Meelis kirjutab: kuidas saada lahti sitahaisust?

Jah, meie perel on suur probleem. Meil on sitahais. See on igalpool kuhu me läheme ja kargab välja täiesti ootamatult.

Esimest korda täheldasime me probleemi oktoobri keskpaigas. Siis oli see kuidagi naljakas ja me ei pööranud eriti tähelepanu. Esimest korda juhtuski see kodus ja vetsus ning kõik tundus kuidagi loomulik. Eks see ehmatav oli, aga sellel hetkel pigem rohkem naljakas. Kuid siis hakkas see sitahais süvenema ja üha rohkem ja rohkem endast märku andma. Me küll vaikselt üritasime sellest vabaneda, kuid tulutult. Samas puuduvad ka konkreetsed teadmised, kuid üks sitahais majast välja lüüa.

Tuli vaid tänada õnne, et sitahais püsis meie koduseinte vahel või siis äärmisel juhul autos. Kõik kes meil külas käisid, said samuti sellest sitahaisust osa, kuid keegi ei teinud sellest suurt probleemi, sest noh, eks aegajalt ikka ju juhtub. Aastavahetusel otsustas sitahais koos meiega aga Saaremaale kaasa tulla ja seda täiesti ootamatult. Ja vot siis saime me alles tundma selle tõelist palet. Ütleme nii, et ei olnud meeldiv – eriti meile kui lapsevanematele.

Ehk siis lühidalt öeldes on meil selline probleem, et meie väike muidu armas Hedon on omandanud uue sõna, milleks on “sitahais.” Mida aeg edasi, seda julgemalt ta seda kasutab.

Öeldakse, et laps on kodu peegel. No meil sellist peeglit küll ei ole. Jah, me ropendame aegajalt, aga vot seda sõna meie sõnavaras ei ole. Kust see tuli? Egas muud kui küsisime otse allikalt, et kes see rääkis sulle seda sõna. Ja tuli see ei kuskilt mujalt kui lasteaiast. Ehk siis keegi poiss rühmas olevat öelnud ja no mis hakkavad lastele kõige kergemini külge? Lollused ja roppused.

Tõesti, tuleb tänada õnne või Neitsi-Maarjat, kes meid on päästnud sellest, et laps seda vähemalt senimaani pole avalikult välja öelnud. Aga vaikus enne tormi nagu öeldakse. See torm tuli siis Saaremaal Rüütli Spa hommikusöögi lauas, kui härra istus oma toolis ja lihtsalt karjus üle terve selle saali: “SITAHAIS”. Ohh, dear lord, ma oleks tahtnud olemata olla. Koheselt keelitasin, et ei tohi nii öelda, misjärel karjus ta seda sõna veel tükki kolm korda. Lõpuks surusin talle pannkoogi suhu ja no vähemalt natukeseks ajaks jäi vait.

Teine piinlik moment oli mängutoas, kui ta oli ühe teise samavana poisiga koos mängumajas. Hedon tegi ukse lahti ja lihtsalt kisas täiesti ettehoiatamata ja ilma mingisuguse põhjuseta: “Sitahais”. Ja seal oli veel teisigi vanemaid. Jällegi hetk, kus ma oleks tahtnud olemata olla. Päris mitmel korral käis ta seal mängukas ka üksinda mängimas. Ma ei taha isegi teada kui palju kordi ta siis sitahaisu karjus. Päriselt ei tahagi teada, sest see kõik oleks olnud nii piinlik.

Proovisime sellist nippi, et kui tema ütleb sitahais, siis meie ütleme despacito. Et noh, Hedon, sa räägid valesti, see sõna on hoopis despacito. Lõppes see sellega, et kui tuli despacito laul, siis ütles Hedon hoopiski, et “näe, sitahais on telekas”. Ohh, issand, tule meile appi. Oleme püüdnud ka ignoreerida, aga no ei aita. Karjub veel kõvemini, seni kuni sa ikkagi oled sunnitud temast välja tegema ja tõdema, et ta just sellise sõna välja kisas.

