Suitsetamisest, alkoholist, imetamisest..

Ajendas mind üldse kirjutama kägude kukkumine ühes foorumis, et raudselt ma joon ja suitsetan, sest ütlesin, et mina imetama ei hakka, vaja juua ja suitsetada.. Pole need asjad nii must-valged ühti. Naljakas on lugeda kuidas ühe inimese valearusaamast läheb lumepall korralikult veerema ning järsku on kõik kõige teadjad.

Sõbrad, ma ei ole päris eilne. Ma tean, olen lugenud, olen kuulnud, saanud nõustamist. Sõltuvus nagu iga teine, vajab abi. Ja seda olen ma teadlikult küsinud, sest mina ei ole see naine, kellel käiks mingi maagiline klikk peas ära kahe triibu saabumisel, et näiteks suitsetamisest päeva pealt loobuda. Samas ei pea ma õigeks ka seda juttu, et päevapealt ei võigi loobuda.. Miks ei või? Kui suvaline mees otsustab ühel päeval, et jätab suitsetamise maha, siis ta ei või seda teha, sest see tekitab stressi või mida? Pullikaka.

Ma loobusin ka Hedonit oodates suitsetamisest päeva pealt. Täpselt nagu selgi korral. Lihtsalt natuke hiljem kui võinuks, aga parem hilja kui üldse mitte.

Hetke seisuga ma ei joo ega suitseta nagu vanasti ja kui tahate päevaliselt teada, siis just arvutasin teie jaoks välja (õigemini ma panin endale ühte äppi kirja..) 28 päeva täiesti tubakavaba. Enne seda proovisin ise vähendada, loobuda.. aga kui ikka ise ei saa, palu abi – mina palusin ja olen päevapealt suitsetamisest vaba ja 86 päeva suhteliselt alkovaba, ma tõesti ei pea poolt pokaali mulli rohke jääga joomiseks või kuidagi lootele kahjulikuks, aga see on minu arvamus ja te ei pea seda jagama!



Ja jätkuvalt, need kes arvavad, et südamest naeru lõkerdav Leen peab laivis ilmtingimata mälus olema, siis.. edu.ee – ma ei ole kaamel, ma ei hakka midagi tõestama. Kui ütlen, et pole laivides joonud, siis tähendab, et pole ja kui sa arvad, et ma ajan pada, siis sul on see õigus oma arvamusele :)

Kui ma ühes laivis sellest rääkisin, siis saabus kohe kommentaar:

Kirjuta parem sellest kuidas sa nii kiiresti alko – ja suitsuvabaks said, mainisid et terapeudi abiga. Kyllaltki spetsiifiline teema, seda oleks kindlasti väga paljudel hea lugeda ja paljud suitsetajad saaksid kindlasti abi, nagu sinagi said. Mismoodi see sul õnnestus. Ja kuidas alkovabaks said. Saaksid huvitava teema, millest keegi pole julenud varem kirjutada ja palju klikke.

See on täpselt selline käolik lähenemine, “olen nii positiivselt uudishimulik ja toetav, et sa saaksid kõik hingelt ära kirjutada ja ma saaksin pärast foorumis puid alla laduda, hahaha”. Ma olen kuus aastat siin blogis kommentaare lugenud ja tean juba neid kommentaaride tonaalsusi (eriti head aimu annavad nimed ja emailid sealjuures) ja kuidas mõni kommentaar hiljem kuskil foorumis oma elu elama hakkab.

Kõigepealt – noh, see kommentaar tuli juba paar päeva tagasi ja ma ei ole seda üles lasknud, et mul oleks meeles sellest kirjutada.. Varsti loen ma teatavast foorumist, kuidas ma olen räme aff, sest ma ei lase kommentaare üles. Tema ju nii tahtis teada, kuidas ma küll suitsetamisest priiks sain…

Mis ma siis tegin?

Ma olen mõelnud sellest juba ammu kirjutada, siis jälle mõelnud, et ma ei taha seda jagada. Ja kui te pole veel aru saanud, siis ma ei blogi klikkide pärast. Ma ei kavatse kirjutada millestki seepärast, et see toob klikke, vaid siis kui ma tunnen, et tahan seda jagada. Hetkel veel väga ei taha, sest ma tunnen, et mul on väga pikk tee veel käia.

Ma olen käinud Eesti hõivatuima hüpnotisööri Ants Rootslase juures. Tal on ajad küll aasta lõpuni broneeritud ja ma olen saanud reaalselt ajad nii, et keegi on ära öelnud ja ma olen suht lühikese etteteatamisajaga ta juurde pääsenud. Pannud lihtsalt asjad klappima enda jaoks.

Ants on aidanud mind mõista.. miks ma midagi oma elus teen. Küsimus on aga selles, kas ma tahan neid asju muuta ja millal ja kuidas ja mil määral. Ma olen enam kui kindel, et inimesed peavad ise jõudma mingite punktideni elus ja.. kui nad nendeni jõuavad, siis nad ka midagi ette võtavad.

Minu esimene mure oli alkoholism, millega ma Antsu poole pöördusin – käisin tema juures eriolukorra ajal, kui ma veel rasedusest ei teadnudki.. Suitsetamisega pöörusin juba siis kui rasedusest teadsin, aga lihtsameeluses enda tahtejõule lootsin.. Esimesel korral, mõistusega võttes polnud suurt kasu. Ma sain aru küll, aga isu oli suurem. Teisel korral lasin endale hüpnoosi teha. Sellest oli abi, isegi kui see kestab ainult sünnituseni.. Ehk aeg muudab mind tugevamaks, aga kui ei muuda, siis parem kui mitte midagi.



Miks ma ei plaani imetama hakata?

Kuna eelmisel korral selgus, et mul on liiga lühikesed piimajuhad, B12 vitamiini puudus (st et mul on näit normis, aga kuidagi on see rinnapiima tekkega seotud), paljudel maovähendusoperatsiooni läbinutel võib seda probleemi esineda. Loe siit kuueaastatagust postitust – Mida teha kui rinnapiima ei ole? Kui ma Hedoniga võimlesin päevad ja ööd, et rinnapiim tekiks, siis sel korral olen ma targem – ma ei hakka tõmblema. Olen valmis juba praegu selleks, et mul ei teki piima (eks see näha ole!) ja vajadusel olen nõus haarama juba sünnitusmajas RPA pudeli.

Ma ei ole seepärast halvem ema, et ma ei imeta. Ja asi pole ka selles, et ma tahaksin sünnitusmajas kohe veini avada.. On palju naisi, kes mingitel põhjustel ei imeta. Ma ei mõista kedagi hukka, olenemata mis otsuseid nad teevad. Jah, ma ei pruugi neid mõista, aga need ei ole minu otsused. Igal inimesel on omad põhjused, miks nad midagi teevad. Mõni näiteks ei taha oma rindu kaotada – aus, aga mitte taunimsiväärne.



Võite kommentaarides kaasa rääkida, kuidas teil alko/suitsetamisega raseduse teadasaamise hetkel oli? Kas olete teadlikult otsustanud mitte imetada, miks? 

