Minu kokkupuude seriaaliga „Pilvede all“ on tegelikult päris pisike. Kuigi terve meie pere on seal osalenud, siis mingiks fänniks ma end pidada ei saa.

Nagu ma eile teada sain, siis on see sari jooksnud juba seitse aastat ja viisteist hooaega. Ma olen näinud ehk paarikümment episoodi, millest pooledki niisama taustaks tiksunud.

Tihti oli nii, et mingi hunnik inimesi tuleb külla ja siis manguvad, et tavai „Pilved“ hakkavad, vaatame seda. Noh, ja mis mul siis muud üle jääb – vaatan koos nendega. Nagu eeltoodust järeldada võib, siis ei ole ma sarja suur fänn ega ka pidev vaataja. Ma lihtsalt tean, et selline asi on olemas ja kõik seda vaatavad.

Loomulikult tekitaks minus vau-effekti ainuüksi see uudis, et „Pilvedest“ tehakse film. Siin eestis on see ikkagi samm millegi suurema suunas. Veel suuremat vau-effekti tekitas minus Toomas Kirss ja tema aus intervjuu Anu Välba saates. Oeh, oleks meil kõik inimesed sellised konkreetsed ja ausad, siis ehk saaks nii mõnigi asi siin ilmas tehtud.

Selliseid intervjuusid vaataks ma hea meelega veel ja veel. Eile ütles mulle esitlusel üks naine, et kuigi tal omal lapsi ei ole ja ei plaani neid ka niipea saada, siis loeb ta meie blogi just sellepärast, et me oleme ausad. Sest elu ei ole alati ilus, aga meie oleme julged ja kirjutame ka sellest. Tegelikult tahakski enamuse ajast olla nagu Kirss, aga vot, siiski võib selline käitumine ilmselt tunduda paljudele ehmatav ja üleolev. Selle peale ütleks muidugi, et harju ära ja ela edasi.

Okei, nüüd on pikk eelmäng tehtud ja asume asja kallale. Reporter küsis inimestelt enne filmi, et mis tunnetega lähete vaatama ja mida ootate? Mida mina ootasin? Mitte midagi erilist. Kuid siiski lootsin, et tegemist ei ole järjekordse morbiidse ja tumedates toonides filmiga, kus ekraanil on Hele Kõrve oma kunstiliselt karvase jalgevahega kuskil mahajäetud mõisa ovaalsaalis tolmusel põrandal püherdamas ja itkele puhkemas.

Mina vaataks, et what the fuck see on, aga kriitikud, vot need indleks oma istmetel visuaalsest eelmängust ja kliimaks oleks haripunktis. Sorry, aga vot selline teema mulle peale ei lähe.

„Pilvede“ puhul oli tegemist filmiga, mis oli värviline, valdavalt heledates toonides ja eelkõige eluline.

Minu jaoks oli seal siiski päris palju selliseid mõtlemiskohti ja äratundmist. Seda eelkõige just inimeste omavahelistest suhetest ja nende käitumisest. Nagu Sirje ütles: „Omakasu“. Me kõik tegutseme selle nimel, et meil oleks hea, et meie tunneks end hästi või siis selleks, et keegi teine tunneks end hästi ja oleks eluga rahul, ning kui ma olen selle saavutanud, siis tunnen ka mina end hästi – ehk siis omakasu. Olgu see materiaalne või hingeline.

Kohe pärast filmi küsiti minu käest, et noh, kuidas neljas õde meeldis. Eee mis siin meeldida…?

Ma nüüd keskendun sellele, mida ma filmis nägin ja millisena teda portreteeritud oli, sest päriselus oli ta nägu tuttav, aga nime ma ei teadnud.

Kui need kolm õde on ikkagi sellised ütleme aplad miisud, kelle pepule pole patt oma kätt panna (ahistaja, ma tean!), siis selle neljanda õega oleks paslik minna kuhugi kolhoosipõllule kartuleid võtma.

