Vabandust, aga kus on Eesti staarid? Laval küll mitte.
Eesti artistid laval:

Pildil mina ja Meelis Valduri ja Väinona “Vanade ja kobedate” stiilipeol.
3. oktoobril toimunud suursündmust “Amazon Music Presents: Shakira Live from Madrid ” sai otseülekandena vaadata läbi Amazon Prime ja me ka tegime. Jagasin storys paari sõnaga, mida ma Eesti staaride riietumisest arvan ja sain megapalju tagasisidet, mis tõi mind blogima üle saja aasta.
Ja enne kui keegi ütleb, et „no Shakira võib endale seda lubada“, jah, muidugi võib. Tal on stilistid, tiim, kümned inimesed lava taga ja eelarve, mida Eesti artist ei näe ilmselt terve karjääri jooksul. Ma ei ootagi, et Karl-Erik Taukar hüppaks järgmisel esinemisel põleva draakoni seljas laest alla või Koit Toome vahetaks ühe laulu jooksul kolm kostüümi. Aga kas me võiksime vähemalt näha, et sa tulid esinema?
Meil on Eesti muusikaauhinnad, siis järsku leitakse stilist. Eesti Laul, appi, kiiresti on vaja kontseptsiooni! Eurovision, nüüd teeme lavašõu, laseme kostüümi õmmelda, mõtleme läbi soengu, kingad, valguse ja selle, millise nurga alt artist lavale ilmub. Aga ülejäänud 360 päeva aastas? Võta üks ja viska teist.
Mind panebki imestama, et miks artistid tulevad lavale suvalistes pükstes, T-särgis või pusas, toss jalas, täpselt samasugusena näeb teda järgmisel nädalal teleintervjuul, mõne klubi avamisel või kohvi ostmas.
Taukar, Koit Toome, Jüri Pootsmann, ma võin neid nimesid vabalt öelda, sest küsimus pole nende andes. Kõik on suurepärased lauljad. Aga kui me võtame ära mikrofoni ja lavavalguse, siis mis ütleb mulle nende välimuse juures, et praegu astus ruumi STAAR, mitte väga hästi laulav mees, kes tuli sõbra sünnipäevale? Ja naiste puhul pole seis oluliselt parem.
Storyde peale toodi välja Liis Lemsalu, Maarja-Liis Ilus, Laura Prits. Jah, nad näevad head välja. Aga „näeb hea välja“ ja „näeb välja nagu lavale astuv popstaar“ on minu jaoks kaks täiesti erinevat asja.
Laura Põldvere tuli mulle esimese hooga peaaegu ainsana pähe, kelle puhul ma tean, et ta tuleb lavale artistina. Tal on outfit. Tal on look. Vahel vaatad ja mõtled, et mida kuradit, aga jumala eest, vähemalt VAATAD. See ongi show-business.
Ja ega rohkem nimesid väga pähe ei tulnudki, Anne Veskist mõtet isegi rääkida, sest Anne vahetab settide vahel riideid, sest Anne Veski ongi staar. Ta on olnud seda aastakümneid ja võib-olla just sellepärast, et ta pole kunagi arvanud, et publikule piisab sellest, et tema nimi on plakati peal.
Okei, mulle meenus veel üks naine, kes on laval staar – Teele Viirale null allahindlust ja ainult aplaus. Tema puhul pole küsimustki, kas ta läheb lavale või poodi piima ostma. Ta võib tulla nii üle võlli, et mõni inimene saab juba ainuüksi tema riietusest närvivapustuse, aga see ongi ju jumala äge. Sa mäletad teda.
Publik ei peaks enne kontserti artisti särgi hinnasilti guugeldama, et mõista, et tegemist on lavakostüümiga ja ei, ma ei arva et iga artist peaks olema glitterkleidis või litterpintsakus, ka “suvaline” võib olla väga teadlikult loodud lavalook. Võid olla rokkar, räppar, minimalist, hipster või tulla lavale kasvõi kartulikotis, aga tee sellest kuradi kartulikotist karakter!
