960 päeva ja valmis! Mähkmevaba laps

Teate, mind ajavad need imelaste emad nats oksele. “Oi, minu oma keeras juba kolmekuuselt voodist maha”, “Ah, mis sest, minu oma oli aastaselt mähkevaba”, “Phh, mu oma sõi kaheselt noa ja kahvliga”, “Mis uhkustad, mu oma oskas viieselt neljasajaringis arvutada”, “Issand, kolmeaastane ja lutiga?” …

Tore on! Aga lapsed on erinevad. Niisamuti nende vanemad ja kasvatusmeetodid. Kooli minnes oskavad nad üldjuhul kõik noa ja kahvliga süüa, lutti ei ime ja mähkmesse ei pissi.

Mu jaoks oli täiesti veider, et keegi mõni aeg tagasi tähelepanu juhtis, et Hedon mähkmega on. Mu jaoks täiesti tavaline, aga mõne jaoks nagu maailma ime. Jah, ma olen mugav – ma ei viitsi meie diivanile iganädalaselt keemilist teha ja radika vahelt sitta hambaorgiga kookida. Mul oli lihtsam lasta olla tal mähkmega kuniks ta suudab end väljendada, et tahab potile.

Aega läks, aga asja sai, ka minu kasvatusmeetodil, mitte teda istumaõppimise päeval potile surudes.

Umbes aasta tagasi (kui oli “normaalne aeg, pooleteiseselt ikka enam mähmeid ei kanna”) proovisin minagi seda, “proovi kui hea on märgade pükstega olla” – ei toiminud, märjad püksid võeti jalast ära ja viidi vannituppa pessu. Panin uued ja sama rida. Milleks on vajalik lasta lapsel poole päevaga kogu aluspükste varu täis lasta? Lihtsam on talle see mähe panna, sealjuures korrutades, et kui on pissihäda, ütle.

Sel aastal kui ta lasteaias käima hakkas, aprillis tekkis meile uus etapp. Kohe ärgates mähe ära ja “kas lähme pissile?” – jep! Sellele järgnes mähkmeta olek toas ja iga mõne aja tagant küsimus “pissile?” – jep! Samas lasteaeda läks ta mähkmega. Seal käis ta koos teistega potil ja mähkmed olid pigem igaks sajaks juhuks all/kaasas.

Järgmine etapp (juulis) – ta teatas ise keset mängu, teleka vaatamist vms – “pissi potti” ja jooksis potile. Järgmine etapp sellest “kaka potti!” ja ta jooksis kakale. Ise megauhke selle üle ja kiitis kõigile, millega ta hakkama sai.

Sellest järgmine etapp oligi see, mil imestati, et ta mähkmega käib – et mähe oli tal ainult pikemal autosõidul, linnas käies või öösel. Õue mängima minnes läks pükstega ja “pissi põõsasse!” Parasjagu tegin pilti sellest hetkest kui olimegi kuskil autosõidul.

“Kaka potti” oli veel natuke komplitseeritud, sest ta ei suuda oodata. Kui “kaka potti”, siis kohe. Aga alati kohe ei saa. See aga ei tähenda, et ma maast seda kraamima peaks. Pükstest on savi.

Mu viimane etapp nägigi välja reisil võõrutamist. Eelmisel aastal saime nii lahti õhtusest piimapudelist. Ja sel korral öisest mähkmest. Keskkonnavahetus teeb imesid. Päevad on tegemist täis ja elementaarsed asjad lähevad meelest ära.

Viimane võõrutusnädal:

Esimesel ööl magas kuivalt hommikuni.

Teisel hommikul ärkas ta suure pissihädaga ja avastas end pissimas. Jooksime potile.

Kolmandal ööl oli piss voodis ja selle peale ta ka ärkas. Ja oksendas.

Neljandal ööl küsis ta öösel ise potile, seejärel pidas kenasti kuiva voodiga hommikuni vastu.

Viiendal ööl oli voodi kuiv.

Kuuendal ööl oli voodi kuiv.

Seitsmes öö ootas meid pikk bussisõit ja lend koju. Kasutasime mähet.

Kodus jätkus öine mähkmevaba olek ja korras! Ptüi-ptüi-ptüi.

Tänaseks on ta ametlikult mähkmevaba, kaks korda on kiirustades püksid täis lasknud, aga voodisse mitte kordagi, paar korda on öösel ka pissil käinud.

Pika jutu lõpetuseks – saab lapse mähkmevabaks ka nii, et piss püksi juhtub korra nädalas, mitte kaheksa korda päevas. Nagu ma ikka öelda armastan – kõik tuleb omal ajal. Või natuke hiljem :)

Kuidas teie lapse mähkmevabaks saite ja kuidas ja millal?