Ja need kartulid saaks kindlasti hästi võetud, sest ma tean, et see tädi oleks oma töös superhea. Kui sa näed ikka nii maakas välja, siis mida muud sa ikka teha oskad. See tädi kohe ei sobinud sinna algusest peale. Hiljem jah, muidugi selgus, miks ei sobinud, aga see selleks. Elisabet Reinsalu tegelane ütles väga kenasti tema kohta, et noh, ta on selline paksuke. Pärast seda ma tõesti hakkasin mõtlema, et huvitav tõesti, et kui see ema on sale ja need teised kolm on saledad, siis miks see neljas õde paks on? Kusjuures fun fact of the day – päriselus pole ta üldse paks ja väga kena naine, aga ekraanil oli tõesti pisut jämmum.

Kelle roll mulle ei meeldinud ja kes kindlasti vajaks veel näitlemistunde on Elisabet Reinsalu „tütar“. Kuidagi nii ülemängitud, aga õnneks oli teda ekraanil vähe. Kuid täiesti absoluutselt geniaalne ja super osatäitmine oli Erik Laurandi tegelaskujul.

Ma siiralt soovitan tal see karakter võtta ja oma stand-up teha. Või siis hakata oma tegelaskujuna saatejuhiks. Seansi ajal istus minu kõrval üks teletöötaja, kes ütles, et no vot, sellist inimest ei ole tema oma elus veel kohanud, kes sedasi käituks. Mina annaks parima meeskõrvalosa tiitli küll selle osatäitmise eest.

Ja nüüd meenub mulle, et issand, milline nägi välja see Vladas. Öeldakse, et habe kaunistab meest. Mitte sind, kallis, Vladas. Reaalselt, see tüüp nägi välja nagu ta oleks 30 aastat mingi ära ruunatud rekkaga Soome Poola vahet sõitnud. Õnneks, minu suureks õnneks, oli ta esitlusel selle rõveduse oma lõualt maha ajanud ja nägi täitsa inimese moodi välja. Huvitav kas ta naisele meeldis, kui ta selline välja nägi?

Täiesti geniaalne osatäitmine kolme kauni Eesti naise poolt: Merle Palmiste, Krista Lensin ja Hilje Murel. Nagu päriselt ka, kes selle peale tuli? Täiesti super idee ja teostus.

„No seda reklaami oli veits palju“, kuulsin ühte vestlust pealt. A kelle abiga see film muidu valmis? Jah, seal oli Valiot, jah, seal oli Jardin Lilleseadet, ja seal oli Carmen Gatering, jah, seal oli Crafter Gin, aga keda kotib. Tegelikult tekib mul üldse huvitav küsimus, et kas tavaline vaataja saab filmi vaadates aru, kes on sponsor või mitte. Meie oleme selles maailmas niiöelda „sees“ ja paneme tähele ja teame kes kellele ja kuidas ja kui palju, ehk siis oskame ka seda vaadata. Aga tavaline pereema ja „Pilvede“ fänn? Muidugi oli puudu üks reklaam. Felixi kurgid. Ma oleks kasvõi tasuta selle ühe kuradi purgi pannud Sirje sünnipäeva lauale. Noh, ja sellest oleks aru saanud need, kes vaatasid Anu Välba saates intervuud Kirsiga ja loomulikult siis ka Eesti filmimaastikul olijad.

Filmi lõpp oli muidugi nukker ja kui minu ümber ei oleks olnud nii palju inimesi, ehk oleksin ka mina pisara poetanud. Kahju oli. Sirjest just, kuigi ta on selline väike vastik vanamutt. Ikkagi – ka tema väärib õnne ja hoolivust ning inimesi enda ümber. Ma loodan et ta siiski leiab selle rahu ja need inimesed, kes seda talle pakuvad.

Sellised siis minu mõtted ja emotsioonid, nähes uut Eesti filmi, mille kadreeringu täpsus ja mõõdetus andis küll viite teatud tuumsele interpreteeringule, mis ei olnud mitte niivõrd klassitsistlik püüd mahtuda raamistikku, vaid pigem teatud tajude vorm, mis aegajalt võis mõjuda taotluslikult naiivsena.

Kes on juba filmi näinud? Mida arvate? Millste emotsioonidega lahkusite kinosaalist? Ja kes ei ole näinud, siis mida ootate? Kas üldse lähete vaatama? Mis saab siis kui ei meeldi? Kas vaatad sarja edasi või lõpetad?

Leenu arvustust saab lugeda siit!