See lõputu joomine – ilmselt lõpetan kui Meelis lahkub
Ma ei hakka ilustama ega valetama, et kõik on kontrolli all. Ei ole. Kogu see “kerguses kulgemine” ja “kõik ju laabub” mantra on vahel lihtsalt viis, kuidas ma peidan selle, et tegelikult olen hirmul. Ja kui ma tahan täiesti aus olla, siis jah — ma olen viimasel ajal põhimõtteliselt iga päev joonud. Mitte sellepärast, et ma tahaks ennast pildituks juua (kuigi mõnikord see lähebki nii), vaid sellepärast, et.. vana hea – ma ei taha tunda.
Ma saan ju ajuga aru, et see, et Meelis läheb, ei ole mingi jäädav või ületamatu asi, aga ma ei taha selle tundega tegeleda. Mulle piisab sellest, et tema on ärevil, tema tahaks iga õhtu patja nutta, et ta meid maha jätab ja kõik on nii raske. Tegelikult teame ju mõlemad, miks see on hea ja miks ta minema peab, aga ma ei taha seda tunnet enda sisse, et tegelikult on ju kurb ka. Seega, vaigistan seda ikka oma veini või mulli või sangria või GT-ga.
4 Kommentaari
Kui mõlemad mõtlevad 10-palli skaalal läbi, kus nad paiknevad ja vaatavad realistlikult, kui mitme “pallise” kaaslase leidmine oma positsioonilt tundub reaalne, siis võib vahel tunduda mõistlik üheskoos tööd teha ja koos edasi minna. Eks need asjad ole teinekord keerulised ja ei kunagi mustvalged. Teie blogi puhul kindlasti ei saa välistada ka seda, et püüate parasjagu hoopis hoolega vaatamisi ;) Igatahes toimivaid valikuid mõlemale! Alksiga on see kehv asi, et rikub une ära ja kogub rasva alakõhule. Silmad paneb ka valutama ja muudab hommikud ebaproduktiivseks isegi siis, kui pohma ei ole. Küsi, kust ma tean :). Ilma on kõvasti parem ja vesi on maitsvam ka. Aga jah, alkohol on valuvaigisti ja eks tuleb katsuda oma valud läbi mõelda.
Kahjuks jäävad paljud teemad häirima ja närima ka Meelise lahkudes. Vähemalt mõnda aega ja see periood võib olla pikk. Teise sõltlase eemalviibimine ei pruugi probleemi kaotada, küll aga võib mõnetine üksindus seda süvendada. Ja no videosilla teel on samuti võimalik pokaale kokku lüüa.
Tegelikult ma ei hakka vaikimisi eeldama, et sa ei suudaks alkoprobleemist jagu saada, aga see on pikas perspektiivis ikkagi pigem keeruline. Sest hetkel on alkohol sulle tõenäoliselt sõber, lohutaja, tuimastaja. Loen seda meelevaldselt välja lausest: joon oma mulli jne. See “oma” on tegelikult vast suurim vaenlane, kes sul iialgi olnud on ja temasse võiks ka nii suhtuda. Su abimees ongi tegelikult ju see, kes vaikselt aga kindlalt mürgitab nii sind kui sinu lapsi. Mida sina alko abil ei tunne, tabab su lapsi kahjuks topelt, aegamööda, aga kindlalt.
Kas sa pole plaaninud välist abi küsida? Mõtlen, et kaalu- ja hingemuredega sa oled seda ju teinud, tead ise, et mõnikord on abi kohe, mõnikord alles mitmendal katsel. Arstid siiski saavad sind ravimitega tugida, teha alko su kehale võõramaks. Mõtetega, jah, pead küll ise hakkama saama või siis uuesti kuskilt abi leidma. Võib-olla mõni senisest teemast hoopis erinev hobi, mis lihtsalt lükkab aju muremõtetest tühjaks?
Aga see, et sa probleemi tunnistad, on suur asi, päriselt.
Noh, ma ei ole ainult nõelravi proovinud, kõik muud Eestis saadaval olevad asjad olen läbi teinud – alles on vaid mõtte jõul iga päev valida kaine olemine.
Siis proovi juba nõelravi ka ära, mine tea. Päevhaaval, tahtejõuga – nii on ennegi pahedest lahti saadud, aga ega see kerge pole kellegi jaoks. Oleks ikkagi tore, kui oleks mingi asi toena lisaks. Samas ei saa välistada ühe juurpõhjusena vist ka Meelist või teie omavahelist sümboosi? Võib-olla tõesti omapäi suudad sa endale tekitada uue reaalsuse.
Ma ise oskan kaasa rääkida ainult suitsetamisest loobumise teemal, mis oli minu jaoks ka üsna ränk, puhtalt tahtejõu toel jätsin kunagi maha, kujutan ette, et alkoholiga on teema kordades keerulisem. Aga lootust ikkagi on. Avalikult selle probleemi tunnistamine näitab tegelikult seda, et oled tervenemise teel esimesed sammud juba ära teinud ja see soov on sinus päriselt olemas. Seda tuleb tõesti tunnustada.