Seega kogenud pedagoogid ja kogemustega lapsevanemad – nüüd on teie kord anda nippe ja trikke kuidas sitahaisust lahti saada ja mida teha järgmisel korral, kui mõni uus “vahva” sõna üle huulte lendab.

Samal teemal

21 Comments

  1. kuidagi nö salasõnaks see sitahais teha, et kui tahab öelda seda siis tuleb ütleb vaikselt kõrva vms?

  2. Minu lapse puhul, ta küll juba palju suurem, on aidanud ignoreerimine. Ütlebki oma 5x oma rumaluse ära ja kuna ta mingit reaktsiooni ei saa, siis lõpetab ära. Peale seda nagu ei kasuta ka seda sõna enam . Laps ütles igalpool “Kaka”, kohta valimata. Ja ma ka keelasin alguses ja seletasin, miks see pole ilus sõna.
    Ja kui enam ei reageerinud, siis siiani pole ta seda ebasobivas kohas korrutanud.

  3. :) mul tulid teie väikse mure peale pisarad naerust silma. No ilmselt oleks ma tahtnud ka olemata olla avalikus kohas, kui väike sitahais oleks meie mure :) Aga…eks lapsele tuleb ikka maast madalast puust ja punaseks teha, mis asi see sõna tähendust tegelikult ka on ja kas ta tahab seda veel kasutada :) No näiteks aastaid tagasi panin ma ühe paberi, kilekoti ja riidejupi kraanikausis põlema, et näidata lapsele, mida tuli (tikud) teeb, kui nendega mängida. A kuidas teie mure sarnase näitega lahendada?! :)))))))

  4. Olete te proovinud temaga nagu väikse täiskasvanuga sellel teemal rääkida ja selgitada?
    Mul on täpselt sama vana poeg kui teil ning ka meil on tulnud mõningaid sobimatuid väljendeid teemaks ning kui istuda maha ja öelda lapsele rahulikult ja tõsiselt, et see sõna ei ole selline, mida viisakad inimesed kasutavad, lisaks selgitada, mida see sõna tähendab ning kui on võimalik, siis pakud ka alati mingi alternatiivse sõna selle asemele.
    Lisaks saab rääkida juurde, et teised inimesed saavad pahaseks ja ei soovi sellisel juhul sinuga koos olla, kui sa nii inetustki räägid. Et teiste laste emmed-issid ei luba sellisel juhul oma lastel sinuga koos mängida, kui sa nii inetusti räägid. Et sellisel juhul me ei saagi üldse minna kuskile avalikku toredasse kohta, kui võib juhtuda, et sa selliselt inetusi lendu lased.
    Ja see tõesti toimib. Ka alla 3-aastase puhul ;)

    Ilmselt te olete esimese paari korra puhul reageerinud naeruga või võtnud asja huumoriga, samuti teised täiskasvanud ja laps on saanud sellest vale eduelamuse. Ta näeb, et see toob talle (tema jaoks positiivset) tähelepanu ning sellepärast ta seda teebki.
    Sellest lahtisaamiseks tuleb aga suhtuda sellesse täpselt nagu muusse mittesobivasse käitumisse (kasvõi nagu löömine ja hammustamine), ehk siis selgitada, milles asja olemus on, miks see ei ole sobilik ning pakkuda alternatiivset käitumisviisi asendamaks seda halba asja.

    Antud juhul sitahaisu puhul siis selgitaksin mina lapsele asja nii: Kõigepealt küsiksin, et kas ta üldse teab, mis see tähendab? Sitahais tähendab põhimõtteliselt kakahaisu eksole. Aga sõna sitt on selline sõna, mida kasutavad inimesed, kes ei oska olla väga viisakad. Kui meie tahame olla viisakad ja tublid, siis meie sellist sõna ei kasuta, vähemalt mitte kunagi siis, kui keegi teine kuuleb, sest muidu teised viisakad inimesed pahandavad meie koledate sõnade peale ja ei soovi enam meiega koos olla samas ruumis. Kui tõesti on kuskil tunda kakahaisu, siis loomulikult võib seda öelda, aga see ei ole ka selline asi, mida kuskile karjuma peaks vaid võib vaikselt emmele-issi mainida. No et kui kuskil ongi tõesti nurgas mõni kakahunnik, mis ära koristada tuleks ruttu. Ning kui tegu ei ole siiski kakaga ja tunned lihtsalt kuskil lõhna, mis sulle ei meeldi, siis on tegu ju lihtsalt paha haisuga ja need on täitsa lubatud sõnad ka viisakatele inimestele :P

