju oodata. Tänane loob meie tuleviku! ❤️ Aitäh koosveedetud aja eest – ja loodetavasti on meil imelisi hetki veel aastateks ees!”

Tundub armas, eks? Tundub, et kõik on korras? Aga kui ma nüüd sellele tagasi mõtlen… siis kas see polnud tegelikult juba mingi alateadlik hüvastijätt? Kas see polnud juba mu viimane katse hoida kinni millestki, mis tegelikult libises käest?

Kuna ma ikka järjepidevalt ajasin seda teemat edasi, et tal on vaja endaga tegeleda, enda aega, et meie kõrval saab ka oma asjadega tegeleda, siis otsustasime, et siin kodus pead jalad segamini, kogu aeg 24/7 koos olles on see keeruline ja rentisime endale kontori, kus siis üks meist saaks käia. Pigem Meelis, sest temal on ju probleem. Ainus kokkulepe oli see, et mitte keegi meist seal ööbima ei hakka ehk lahku me ei koli, aga siis saab ta vähemalt oma aega ja kõik ei keerle meie ümber.

See jõudis kesta paar nädalat, kuniks ma istusin jälle terapeudi kabinetis ja ta ütles, et kuule, sa peaksid ikka sinna teise teraapiasse minema – sa lihtsalt ei räägi mulle. Me võime siin kümme tundi istuda ja sa lihtsalt räägid kõigest, aga mitte millestki. Sa võid mu surnuks rääkida, aga mitte asjast.

Järgmine samm: MDMA teraapia – elumuutev kogemus

MDMA joove tekitab aja- ja tajumoonutusi, suurenenud empaatiat, seksuaalsust ja õnnetunnet. Aine, mida on viimastel aastatel (tegelikult kasutati seda samal eesmärgil juba 70ndatel) uuritud ka terapeutilistel eesmärkidel. Selle keemilist struktuuri ja toimeaineid on uuritud erinevate vaimse tervise häirete, nagu näiteks raske posttraumaatilise stressihäire (PTSD) ravi kontekstis. Hoolimata paljulubavatest tulemustest, on MDMA kasutamine paljudes riikides endiselt illegaalne, peamiselt seoses selle kuritarvitamise ja kõrvaltoimete riskidega väljaspool kontrollitud meditsiinilist keskkonda.

Ma mõistan täielikult, et tegemist on illegaalse teraapiaga ja ei soovita ega propageeri keelatud ainete tarvitamist. Siiski, nagu ka Märt Avandi näitel, on selge, et inimesed leiavad viise, kuidas erinevatele ainetele juurde pääseda, sõltumata nende legaalsusest. Minu isiklik kogemus MDMA-teraapiaga oli sügavalt valgustav ja elumuutev. See ei olnud hirm aine ees, vaid meeletu hirm kohtuda lõpuks enda tõelise minaga. 

Kui oled elus ecstasyt või kokaiini proovinud, siis tõenäoliselt elad selle “tripi” ka üle, kuid oluline on mõista, et iga psühhoaktiivse aine mõju võib olla ettearvamatu ja individuaalne. Tuletan meelde, et minu kogemused ja valikud ei ole soovituseks, vaid jagatud isikliku loona, mille eesmärk on avada arutelu vaimse tervise alternatiivsete ravimeetodite üle, mis võiksid tulevikus seaduslikuks muutuda.

Usaldusväärne terapeut ei suuna teid lihtsalt õigele rajale, vaid tagab ka, et teie teekond toimub turvalises ja toetavas keskkonnas.

Esmalt me vestleme veidi üldiselt mu muredest, et mida ma teada tahaks saada, milles selgusele jõuda.