Mul on siin vanast aastast paar asja hinge peal. Ma alguses mõtlesin, et minu blogi, teen mis tahan, ei viitsi põhjendada. Aga näib, et on nii palju inimesi (noh, ilmselt ikka see vana hea käpuäis ninatarku), keda kotib. Ma siis selgitan need paar asja ära, endal kergem ja.. elu läheb ikka edasi. Pauksoni horoskoobi järgi tuleb väga hea aasta! Jääme lootma :) Ma ise olen küll uue aasta osas väga entusiastlik.

„Mulle jäi ükspäev (Facebookis) ette…“

Ma tõesti kirjutan postitusi, mis sisaldavad selliseid fraase, aga ma ei tea, kuidas teiega, aga ma olen pool päeva Facebookis ja tõesõna jääb seal lisaks piltidele, üleskutsetele, abipalvetele jne ette ka reklaami. Seda on keeruline detailselt seletada, aga Facebook ja Google ja igasugused muud reklaamihaldajad on teinud kõik endast oleneva, et kui sa millegi vastu huvi tunned, hakkab Facebook, Instagram ja muude lehtede pisikesed reklaampinnad, sulle samasisulist reklaami näitama.

Seega, ongi üsna tõenäoline, et Facebookis jäi midagi ette, millest ma blogin. Ja lingin ma üldjuhul juba teadlikult kõike ja kõiki, sest esimene kommentaar oleks nagunii “aga kust seda saab”.

St, kõik ei ole alati reklaampostitus või koostöö kui midagi ette jääb :) Aga nüüd pärast pikki diskussioone ja kommenataaride lugemist Pille blogis olen aru saanud, et inimesed arvavad, et reklaam on ka see mu blogis, kui mulle midagi juhuslikult ette jääb, kuigi ta seda tegelikult ei ole, eks. Isegi seda peetakse reklaamiks kui ma postituse sees lihtsalt näite toon. (Ala mu lemmik juuksehooldusvahendid on Linea Natura – reklaam!) Alates uuest aastast on koostööpostitustel märge juures. Vähem segadust ehk.

„Paljud on mulle kirjutanud ja küsinud…“

Pole võimalik. Paljud ei usu, et ma saan kirju. Lisaks sellele, et ma saan iganädalaselt vähemalt kolm taiteemalist kirja, saan ma kirju ka muudel teemadel, kus näiteks keegi kirjutab, et tahaks osta seda, aga ei tea, kas tasub, äkki ma tahaks uurida, proovida, testida, blogis arvustada ja siis ta saaks valiku teha, sest usaldab mu maitset. Kui teie selliseid kirju ei saa, ei tähenda, et mina ei saaks. Tihti jah, kirjutavad ka firmad ise, et tahaksid saata mulle testimiseks-arvustamiseks midagi ja üldjuhul olen ma ka selle ära märgistanud, et see mulle saadeti jne.

„Juhuslikult tekkis sooduskood?“

Tõsi, eelmise aasta lõpus olid sooduskoodid minu blogis väga populaarsed ja üsna tihti juhtuski nii, et ostsin midagi, mis mulle meeldis või keegi tõi midagi, mis meeldis ja ma kirjutasin firmale, et mulle meeldis nende toode, äkki saaks nende sooduskoodi, et ma hea meelega tutvustaks neid ka oma lugejatele, aga kuna hetkel sooduskoodid pop teema, siis äkki..? Paljudel juhtudel õnnestus kood ka saada. Ma ei tea, mis selleski nii imelikku on? Ometi löövad mõned imestusest käsi kokku „pole võimalik“.

Mulle endale meeldib ikka asju allahindlusega osta. Näiteks eelmisel nädalal ostsin ma endale BonBon Lingerie poest hunniku pesu. Täitsa ise ostsin. Maksin ja puha. Panin Instasse pildi ja kindel see, et on inimesi, kes arvavad, et tegemist on reklaamiga ja raudselt sain tasuta selle pesu. Noh, ma ei saa midagi teha, kui keegi nii arvab. Aga reklaam ongi, sessuhtes, et ma ise tahtsin sheerida kama, et poes on allahindlused ja ostke ka, miks ma peaks oma lugejad ja jälgijad heast asjast ilma jätma? Sain ise hea hinnaga, sheerin kama, et saab hea hinnaga.

