Sellest on nüüd küll juba üle nädala möödas, kui me laevaga Helsingi poole seilasime, aga vahepeal pole lihtsalt olnud aega kirjutada. Aga peamine on see, et ma olen Lady Gagaga rääkinud, olenemata sellest, et sain sellest alles praegu aru.

Ega Soome pole Eesti, kus on mitu hotelli, kus staarid ööbivad. Soomes ongi ainult üks staarhotell ja see on Kämp, kus isegi meie majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts oma öid veedab.

Kuigi Adam Lambertile Kämp ei kõlvanud, on siiski suuremad staarid end alati seal sisse seadnud.

See oli ikka täielik tragikomöödia, kuidas me miinuskraadides Gagat ootasime.

Teisipäeva õhtul meie hotelli juurde passima ei läinud, ma lihtsalt ei uskunud, et Gaga võiks tulla päev enne kontserti, kui tal on vabad päevad tuuri vahel.

Hommikul saabus aga lennujaamast infot, et popstaar saabus siiski juba eile, olles kandnud tumedaid juukseid, lennanud tavalennuga ja esitanud passi oma pärisnimega ning keegi polnud teda ära tundnud. Kui aga päeva peale selgus, et ta saabus hoopis kell kolm eralennuga, süüdistas Elu24 mind väljamõeldistes, aga see selleks.

Kontserdile ei saa ja punkt!

Olin saatnud akrediteerimissoovi kontserdikorraldajatele juba kuid varem ning Eesti Universali esindajaga sellel teemal sadu kordi rääkinud, kõik pidi toimima. Kuni kaks päeva enne kontserti teatati, et akrediteeringut ei saa ükski online-meedia, olenemata sellest, et Õhtuleht on ka paberleht, me pressina kontserdile ei pääsenudki.

Kui uurisin Universalist, kelle sõnul pidi Gaga kontserdile pääs olema täiesti võimalik… Sain vastuseks – osta piletid…

Kas ma näen tõesti nii loll välja, et ma ei tea, et korraldajad ja esindajad pääsevad kontserdile tasuta ja kui ma ka need piletid oleksin ostnud, oleks see raha rännanud suvalise inimese taskusse uute UGG’ide või jumal teab mille tarbeks.

Olime hotelli juures Gaga saabumise hommikul kell 10, õige pea saabus sinna ka moelooja Taavi Turk, kes oli kontserdipileti ostnud ühena esimeste seas.

Muuseas, Eesti pressist pääses kontserdile vaid Postimees, akrediteerijaks Anu Saagim, kelle nime kardab ilmselt iga soomlane, jumal teab, mida bravuuritar teeb või kuhu pöördub, parem on luba anda ning kui hiljem pildid ka online’s (Elu24) ilmuvad, ei jõua need ju iial Lady Gaga mänedžmendini Ameerikas.

Kohal oli paar fotograafi lisaks – kohalikud õhtulehed vahetasid fotograafe iga nelja tunni tagant, kuid koht oli kogu aeg kaetud. Samuti olid neil fotograafid väljas lennujaamas (kust ka Gaga saabumine pildile saadi) ja Hartwall Arena juures.

Kogu aeg oli hirm ära minna – isegi sööma ja pissile, äkki ta tuleb sel hetkel ja ma jään sellest ilma. Kui kell oli juba kuus, oli selge, et Gaga hotelli enne kontserti ei tule. Läksime siis Arena juurde – vaatama, kas saame ta pildile ja kes olid kontserdile tulnud.

Vahepeal söömas käies ja end soojendades pakkisime end veelgi rohkem sisse, sest öö tuli hotelli juures üle elada. Kell 22.30 olime taas platsis, sest siis orienteeruvalt pidi lõppema kontsert.

Kui Vene uusrikkad juba kontserdilt saabusid ja teatasid, et Gagagi sätib end tulekule, oli ärevus suur. Aga keda ei tulnud oli Gaga.

Südaöö paiku teatas üks autojuhtidest, kes Gaga meeskonnaliikmeid vedas, et Gaga teeb midagi, mida ta meile öelda ei saa ja tema saabumine hotelli võib võtta tunde.

Kella kahe paiku öösel saabusid siiski kaua oodatud mustad Mercedesed, kus kinnitamata andmetel oli ka Gaga. Loomulikult sõitsid autod otse garaaži ja peale autopiltide suurt midagi kaamerasilma ette ei jäänud. Aga asi seegi.

Järgmisel hommikul olime taas platsis. Kella kolmeni ootasime, ei midagi. Läksime taas Arenale, kus seekord pühendusime rohkem kohale tulnud rahvale. Isegi eestlasi oli. Ja palju fänne, kes olid enda kostüümidega vaeva näinud. Ühel tšikil oli teetass peas ja ühel blondil kutil särtsakad naisteriided, enne ei saanudki aru, et kutt on, kui rääkima hakkas.

Kella seitsme paiku kui rahvas sisse hakkas saama, suundusime sööma ning pärast seda tegime tiiru lennujaama, et näha, kas lennuk on valmis minekuks või ei. Kuna ilm oli keeranud küllalt lörtsiseks ja tuuliseks, pakkus ka kohal olnud Iltalehti fotograaf, et täna ta ei lenda. „Tangitud on lennuk küll,“ teadis ta rääkida, ise redelil kõõludes, et üle aia paremaid pilte saada, hoides õlal mitmekilost objektiivi.

Läksime tagasi hotelli juurde ning kell kaks andsime alla – no ei tule teda kuskilt. Üks meist pidas siiski hommikul viieni vastu, kuid jäi ikka ilma piltideta.

Selline see elu on – külmetad ja kannatad, aga ära minna ei saa, äkki ta tuleb. Lõpuks oled võimeline kringliks külmetama ja püstijalal tukkuma ja lahkud siis, kui enam varbaid ja ninaotsa ei tunne.

Kuidas ma Lady Gagaga enda teadmata rääkisin

Kolmanda päeva õhtul, kui olin juba üsna tüdinenud seal hotelli juures passimast, tuli hotellist välja üks naine, pisike, nii 160cm pikkune… Täiesti suvalistes ja mitte meeldejäänud riietes… Istus meie kõrvale pingile suitsetama ja toksis oma Blackberryt. Ma lähenesin talle ja küsisin, kas ta on Lady Gaga tiimist, ta küsis, miks ma uurin. Ütlesin, et olen fänn ja oodanud siin juba mitu päeva ja tahaksin teda näha. Ta küsis, kas minuga koos on ka paparatsod, viitasin ühele, kes oli kaugemal ja Meelise kohta viitasin kui fännile, et kaamera on sõbrapildi tegemiseks. Ta naeratas ja ütles, et ei tea, millal Gaga saabub.

Kohati tundus ta siis juba tuttav, aga mõtlesin, et ei saa olla ju võimalik, et Gaga sedasi suitsule tuleb ja värki…

Nüüd, olles vahtinud Soome kontsertide videoid, olen hakanud üha enam saama kinnitust, et just Lady Gagaga mul vestlus oligi. Mul on silme ees ta käed, väikesed mustad küüned, millega ta oma telefoni toksib…

Kui 13. oktoobri videos on Lady Gagal punased küüned, siis 14. oktoobri videos lühikesed mustad küüned…

Nii et, uskuge või mitte, Lady Gaga käis minu kõrval pingil suitsetamas ja ma rääkisin temaga!

Aga Lady Gaga me eest ei pääse – 17. november näeme Prahas! Kontserdil!