58 Comments

  1. Mina olin selline ema, kes esimese lapsega ei saanud imetama, laps sündis enneaegselt ja oli kuvöösis tükk aega, üritasin pumbates säilitada miskit, aga laps imema ei hakanud rinda, kui ta kätte sain, mõne aja punnisin, aga lõin siis käega. Kui nii siis nii. Teist last läksin sünnitama pudel ja RPA kotis, igaks juhuks. Kuna mul esimese lapsega oli ka olukord, kus ma ei saand aru, et ta piima sai v mitte, keegi vaatamas ei käinud ja kui tuldi viidi laps minema, veresuhkur oli nii madal, seega see oli selline ehmatus. Suure haigla asi, pole kõigiga aega nämmutada, ise noorena ka mõtlesin, et laps magab. Üldse oli esimene sünnitus tagantjärele mõeldes šokk, et justkui ei saanud valmistuda, kõik juhtus äkki. Teise lapsega olin kohe kindel, kui tunnen, et piima pole, näen, et ise pigistades ei tule, siis annan pudeli, et ei juhtuks võimalust, et lapse kaotan. Jäigi pudeli peale muidugi. V-o veidi ikka üritasin ja pumpasin ka, et kuukene rinnapiima täis tuleks. Stressanud pole selle pärast kunagi. Ülimugav oli kahe väikse lapsega nii. Kindel graafik, normaalne ööd läbi magamine, aega mõlemale lapsele.

    1. Mina varusin hulgim nikotiininätse jms.et suitsetamisest loobuda,aga läks nii,et kuna raseduse alguses iiveldas ca 4 kuud,siis polnud mingit isu veel suitsu kiskuda:) Hiljem juba teadlikult hoidusin näit.klaasist veinist,mis oleks mind taas suitsetama isutanud. Imetamisega oli nii,et piima oli vähe, käisin ka nõustamisel, pumpasin jms.aga mingi hetk tundsin,et kogu rõõm lapsest kaob ära,oledki nagu mingi masin oma pumpadega ja loobusin. Andsin RPA-d ja kõik olid rahul Mõnede asjadega ei tasu hulluks ka minna ja mina pole kordagi oma otsust kahetsenud.

  2. Suitsetamisega on minul üks kummaline lugu. rääkida- mul pidevalt elati kaelas, millal ma maha plaanin jätta, nii elukaaslase kui ka ema(kes muuseas ise tossab rohkem kui mina üleüldse tegin) Ma vastasin, et siis kui ma ise piisavalt tahan, et hetkel ma ei tunne seda vajadust loobuda. Kuniks lambist, ühel pâeval ja mitte üldse teiste survel ma konkreetselt loobusin päeva pealt, tundsin, et mul pole seda vaja. Olgu öeldud, et ma ei kasutanud ühtegi abivahendit, laksust ja järsku. Hiljem olen proovinud teha, ajab südame pahaks aga vahest veini juues tunned, et kohe midagi on puudu

  3. Oma esimest last imetasin 1, 5 a ja olen õnnelik, et said teha seda. Aga mõistan ka kui inimesed tõesti ei saa seda teha siis neil polegi muud teha kui võtta lutipudel ja lapsele süüa anda. Peas, et lapsel kõht täis :).
    Alko ja suitsu ei teinud. Alko isu lõpupoole oli aga no aju teab ju, et isudele ei tohi järgi anda see just kui mõni harv kord mees avas õlle ja see lõhn . Õnneks kiusatust ei tekkinud
    Mõnikord on lihtsam mitte teiste lolli juttu kuulata.

  4. Jätsin suitsetamise pärva pealt, kui rasedusest teada sain. Tegelikult, hakkas mulle ükspäev suits täiega vastu ja alles siis tegin testi, sest teadsin juba, et raudselt olen rase. Alko siis niisamuti. Pole ka väga joonud, pigem joon nüüd rohkem Dont get me wrong…ei ole igapäev sigalakku täis. Nv’d ikka selleks ja kui peale tööd lained ülepea löövad, siis klaasike õhtul, ei tee paha. Mul ei tekkinud ka piima, niiet poiss kasvas pulbri peal üles. Olen seepärast kehvem, vaevalt.
    Mu sõbranna nt suitsetas terve raseduse aja Ta küll vähendas, aga maha ei jätnud. Avalikult kuskil ei tossanud, pilgud ja jutud ja värgid. Sai ilma ka oldud. Kõik kulges ilusti, laps sündis, kõik oli hästi ja on siiani. Who am I to judge?

  5. Mul on kolm last ja kõik on paar nädalat vaid rinda saanud. Mul tekkis igakord imetamisega räme stress, sest piima polnud, nibud valutasid, koguaeg jälgi, mida sööd… Jah, olen egoist, mis teha. Mugavam oli see kui toitsin pudelist, sest siis sai ka abikaasa öösel last toita. Lisaks ei ole minu lastel gaasivalusid olnud.
    Ei ole nad rohkem viirustes kui teised, pigem vastupidi.
    Iga ema teab ise kuidas oma lapsi kasvatab ja pole kellegi asi seda kommenteerida.
    Ilusat ootusaega!

    1. 3 last, ei suitseta, veiniisu vast oli aga võibolla lonksutasin maitsmiseks, mitte rohkem.
      Rinda sain anda, oli kõik OK aga mina ise otsustasin mitte üle 6 kuu anda. Seejärel hakkasid pudelit saama.
      Aga 6 kuud punnitasin ikka hambad ristis ära põhiliselt kohusetundest ja ka vaatamata laste tervisehädadele.
      Minul raseduste ajal b12 läks miinusesse, beebidel oli tugev puudujääk, rinnapiimast ka ei saanud ning oli terviseprobleeme kahel esimesel. Kolmanda lapsega raseduse ajal juba jälgiti mu b12, sõin juurde ja jätkasin rinnaga toitmise ajal ning beebil oli kõik ok.

  6. Jätsin suitsetamise maha kui sain teada ,et olen rase.sellest möödas tänaseks 1 a 6 kuud ei taha ka enam.15 a tômbasin.Alkot ei ole joonud 2 a .ükspäev proovisin järgminepäev surin reaalselt.Nüüd kui plaan vôtta siia vbl 2 kokteili max.Imetan ka.Vahel on tunne et piima pole piisavalt ja annan lisa.(kui alloholi tarbisin pumbasin 2 päeva välja ja andsin rinnapiima asendajat.