„Kui lolliks sa oma lugejat pead?“

See on küsimus, mida ma olen ka kohanud. Et ma juskui peaks oma lugejat idioodiks, kes ei saa aru, et ma reklaami teen. Ma pean oma lugejat mõtlevaks inimeseks, kellele pole vaja puust ja punaselt ette kirjutada HOIATUS! REKLAAM! ÄRA LOE! ÄRA TARBI!

Nagu ma ka varem olen öelnud, ma võtan testida ja proovida tooteid, mis mulle endale huvi pakuvad. Või siis teen bartertehinguid (keegi kellelegi ei maksa, aga saan kirjutamise eest toote) juhul kui mul seda asja vaja on (jogurteid ja krõpse saadetakse mulle aastaid juba niisama, sest meil on pikaajalised koostööd).

Variant on ka see, et keegi pakub minu jaoks piisavalt palju raha, et ma olen nõus neist kirjutama. Näiteks on siin hullu poleemikat tekitanud kiirlaenud ja kasiinod jne, ma ei tea, mind ei häiri kui ma kellegi blogist neil teemadel loen, sest ma tean, et üldjuhul on nad saanud tasu, mida nad on ise selle eest küsinud. Ja kui paar kiirlaenufirma reklaami tasuvad mu perereisi, siis vabandust, ma ei näe tõesti probleemi, et neile läbi oma blogi trafficut ja SEOd tekitada. Inimene teeb ju ikkagi ise selle otsuse, et kas ja kus kohast ta selle laenu võtab. Loogiline, et kiirlaenufirmast laenamine pole mingi kohustuseta tegevus. Alati olen ka märkinud juurde, et tegemist on finantsteenusega ja tutvuge tingumustega siin ja seal.

Nagu Urmas Ott ütles (Kersna tehtud saates kõlasid tema abosluutselt parimad tsitaadid), „Kõik ei ole müüdav? On küll! Igal asjal on oma hind!“

Pole parata, et blogi on aastatega kasvanud nii suureks, et firmad näevad seda võimalusena a) enda tooteid turustada b) läbi minu kanali endale googles paremat kohta saada c) sisuturunduse lugude läbi oma müüke suurendada d) bänneritega endale brändingut teha jne

„8 miljonit külastust pole võimalik“

See oli viimane teema, mis enne aastavahetust kirgi küttis. Minu blogi sisemine statistika näitas just sellist numbrit mulle aasta täitudes. Täna, kolm ja natuke aastat pärast blogi avamist on see summa üle 17 miljoni. See on blogi kogu külastatavus algusest peale.

On inimesi, kes põhimõtteliselt keelduvad seda uskumast. No kes olen mina, et ma pudrunui käes peaksin kedagi seda uskuma sundima. Ei taha, ära usu. Pole võimalik, siis pole. Mina räägin numbritest, mida näitab mulle blogi.

Google Analyticsi andmetel külastab mu lehte iganädalaselt keskmiselt 15-17 tuhat unikaalset kasutajat. Nädala keskmine külastatavus 20 000. Samas, on teemasid, mis toovad siia ka kaks või kolm korda sama palju uudistajaid. Vt mu eelmist postitust – TOP11 marimelli blogi postitust (link).

On neid, kes jäävad lugema ja neid, kes satuvadki siia vaid korra. See suur number, 8 miljonit, on blogi statistika, mis loeb igat siia lehele sattunud klikki. Seda kui sa googeldad ja satud mingi kaks aastat vana postituse peale jne. Siinkohal tuleb jällegi mainida sisuturundust ja rõhutada seda, et sisuturunduslik lugu teenibki oma peamist eesmärki just blogi keskkonnas.

Nüüd tunnen ma jälle, et no oli vaja end põhjendada. Aga ju siis oli. Mind häirisid need teemad, et ma justkui valetaks ja vassiks, pole võimalik, et Facebookis midagi ette jääb… No tee või tina, jääb. Aga nüüd on see tehtud. Süda rahul ja võib uuele aastale vastu minna.

Head uut aastat!