    Mul on kolm last ja mitte ükski paha/kole/ebaviisakas sõna ei ole meie sõnavarasse sellise selgitava ja tõsise suhtumisega kunagi pikemaks jäänud.
    See muidugi eeldab tõsiselt, et te igapäevaselt ise neid sõnu ei kasuta tema kuuldes ;)

  5. Mulle sõbranna õpetas imelise triki, mis TÖÖTAB. Aegajal ka lasteaiast haarab mõned sõnad kaasa jne.. Põhisõna oli peer, peeretama. Aga hakkasin siis järjepidevalt raiuma:
    meie nii ei räägi, me ütleme nt puuks. Ja igakord mingi sõnaga, mis pole ~3aastasele kohane, siis igakord ütlen, et meie nii ei räägi, MEIE MEIE MEIE. Meie ütleme nii , meie teeme nii jne.. Ja see töötab, vähemalt MEIE peres :D Vahel on kutt kaval ka ja ütleb näiteks, et emme meie nii ei tee eks ja siis lööb jalaga nt.

  6. Mida rohkem tähelepanu sellele juhtida , seda rohkem ta seda kasutab. Sest tänu sellele sõnale saab ta ka tähelepanu. Ma ei tea kas sellest nipist abi on aga tuleks sujuvalt tegevus/ jutt mujale viia, et ta selle sõna hoobilt unustaks ja ei hakkaks kordama. Pakkuda talle samal ajal midagi põnevamat. Või siis loota, et kui pöörate tähelepanu ainult headele asjadele/ sõnadele ja mitte halbadele asjadele/ sõnadele, siis ta unustab selle. Üldiselt õpib ta veel sõnu ja eks vanusega ehk kaob ära see…Mul oli lapsega sama asi ja see on avalikus kohas ikka päris piinlik ….

  7. Väga hea! Laps on jõudnud uude arenguetappi! Palju õnne teile! :) Faas nimega “kakanaljad” on alanud! :)
    Selgitate lapsele, mis see sõna tähendab, miks see teile piinlikust tekitab ja miks seda pole ilus avalikus kohas öelda. Ja lepite temaga nt kodus kokku – seda (võib neid sõnu veel tulla) me poes/ kohvikus jne ei kasuta ja kui ta on sellega nõus siis teil on kehtiv diil (seda muidugi on mõttekas aegajal lapsele meelde tuletada :) ).
    Aga muud polegi. Selgita, selgita veel, selgita veel. Ja otsast peale :)

  8. Kogemused lapsevanemana ütlevad, et aeg parandab isegi “sitahaisu” :D ehk, et ärge tehke välja, ärge keelake ja üldse reageerige sellele sõnale. Seda kiiremini see kaob.

    Meie järgmisel nädalal neljaseks saava preili uus lemmik on “kurat”. Eile teatas keset seltskonda, et see kuradi vidin ei tööta jälle. Üks päev kisas aga üle poe parkla, et kuhu kurat see isa küll läheb.

    Ühe sõnaga eiramine on minu kogemuste põhjal parim “ravim” sest kui reaktsiooni ei järgne siis muutub sõna varsti igavaks.

  9. Me lasteaias oleme kasutanud seda, et kui keegi räägib kakast/sitast või ükspuha millisest rumalusest, oleme viinu lapse käekõrval wc-sse ja pannud poti peale istuma, selgitades, et kui laps ikka kakast räägib, sijs peab ju olema kaka häda. Sest niisama lihtsalt ei räägita lasteaias kakast.
    Ja on alati töötanud.

  10. Meie piigal tekkis sõnavarasse “mine v*ttu”, mille ta õppis mu mehe nooremalt õelt. Pasundas seda üle juku mänguasjapoe ja mehe õde esimese hooga hakkas naerma, samal ajal kui ma üritasin sellest mitte välja teha. Mida rohkem ütles, seda rohkem pakkus see nalja. Peale seda ta aeg ajalt hõikabki seda. Nüüd ajaga on veidi paremaks läinud aga algul oli ikka päris hull. Iga päev, mitu korda päevas. Aitab vist kõige paremini see, kui lihtsalt ei tee välja. Jube raske on, ma tean. Ja mega mark. Me kodus ikka üritame mitte ropendada, kuna plika on hull sõnademagnet aga katsu siis võõrastele iga kord selgeks teha ja seletada et paluks mitte ropendada.

  11. Head nõu ei ole anda ja ma mõistan olukorra tõsidust, aga “näe, sitahais on telekas” peale panin siukse kajaka maha praegu et, sorry :D :D :D :D :D :D :D :D

  12. Mu vanaemale ikka meeldib rääkida, kuidas mina 3-4aaastaselt trammis sõites esmalt valjuhäälselt laususin: “fuuuuuh, sitahais!” ja kuna rahvas selle peale muigama hakkas ja mulle tähelepanu meeldis kütsin kohe julmalt ja veel valjemalt otsa ise kavalalt naeratades “vanaema! sina peeretasid!” Vanaema võttis mul käest kinni ja viimased kolm peatust me kõndisime :D Kodus meil ei ropendatud, eks ma siis selle hoovis mängides teistelt lastelt ära õppisin :D

  13. Oi kui tuttav teema – meie perre tekkis suvel samamoodi SITAPOTT! Muu kõik sama
    Päris lahti pole siiani saanud, lihtsalt ignoreerime, aitab kõige paremi.

  14. Mul lapse vanaema õpetas, et kui tuleb soov miskit krõbedat öelda, ütle “sirtsu sohu”.

  15. Algab sitahaisuga, küll tuleb teisigi alternatiivseid sõnu. Meie teatame, et see on “vetsupotisõna”, selliseid asju saab vetsupotiga rääkida. Ütled näiteks kümme korda vetsupotti seda sõna. Esimesel korral lähed kaasa, näitad ette, järgmisel korral lihtsalt annad rahulikult teada – mine räägi vetsupotiga sellest ja tule siis tagasi, kui vetsupotijutte enam ei tule. Kui tagasi tulles hakkab ikkagi jälle pihta, saadad rahulikult tagasi.

  16. Meil aitab see kui küsin mis see tähendab, et teen näo ei tea sellist sõna ja kuna ta tihti seletada ei oska siis ununeb ka sõna kiiresti.

  17. Meil sama asi aga sõna on “peerukott” kodus meil keegi pole sellist sõna kasutanud aga lapsel on see kusagilt külgejäänud ja nüüd igal pool ja kõik inimesed on peerukotid. Jube piinlik on.

  18. Mina ei teagi enam üldse mida teha, mul on mitu last ja ainult ühega on see probleem. Alguses lasteaiast jäid mingid kaka ja peerunaljad külge, kooli läks siis oli kohe level up. Pole aidanud mingid selgitamised-rääkimised ega ignomised. Küll on karistada saanud taskurahast ilma jätmisega ja isegi koduarestiga, olen üritanud motiveerida, et näiteks kui nädal aega ühtegi paha sõna kuulda pole siis saab mõne asja soetada mida väga tahaks. Absull MITTE MISKI ei mõju. Teiste lastega probleemi pole ja ise selliseid väljendeid ei kasuta, no sealt tuleb vahepeal ikka selliseid “pärleid” mida mina pole veel kuulnudki. Äkki kellelgi veel ideid?

Comments are closed.