Meelis kirjutab: lihtsam oleks vist raamat kirjutada
Jube veider lugu tegelikult. Kui ma oma esimese loo oma lapsepõlvest kirjutasin, oli selle ajendiks Sass Henno intervjuu “Hommik Anuga” saates. Eelmise loo ajal aga kirjutas põhimõtteliselt samast teemast Mari-Liis Lill. Seda, kas see lugu oli minu lugudest ajendatud või mitte, seda ma ei tea, aga kuidagi jälle juhtus, et mina avaldasin oma loo, ja siis sai keegi teine sellest inspiratsiooni enda loo jaoks. Mis ma öelda tahan on see, et nende lugude kirjutamine ja avalikustamine on vajalik. Miks? Te ei kujuta ette kui paljud inimesed on mulle kirjutanud ja tänanud, et ma oma lugusid olen jaganud, sest ka nemad on sellest abi saanud. Nad on saanud teada, et nad ei ole üksinda. Ja ka see on juba kellegi jaoks abi saamine. Täna ma nende lugude jagamisega ka jätkan.
Ma sain eile teada sellist vahvat asja, et lastel on koolivaheaeg. Ja nagu ikka, meenuvad mulle kohe enda mälestused. Ma ei teagi täpselt miks, aga mulle meenus üks jõuluvaheaeg. Käisin vist seitsmendas klassis. Teate, kus mina siis olin ja mida tegin? Ehk siis samal ajal kui enamus teisi lapsi olid kodus, nautisid oma jõuluks saadud kingitusi ja käisid õues uisutamas, kelgutamas ja niisama lustimas, siis mina… ? Mina olin Tartu hullumajas. Ehk tänapäeval peene nimega Tartu Ülikooli Kliinikumi laste ja noorukite vaimse tervise keskus. Aga miks? Tegelikult ei tea ma seda päris täpselt, mis oli see diagnoos või see sissevõtmise põhjus. Mina mäletan seda mida mulle räägiti. Ehk siis ma veetsin jõuluvaheaja hullumajas sellepärast, et ma olin paha laps ja seda nii kodus kui koolis. Ja mida teha paha lapsega? Peksad vitstega veriseks või paned hullumajja. Sellised olid minu ema valikud halva lapse ümberkasvatamisel.
Kas see hullumaja käik aitas või mitte, mina ei tea. Seda mäletan ma ka, et see “minu arst” oli ema sõbranna, seega ilmselgelt oli minu sinnasaamine äärmiselt kerge. Aga teate, ma mäletan, et seal olek ei olnudki kõige hullem. Vähemalt peksa ei saanud. Loomulikult olid need “testid” vastikud ja rohud mida ma võtsin olid samuti vastikud. Sellel hetkel ei saanud ma aru, aga nüüd taipan, et ilmselt anti mulle rahusteid, sest ma tundsin kogu aeg end väsinuna ja oleks ainult magada tahtnud.
Küsisin 2016 aasta detsembris ka emalt, et kuule, miks ma jõuluvaheajal hullumajas olin? “Mis asja? Sa ei ole olnud ju. Sa käisid ainult korraks uuringutel.” Ehk siis mu ema ei mäleta, et ta laps oli koolivaheajal hullumajas. Ma ei tea. Ma leian, et see ei ole mingi suvaline aeg su elust, mis lihtsalt ununeb. Ma mäletan seda päeva enne seda haiglasse minekut, ma nutsin ja küsisin kas te ei armasta mind, et ma sinna minema pean. Ma ei saanud aru, mis mul viga on, et ma sinna minema pean. Ma ei tundnud end haigena või teistmoodi. Mu ema pobises midagi, et sa oledki ju natuke värdjas, lähed küll. Ma mäletan sellest perioodist kõike. Neid arste, õdesid, praktikante ja lapsi, kes seal veel sees olid. Aga mu ema arvab, et ma olin seal ainult korraks ja üheks uuringuks. Veider. Kuidas või miks ta seda ei mäleta?
Tänapäeval vist enam väga käsitsi ei kirjutata. Aga ometigi pidin ma seda ükspäev tegema ja üks meie tuttav oli siin ja nägi kuidas ma kirjutasin ja ütles, et issand sul on meesterahva kohta nii ilus käekiri. Ning siis mulle meenus seik lapsepõlvest ja ma lihtsalt pahvatasin: „Tead, kuidas ma selle käekirja selgeks olen saanud?”
Mäletate seda, et koolis pidid vigade parandust tegema? Ehk siis said vihiku tagasi ja see mis valesti oli, selle pidid uuesti kirjutama. Tegin seda ka mina koolis, kuid ka kodus. Aga kodus käis asi teistmoodi. Aegajalt korraldas mu ema koolikoti reidi. Ehk siis võttis koolikoti ja kallas keset tuba maha ning hakkas asju üks haaval läbi sortima. Ja kui ta leidis sealt midagi, mis talle ei meeldinud, siis oi-oi-oi-oi. Aga tagasi käekirja juurde.
Nimelt sortis mu ema läbi ka vihikud ja kui ka seal talle midagi ei meeldinud, siis pidin ma terve vihiku ümber kirjutama. Isegi siis kui seal oli kaks vaba lehte. Ei, terve vihik uuesti. Mis oli see, mis talle ei meeldinud? Enamasti oli selleks maha soditud asi. Et kui kirjutasin midagi aga läks valesti, kriipsutasin maha ja kirjutasin uuesti. Vot sellist asja ei tohtinud olla. Ehk siis kõigepealt pidin loomulikult kodused tööd ära tegema ja siis vihikud ümber kirjutama. Ja kõik vihikud korraga. Isegi siis kui see võis kesta hommikul kella 4ni. Ema ärkas ise aegajalt öösel üles ja tuli mind kontrollima. Ja oi, kui juhtus, et ma olin laua taha magama jäänud. Ütleme nii, et õrnalt ta mind ei äratanud. Aga näete, vähemalt mingigi kasu kõigist nendest aastatepikkusest vihikute ümberkirjutamisest. Vähemalt on meesterahva kohta ilus käekiri.
Praegu tuleb mulle hoopis seoses ilusa käekirjaga meelde üks tüdruk koolist, kellel oli väga ilus käekiri. Nimelt oli see tüdruk väga julge ja otsekohene, selline meie klassi bitch. Keegi väga temaga ülbitseda ei julgenud. Ometigi sain mina temaga väga hästi läbi. Ja oi, kuidas mu ema teda ei sallinud. Loomulikult oli igapäevane arvamus see, kuidas ma selle lehma vittu lakkusin ja tisse käppisin.
Aga lugu mis meenub on hoopis selline, mis juhtus vast 8ndas klassis. Oli suvi ja see neiu sattus mu maja eest mööda minema, jäime korraks rääkima ning ta kutsus mind jalutama, et lähme istume raamatukogu ette maha. Raamatukogu asus minu majast maksimaalselt 100m kaugusel. Läksime, istusime maha ja rääkisime. Möödus tund või kaks kui ma koju tagasi siirdusin. Ma nägin küll kuidas ema aegajalt väravast vaatas, et kas ma ikka olen seal ja selle tüdrukuga vestlen. Kuid mis üllatus tabas mind koju minnes? Nimelt oli ema võtnud kõik mu magamisriided ehk siis tekid padjad jne ning need õue ukse taha visanud ja ukse lukku keeranud (teades, et mul ei ole võtit). “Võta oma asjad ja kao selle litsi juurde magama, kui kodus ei taipa olla” olid need sõnad millega mind siis kostitati. Õnneks ma ikkagi tohtisin enda tuppa kaduda (ehk siis ema ütles, et “kao enda tuppa ja et ma su lõusta enam ei näeks“) ja sain ka tekid padjad kaasa võtta.
Oehjah, jälle läheb nii pikaks, kuigi ma võiks jäädagi neid lugusid kirjutama.
Eile õhtul juhtus selline asi, et käisime terve perega perekond Malluka juures ja Mariann käis välja idee. “Kuule sul on nii fucked up lapsepõlv olnud, et palun kirjuta sellest raamat – mina küll ostaks seda.”
Ja tegelikult mulle meeldib see mõte. Sest neid lugusid on lihtsalt nii palju ja ma ei taha meie lugejaid muserdada, kes selle teemaga kuidagi ei suhestu. Ma tunnen, et minu lood muserdavad ka neid. Vahepeal mulle tundus, et me blogi ongi nagu mingi depressiiviku päevaraamat, midagi positiivset nagu enam polnudki. Peaks selle ikka rohkem Leenu blogiks jätma ja omi asju ise kirjutama. Seega olekski raamat hea variant. Ostavad ja loevad need, kes seda tahavad.
Seoses raamatutega tuleb mulle jälle üks lugu meelde, aga las see jääda. Läheb liiga pikaks. Aga jah, seda raamatu mõtet ma kaalun väga tõsiselt. Selleks on lihtsalt aega vaja, aga see pole võimatu.
Mis teie arvate? Kas panna oma lood raamatusse kirja või lihtsalt edasi elada?
58 Kommentaari
Jaa, kindlasti kirjuta raamat! Blogisse neid jutte kirjutada pole samuti halb mõte, aga raamat oleks kompaktsem ja täiesti Sinu oma. Aitab nii Sind kui lugejaid.
Raudpoltkindlalt ostaksin selle raamatu!
Alles hakkasin lugema ja juba läbi. Tahaks palju palju rohkem lugeda!! Kindlasti kirjuta raamat!!
Ma ei tea kas selline asi on võimalik, aga tundub nagu su ema oleks kuidagi armukade alati olnud kui sa tüdrukutega käisid kuskil või nt varem sinna kooli peole läksid vms. Wtf. Haige ema ikka.
Ime ikka et sa nii normaalseks inimeseks oled kasvanud! Väga tubli, et nendest asjadest kirjutad!!
Mina ostaks ka kindlasti raamatu ja ma olen juba varem ka siin pakkunud, et võiksid raamatu kirjutada.
Raamat oleks hea mõte. Päris kurb muidugi lugeda neid asju. Kas ema on ka kuidagi reageerinud nendele postitustele?
Meie poole pole ta pöördunud.
Julgen arvata, et raamatupoodidel ei tasu investeering ära, selleks, et sedasorti üllitis müüki panna. Uue riiluinurga ja temaatikasildi “ILAKIRJANDUS” valmistamine on finantsiliselt kallim kui see pläust, mida isehakanud “kirjanik” plaanib teha.