Miks on nii, et välismaa artisti puhul ostad sa pileti ja ootad elamust. Sa tahad näha midagi, mida sa tänaval ei näe. Beyoncé ei näe laval välja nagu inimene, kes tuli otse brunchilt. Lady Gaga puhul ei teki küsimust, kas tal oli enne kontserti aega riideid vahetada. Shakira ei mõtle: „Ah, see topp on ju täitsa okei, käisin sellega eile restoranis ka.
Nende puhul on artistiks olemine tervik: muusika, valgus, koreograafia, riided, juuksed, meik, liikumine, karakter. Staar on staar kogu selle aja, mil ta on laval. Meil tundub kohati, et artist mõtleb visuaalile ainult siis, kui keegi annab talle teada, et nüüd tuleb teleülekanne.
Ja võib-olla ongi asi selles, et Eestis pole staare.
Jah, meil on väga häid lauljaid. Väga häid muusikuid. Väga häid lugusid. Aga staari staatust ei anna minu meelest Spotify kuulamiste arv ega see, mitu korda sind Õhtulehe esikaanel nähtud on. Staariks olemise juurde kuulub mingi kättesaamatus, mingi illusioon. Ma tahan vaadata lavale ja mõelda: kurat, tema ongi see. Mitte: „Oo, tal on sama Zara särk, mida ma eile Ülemistes vaatasin.
Pole mingi vabandus, et meil on väike turg ja et pole selliseid eelarveid.
Palun, kas tuletan meelde Kerli Kõivu etteasteid, kes ise õmbles ja oma teemante kleepis. Ma ei räägi rahast. Ma räägin viitsimisest. Eesti disainerid annaksid ilmselt hea meelega artistidele riideid. Ühe korraliku lavakostüümi saab kombineerida kümmet moodi. Ei ole vaja Shakira garderoobi ega Beyoncé eelarvet. On vaja mõelda: täna õhtul maksavad inimesed raha, et mind vaadata. Mida ma neile näitan? Sest kui mina lähen kontserdile, siis ma ei taha näha ainult inimest, kes laulab väga hästi. Ma võin siis ju Spotifyd kuulata. Ma tahan show’d. Ma tahan staari näha.
Ja kui Eesti artistid nüüd minu peale solvuvad, siis esiteks, pole see esimene kord ja teiseks, väga hea. Äkki järgmine kord lavale minnes vahetavad vähemalt särgi ära.
Aga mida arvad sina? On mul õigus ja Eesti artistid võiksid lavale astudes rohkem vaeva näha või olen ma ülekohtune? Kes on kodumaine staar, kelle lavalookid väärivad alati aplausi ja kelle puhul tekib tunne, et esinemisriided said hommikul kapist pimesi haaratud? Kas publikul on üldse õigust oodata artistilt peale hea muusika ka vägevat visuaali ja šõud?
Anna kommentaarides teada: kes on Eesti kõige stiilsem lavaartist ja kes vajaks hädasti stilisti sekkumist?


2 Kommentaari
Näiteks minu jaoks ei ole lisaväärtus see, kui esineja näeb välja nagu draq queen või juudi jõulupuu. Vähesed erandid on huvitavad, aga nad on seda just seetõttu, et nad on vähesed erandid. Sinu jaoks on paljud vaimuvaeselt riides, kuna su enda elus on litreid, kostüüme ja stiilipidusid palju. Mina aga eelistan tagasihoidlikku ja vaoshoitud stiili, seega täpselt teine äärmus. Vaat ei ole stiilne vaadata litreid täis Leopoldi, kes diskokerana ringi vilgub, aga kui tal endal on tore, lasku siis käia.
Vahel mõne laulja sisu ongi etendus, mitte muusika, see viimane on võib-olla üheülbaline mulin aastast aastasse. Jaa, põnev on vaadata, aga hingele ei paku suurt midagi. Mu meelest elamise võlu on selles, et kui tahad, siis võid ringi käia ja ka esineda maksimaalselt lihtne välja nähes, anda edasi seda, mis on sinu sees, mitte sinu seljas. Ja samas – kui tahad olla esinedes üle võlli, siis oledki üle võlli.
Ma olen absoluutselt nõus, et on neid esinejaid, kellele see sobib, nt ma ei kujutakski ette, et ma lähen Stella Ternat kuulama ja ta diskokuulina ringi hõljuks, aga samas Liis Lemsalust ma seda ootaks.