Hedon ja Jõuluvana – usub või ei usu?

Elu jaguneb kolme ossa:
kui sa ootad jõuluvana,
kui sa ei usu jõuluvana ja
kui sa oled juba ise jõuluvana.

Mina olen Jõuluvanaks kehastunud juba viimased kuus aastat ning Hedon saab jaanuaris viis. Seega on ilmselgelt loogiline, et ta on mind Jõuluvanana näinud esimesest hetkest peale. Isegi selles dokumentaalis, mida aasta või kaks tagasi ETV’s näidati oli ju kenasti näha, kuidas laps aitab minul ehk Meelisel ehk Jõuluvanal asju kokku ja lahti pakkida. Jah, Hedon teab, et mina teen Jõuluvana. Ta teab, et Jõuluvana ise ei jõua kõikide laste juurde ja mina siis aitan teda hädast välja ja aitan tal tööd teha.

Ma tean, et ma olen mõnede silmis ilgem tont ja rikun oma lapse lapsepõlve ära, aga kas te kujutate ette ka, kui keeruline mul oleks seda niiöelda varajata? Mida aeg edasi, seda keerulisemaks see ju läheb. Seega on lihtsam mitte valetada ning rääkida algusest peale nii nagu asjad on. Ma muideks olen enam kui kindel, et tulevikus, kui ma veel Jõuluvana teen, siis ongi just Hedon mul selleks abimeheks, kes kinke aitab ulatada jne.

Mis puudutab uskumist või mitte uskumist, siis kindel on see, et Hedoni jaoks eksisteerivad päkapikud. Kohe kindlasti eksisteerivad ja seda võlu ma temalt ära ei võta. Need päkapikud on kohe sellised maagilised olevused, et talvel saab usinasti nende seljas ratustada ja last suunata, keelata ja korrale kutsuda. Ma tean, et te kõik olete seda teinud. Ehk siis öelnud omale lapsele: “… muidu päkapikud homme ei tule.” Meie oleme seda teinud ning ilmselt tuleb ka sellel aastal neid sõnu taas kasutada, sest vahel lihtsalt muud moodi ei saa.

Mis puudutab aga Jõuluvanasse uskumist, siis sellega on meil ka asjad selged. Ta nagu otseselt ei ütle ka, et usub, aga samas ei karju kõikidele ka näkku, et minu issi on Jõuluvana. Eelmisel aastal lasteaias tekkis korraks selline probleem, et kui nad rühmaga saali sisse astusid, siis oli ka Jõuluvana seal neid ootamas. Paljud olid kohe nii rõõmsad ja osad hakkasid suurest hirmust nutma, aga Hedon marrsis sisse ning teatas Jõuluvanale selge häälega: “Minu issi on ka Jõuluvana.” Ja oligi kõik. Ka oma luuletuse luges ta isegi meie suureks üllatuseks kenasti ette ning jäi siiski selline tunne, et Hedon usub Jõuluvanasse. Või siis oleme meie Leenuga need kaks lolli, kes usuvad seda, mida ise tahavad uskuda.

Sellised lood siis Hedoni ja Jõuluvanaga ehk minuga.

Millal teie saite teada, et olete nüüd nii vana, et Jõuluvana pole olemas. Millal see maagia teie jaoks lõppes? Kas kahtlustasite juba ammu, kui nägite naabrimehe kalosse või vanaema sukki? Mis on see õige vanus millal peaks ja võiks lapsele öelda, et kuule, need asjad ei käi päris nii nagu sa arvad? 

 

7 Comments

  1. Ega nõukaajal nende jõuluvanadega priisata ei olnud ehk siis minu lapsepõlves käis täpselt üks jõuluvana. Ja isa ei olnud siis kodus. Ma ei mäleta, kui vana ma siis olin, aga asi tundus kahtlane. Teine lugu oli näärivanaga, kellel olidki naabrimehe kalossid. Seda enam, et naabrimees oli sellelt olengult natuke enne just välja hiilinud. Selle avastuse peale oli juba lihtne ka muid seoseid leida.
    Igal juhul esimeses klassis oli kõigil juba selge, et mingeid päkapikke ega näärivanasid ei ole olema. Oli kaheksakümnendate algus/keskpaik.

