Mehed iluoppidel – uus trend? Mina käisin ja ei häbene.

Nagu ütles ka Elu24 pealkiri, mille ma ise neile andsin, siis jah, ma käisin iluoperatsioonil.

Ma päriselt ei saa aru, miks oleks vaja midagi sellist tagasi ajada. Ka botoxi jutte. Neid ma ei ole teinud, aga kui peaksin tegema, siis ütleksin teile ausalt.

Siinkohal olgu kohe öeldud, et ma ei saanud mitte midagi koostöös ega tasuta. Maksin nii nagu kõik tavalised inimesed peaksid maksma. Ja ilmselt sain ka samasuguse kohtlemise osaliseks nagu teised. Väga vinks-vonks kogemus. Ma muidugi ei oska võrrelda ka, sest ma tegin seda esimest korda elus.

Milleks üldse?

Alustaks hoopiski sellest, et minu jaoks ei ole silmalaugude lõikamine mingi eriline iluopratsioon. Selleks pean mina ikkagi nina või lõualõikust. Ma ei olnud isegi narkoosis ju. Tundsin ja kuulsin kui minuga tegeleti. Rääkisin ka ise vastu. Ehk siis midagi erilist see tegelikult ei olnud. Ja läksin sellepärast, et saada sisemine rahu enda välimuse osas. Ma ei olnud nende silmadega rahul ja see häiris mind. Ma olen antud lõikusele mõelnud juba viimased kaks, kui mitte rohkem aastat, aga ometigi ma sinna ei läinud. Miks? Ma ei tea, vist oli selleks ikkagi mingi hirm. Nüüd, olles seal ära käinud, siis ei saa ma aru, mida ma kartsin. See oli nii kerge ja kiire. Haiglasse läksin kell 8 hommikul ja juba kell 15:30 tellisin endale takso, et koju minna.

Kliinikuks oli Kotka Erahaigla. Miks? Nimi Mart Eller oli see, mis aitas mul kiirelt otsuse langetada. Esiteks olen ma kursis tänu paarile oma tuttavale, kes tema juures on käinud ja mõlemad kiidavad ning üks hoopiski olulisem asi oli see, et ma tahtsin, et meesterahvas vaataks mind üle ning teeks selle lõikuse. Miks? Vot, see on sisemise usalduse küsimus. Meesterahvas ilmselt vaatab ja mõtleb teistmoodi ning äkki ei lõika liiga palju ära, et ma oleks hiljem nagu 20 aastane “kassnaine”.

Ma tegelikult ei tea, kas ma olen täielikult paranenud või mitte, aga tunne on hea. Ja ka välimus on hea. Isegi Leenu, kes algselt seda operatsioonimõtet ei pooldanud, ütles et ma oleks võinud juba ammu sinna minna, sest tõesti on parem. Ta näeb nüüd mu ripsmeid, mis varem lihtsalt peidus olid. Mitmed on küsinud, et kas oli valus ka? Ainus valus hetk oli siis kui ma operatsioonist taastusin ja isegi siis ei olnud see valus valus vaid pigem natuke nagu tuikas. Ütleme nii, et olen end ise kogemata kuhugi löönud ja see on isegi valusam. Ja ka järgnevatel päevadel ei pidanud ma valuvaigisteid nosima. Null valu – vähemalt minul.

Vaatame nüüd aga pilte.

Selline olin ma enne.

Operatsiooni päev ehk kohe pärast oppi:

2. päev

3. päev – nagu ka teada oli, oligi see kõige raskem päev ehk kõige rohkem paistes, punetavam, sinisem jne, siis hakkas paremaks minema.

5. päev

7. päev – niidid võeti välja.

10 päeva hiljem

Olgu siis hästi lühidalt öeldud, et ma olen väga õnnelik, et ma läksin ja selle tehtud sain. Tegelikult ei olnud see üldse nii hull, kui ma kartsin – oleks võinud juba ammu minna.

Kui sul on küsimusi, siis jäta need kommentaaridesse ning ma vastan seal.