Aga no arusaadav – klikimagnetlik teema hakkab oma magnetvoogu kaotama ja rahanälg on siin blogijatel silmipimestavalt suur. Nii siin blogijate kui kommenteerijate maailmapilt ja ühiskonna toimimisest arusaamine on muidugi “tasemel” – inimene võib kirjutada blogis mida tahab, kuid lugejad võtavad seda absoluutse tõena. “Ema ” on haige inimene ja Meelis on “normaalseks kasvanud” – kas kommenteerijad on kõik terve elu nende kõrval käinud ja näinud, mis moodi on elatud? Täpselt sama hästi nagu Meelis kirjutab oma Emast, võiks Ema kirjutada Meelisest (aga milleks? Kelle jaoks???) – milline ebastabiilne, pahatahtlik ja valelik inimene Meelis on. Keda siis uskuda? Kas minu kui võõra uskumine ekraani taga aitab Meelisel või Emal “paraneda”? Ei, ei aita. Blogi saab klikke ja statistikasse numbreid, mille abil siis ettevõtetele reklaamiruumi müüa.
Business as usual.
BTW – reklaamiostjad võiksid ka kriitilisemalt suhtuda sellesse, kuhu oma brändi reklaami panevad.
Tere, jälle, sina! Ei teagi, kas sa oled mu ema või mõni sugulane, kellel on häbi mulle otse kirjutada ja oma seisukohti põhjendada. Kui ma teaks, oleks sulle lihtsam vastata, tuues konkreetseid näiteid vms. Aga asja juurde…
Julgen arvata, et raamatupoodidel ei tasu investeering ära, selleks, et sedasorti üllitis müüki panna. Uue riiluinurga ja temaatikasildi “ILAKIRJANDUS” valmistamine on finantsiliselt kallim kui see pläust, mida isehakanud “kirjanik” plaanib teha.
Ilukirjanduse rubriik on igas raamatupoes olemas ja ilmselt liigituks mu raamat pigem dokumentaali alla. Aga see on juba raamatupoodide enda asi, kuhu riiulisse nad selle sutsavad.
Aga no arusaadav – klikimagnetlik teema hakkab oma magnetvoogu kaotama ja rahanälg on siin blogijatel silmipimestavalt suur.
Marimelli blogi vaadatavus ei ole kuidagi antud teemaga kasvanud, meil on oma kindel lugejaskond, kes elas meie tegemistele kaasa ka enne kui ma oma depressiooni siin blogis lahkama hakkas.
Nii siin blogijate kui kommenteerijate maailmapilt ja ühiskonna toimimisest arusaamine on muidugi “tasemel” – inimene võib kirjutada blogis mida tahab, kuid lugejad võtavad seda absoluutse tõena. “Ema ” on haige inimene ja Meelis on “normaalseks kasvanud” – kas kommenteerijad on kõik terve elu nende kõrval käinud ja näinud, mis moodi on elatud?
Selleks ei pea meie kõrval elama, et aru saada, millise jälje on ema minu hinge jätnud ning isegi psühholoogid tunnistavad, et olen olenemata läbielatust olen äärmiselt tugeva närvikavaga ja edukalt hakkama saanud.
Täpselt sama hästi nagu Meelis kirjutab oma Emast, võiks Ema kirjutada Meelisest (aga milleks? Kelle jaoks???) – milline ebastabiilne, pahatahtlik ja valelik inimene Meelis on.
Kui mu ema on mind lapsest peale vihanud ja arvanud, et ala pükste tagurpidi jalga panek, natuke valesti muruniitmine jne on peksu väärt, siis ma julgen aina enam arvata, et ma tegelikult polnudki nii paha poiss. Olin tavaline laps, lihtsalt minu ema normid olid teistsugused kui tavalisel vanemal, kes laseb lapsel ka laps olla.
Keda siis uskuda? Kas minu kui võõra uskumine ekraani taga aitab Meelisel või Emal “paraneda”? Ei, ei aita.
Ma ei käsi kellelgi valida poolt, keda uskuda. Minu sõnum on, et vägivald, ükskõik mis moel, ei ole okei. Ja nagu ma ka postituse alguses kirjutasin, kui kasvõi üks inimene saab abi, tunneb, et ta polegi ainuke, siis on minu töö tehtud. Järelikult on see teema, millest on vaja rääkida.
Blogi saab klikke ja statistikasse numbreid, mille abil siis ettevõtetele reklaamiruumi müüa.
Business as usual.
BTW – reklaamiostjad võiksid ka kriitilisemalt suhtuda sellesse, kuhu oma brändi reklaami panevad.
Klikid ja statistilised numbrid ei ole antud lugudega mitte kuidagi kasvanud. Nagu ma ütlesin, on meil kindel lugejaskond, oli enne samasugune kui praegu. Minu lugudel pole hüppeliselt rohkem klikke kui Leenu postitustel.
Raamatu idee on hea. Saaksite äkki oma kodule lähemale. Kindlasti oleks i inimesi, kes ostaks ja loeks.. (vb isegi) aga loeksgi need kes juba siingi seda loevad. Et vb raamat natuke siduda millegagi , et lugejaskond suurem oleks.. ?
Mina loeks hea meelega tglt siit blogist neid. (Marimell) Mõlema blogi ju? Mõlema lood? Mulle igal juhul hullult hästi sobib. Nagu järjejutt. Raamat jääks mõne aja pärast kuhugi vedelema.. siin hea loed ära ja tehtud. Ootan uusi.
Aga Tartus mine uuri miks sind sees hoiti. Arhiivis raudselt andmed alles?
Need su lood on kuidagi nii ebareaalsed ja uskumatud. Tõesti väga tubli oled! Hoian pöidlaid teile.
Ja ps. Naabrist paremas see aasta kolme toalised ka. Regage ära!
Regasime. Täna peaks see päev olema, mil nad teada annavad, kas pääsesime nö järgmisesse vooru…
ärge palju sellest kirjutage pärast jälle tv kanal teeb trahvi, et varem räägiti asjadest jms. nagu mingi saate artikkel oli kuskil.
Kas sinu ema kõnepruuk oligi reaalselt selline? Litsid? Vitud? Lehmad? jne. Või see on sinu poolt lihtsalt üle võlli kirjutatud? Kui ta oma lapsega reaalselt nii rääkis, siis uskumatu ema. Mis eeskuju ta niimodi andis. Kas tal häbi polnud oma enda lapsega nii koledate sõnadega rääkida, rääkimata muudest tegudest.
Aga raamatu kirjutamine võib olla aitabki kõik selle halva endast välja elada ja kogu selle looga lõpu teha. Edu sulle igaljuhul!
See oligi mu ema kõnepruuk. Kodus. Uksest välja astudes oli ta teine inimene. Ma räägin, kui Leenu õde teda esimest korda nägi, siis ütles, et pole meeldivamat inimest kohanud ja kui ta paar kuud hiljem meie juures oli ja ema helistas ja sõimas “litsid, lehmad, seasilmad, vitud, pulgad sees” lendasid, siis Leeu õde lihtsalt seisis ja ahmis õhku, kui pealt kuulis seda teksti.
alguses ma sain sellest füüsilisest vaimsest vägivalla postitusest jms aru, aga nüüd tuleb neid kuidagi palju ja raamatuna ma ei tea kas see aitaks..oleks imelik. võibolla kuskil koolis loenguid pidada või kuskil ühingus lapsi aidata.. noori.
samas võibolla su emal oli ka mingi haige lapsepõlv ja tema valu kandus sinule edasi. kuigi see on täielikult ebaõiglane ja haige suhtumine tema poolt õigustusena” kuigi ta teil ei räägi (isegi see õud.. pilt on kadund netist veider..).
samas sellised asjad tuleks kuidagi privaatsemalt välja elada ja siis unustada, selle sisse jääda elama ja neid rääkima, teeb ju topelt katki või siis mitte.
maitse asi.
Ma ei arvanud ise ka, et sellest mingi järjejutt tuleb. Aga ühed mälestused viisid teiseni ja neid aina tuleb ja tuleb ja kuna rahvas nö elab kaasa, siis ma mõtlesin need ikkagi kirja panna, mis mul meeles on.
Tee parem päris oma blogi, on dünaamilisem ja kindlasti leiab rohkem lugejaid. Sellist raamatut oleks lihtsalt liiga masendav lugeda ja kardan, et väga paljud ei ostaks seda.
Siis oleks ju blogi sama masendav.
Kirjuta kindlasti, ma küll ostaks. Mitte seepärast, et mulle hullult meeldiks teiste kannatustest lugeda, aga pigem teie pere toetamiseks – raamatu autor saab ju ka raamatu müügist oma osa :)
Kas Sa selle peale pole mõelnud, et seda teemat ka laiemalt puudutada? Noh, nagu Sass on enda südamasjaks võtnud naistevastasest vägivallast rääkimise.
Oleme arutanud, aga praegu on see väga rohujuuretasandil :)
Ma ei tea minu jaoks peaks raamat ikka midagi mulle andma kas ala uusi teadmisi või positiivset lugemist jms mida selline raamat mulle kui lugejale annaks? Ma olen teadlik, et laste vastu kasutati/kasutatakse vägivalda. Samuti on kõik teie lugejad juba Meelise looga kursis…see oleks lihtsalt üks masendav raamat täis su ema roppe loosungeid ja vägivalla kirjeldamist?!
Ja ma küsiks veel kord kuidas su postitused sind ja teisi reaalselt aitavad? Saan aru, et laps arvab, et ta on üksi aga 30aastane inimene ometigi teab juba, et selliseid asju juhtub maailmas iga sekund ju? Kas see mitte ei too kõik seda nendele ohvritele uuesti silme ette?! Kuidas see aitab neid? :O
Ma loodan, et mõni blogilugeja, kes on meile varem ise kirjutanud, kuidas see teda aidanud on, vastab sulle, sest ilmselt minu/meie põhjendustest sa lihtsalt aru ei saa :D
Te polegi ju seletanud ära seda :D psühholoog arvas ka, et on hea välja kirjutada endast – selle peale uurisingi kas just nii suure hulga inimeste ees niiöelda…”nad saavad ka siis teada, et pole üksi” oli teie vastus. Noma ei usu, et ükski teie vanuses inimene enam arvab, et ta on selle murega üksi?!
Ja taaskord jäi mitu jutu kirjutamata ilmselgelt tuleb ju neid postitusi veel…kui raamat aitaks nende vähendamisele siis tõesti kirjutage raamat :D
Kommentaarides oleme vastanud. Aga jah, on ka praegu meieealisi, kes tunnistavad “ma polegi üksi”. Teine asi ongi see, mille ka keegi kommentaator välja tõi – ehk mõni ema saab aru, et ka tema laps võib depressioonis lõpetada, veel hullem, eneka teha… kui Leenut poleks, ma poleks siin!
Ja tead Meelis, see sinu kirjutamine ei olegi kasulik ainult neile, kes kannatavad vägivalla all vaid ka neile,kes saavad ka sinu emaga samastuda. Usu mind on ka neid. Vb mitte päris samal tasandil aga siiski. Sinu kirjutisi lugedes võibolla nii mõnigi lapsevanem vaatab peeglisse Ja teeb omad järeldused Ja tõmbab tuure madalamaks.
Kas su “ema” muidu on sinuga püüdnud kuidagigi ühendust võtta pärast seda, kui siin oma mälestusi avaldama hakkasid? Saan aru, et neid kajastasid ka mingid ajakirjandusväljaanded (Delfi vms, täpselt pole kursis, aga jäi mingist su jutust silma) ja eeldaks, et mingilgi moel need temani on jõudnud. Ma lihtsalt kujutan ette, et kõva häälega ja teiste ees on muidugi lihtne kõike eitada, aga enda ees ta vaevalt päriselt ja lõplikult seda teha saab. Mõtlen, et kui ta loeb, kuidas sulle tema “kasvatusmeetodid” tegelikult mõjusid, peaks suure tõenäosusega midagi tema sees ikkagi kihvatama?
Ta pole mulle ega Leenule kirjutanud ega helistanud. Ei tea, kas loeb blogi, aga eeldan et loeb. Vanasti luges.
Mina kirjutaksin ta valmis, aga hingest, ja nii, nagu ise tahan, omas stiilis. Olen samu asju elus läbi kogenud, ei tea kas ma seda lugeda tahaksin, ehk ta tooks valusad mälestused jälle üles ja ütleme nii, et ma olen terve elu kurja vaeva näinud, et neid alla suruda.. Eks see pole kõige tervislikum viis elamiseks aga raamat aitaks sul nt asjad endast välja rääkida, ehk ka asju teise nurga alt näha. Ja jätka ka siia blogisse palun kirjutamist. Ma loodan, et keegi, kes su ema teab, loeb ka seda blogi (peale sugulaste muidugi, kes niikuinii tema poolt on) ning hakkavad talle konkreetselt näpuga näitama. Et ta lõpuks saaks aru, mis ta teinud on sulle. Ning, sulle, päriselt, suur aitäh, et sa ei ole selline, nagu sinu ema oli. Et sina (te mõlemad) olete Hedonile paremad vanemad, kui teile oldi. See kindlustab teie lapsele parema tuleviku, vähemalt vaimses mõttes.
Ma kardan, et väga menuk sellest ei tuleks. Pigem vbl pane enda jaoks kõik need lood kirja, kui see kuidagi hästi mõjub. Minu isa ntx oli mu vanema venna vastu suhteliselt õel, ta jõi palju, noris vennaga, sageli läks kätega kallale. Ma ei räägi vitstest või püksirihmast vaid konkreetselt kägistamisest ja peksmisest. Terve meie lapsepõlv oligi ainult isa joomine, norimine, õelutsemine ja siis venna nüpeldamine. Aga kes see viitsiks sellest raamatut lugeda? Mina küll mitte :D.
Ma üldse imestan, et Sul need asjad kõik nii meeles on. Mina ei ole neile enam aastaid mõelnud ja õigem vist on ka, see ei muuda ju midagi. Ega mu isa ei tunnista nkn kunagi, et ta midagi valesti on teinud nagu ka Sinu ema.
Aga kui tunned, et see midagi aitab, siis pane kirja muidugi.
Mulle tulevad need asjad meelde kui teraapiates nendeni jälle jõuame.. siis tulen koju, räägin Leenule ja aina rohkem tuleb meelde ja meelde.. ja miks nad nii selgelt meeles on? Ma ei tea. Lihtsalt on. Need oleks nagu eile olnud!
Mina ka ei mõista, kuidas see aitab.
Samamoodi – kui tahate inimesi aidata, siis miks käib üks “hullumaja” ja “hullude” teema. Saate te ise aru, kuidas see veelgi enam süvendab seda häbitunnet, mis mõnel on ja mille tõttu ta ise sinna abi lõpuks otsima ei lähegi. Ja kui pole ka lähedast, kes aitaks, räägiks, julgustaks… Teeb veidi kurvaks.
Lapsepõlve mälestustega tasuks aga ettevaatlik olla. Täna, täiskasvanuna, ei pruugi lapsena kogetust olla enam kõike meeles ning iga puuduv kild mõjutab seda, kuidas me lõpuks seda asja täna tajume. Samamoodi võib osa asju aja jooksul ununeda.
Samamoodi mõtleks selle koha peal mina lapsele. Teil on väike poiss, kes kunagi läheb kooli. Meelis kirjutab neist asjust oma nime ja oma näoga ja kohati ikka ülimates detailides. Mul on kooliealine ja ma näen, kuidas juba algklassides tekivad kiusamised hoopis väikematest asjadest. Mina ei kirjutaks, ja just praeguse väikese õnneliku inimese pärast. Sest mis kord üles saab pandud, see sinna ka jääb.
Ma toetan seda, et räägite depressioonist avalikult. Aga jätaks kõik need detailsed lapsepõlvemälestused mujale.
Ja kuhu mujale? Nelja seina vahele kus need aastaid on olnud? Et pole nagu olnud?!
Ma ei teagi, kuidas ma kõiki neid aidanud olen, kes mulle kirjutanud on, aga kui inimesed mind tänavad ja ütlevad, et nad lõpuks tunnevad, et pole selles üksi.. siis midagi ma olen ikkagi õigesti teinud.
Arusaamatu suhtumine! Sellistest asjadest tulebki avalikult rääkida!
Ohvril ei pea häbi olema ja selline suhtumine võiks olla ka ühiskonnas. Lapsed ja noored, kes sellise terrori all täna kannatavad, peavad teadma, et see ei ole okei ja et neil on õigus ilma hukkamõistu ja häbitundeta abi otsida. Et see pole nende süü!
Senikaua, kuni on arvamus, et “las need detailsed mälestused jääda mujale” ei muutu ka tänaste ohvrite elus midagi. Kus nendest asjadest siis rääkida tohib? Kellele? Ainult teraapiakabinetis ja sosinal?
Just minu mõte. Käisime täna külas, kus tekkis arutelu, mismõttes sul on kaks isa või kaks ema. Noh, üks asi on samasoolised paarid, teine see, et emal on uus mees.. et ta pole ju su isa. No ma ei tea, kui ta on rohkem isa kui spermadoonori oma, siis.. võiks hommikuni kirjutada :D
Jah, see on ilmselge, et see inimene on psühhopaat. Ja olen lugenud raamatut selliste inimeste kohta, neid ei ravi mitte miski, nad ongi sellised-ilma igasuguse empaatiavõimeta ja nad ei saa aru mida valesti teevad.
Mul tekkis täna lugedes üks teine seos…
Nimelt, Meelise ema on psühhopaat, aga miks ta selline on? Millised olid ema poolsed vanavanemad näiteks? See ei anna emale küll mingit õigust ega vabanda neid koletuid tegusid, kuid annaks teadmise miks ta niisugune võis olla.
Ei tea. Ta ei räägi ja ühtlasi ütles, et tema kuskile arstile/psühholoogi juurde ei lähe- pole temal häda midagi ja üldsegi, miks peaks võõrale midagi rääkima.
Jaa, kindlasti kirjuta raamat!
Sellest saaks lausa filmi teha.
Mul on kaks väikest poega. Loodan väga, et nende koolitee läheks ilma suuremate muredeta. Tahaks neid aidata, olla lastele olemas. Ei kujuta ette, et enda ema tegi lapsepõlve nii valusaks ja õudsaks.
Kas psühholoog pole midagi selle kohta öelnud miks su emal selline veider kõnepruuk on. Kõik need koledad sõnad.
Leenu tegeleb sellega. Küsis psühholoogilt kommentaari nii minu kui ema käitumise kohta. Kui vastused saab, eks paneb üles!
Meelis oleks nagu kurjast vaimust vaevatud! Meelise Emal ei ole sellist kõnepruuki.
See, et ta sinuga või suurema osa inimestega nii ei räägi, ei tähenda, et tal sellist kõnepruuki pole. Mina (Leenu) olen sellist kõnepruuki temalt saanud, et lehmad ja litsid kahvatuvad.
Inimesed tema ümber pole lihtsalt harjunud, et ta nii räägiks ja eks ta on loonud endale ka vastava maine väljaspool kodu.
Nagu ikka, kodu on ju sinu kindlus, kus oled sina ise, nutad, halad, ropendad, jood veini, muutud labaseks, karjud, oled sina ise. Eriti kui oled harjunud väljaspool kodu olema keegi teine, kellega inimesed on harjunud.
Mina küll usun Meelise kirjutatut.
Tänases hüpnotisööri saates jäi silma, et ta tegeleb ka minevikumälestustega.. ehk pöörduda tema poole… või ei ole usku sellistesse asjadesse?
:)
Mul on sarnane kogemus ja saan täiesti aru, et sul on vaja ennast väljendada. See on täiesti esmatähtis kui sa tahad asju endas selgemaks saada ja eluga normaalselt edasi minna. See on tervenemisprotsess. Pigem sit.ast lahtisaamisprotsess, sest sina ei olnud haige, vaid see mis sinuga tehti oli haige. Ja sina oled pidanud seda koormat terve elu kandma. Mul on heameel, et sul on julgust rääkida. Mul on sarnane kogemus, kyll polnud fyysilist vägivalda aga eks paljud sellistes haigetes ja katkistes peredes kasvanud lapsed teavad kui laastav v6ib olla vaimne vägivald kui sind aastaid alla surutakse, alandatakse, kui pead olema kui vari, tundma hirmu oma väikese lapse sydamega. Ja sul oli lisaks veel fyysiline vägivald, kogupakett ikka! Naljakas on see, et sellised vanemad staaritsevad oma v6imuajal niipalju kui tahavad, manipuleerivad ja laastavad omaenda lapse vaimset ja fyysilist tervist ja kui lapest saab täiskasvanud, pannakse endale unustusprillid ette – “ei ole olnud, ei ole teinud”. Kergem on eitada, unustada v6i enda jaoks uus reaalsus välja m6elda. Meelis, käi oma sit.ast lahtisaamise tee läbi just nii nagu sulle 6ige tundub. Ja ära tunne ennast kuidagimoodi syydi. Ma soovitan sulle vaid paar asja, omast kogemusest. Sest sa oled alles selle tee alguses. Ja kuna sa teed asja avalikult, v6id sa hiljem nii v6i naapidi midagi kahetseda, sest avalikkus on karm, sest Eesti on väike, sest inimesed ei unusta..misiganes p6hjusel. Esiteks – m6ni lugu on lapse meeles teistsugune. Ma ei kahtle vägivallas, mida tundsid aga m6ni su ema p6hjus v6is olla kuidagimoodi(gi) seletatav (nt haiglast, sest sa ju tegelikult ei mäleta täpselt et miks ja kuidas). Anna m6nele mälestusele aega, enne kui just avalikult välja räägid. V6ibolla tuleb aeg kus saad emaga (v6i m6ne teise asjassepyhendunud sugulase/pereliikmega) rääkida ja tead rohkem tagamaadest. Ja raamat. Miks mitte, eksole. Sa v6id ju kirjutada viimse kui yhe mälestuse välja aga avaldada v6iksid sa selle alles siis kui sul on teraapia läbi tehtud, kui oskad vaadata asja eemalt ja vabamalt. Et see ei oleks lihtsalt kannatuste nimekiri, sest oi kui palju selliseid raamatuid me siit väiksest Eestist kokku saaksime niimoodi. Vaid et siis pigem oleks positiivne point ja l6pptulemus ka: kuidas selle tee läbi tegid, kuidas yks v6i teine teraapia sind aitas, mida oma ema suhtes otsustasid ja kuidas see l6ppudel6puks kasulik on olnud. Et ka teised ei hakkaks lihtsalt oma lugusi rääkima, vaid ka kuhugi välja j6uaksid sellega.
Ma siiralt soovin edu sulle sellel teel ja loodan, et sa teed 6igeid valikuid. Ja ära kahtle kordagi oma otsuses asjast rääkida, vägivallale peabki tähelepanu t6mbama, muidu see jääbki peitu ja tabuks ja ainult ohvrite kanda.
Tahtsin vaid lisada, et mingi teema on su emal KINDLASTI. Kas ka väga katkine lapsep6lv, mingit sorti vaimne v6i fyysiline vägivald v6i alandus vms. Inimene ei muutu selliseks niisama heast peast. Ja just sellele juhiks tähelepanu, et yks asi on sel juhul vägivallast avalikult rääkimine (mida peaksi tegema) ja teine on AVALIKULT kohe k6igest rääkida. Las need muud lood jääda vähemalt esialgu avalikkusest eemale, vähemalt niikauaks kui sa ise rohkem tead mis raja su ema on ise pidanud läbi käima.
Haiglas ma olin. Mitu nädalat. Aga ma ei mäleta, et ma oleksin olnud mingi megapaha, või imelik või haige, et sinna minna.
Kindlasti kirjuta raamat! Su toetajaskond on väga suur, Meelis!
To: Terve mõistus tervitab…
Tundubki, et äkki tõesti oled Meelise ema aga ei julge isegi oma nime siia kirjutada või siis inimene kes vajaks ise natuke nõustamist.
Vabandust kui kedagi solvasin aga meie riigis on sõnavabadus
Meelisele jõudu ja oled tubli, et sellistest asjadest kirjutad!
raamatu kirjutamine on minu meelest tõesti hea mõte. Veelgi parem, kui seal oleks ka kellegi psühhiaatri analüüs… et nö ei oleks see lihtsalt ühepoolne lugu, vaid kuidagi natuke teaduslikumat poolt ka sisse – mis võis olla põhjuseks, et su ema oli selline nagu oli, mis võis olla katalüsaatoriks nendele vihahoogudele jne jne.
Meelis, ma ütlen seda uuesti – sa oled tubli, et julged ja tahad seda teemat arutada ja teisi aidata. Ja isegi mina, kes ma tegelikult ei ole ei otseselt ega kaudselt puutunud kokku koduvägivalla ja väärkohtlemisega, olen ma täiesti seda meelt, et ohver ei peaks tundma piinlikkust ja väärkohtlemise “saladust” ei peaks hoidma nelja seina vahel. Sellest tuleb rääkida, teisi ühiskonnaliikmeid sellest teavitada, seda tuleb ühiskonnas taunida ning vägivallatsejaid karistada.
Ma tean, et mõned mõistavad hukka seda, et sa avalikult räägid. Aga neid, kes selle heaks kiidavad, on kordades rohkem! :)
Mõtlesimegi kommentaare vahele panna – igasuguseid, psühholoogide, sots ja lastekaitsetöötajate jne :) aga eks näis mis sest saab!