  2. Ma arvan, et seda ei olegi vaja öelda, et jõuluvana ei ole olemas. Ühel hetkel, igal lapsel erinevalt, tuleb see arusaamine ja ära tundmine ja just siis ongi õige aeg.

  3. Kaheksaaastane enam ei usu, ise pole rääkinud aga eelmisel aastal kooli minnes sai teada, et jõuluvana ja päkapikud, hambahaldjad jne on kõik emme-issi töö. Mingit draamat ja tüli sellest ei tekkiud ja see teadmine tuli kuidagi vaiksele peale jõule, sest jõulude ajal uskus ta veek siiralt eelmine aasta jõuluvana.
    Viieaastane usub siiralt, nii päkapikke, jõuluvana, hambahaldjat kui kõike muud. Aga samas ta teab, et kõik neeed lasteaedade, kaubanduskeskuste ja reklaamide jõuluvanad ei ole päris vaid on inimesed, kes mängivad jõuluvana. Päris jõuluvana tuleb ainult ja ainult jõululaupäeva õhtul.

  4. Käisin teises klassis ja ikka veel uskusin päkapikke ja jõuluvana. Ühel hommikul jäi vanaema vahele kui üritas mulle sussi sisse 2 krooni sokutada. Siis aeg tardus, rattakesed ajus hakkasid keerlema, roosad prillid lendasid eest ja ma sain aru, et oh my god – päkapikke ei olegi olemas! See oli kurb hetk.

    Ja siis umbes kuu aega hiljem, detsembri lõpus, tuli sõbranna külla ja mina rääkisin siis suure õhinaga, mida olin jõuluvanalt saanud. Ta vaatas mind kogu see aeg altkulmu ja jutu lõpus siis küsis: “Sa tead ikka, et jõuluvana ei ole päriselt olemas?” Siis oli taaskord tunne, et no mida helli, see oli ka kõigest muinasjutt, vanemate vale… Ma tõesti ei saanud aru, et jõuluvana oli kord isa, siis vanaisa, siis onu või naabrinaine. Ma olin nii selle muinasjutu sees, et ei kahtlustanud ega jälginud märke. Ehk seetõttu, et mul oli 3 aastat noorem õde ja koos oli tore muinasjuttudesse uskuda.

  5. Väike olin, siis uskusin ikka päkapikke, jõuluvana ja hambahaldjat. Aga mingi aeg leidsin külmkapi otsast päkapiku maiuste korvi ja siis sain minagi aru, et ohcräpp :D
    Aga emale kohe sellest ei rääkinud. Kommi tahtsin ikka saada. :D

  6. Ma ise enda avastust ei mäletagi,mil see aset leidis, kuigi on mul meeles, kuis ma nutsin tol korral ja kui pettunud ma olin.
    Kuid mu kasutütar oli 10 aastane ja elasime Norras.. Kodus aga mängis mingi eesti raadio interneti vahendusel… Ja sealt tulid uudised ja uudistes rääkis” et a la see, kui vanemad lapsele valetavad, et jõuluvana olemas on, on väär, sest kui vale välja tuleb… Ei suuda lapsed oma vanemaid üldse usaldada ja austus ka väheneb… Jne jne. ” ma seda uudist kuuldes.. Mõtlesin, oi plinn.. Ma ei saa rahmides arvutit kinni ka panema hakata, see tõmbab kohe ta tähelepanu veel enam.. Lasin uudise ära kuulata ja panin siis arvuti kinni… Laps seedis vist seda 2 nädalat ja siis tuli minu ja issi juurde ja ütles, et istuge, ma tahan teiega rääkida.
    “miks te mulle valetate, et jõuluvana on olemas!?”

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *