Aastaid on räägitud geograafilisest vabadusest ning vabakutseliseks olemisest. Enamus noori pürgib selle poole, et teed küll tööd Eestisse, kuid ise oled samal ajal Ibizal. See kõik ongi tore ja sama tore on selliseid edulugusid lugeda, aga päriselus on asjad ikkagi teised. Mina ütlen, et selline elustiil sobib pigem inimestele, kes ongi noored ja kellel pole veel lapsi või siis just inimestele, kelle lapsed on täisealised ning nii öelda “oma elu peal”.
Kuid kuidas on lood minuga (ja sinuga)?
Tegelikult olen ma olnud (pool)vabakutseline juba aastast 2008, kui ma palgatöö kõrvalt erinevaid projekte tegin ja pildistamas käisin. Ma olen näinud selle elustiili häid ning halbu pooli, sestap saangi puhtalt muidugi enda kogemusest öelda, et kellele see sobib ning kellele mitte. Minule see sobis. Oluline on mineviku vormile rõhku pöörata. See oligi tore ning see vabadus samuti. Aegajalt oli pisut tüütu tegeleda klientidega, kes ei saanud aru, et mis mõttes ma olen samal ajal Tenerifel ja teen sealt tööd. See pole ju võimalik. Nende vabanduseks võin öelda, et nad oli 40+ meesterahvad ja sellel hetkel oligi selline töötamise viis võõras. Äkki nad on tänaseks sellega leppinud, et saab ka teistmoodi tööd teha, sest tuli ju Covid ning järsku pidid kõik kodus olema. Tuleb välja, et sai küll teistmoodi.
Mida vanemaks ma olen saanud ja mida aeg edasi seda rohkem hakkan ma väärtustama hoopis teisi asju, kui veel mõni aasta tagasi. Minu jaoks on oluline stabiilsus. Seda nii töötasu kuid ennekõike elurütmi osas. Minu enda eraelu on piisavalt kirju ning tegemisi täis, et rutiini üle ma kohe kindlasti kurta ei saa. Mul on kaks last, kellest üks käib koolis ning teine lasteaias. Ka laste jaoks on oluline rütm, stabiilsus. Selline nädal Hispaanias, 2 nädalat Balil järgmised 2 Itaalias või Tais ei ole kindlasti täna enam osa meie elust. Ma ütlen ausalt, et ma ise ei viitsiks sellist elu enam elada. Ka mina tahan stabiilsust ning rahulikku elu. Normaalset elurütmi, et ma saan teha plaane nädalavahetusteks sõpradega või perega.
Just hiljuti rääkisime seltskonnas, et milline oli vanasti meie ettekujutus ideaalsest reede õhtust versus milline on see täna. Mõelge korraks ise selle peale. Minu jaoks on need kardinaalselt erinevad, alustades sellest, et minu eesmärgiks ei ole võtta pudelit viina, mida kamba peale “ära lahendada”. Täna piisab ka kahest gin-toonikust. Tegelikult ei pea ma ka sellest lugu, sest saab ju ilma samuti aega veedetud.
Ilmselgelt ongi ka minu karjääri muutus tingitud sellest ebastabiilsusest ja töökoormusest. Olen aegajalt näinud sotsiaalmeedias fraasi, et “Ma ei tahtnud töötada üheksast viieni, hakkasin tegema enda asja ning nüüd töötan 24/7”. Ja nii ongi. Seda kõike olen ma omal nahal kogenud. Mul tuli vahepeal ikka kena 14-16 tundi tööd päevas ja mitte paar päeva järjest, vaid ikka pikema perioodi vältel. Kui jätkusuutlik selline elustiil on? Mitte väga. Ma saan aru, et aegajalt on selliseid hetki, kus tulebki tunnike või kaks rohkem panustada, aga mitte nädalate viisi.
Mida siis teha? Kas töötada iseendale või kellelegi teisele?
Siin ei ole õiget ega valet vastust, sest faktoreid mida sellisel puhul arvesse peab võtma on mitmeid. Oled sa üksik, on sul laps või lapsed, kus sa elad, mida sa tööalaselt teed, kuhu sa jõuda tahad jne jne. Inimesed on erinevad ja sestap ei saagi siin olla ühtset vastust kõikide jaoks. Tuleb iseendaga maha istuda ja üks tõsine “jutuajamine” maha pidada. Te ei taha? Mina ka ei tahtnud, aga kui ma lõpuks selleni jõudsin, siis olen väga tänulik ja isegi natukene kahetsen, et ma seda varem ei teinud.
Mina olen oma otsuse teinud – ma ei taha enam endale töötada, ma tahan teha seda kellelegi teisele. Ma ei hakka siin lahkama miks see nii on, sest see olen mina ja see on minu elu ning minu otsus.
Kui sina plaanid nüüd samuti sellist “vestlust” endaga pidada, siis on siinkohal väga oluline rõhutada paari asja.
Esiteks pead sa kaaluma igat pisimat detaili ehk siis kirjutama üles kõik plussid ja miinused. Teiseks ja võibolla kõige olulisemaks asjaks on ausus. Sa pead olema iseenda vastu aus. Sa võid küll kuulata teiste inimeste mõtteid ja soovitusi, kuid ennekõike lähtu iseendast ja oma tunnetest, sest see on sinu elu, mida sa muuta tahad ja sinu eesmärk on tegelikult oma elus olla õnnelik. Olgu selleks õnneks siis töötamine kellegi teise heaks või iseenda ettevõtte loomine ja selle kasvatamine.