  7. Esimest last oodates, nüüd juba üle 12 aasta tagasi, ma suitsetasin ja jõin ja tõmbasin isegi kanepit aga ma lihtsalt ei teadnud oma rasedusest.. sain teada alles 5ndal kuul ja siis küll jätsin päeva pealt maha kõik. Nüüd teise lapsega ma ei olnudki juba aastaid suitsetaja, kuid millest aru sain et äkki olen rase, et mul tekkis räige isu alko järele, ma pole eriline Alko jooja ka muidu. Aga algul jõingi.. kui nädal aega iga õhtu tripsutanud olin siis mees ütles et davai tee test, sa pole sina ise
    Test oli positiivne ja ma olin nördinud sest olin just Lätist omale kaks kasti alkot toonud aga noh ei saanud kuidagi juua enam, kui teadsin rasedusest.. ma olen see naine kellel käib see kiiks peas, et laps kõhus siis mu keha on raseduse ajal vaid selleks, et lapsel hea oleks. Mis mu Alko isu vastu aitas oli igasuguste Alko vabade jookide avastamine, mida siiani joon. Nt Alko vaba punane vein on mega hea.. siidrid on enam vähem ja nüüd on ju ka Alko vaba longero gin, niiiii hea
    Sina Leenu, tee kuidas ise paremaks pead ja heaks arvad. Sina ju tunned enda keha kõige paremini.
    Palju õnne veelkord ! Tuleb üks nunnu tüdrukutirts ❤️

    1. Mu meelest need alkovabad veinid ja mullid on kohutavad.. pole ikka õige. Siis parem olen üldse ilma v võtangi oma pool pokaali jääga päris mulli. See öuna rabarberi-kuuse mull on ainuke hea, mis ma alkovabana olen leidnud :)

  8. Mina olen ka suitsetaja olnud. Kui rasedaks jäin siis suht koheselt vähendasin ja lôpuks loobusin mega raske oli see minu jaoks. Alkoholi pole eriti joonud kunagi aga vot raseduse lôpus sampust ja kuuma vanni sai ikka tehtud et saaks juba sünnitama. Rinda andsin peaaegu 3 kuud kuniks sain aru, et laps ei saa ikka kõhtu täis ja läksin pudelile üle ja oh üllatust sain omale ime lapse kes magas nagu nott. Praeguseks magab mu 1 a laps 11-12 tundi jutti. Minu silmis pole vahet kas anda rinda vôi pudelit! Ema on ema olenematta sellest kas ja kuidas last toidad. Suitsu tahaks megalt teha aga olen suutnud veel hoida aga usun, et mitte kaua enam.

    1. Kui laps ei saa rinnast kõhtu täis, siis selleks on imetamisnõustajad, kes aitavad. Mul piisas ühest visiidist ja sai kõik toimima perfektselt ja issand kui hea oli sellest pudelimajandusest vabaneda.

      Tänasel päeval on ikka ülivähe imetamisega seotud probleeme, mida ei ole võimalik lahendada, suures osas on need “polnud lihtsalt võimalik”-jutud hea vabandus.

    2. Liisa – sellised kommentaarid tekitavad esmakordsetes emades meeletut stressi. Endal esimese lapsega nägin vaeva neli kuud. Laps oli sisuliselt 24/7 rinnal, kaal ei tõusnud, laps korralikult ei maganud ja ainult vigises. Käisin nõustajate juures, tegin kõik nö raamatu järgi, olin meeletus stressis ja kui poleks olnud ulitoetavat meest, siis oleks see arvatavasti depressiooniga lõppenud. Ma pole eluski ennast nii halvasti tundud. Põhimõtteliselt olin ette kindel, et lapse elu on rikutud.

      Miks nii kehvasti? Just sellise suhtumise pärast. Kõik nõustajad, perekooli loengud, raamatud jne rõhutasid, et laps saab alati rinnast kõhu täis, kui saab piisavalt imeda ja võte õige. Kõik naised saavad imetatud. Tuleb lapse jaoks kogu aeg lihtsalt olemas olla. RPA on sisuliselt mürk, hiljem on lapse tervis rikutud jnejnejne

      Ma ei vaidle vastu, et RP on vajalik ja kasulik aga selle ühiskondliku ajupesuga emadele stressi tekitada ei ole ka õige. Teise lapsega proovisin loomulikult jälle imetada aga ei lasknud sellel teemal enam omale stressi tekitada.

      Kokkuvõttes on mul tänaseks 2 imetoredat pubekat kodus. Nutikad, hakkajad ja väga hea tervisega. Isegi lasteaias olid harva haiged. Boonusena on mees väiksest peale saanud nendega kogu aeg tegeleda. Oli tal lastega algusest peale väga tugev side ning mina sain rohkem oma aega.

  9. Olen 2 lapse ema ja ei imetanud kordagi oma haiguse pärast ja siis mind vaadati nagu kõige halvemat ema. Alkoga pole õnneks kunagi probleeme olnud.

  10. Alkoholi pole kunagi armastanud, kuid suitsetasin aastaid enne raseduse teada saamist. Peale triipude saamist, vähendasid kahenädala jooksul suitsetamist ja 2 nädalat hiljem olin suitsuvaba. Kuna rasedus oli raske ja emotsioonid käisid üle pea, siis tahtsin raseduse ajal ka paaalju suitsu teha, aga ei teinud. Siiani olen suitsuvaba, nüüdseks peaaegu aasta sünnitusest möödas, isu tekib siis tõmban madala nikotiini sisaldusega e-sigaretti ja see võtab isu ära. Proovisin ka imetada, kuid B12 defitsiidi pärast kadus stressist piim ja pidin RPA haarama. Vähemalt on lapsel kõht täis, muu ei ole oluline :)

  11. Me jätsime elukaaslasega koos päeva pealt suitsetamise maha. Võtsime vastu otsuse ja panime päeva paika nö. Kuuke pärast seda mõtlesime pisiperele… Tänaseks päevaks oleme õnnelikud lapsevanemad 7 kuustele segapaarist kaksikutele.
    Sünnismajas hakkasid saama koheselt RPAd, süstlast. Rinnapiima said kuni 4 kuud ja seda ka pumpasin, et teaks koguseid. Edasi ainult RPA peal ja lapsed kasvavad mis mühiseb ja on rõõmsad ja noh, nii suured juba et saavad ka tahket toitu.

  12. Laps sündis enneaegne, kuu aega elasin voodis pumba otsas, piima ei tekkinudki eriti, sain päeva peale vast ühe söögikorra kätte. Loobusin sellest pumpamisest, sest tundsin, et pumpan enne ajud, kui piima välja :D Laps kasvas üles Rpa peal, kõik oli alati korras ja kõht kenasti täis. Ülevaade söödud kogustest ideaalne. Süümekad puudusid ja kui saan veel lapsi, pigem söödaks pudelist.

  13. Asjakohane postitus.
    Ma jätsin suitsetamise maha 4a enne lapse sündi, päevapealt ja teadlikult, et kunagi saab minust ema. Mul on terve see aeg suitsunälg, midagi teha pole, saan aru kui rõve ja vastik see on, AGA mulle meeldib suits. Olen aus. Suitsuvaba olen olnud 4,5a.
    Alkost loobusin ka päevapealt, kui sain teada rasedusest. Sain imetada ainult 5k, aga alko järgi kätt siiani ei tõsta, samuti teadlik otsus. Olin enne rasedust suur rummijoodik, kokteilid jne. Nüüd naudin alkovabasid kokteile.
    Imetamine on valus teema. Oled väga vapper, sest tegelikult on see väga valus, kui ei saa imetada või kui rinnapiim kaob. Alguses tulin ilusti toime, aga juba 2k hiljem hakkas piim kaduma. Ei rääkinud tuttavatele emmedele, kui hiljem teada said, tundsin kuidas nad minust taga räägivad kui rongaemast.
    Loodan, et suudad suitsust loobuda, aga kui ei suuda, pole sa seĺle pärast kuidagi halvem ema.

  14. Igasugune stress VÕIB aga EI PRUUGI loote arengut negatiivselt rakutasandil mõjutada. Alati on lihtsam endale sisendada, et see on pullikaka ja kõik. See aga ei tähenda, et see ei vastaks tõele. See ongi elu. Kahjuks.

  15. Esimese raseduse aeg oli nii halb, et suutsin jätta päeva pealt maha. Rinda andsin max 2 nädalat. Ei tea, ei saanud hakkama. Loobusin.
    Teise raseduse aeg ootasin lausa, et halb hakkaks, siis suutsin samuti kergemalt jätta suitsetamise. Peale teist sünnitust mõtlesin, et okei, proovin ja püüan imetada. Käisin nõustamisel 2 korda. Seal oli kõik ok. Kodus jälle teisiti. Kui nädala jooksul lapsel kaal grammigi ei tõusnud ja minul rinnapõletik tekkis. Lõpetasin kõik. Nutsin, stressis, valus jne. Teine põhjus, miks ma hakkama ka ei saanud oli see, et mul oli nii ebamugav ja vastikustunne, siis ei suutnud ma aru saada, miks paljud räägivad, et see on “maailma parim tunne, kui imetad”. Minu jaoks ei pakkunud see mitte mingit naudingut ega rõõmu. Mitte, et mul hullud pommid ees oleks. Lihtsalt, ma ei suutnud, minu keha, minu rinnad.

    Suitsetan endiselt. Veini joon kah pealekauba!

  16. Minul on eluaeg imetamisega mingi kiuks olnud. Ma lihtsalt ei kannata seda vaadata, veel vähem ei olnud plaanis seda ise tegema hakata. Ma ei laida maha neid kes seda teevad. Väga tublid, aga mina no Ei. Mees oli toetav selles otsuses. Sünnitusmajas kui peale keisrit taastusin, hakkasid arstid juba kohe ajama mulle kaksikuid rinna otsa. Ütlesin neile, “et ei ole jõudu täna selle asjaga tegeleda”. Said aru ja olid mõistvad. Perepalatisse minnes hakkas pihta uuesti see rinnaotsa ajamine. Mees küll püüdis arstidele aimu anda, et ei taha sellega tegeleda, aga no ikka proovisid ja sudisid kuniks said need lapsed mulle rinnaotsa. Tead, kuidas ma hoidsin tagasi, et mitte oksele hakata. Elasin öö üle sõnaotseses mõttes sundides ennast takka.
    Järgmisel päeval oli oplaa imetamisnõustaja minu juures. Rääkisin talle oma asja ära ja siis hakkas see ümbes rääkimine. Ühesõnaga suutis ta mu niikaugele saada, et ma olin nõus hambad ristis seda tegema laste pärast.
    Aga jumal hoidku, igakord oli nagu tapamajas…..
    Igaljuhul, aja pikku läks see olukord minu jaoks paremaks. Üks kaksik sai 3 nädalat(tekkis tõsine refluks ja ma keeldusin rinda andmast talle sellest hetkest kui ta oleks sisuliselt ära lämbunud mu käes) ja teisele kaksikule andsin rinda 1.5 kuud(ka temal tekkis refluks).
    Perearst on mul jumal tänatud kui ingel taevast ja käskis mul selle jama ära lõpetada, kui oli kuulnud nii minu lugu kui laste lugu.
    Muidugi oli ümbruskonnas neid inimesi kes tegid maha, et rinda ei anna ja oli ka neid arste(paraku pidime ühega käima osadel uuringutel), kes samuti tegid maha, et lapsed rinda ei saa. Aga noh, jumal nendega….
    Aga jaa, esialgu üritasin seletada miks mul selline valik, aga lõpuks lihtsalt loobusin ja ütlesin, et minu lapsed minu valikud ja meetodid nende kasvatamisel.
    Mõned kuud peale laste sündi, õnnestus rääkida ühe nõustajaga. Tema seisukohalt on mul “nursing aversion” ehk vastumeelsus imetamise vastu.
    Ühesõnaga, kui keegi midagi kobiseb, et oled otsustanud RPA-d anda, siis saada kuu peale ja ütle, et ta enam sealt kunagi tagasi ei tuleks :D

  17. Võite mind kohe juba risti lüüa, minu maailm seisma ei jää…
    Enne rasedust olin juba suitsetanud 15 aastat. Sain rasedusest teada suhteliselt alguses. Mõtlesin minagi maha jätta. Aga mida rohkem üritasin maha jätta, seda rohkem suitsu tegin reaalsuses. A’la homsest enam ei tee, täna teen viimased jne. Võitlesin endaga nii kõvasti, et isegi korjasin prügikastist suitsupaki üles, mille ise sinna olin eelmine õhtu visanud. Järgmine kord olin targem, lasin vee alt läbi….
    aga hoolimata pingutusest, suitsetasin siiski raseduse lõpuni. Suitsetan siiani. Suitsetamise kohapealt õnneks muutus see, et läksin suhteliselt kange suitsu pealt kõige lahjema saada oleva peale.
    Olgu veel öeldud, et otsisin suitsetamisega otsisn ka abi aga tulemust ei olnud.
    Iseendale sain sellega õppetunni, et kui poleks üritanud nii meeleheitlikult maha jätta ja oleksin võtnud asja vabalt, siis ilmselt oleksin poole vähem seda suitsu teinud. Ja see meeletu stress mis sellega kaasnes…

    Imetamisega oli mul omaette lugu. Kuna laps sündis erakorralise keisriga ( mitte suitsetamise pärast) ja viidi kohe peale sündi lastehaiglasse siis mina nägin teda alles kolmandal päeval, kui sünnitusmajast välja sain. Sünnitusmajas pumpasin ternesg välja ja lasin lapse isal lapsele viia. Laps oli siis tänu sellele alguses pudeli toidul, lastehaiglas teda rinnale saada ei õnnestunudki. Kuid sellegi poolest olin väga sihikindel ja iga pàev, iga 3 tunni tagant käisin pumpamas, et piima tekiks rinda. Umbes kuu aja pärast saingi lapse rinnale. Ja pudelid olid unustatud. Aasta imetasin.
    Mina ei arvusta kedagi nende teemad koha pealt. Igaüks toimetab nii kuis oskab ja jaksab ning olukord nõuab. Me kõik ju soovime oma lapsele parimat, iseendast kõik andes (mõnel lihtsalt pole tahtejõudu suitsust loobuda ja mõnel, ei tule piima rinda).

  18. Tead, see rinnapiima teema.. oeh, see tekitab nagunii värskele emale stressi kui tal rinnapiima ei teki, laps korralikult rinda ei võta jne jne ning siis on need suured teadjad, et miks hambad ristis peab lapsele rinda andma, sest laps peab ju rinda saama.. nagu miks?! Miks meie ühiskond on selles kinni, et RPA on nii halb ja seetõttu peab laps tühja kõhtu tundma ja ema peab sünnitusjärgse depressiooniga võitlema?! Mina usun ja arvan, et iga ema teab ise mis on tema lapsele hea ja ka temale endale. Nii ka sina. Eriti kuna sa ei ole esmane ema, siis sa tead ise kuidas ja mismoodi sinu keha reageerib sünnitusele, imetamisele jne. Ning ma siiralt loodan, et sa neid kägusid ei kuula ning kuulad iseenda sisetunnet, et pisike ilmakodanik saaks kasvada õnneliku emme kõrval .

    Ja mis puudutab seda sõltuvuse teemat, siis noh.. olen juba 15 aastat suitsetaja olnud ja ma niiiii väga sooviksin maha jätta aga no ise ei suuda. Too Allen Carry (oli vist nii) meetod minul ei toiminud.. nõelad ei aidanud. Plaastrid, nätsud jms ei toimi. Suht lootusetu olukord .
    Aga sinu üle on siiralt hea meel, et loobuda suutsid!

  19. “Miks meie ühiskond on selles kinni, et RPA on nii halb ja seetõttu peab laps tühja kõhtu tundma ja ema peab sünnitusjärgse depressiooniga võitlema?! ” – äkki sellepärast, et see on tõestatud fakt, et rinnapiim on lapsele täisväärtuslikum toit kui rinnapiima asendaja?

    RPA ei paku lapsele elus kõike, mida pakub rinnapiim. Muidugi kui see tuleb suitsetajalt nagu siin eespool ühel kommenteerijal, siis ilmselt oleks tõesti targem pakkuda RPAd, sest see on vähemasti igasugustest otseselt kahjulikest ainetest vaba. Erinevalt suitsetaja rinnapiimast.

    Mind kohutavalt häirib, ausalt, et väga suur osa naisi ei viitsi hetkegi pingutada, et laps rinnale saada, ei kasuta kordagi imetamisnõustaja abi ja siis ajavad veel mingit juttu, kuidas iga ema ise teab, mis on lapsele parim. Tead, mis? Ei tea iga ema, mis tema lapsele parim on. Muidu ei oleks meil nii palju nii kehvas seisus lapsi, alustades kehvast toitumisest lõpetades konkreetse väärkohtlemisega. See on kõige rumalam väide üldse, et iga ema ise teab. Ei tea, mõnikord vajavad ikka väga suurt selgitustööd, et midagi teadma hakata üldse, ja mõni ei taipa siis ka, et nad ei käitu oma lapse parimates huvides. Väga vabandan, aga see väide on konkreetne teise Eesti õigustus oma käitumisele.

    Vabandan ka sarikommenteerimise pärast, see teema puudutab isiklikult ja tõesti tekitab emotsiooni. Kurb on lugeda neid kommentaare.

    1. Kui sa mainisd mind, oma kommentaaris siis vaidleksin sulle vastu.
      Imetamisnõustaja teadis minu suitsetamisest siiski soovitas mul jätkata rinna andmisega. Loomulikult tegin suitsu peale rinnaandmist ja siiski mõned vaid päevas. Nii nagu alkohol läheb verest välja, läheb ka nikotiin.
      Samuti levib jutt, et suitsetajal on last väga raske rinnast võõrutada, laps väga rahutu jne. kuna lapsel on nikotiini vajadus. Aga see pole nii, vähemalt mul ei olnud. Meil läks rinnast võõrutamine väga ladusalt.
      Lisaks sain teha ka raseduse ajal nikotiini testi (umbes nagu alkotest) ja selle kohaselt oli nikotiini sisaldus minul madal ja lapsele peaaegu olematu. Aga eks see kõik oleneb kui kanget ja kui palju seda suitsu kimuda.
      Loomulikult, ma ei ole uhke oma käitumise üle. Aga kui sa pole sõltuvuseste küüsis olnud siis on väga kerge hukkamõista ja arvustada sellel teemal.

    2. Ma olen sinuga täiesti nõus. Päris õudne on lugeda siin neid kommentaare, mida on liiga palju, et lapsed ei saa RPA ja enamuse jutust jääb mulje, et antakse liiga kergelt alla, peaasi, et endal hea oleks. Jah, alguses ongi raske, kellel rohkem, kellel vähem, aga minu arvates on see väike inimene alguses kõige tähtsam ja tema nimel võib natuke rohkem pingutada ja ennast mingiks ajaks tahaplaanile jätta. Küll terve ülejäänud elu saab tipsutada (suitsetada vmt).
      Laps saab RP- st nii palju rohkem, kui kunstlikust toidust, see side ja lähedus. Jah, ka RPA lastest kasvavad terved ja tugevad, kuid mina ei mõista, kuidas saab RPA andmine lihtsam olla, ainuüksi see pudelimajandus, pesemine, öösel mässamine, kuskile külla minek jne, niipalju lihtsam on tiss suhu ja magad ise edasi..oiim koguaeg õigel temperatuuril ja kaasas…jah, alguses on keerulisem, kuid kui väga tahta, siis saab asjad paika ja edasi tuleb kõik loomulikult..
      Veel vähem saan ma aru nendest, kes sellepärast oma last ei imeta, et siis kaob rindade kuju..
      Mul kaks last, ja mõlemale pidin haiglas lisa hakkama andma, kuna endal ei tulnud piim piisavalt kiirelt, 3 päeva oli õudne majandada selle RPA soojendamise jmt, olin nii õnnelik, kui endal piim tuli, kõik läks nii lihtsaks, jah alguses oli ka valus, kuid ka see läks üle, lihtsalt see tunne on kirjeldamatu, kui väike beebi piima nosides sulle silma vaatab.
      Esimest imetasin 1a 2 kuud, teist plaanin u sama kaua imetada, kujutan juba ette, kui kurb ma olen, kui selle lõpetama peab…

    3. Vaata, sellega on nii, et kui sa oled harjunud pesema nt hambaid hambapastaga, aga homsest ma ütlen, et sa saad seda teha ilma harjata ja pead hakkama saama lapiga, siis keeruline on, aga harjud ära ja saad hakkama. Sama on RPA majandamisega. Mulle tundub kordades keerulisem olla ööd läbi piimane, magamata, tilkuvate tissidega..
      Ma harjusin ära tegema piima iga 3h tagant, ma teadsin täpselt mitu sekundit kulus veekeetjal vee õige temperatuuri saavutamiseks jne. mu jaoks oli piimapulber ja pudel kodust lahkudes kaasa haarata sama elementaarne kui rahakott ja võtmed.

    4. Hakkab ikka välja kooruma, et sa ei imeta lapsi isikliku mugavuse põhjustel, nagu enamasti.

      Rinnad lekivad alguses, maksimaalselt kuu, keha ju õpib piimakoguseid reguleerima. Selleks on rinnapadjad ja elementaarne hügieen ja ei mingit probleemi. Aga seda sa muidugi ei tea, sest sa pole andnud ja ei plaanigi anda võimalust imetamisel oma normaalse rütmini jõuda.

