Loe eelmisi osi siit!

Kui Meelis ütles märtsis, et ta peab minema, et talle avanes võimalus, mis võib tähendada midagi suurt, vajusin ma vaikselt sissepoole. Väliselt olin tugev. Öeldes: “Mine, ma saan hakkama. Ma olen ju mina.” Aga sees – sees käis hoopis teistsugune dialoog. Ma ei saanudki kohe aru, kas see oli hirm kaotada Meelist või hirm kaotada see osa iseendast, kes alati teiste pärast elanud on.