Minu terapeut luges ka mu järjejutu/raamatu läbi ja täna hommikul ootas mind tema tagasiside. Oh, ma olen nii tõstetud ja tänulik, et elu mind temaga kokku viis ja ainult tänu temale sain ma need asjad kõik liikuma. 

Ehe, aus, inspireeriv! Ainulaadne ja kindlasti ebatavaline teekond. Selle detailses kirjelduses peitub raamatus edasiantu suur väärtus – talletatud unikaalne kogemus, mis annab lugejale vihje, et tema enda teekond võib olla sama nüansirohke, hullumeelne ja segadusse ajavalt riukalik, ja seejuures… täiesti teistsugune. Omanäoline. Võib-olla palju vähem värvikam, aga võib ka olla veelgi pöörasem. Meil kõigil on oma lood, mis meid kujundavad ja millisest, nii mõnestki on tarvis välja kasvada. (Võimalik, et kõigist… aga see sõltub, mis elu me keegi oleme siia elama tulnud.) Selleks aga peab olema valmis! Nagu ütlevad nii Mari-Leen kui Meelis: tahtma peab! See on kõige olulisem. Ilma selleta ei muutu midagi, aga sellega on kõik võimalik!

Terapeutilises vaates on tegu südantsoojendavalt ilusa avanemise ja kasvamise looga. Sellepärast ilusa, et siin pole araks löödud, ega poole pealt püütud juba avatud Pandora laegast tagasi kinni suruda. Pole vajutud tagasi mugavustsooni, nagu nii tihti juhtub. Eriti, kui mingi esimene leevendus on käes. Kuid, jah, Mari-Leenule ei andnud elu selleks ka enam võimalust. Vahel peabki saama meil vanast düsfunktsionaalsest toimimisest nii kõrini, et me lihtsalt enam POLE SELLEGA NÕUS. Maksku, mis maksab, aga muutus tuleb teha!

Imetlusväärne on selle juures siiski alati julgus teha totaalne kannapööre. Valmisolek lasta KÕIK elus allavett – suhe, karjäär, seni ülesehitatu, sõbrad. Sest kõik senine hoiab meid kinni senises. Sellega kaasnevast hirmust pole lihtne läbi minna. Ja oh, seda üllatust, kui siis teisel pool seda hirmu, mis pole alla surutud, mille eest pole põgenetud, ega mida jõuga kangelaslikult ületaud. Vaid millest on läbi mindud, kogu kaasnevas veres, higis ja pisarates. Ehedalt ja alasti oma eluga silmitsi seistes. Kui siis teisel poole kogu seda täiuslikku tormi selgub: „Hei! Ma ei kaotanudki kõike! Olulisim on alles! Ja nüüd see kannab!”

Ent garantiisid pole. See teebki selle elumängu nii kütkestavaks. Endasse sukeldumise nii hirmuäratavaks. Seetõttu julgus seda teha transformeerib meid isiksusena. Sest sama hästi võib ka ilmneda, et MITTE MIDAGI eelnevast pole alles, aga ma olen sellega NII rahul! Poleks arvanudki. Ent ka seda garantiid pole. Kui sa pole valmis vastu võtma võimalust, et „ma pole ka sellega rahul”, et „kõik ONGI läbi”, jääb kvanthüpe tegemata. Lohutuseks võib öelda, et viimatine tõdemus leiab meid siis, kui see konkreetne transformatsiooni-teekond pole veel läbitud. Kui on veel teha. Enne ei saa uus uks avaneda, kui vana pole päriselt sulgunud.

Mis mulle Mari-Leenu loos veel meeldib, et ta ei tunne mingit valehäbi kõigest ausalt rääkida. Ainult nii saabki olla inspiratsiooniks teistele. Mõjutada maailma suuremalt. Eelkõige on vaja muidugi ausust enda suhtes – see peab olema igal ühel, kes tahab päriselt muutust oma ellu. Loomulikult ei pea igaüks kõike jagama teistega, piisab, kui seda teevad mõned, kes tunnevad selleks kutset. Kuid enesega aususest ei pääse.

Mari-Leen kirjeldab seejuures avatult ka oma teraapias käike. Midagi, mida paljud põhjuseta pelgavad ja mille suhtes ühel tõsisel eestlasel valitseb tihti egolikult upitatud eelarvamus, et ta peab oma asjadega ISE hakkama saama. See on, vabandage väljendust, muidugi pullikaka. Kui me peaks kõigega üksi hakkama saama, elaks me ainsatena üksikul saarel või mõnel asustamata planeedil. Me oleme inimestena kollektiivsed olendid ja me kasvame läbi üksteisega suhestumise, läbi üksteise trigerite vajutamise ja toetamise. See kehtib nii lähi- ja sõprus- kui teraapia suhete kohta.

Mari-Leenu seitsmest kuust joonistub ime kenasti välja, kuidas ta lõpuks aina enam jõuab tõesti kohta, kus ta suudab ennast ise toetada ja endas üleskerkivat lahendada. Seegi on loomulik areng. Millesse ka ei tasu klammerduda, sest ühelt maalt võib meid tabada taas keerulisem ülesanne, mida ise endas lihtviisil ei näe. Värske pilk ja peegeldus kõrvalt või mõni põhjalikum toetatud protsess võib siis taas teha imesid. Abi küsida on loomulik. Nagu ka elule enda avatuna hoidmine, mis lubab igas hetkes teha teadliku valiku. Näiteks, kas ma saan selle asjaga ise hakkama või on mul parem küsida abi?

Aitäh, selle teekonna jagamise eest, Mari-Leen! Ja nagu sa suurepäraselt tead ja ka raamatus kirjutad – sellega lõpeb üks peatükk sinu elus vaid selleks, et uus ja veelgi võimsam saaks avaneda. Imelist lendu sulle ja Meelisele! 

Tahad ka lugeda, millest jutt käib? E-raamat on saadaval siin!