Kas poisssõbra omamine on piinlik? Tundub, et jah. Briti Vogue’i ja poolte TikToki’s olevate naiste arvamuse järgi on mehe olemasolu – ükskõik millise mehe -ametlikult piinlik kohati isegi lausa cancel. Ja mitte ainult need, kes unustavad sünnipäevi või mängivad videomänge kella kaheni öösel. Ei, kõik. Igasugune tilliga meesindiviid on out. Ja et sellest veel vähe oleks, siis ma nägin videot, kus öeldi, et abiellumine kui selline – õudne. Ja kui sul juba on abikaasa – no see on lausa alandav. Mis endast lugupidav naine sa selline oled?

Millal armastus/suhtes olemine muutus piinlikuks?

Ma saan aru, mõni suhe on toksiline. Kui sa oled kellegagi, kes imeb su energiast tühjaks, manipuleerib, vägivallatseb või paneb sind tundma nagu kõrvaltegelast tema elus, siis jah – mine ära. Ära oota uut võimalust ega ilusat juttu. Lihtsalt mine.

Aga see uus “liikumine”, kus me ei räägi mürgistest või vägivaldsetest suhetest välja tulemisest. See räägib püsisuhtest üldiselt. See kõlab umbes nii:

“Ma ei vaja meest. Ma olen tugev naine. Ma olen iseseisev. Mehed on probleem. Meil ei ole neid vaja”

Ja samal ajal öeldakse:

“Mees peab kõige eest maksma.”
“Ta peab olema ülapidaja (rahaliselt).”
“Kui ta ei teeni vähemalt 3000 eurot kuus, siis see on “lubamatu.”

Oota mida? Kumb see siis õige on?  Poisssõbra omamine on piinlik, aga tegelikult ainult siis, kui tal pole piisavalt raha, et see Instagramis välja paistaks? See on lhetkel see loogika millest ma olen aru saanud.  Aga kui poisssõber või suhe kui selline on piinlik, mis saab siis, kui tal on kontol miljonid eurod? Kas see on endiselt häbiasi või muutub see äkki kuidagi aktsepteeritavamaks? Ehk siis asi taandub ainult rahale? Olgu siinkohal kindlasti ka mainitud, et oma mehe;partneri näitamine sots.meedias on ka täiesti välistatud. Tabu kui nii öelda. Ei ole vaja temast mitte midagi postitada. Tuleb käituda nii nagu teda ei eksisteerikski.

Uus liikumine: üksik ja parem

Ausalt, ma ei saa enam aru, millal suhted ja suhtes olemine muutusid nõrkuse sümboliks.
Mäletan aegu, kui inimesed veel tahtsid olla koos? Kui armastust peeti millekski ilusaks, mitte piinlikuks? Nüüd tundub, et kui sa ütled lause “mul on mees” või “meil on pere”, siis see kõlab nagu vabandus, mitte uhkuseasi. Saad sõbrannadega kokku ja siis tunnistab häbiga: “Sorry ma olen elu läbi kukkunud, mul on nüüd suhe. Mul on mees eluskaaslane..”

Tänapäeva uus moraalne kompass on pisut kummaline. Selle nimi võiks olla “üksik ja ülem” (ingl k superior kõlab isegi paremini). Justkui oleks vallaline olemine uus uskumus, mille pühimad tõotused kõlavad nii:
“Ma olen iseseisev.” – see on super
“Ma ei vaja kedagi.” – oled sa kindel?
“Mehed on probleem.” – sellest olen ma juba ammu aru saanud.

Ja igaüks, kes julgeb olla armastavas suhtes, kuulutatakse peaaegu naissoo reetjaks.
Kuidas sa julged olla õnnelik koos kellegagi? Kuidas sa julged näidata meest oma Instagramis? Kas sa ei tea, et see on piinlik?

Paratamatult tekib küsimus – millal täpselt muutus lähedus piinlikuks? Millal hakati armastust samastama sõltuvuse ja abielu häbimärgistama kui järjekordset nõrkuse vormi?

Tõsi, toksilisi suhteid on palju. On mehi, kes ei kasva kunagi täiskasvanuks ja on naisi, kes lepivad liiga vähesega. Aga kui kõik mehed on nii halvad, nagu sotsiaalmeedia arvamusliidrid väidavad, siis mul on siiras küsimus: miks  te naised nendega ikka koos oled?

Kui iga teine video räägib sellest, kui laisad, tundetud ja kasutud mehed on, siis olgu pealegi — jätke nad maha!
Miks oodata homseni, kui saad juba täna olla vaba ja iseseisev?
Kustuta tema number. Võta oma šampanja ja tähista uut elu.
Sa oled tugev. Sa oled sõltumatu. Sa ei vaja teda.
Lihtsalt tee seda. Nüüd. Kohe täna. Jäta see tont maha.

(Jah, ma ütlen seda väikese irooniaga. Aga tõsiselt – kui te tõesti usute, et KÕIK mehed on halvad, siis miks sa üldse veel siis siin oled?)

Kuid siit tuleb üks teistmoodi mõte. Mis siis päriselt juhtuks, kui mehed otsustaksid sama loogika kasuks? Kui nad ütleksid: “tead tegelikult ongi piinlik öelda, et mul on naine”? Või et “naisele pühendumine pole eesmärk, vaid piirang”? Mitte draamast, vaid samast argumendist lähtuvalt, mida praegu paljud naised Suurbritaanias ja kohe ka Ameerikas kasutavad: “Mul on üksi parem.”

Kujuta ette, kui see muutukski normiks. Mitte mõne üksiku naise maailmavaateks, vaid laiemaks ühiskondlikuks hoiakuks. Tutvumisplatvormid oleksid veel rohkem täis inimesi, kes “ei otsi midagi tõsist.” Suhete asemel oleks järjest rohkem “ei ole su nime ega elulugu vaja teada, elame hetkes.” Ja lõpuks on päris palju inimesi, kes on kõiges muus imelised – töö, trenn, reisid, elustiil – aga kellega pole lihtsalt midagi teha kui… ma isegi ei oska öelda mida saaks või võiks teha, sest tänapäeval on igal nädal iga erinev asi suht piinlik.

Siin on üks väike kõrvaltegur, millest eriti ei räägita: kui me ütleme liiga pikalt, et “ma ei vaja kedagi,” siis me hakkamegi seda uskuma. Ja kui me juba usume, siis lähedus tundubki tülikas, liiga paljastav, liiga haavatav, liiga rusuv. Ja siis me istumegi – oma ilusa kohvimasina taga, oma minimalistlikus 2 toalises korteris, vaadates Instagramis teisi “õnnelikke vallalisi” ja mõtlemas vaikselt, miks mul ikkagi vahest kuskil sees tühi tunne on, kuigi väljast on kõik korras.

Sest fakt on lihtne: inimene on loodud läheduseks. Lähedus ei võrdu klammerdumine. Lähedus ei tähenda, et ma ei saa ise hakkama. See tähendab, et ma valin hoolida nii endast, kui ka kellestki teisest. Ja hoolimine ei tee kedagi nõrgaks – see teeb inimestest inimesed.

Minu “piinlik” reaalsus

Ma olen olnud Leenuga koos peaaegu kaks aastakümmet. Me oleme loonud ettevõtteid, kasvatanud lapsi, vaielnud väikeste ja ka suurte asjade pärast, naernud teineteise lollide naljade üle ja elanud läbi mitmed versioonid endast. See pole olnud täiuslik, aga see on olnud päris. Ja selles pole mitte midagi piinlikku. Vähemalt minu aravates. Kas me oleme oma suhtes ilusa lõpu sirgel? Kindlasti mitte, sest meil on veel päris palju teha ja saavutada ning ennekõike areneda. Iseseisvus ja suhe ei välista teineteist.

Sa saad olla tugev naine, iseseisev naine ja armastada/olla armastatud. Sa saad olla edukas ja pühendunud. Sa saad olla ambitsioonikas ja samal ajal kellelegi truu. Need ei ole vastandid – need on tasakaal. Aga alati on lihtsam minna kergemat teed, sest vastutuse võtmine ning mingis mõttes “töö” tegemine ei ole ka vist väga moes.

Niiet kui järgmine kord keegi ütleb, et “mehe omamine on piinlik,” siis ma soovin neile imelist üksindust. Sest lõppude lõpuks pole piinlik see, et sul on (mees)partner, vaid piinlik on teeselda, et sa ei taha või ei vaja armastust – lihtsalt sellepärast, et internet otsustas, et see pole enam moes.