      Mina pidin alguses andma RPAd juurde ja vot siis olin jah magamata, sest voodist tõusmata segu pudelisse valmis ei tee. Kui sain ainult imetamise peale, kadus igasugune magamatuse teema. Laps magas minu kõrval, kui söömiseks ärkas, andsin rinna suhu ja magasin ise pmst kohe edasi.

      Ja ka rinnapiimaga söötsin kolmetunniste vahedega.

  20. Sa oled äge naine,täiega imetlen ja austan Sind kogu Su otsekohesuses ja siiruses :) Tänu sellele oled nr yheks saanud blogimaastikul ja las käod kobisevad. Olen aru saanud,et saad igast oma probleemist jagu,ju laabub seegi,täiskäigul ikka edasi :)

    1. Liisat tsiteerides: “Rinnad lekivad alguses, maksimaalselt kuu, keha ju õpib piimakoguseid reguleerima. “

      Ma imetasin, minu rinnad isiklikult lekkisid ei rohkem ega vähem kui kaks ja pool kuud. Tundub, et Sa oled rindade ja imetamise ekspert, aga siiski nii rumal, et ei tea, et kõik inimesed ja nende kehad on erinevad.

  21. Imetasin esimest last 11 kuus ja teist ligi 2 aastat. Imetamise alguses oli tõesti õudne – veri, higi ja pisarad käisid mitu kuud kaasas. Reaalselt olid nibud lõhki ja iga tõmme meeletult valus – nagu keegi kisuks okastraati nibu kaudu välja. Aga ma ei tahtnud mõeldagi, et peaksin öösel voodist välja ronima, kuidagi pudelit hoidma jne. Väga mugav oli imetada ja tõesti, paari kuu möödudes oli see juba nauditav! Teise lapsega läks algus kergemalt.
    Ma ei mõista kergelt alla andmist. Ma tõesti ei mõista, miks valida rpa selle läheduse asemel, mida imetamine annab?
    Siinkohal pean vajalikuks mainida, et ei pea sind silmas, sellise võitluse järel oli täiesti normaalne alla anda ja on igati mõistetav, et oled seekord selleks võimaluseks kohe valmis.
    Suitsu pole kunagi teinud. Pool pokaali veini pika õhtu jooksul lubasin endale ka rasedana (kuid mitte imetades).

  22. Sissepoole nibudega(lühikesed piimajuhad) on edukalt võimalik imetada, samuti ei ole seost ema madalal b12 näidul ja piima tekkel. Samasugused müüdid nagu “mu piim oli liiga lahja”, “laps ei saanud kõhtu täis”, “laps on terve öö rinnal, ilmselgelt pole mul piisavalt piima”, “laps kasutab mind lutina, tahab liiga tihti rinda” . On väga vähe probleeme, mida koos pädeva nõustajaga ei saaks lahendada, kui on reaalne soov imetada. Täiesti normaalne on, et laps algul on rinnal väga väga tihti, tellib piima, turvatunne jne, rind on esialgne “lutt”, kummist on ema aseaine, mitte vastupidi. End tasub kurssi viia imetamisega ja mitte kuulata neid”vahet pole, rpa sama hea, iga ema enda asi”, tasub mõelda pugem, et laps ei küsi siia sündida, selle otsuse teeme meie nende eest, siis ei saa päris nii läheneda, et kuidas meile lihtsam ja mugavam. Kurb, et Eestis imetamine endiselt nii tabu on ja enda mugavus esiplaanile seatakse.
    Lisan, et olen 13kuud imetanud edukalt, veel ei ole plaani lõpetada, ei ole ole kordagi oma toidulauda piiranud, ei ole seost ema toidul ja lapse gaasidel, absoluutselt igal imikul on gaasid, ta seedesüsteem areneb viimasena, ta ei suuda neid väljutada lihtsalt (refluks on midagi muud ja seda peaks koos arstiga leevendama). Samuti ei piira endale klaasi-kahte veini, kui isu on, ei tee pump and dump, jällegi tasub end kurssi viia kuidas ja kui palju alkoholi peaks tarbima, et see lapsele mõjuks läbi piima.

    Suitsetanud ei ole isiklikult kunagi.

    1. Kallis inimene, ma olin haiglas, et imetama hakata. Ma käisin korduvalt imetamisnõustaja juures, ta käis mul kodus, pumpasime, möllasime, polnud rohtu/teed/vitamiini mida ma ei oleks proovinud.. aga kui 24h peale pumbates tuli rinnast 5ml piima, siis MUL EI TEKKINUD PIIMA, ET IMETADA! Niiet müüdid müütideks, aga b12+maovähendusoperatsioon+lühikesed piimajuhad+xfaktor minu geeneetikas = mul polnud piima!

    2. Jajaa… kõike sa tead.
      Kõik on müüdid jne.
      Kui neljandaks päevaks oli laps alla võtnud pool kilo ja nuttis lakkamatult, siis keegi pani tähele mu juttu, et mul ei ole piima.
      Lastearst tuli palatisse ja ise proovis mu rinnast piima kätte saada. Eelnevalt rääkis, et mul on vale asend, kindlasti on piima jne. Mitte ühtegi tilka ei tulnud.
      Peale esimest RPA joomist jättis laps ometi jutu, tegi silmad lahti ja vaatas mulle rahulikult otsa.
      Piima ei tulnudki. Teise lapsega proovisin olla targem, tegin kõik, mis kästi, kuulasin ämmaemandat ja arsti jne. Ja jälle sama jama. Rinnapiima tekkis paar tilka. Koos imetamisnõustajaga sai kõik asjad ära proovitud.
      Muuseas on see esimene laps nüüd juba ülikoolis, on olnud väga tugeva tervisega.
      Suitsetanud ei ole raseduse ajal, alkoholi ei ole tarvitanud.
      Küll olen võõralt inimeselt saanud poes riielda, kui olen RPAd ostnud, et ma ei ole õige ema.

  23. Ma küsiks hoopis kuidas saab olla vitamiini puudus kui näit on korras? Ja miks sa ette ei mõtle ja nt seda juurde ei võta kas see ei ole võimalik/vajalik??
    Ise ei kunagi suitsetaja olnud (tean mis see on aga ei tõmba) seega raseduse ajal ka ei hakkanud. Veini aga naudin küll vahest aga raseduse ajal kindlasti mitte!
    Sellega olen nõus, et kui piim rinda ei tekki siis ei tee see sinust halba ema küll aga suitsetamine ja alkohol raseduse ajal…minu arvates teevad ikka küll! Piimatekke ei ole ema enda valik)(tavaliselt,ülevalt poolt nõus ka Liisaga) aga alkoholi ja suitsu tarbimine ju on?!

    1. Ma ei ole arst. Aga.. mu näit on korras, samas b12 on oluline rinnapiima tekkeks, mida mul eelmisel korral ei tekkinud. Ei aidanud erinevad ravimid, teed, vitamiinid, regulaarne pumba otsas istumine. Ei tunne, et ma peaks veel viis kuud enne sünnitust stressama hakkama ja midagi veel genereerima, et piim tekiks. Vaatan jooksvalt ja käitun vastavalt olukorrale. Kui tekib, hakkab rinda saama, kui ei teki, pole mul probleemi pudelit anda.

  24. Normaalne inimene jätab juba rasedust planeerides suitsetamise ja joomise maha. Arvasin sinisilmselt, et raseduse ajal (ka raseduse testiga tuvastamisel oled juba mitu nädalat rase olnud) on inimesed targad ja hoiavad sellistest asjadest eemale.. Aga sinu blogi vist loevadki enamus sinu sarnaseid, kelle jaoks alko ja suits tähtsam kui kaitsetu beebi kõhus. Olen kommentaaridest šokeeritud. See pole ainult “ema” asi. Kaitsetul beebil ei ole võimalik enda eest seista. Raseduse esimesel trimestril saab alguse terve keha- moodustuvad elundid ja pannakse alus nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Kuidas saab seda mürgitada ja ise sealjuures veel vastu rinda taguda, et ise tean mis teen?! Mina lõpetasin kindlasti suhtluse sellise haige inimesega, kes rasedana suitsetab ja joob. Avage Google ja lugege (kuigi see liiga aus ja mitte meeldiv info, mugavam ignoreerida muidugi). Imetamise osas samuti ei mõista, kuidas ei suuda naised kasvõi see lühike 6 kuud panna see väike inimene enda vajadustest ettepoole. Enamike jaoks on lihtsalt väljamõeldud vabandused, et oih piim sai otsa.. Tegelt lihtsalt ei viitsi. Mul on mitu sõpra, kes erinevate tervisemuredega ei saa imetada ja muidugi ok! Kui ei saa ei saa. Aga vaba valikuna valida rpa no ei mõista. Kõik inimesed ei pea lapsi sünnitama. Lapsed pole mingid elutud asjad vaid juba kõhus kasvades on neil õigus austusväärsele kohtlemisele. Kui joomise ja suitsetamise maha jätmine raseduse ajal on niiiii jube ohverdus, siis selline inimene ei ole kuidagi väärt nimetust ema.

    1. Ma ei olegi normaalne, see peaks ammu selge olema :) Ja kui ma sinu silmis pole ema nimetust väärt, siis tahaks tõmmata paralleeli – kas see naine on ema nimetust väärt, kes ei suitseta ega joo, aga nii kui laps sünnib, kukub end tema peal välja elama? Peksma, karjuma, nüpeldama, halvasti kohtlema. Minu silmis mitte, siis tundub mulle paar klaasi mulli raseduse ajal ikka väga köömes kui laps tulevikus saab elada täisväärtuslikku elu armastavas perekonnas, kus keegi ei löö, karju, kohtle halvasti, alaväärista jne. Nagu ma kirjutasin, kõik ei ole must-valge, võiks näha laiemat pilti ja mitte hukka mõista, sest seda on alati lihtsam teha.

    2. Sulle vastuseks, et normaalne ema jätab enne raseduse planeerimist suitsetamise ja joomise ja loomulikult ei peksa oma lapsi ka siis kui sündinud on. Mis ajuvaba võrdluse sa välja tood?! :D Et kui ei peksa ja edaspidi ok ema, siis rasedana konitada ja vahel juua ka täitsa ok? :D Kõik ei pea sünnitama ja see pole kohustuslik elu osa. Ära saa lapsi ja ei pea sellist meeletut ohverdust ju tooma. Aga kuna sinu jaoks on üldse alko tarbimine pudelite viisi ok ja igapäevane norm, siis muidugi ei näe sa selles midagi imeliku. Siiski suitsetav ja igapäevaselt purjus lapsevanem on lapse silmis kindlasti jube. Ja lapsed kasvavad suureks .. see et su lapsed väiksena sellist elu normiks peavad, ei tähenda, et tulevikus neil oma lapsepõlvele mõeldes vastik ei hakkaks. Loe ja hari end sellel teemal parem.

    3. Ma olen ise üles kasvanud alkohoolikust isaga, ole mureta, ma tean täpselt millist elu ma oma lapsele/lastele ei soovi.

  25. Kas paneksite oma vastsündinud lapsele suitsu ette ja alkoklaasi kätte? Tahaks loota, et mitte. Miks see siis nii ok tundub, kui ta alles kõhus on? See jama jõuab lapseni täpselt samamoodi kõhus olles kui otse talle sisse anda peale tema sündi. Selle kohta on tehtud meeletu hulk teaduslike katseid ja isegi kui teile meeldib pea liiva alla peita ja mõelda, et “mina teen, mida mina tahan” , ei kao faktid kusagile. Ühtlasi on kole vaatepilt koni tõmbav lapsevanem käru lükates ja pidevalt purjakil ema/isa kodus .. Ei pea olema viks ja viieline aga igapäevane alks ja suits küll ok ei ole. Mu mees oleks mulle vist politsei kutsunud, kui oleksin tema lapsi kandes joonud ja suitsetanud Ta on ühtlasi ka suurepärane isa meie lastele ja väärtushinnangud on paigas. Mis ei tähenda, et me üldse alkot ei tarbiks. Piisab korra paari kuu jooksul paar klaasi veini.. miks on vaja täis kaanida end. Mees teeb ise suitsu aga mitte kunagi kodus. Lapsed juba 5 ja 6 ning ei tea, et nende isa suitsetab.

  26. Olgu selle imetamisega, kuidas on, kõigil erinevad lood, aga lugeda siit, kuidas pokaal veini ja mõni suits raseduse ajal on täiesti ok on lihtsalt valus. Sattusin mõnda aega tagasi peale suure kõhuga noorele neiule, kes suitsu kimus ja reaalselt tundsin sellist ängistust, et ma ei saa midagi teha, et seda pisikest hinge seal sees aidata. See on julm, kui ema teeb TEADLIKU valiku oma lapse kahjuks. Ja seda avalikult nö “suunamudijana” okei’ks lugeda on nii mega väär… Kui toime ei tule, siis toimeta omaettegi, aga ära lase tuhandetel valiku ees olijatel arvata, et on okei lapse tervisega mängida, sest kõik teevad seda ja midagi ei ole teadaolevalt juhtunud veel..
    Ma tahaks, et kõik, kes ei saa oma himudega raseduse ajal hakkama oleks, kas jälgimise all või ei saakski lapsi.

    1. Ma oleks hea meelega sellest mitte kirjutanud, aga kui inimesi nii räigelt huvitab, et on vaja lugusid välja mõelda mu selja taga, siis mõtlesin, et kirjutan. Teine osa minust tahtis kirjutada ja jagada, sest see on osa mu elust ja see blogi ongi meie elust.

      Ei ole okei oma last mürgitada, absull mitte, aga kõik inimesed ei ole ühe puuga löödud, kõik ei ole tublid, maagilise klikiga, kõigil ei iivelda, et suitsuisu kaoks, kõigil ei.. saad aru isegi siin neid kommentaare lugedes kui erinevad on naised, seega on kõik lood erinevad ja ma ei näe pointi kedagi mingite otsuste pärast maha teha või hukka mõista.