Ma arvan, et raamatu kirjutamise peale tasuks siis mõelda, kui oled tervenenud ja saad neid erinevaid võikaid mälestusi paberile juurde kirjutada. Niisama koostada raamat negatiivsetest mälestustest vast hakkaks lõpuks sind ennast rõhuma. Vb praegu ongi hea mööda minnes need siia blogisse kirjutada, saad suure koorma hingelt ära ja kindlasti su tervenemise protsess on juba alanud! Mina näeks raamatu kirjutamisel vaid siis perspektiivi, kui oled nö. tervenenud ja räägid oma teekonnast algusest lõpuni.
Ja kuna su praegusele olukorrale on palju tähelepanu pööratud, siis kasutagi seda olukorda ära ja seisagi nende eest, kes on tundnud koduvägivalda. Vb sinu missioon siin elus on hoopis millegi sellisega seotud :) Lihtsalt väike mõttetera.
Mis mäletsused sul oma vanaemadest-vanaisadest on ja kuidas nende suhted sinu emaga sinu arust olid? Nii palju kui lapsena mäletad muidugi?
Olen aint isa ema näinud, teised olid kõik juba surnud.
Ma ei suutnud seda lõpuni lugeda – vastik hakkas! Kas tõesti saab selline inimene olla ema…. ☹️ Ma tõesti loodan, et sina ei saanud oma lapsepõlvest seda “eeskuju” kaasa ning armastad oma last nö õpiku järgi. Hea, et sa yksik laps olid ning sul polnud õde-venda, kes oleks pidanud sama terrorit kannatama.
Ma ikka ei suuda seda uskuda, et selliseid inimesi olemas on….
Sellest haiglaloost.
See ei pruugi olla nii mustvalge.
Näiteks ATH kahtluse korral kutsutakse ka praegu nädalaks ajaks haiglasse uuringutele. Lihtsalt selleks, et kas saada diagnoos või see välistada. Jah, praegu on lapsevanem kaasas, aga toona ju 13–14aastastele küll vanemaid haiglasse kaasa ei lubatud. Nojah, võib-olla nii suurtele ei lubata praegugi – need, keda ma tean, et on käinud niimoodi ATH kahtluse tõttu uuringutel, on olnud nooremad.
Ja veel. Kuidas õpetajad sinusse koolis suhtusid? Täiesti ausalt – kas mõni neist ei pidanud sind n-ö teistsuguseks? Küsin, kuna mu lähedane inimene, samuti tartlane, saadeti koolist kaks korda psühhiaatri juurde, kuna ta õpetaja meelest oli vähe teistmoodi. Tjah, tollel teisel korral ütles psühhiaater, et kui veel peaks saadetama, siis parem tulgu juba õpetaja ise :P
Kas ei võinud olla nii, et koolis hakati millegipärast survestama, et äkki sinuga pole päris kõik korras ja seetõttu sind sinna uuringutele saadetigi? Ja kui siis uuringute tulemusena ikkagi diagnoosi ei pandud, sai vähemalt öelda, et näete, käisime ja kõik on korras.
Ma ei mäleta. Ma tean, et igasugune jama, mis koolis oli – terve meie klassiga seonduv, kama, kes mida tegi, kõik aeti minu kaela, sest ma olin energiline, ei istunud kuskil pingis paigal rahulikult.. Täna vist on selle diagnoos hüperaktiivne? Ma ei tundnud end teistmoodi või.. Ma ei tea. Ma äkki koolis elasingi end sellepärast välja, jooksin ja hüppasin, sest kodus ei tohtinud?! Ma küsin järgmisel korral psühholoogilt.
Väga sünge ja karm lapsepõlv, kahju, ausalt, kahju ! Endal vb hakkaks ka kergem kui saab selle kõik välja räägitud või kirjutatud. Oleksin kindel ostja raamatule.
Ma arvan, et raamat on hea mõte, aga võiks olla kirjutatud koos psühholoogiga, kes arutleb kaasa pärast igat teemat, et miks keegi nii käituda võib, kuidas see mõjutab inimest ja kuidas sellisele inimesele vastu peaks hakkama. Kuidas käituda täiskasvanuna, et sellest taagast lahti saada. Kuidas olla oma lapsele parem lapsevanem jne. Kasvõi selleks, et teised inimesed oskaks näha ja aru saada, miks mõni inimene teistmoodi on (nt sellepärast, et ta pärineb taolisest kodust). Väga paljud ei oska kuhugi pöörduda, ega kuskilt alustada. Ja ma leian, et väga okei on jagada selliseid lugusid, et mõista paremini teisi. Ka minu ema kasutas mu peal vaimset terrorit, sest tema ema tegi seda temaga ja ta ei saanud aru, et see vale on. Ma mõistan oma ema ja annan endast parima, et mitte samasugune olla. Üritan näha kui ma valesti käitun, aga ega see kerge pole. Aga ma ei teagi kuidas seda parandada. Mida vähem stressi, seda lihtsam.
Aga loodan, et saad jagu oma depressioonist ja oma emale andestada (see ei tähenda, et sa temaga suhtlema peaksid, ei pea)