1 osa | Eellugu ehk Kust see kõik alguse sai?
Ma ei oska täna, peaaegu selle teekonna lõpus enam öelda, kas see algas kõik kaheaastasest voodis lebavast hirmul olevast Leenust või eelmise aasta augustis kui ma totaalselt Barcelonas kokku kukkusin. See hetk kui ma ütlesin Meelisele, et mul on tunne, et me oleme koos, aga nagu ei ole ka. Kui ma keset õhtusööki, kus ma polnud veel ühtki ampsu jõudnud süüa ja kaks lonksu mulli olin võtnud jooksin hotelli oksendama, aga mida polnud oli okse. Kusjuures see okserefleks on käinud mul külas juba eelmise aasta suvest ja ma ei saanud siis aru, et see on energia mis tahab minust välja, aga ma ei osanud siis sellele isegi nii mõelda. Ma ostsin iga kuu rasedusteste kuigi teadsin, et ei saa rase olla.
Hüppame tagasi Barcelonasse ehk august 2024
Iga meie jälgija ilmselt teab, et pitsi ma ei sülita, kui vaja, panen pidu kasvõi nädal aega järjest, kui saan kuus tundi magada, pole probleemi hommikut mimosaga alustada. Ma jõudsin Barcelonasse ja keerasin magama. Ja ma oleks hea meelega maganud viis päeva jutti kuni äralennuni. Vahepeal ajasin end viisakusest üles, käisin söömas, võtsin juua ja jätsin selle joomata. See, et minul ei lähe alkohol alla on pigem imetabane juhtum. Meelis tahtis mind igal pool pildistada ja ma olin.. mhm, ma olen seljaga. Mul polnud mingit tuju.
1 Kommentaar
Kommenteerin ainult selle pisku põhjal, mida tasuta näeb.
Ozempic on see, mis paljudelt viib alkoisu, sageli ajab ka iiveldama. Alkoga. Või ka ilma. Teeb uniseks. Või hoiab öösiti ülal. Tekitab külmatunnet, silmanägemise halvenemist, juustekadu. Ja loomulikult ka paremat väljanägemist ning kaalukaotusega seotud positiivseid asju. Milleks alkoisu kadumine ilmselgelt samuti on. Kui sa peaksid olema Ozempicust juba loobunud ja alkoisu ikka pole, siis ma ei teagi. Äkki on järelmõjud. Või sai alkolimiit täis. Või oledki eluga jõudnud mingisse selginemise punkti. Kus ühtlasi oled vist haavadelt plaastri pealt tõmmanud, nii tundub. Küll need kõik paranevad.
Kui alkoholi enam tuimastina kasutama ei pea, siis võibki elu lüüa ette hoopis teistsuguse poole, kogu ilus ja valus, kogu teravusega. Midagi saab kindlasti lammutatud ja midagi uuesti üles ehitatud. Ja see kõik on okei. Jaksu!