      Kas sa arvad, et mulle meeldis suitsetada kui ma rasedusest teada sain? Ei, ma tundsin iga päev süümekaid, ometi ei olnud mul sellist metsikut tahtejõudu, et mitte suitsetada. Mis ma teha saan? Teen eneka? Vaevalt küll :)

  27. Mul oli tükk tegemist, et siinsed paljud kommentaarid stiilis « kas paneksid oma vastsündinule suits ette? » kohe pärast lugemist ära unustada ja mitte närvi minna.
    Mina olen ka üks neist, kellel niisama seda klikki ei käi. Suitsetamisega sain lõpparve tehtud teise trimestri alguseks. Mõne klaasikese veini/õlut tegin raseduse alguses ja raseduse lõpus.
    Imetamisega – minul rinnad streikisid ja laps ei saanud rinnast piima kätte ja oli näljane. Kui sellest aru sain polnud teist mõtet ka – RPA, et lapsel kõht täis saaks ja niipalju kui oli, nii palju pumpasin RP juurde. Alguses tundsin ennast kui ühiskonna häbiplekk, sga siis kuidagi sõbrannad hakkasid mainima jutte, et « ah, ära põe, mul ei tekkinud ternespiimagi ». Mul on ka üks sõbranna, kelle kaks last said aint RPAd sest lihtsalt imetamine ise tegevusena ei olnud meeltmööda ja tekitas stressi.
    Mis mind närvi ajab, ausalt, on see kui taunitud on RPA andmine lapsele. Tegelikult on see iga ema enda otsustada, kas ja miks hakata andma lapsele RPA. Isegi kui see põhjus on « enda mugavus » või piima pole või mis iganes, see on iga ema enda otsustada ja kui midagi positiivset toetuseks öelda pole, siis teised ärgu kobisegu üldse :D
    Mõnnat ootusaega, nii äge oled!! :)

  28. Hei, oskad sa öelda, kas Antsu poole saab pöörduda murega, mis puudutab emotsioonide kontrolli ja juhtimist? Tegeleb ta sellist laadi teraapiaga?
    P.S

  29. Minu arvamus asjast jääb ka sinna, et suits ja alkohol raseduse & imetamisega kokku ei sobi. Sa ei pea enekat tegema nagu sa siin eelpool kuskil retooriliselt küsisid, kuid probleemidega saanuks tegelema hakata siis ka ju palju varem, seda enam, et rasedus oli planeeritud. Ning seda enam, et sul juba üks kogemus olemas, kuidas ikkagi ei käi see klikk iseeneslikult ära. Aga aega tagais keerata ei saa ning kõik, mida sa nüüd ja praegu saad teha, on anda endast parim… ja loodetavasti sa seda ka teed.
    Rasedus ei ole ainult mingi selline nunnu asi, mida on äge maailmale teatada, vaadata, kuidas armas kõhuke kasvab, nautida raseduse sära jms. Lapse kasv ja areng on väga paljus vanema vastutus juba enne, kui see eostamine toimub. Muidugi on seda raske aduda, kuna beebisoov ongi meie peas lihtsalt üks mõte ja isegi esimene trimster on suhteliselt abstraktne kõik veel mõista ja tajuda. Ning see, kuidas laps kasvab ja areneb, see on ka lõpuks puhas tõenäosusterooria võlu ja valu. Tõenäosus, et kõik läheb hästi, on enamjaolt ju päris suur. See on tore! Kuid mind nii ärritab, kui sellest tehakse hiljem mingeid järeldusi, et näed, midagi ei juhtunud, järelikult oli ok. Inimene ei tee järeldust, et see oli tema õnn, et kõik on ok.
    Imetamise teema on ka selline, et….. Jah. Lõpuks on igaühe oma asi, kuidas ta toimib jms. Aga mu meelest ongi trend, et kergelt antakse alla. Küll ei viitsita jännata, küll on valus ja ebamugav, tüütu, häirib elamist, rikub rinnad ära, mõnel mees survestab et anna pudelit jms.. Kolme lapse beebigruppides ikka väga palju nähtud ja loetud seda ohkimist. Eks jah, annavadki siis pudelit, lõppkokkuvõttes nagu vahet pole. Saab ema elada ja laps süüa. Ei ole need lapsed ka kuidagi kehvemad jms. Küll aga riivab miskipärast see naiste suhtumine.. Kõik taandub jällesinna, et kõik on erinevad, kõigi teekonnad on erinevad, kõigi nägemused imetamisest ja emadusest on erinevad…… Ma isiklikult olen seisukohal, et imetamine ei ole ainult tuim söögi andmine. See on hoopis palju palju erilisem teekond. Olen üdini rahul ja õnnelik, et sain oma lapsi imetada. Ei vahetaks seda mitte millegi muu vastu. Üleüldse ka rasedus ja sünnitus ja…. Lai teema…. Ja kõik on seotud sellega, milline on me endi suhtumine. Soovitan sul kui mitte enamat, siis lihtsalt jälgida tema lehte: https://www.facebook.com/IngridOunDoula/ Miks mitte ka osaleda mnel tema loengul või suhelda niisama…. Imelist lapseootusaega sulle ja loodan, et pahedest eemalpüsimine on kerge:)

  30. Raseduse ajal on suitsetamise ning joomisega nii, et loode saab kõik täpselt samal määral nagu ema- 0,5promilli joovet emal= 0,5 lootel. Imetamisel on rinnapiimas sama kogus alkoholi nagu ema veres, ehk siis promillides, mis on väga vähe. Seega tasub eelkõige raseduse ajal kõigest kahjulikust loobuda.

  31. Lööge nüüd risti! Ma vihkan imetamist, ma vihkan ka kui nt mees mu rindu puutub. Värk.
    Max kuu tiss ja kõik, ma ei suuda.
    Olen lasknud kellegil end kõigutada, ei! Mingi metsa.

    1. Sinu peamine probleem tundub olevat……….vihkamine. See on nii hävitav emotsioon. Blokeerib ja välistab ühekorraga nii palju. Sinu enda, mitte teiste elus.
      Ei hakka sind ükski eluterve inimene risti lööma, kuni kellegi teise elu kahjustatud pole.
      Mulle ka ei meeldi, kui mees rindu näpib. Pole iial meeldinud, ei hakka iial meeldima. Imestasin aga isegi, et lapsega mul nt seda vastumeelsust ei tekkinud. Oligi kohe nagu loomulik asi, mõeldud toimima. 5 aastaga on see kogu mu suhtumist rindadesse ning iseenda kehasse päris kõvasti muutnud ja ainult paremuse poole.
      Sulle ja paljudele teistele siin soovitan vähem vihkamist, vähem eelarvamusi ja rohkem avatud meelt ja elutervet pohhuismi ;) Visake oma igasugused plaanid nurka, sest kuigi last ju tihtilugu “planeeritakse”, siis ülejäänud elu osas võiks meelt veidigi avatuna hoida ja mitte üritada iga hinna eest mingit planeerimist.. Lihtsalt andke oma parim.

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *