Miks me üldse otsustasime Türki minna? See tuli sellest, et hakkasin juba suve lõpus hotellide lehti kammima, et kuhu siin Eestis lastega minna. Oleme aastaid Saaremaal olnud aastavahetusel, eelmisel aastal Rakveres, et läheks kuskile mujale veel. Lõpuks oli plaanis Vihula mõis, mis oleks maksma läinud ca 2000€. Meil oli sel ajal külas ka Jaapanlane Manaka, kes võitis tegelikult selle Eesti reisi juba mitu aastat tagasi, aga COVIDi tõttu ei saanud siis reisida. Ja ei mäleta mina enam, kust mul tuli idee, aga läheks aastavahetuseks Türki. Viis ööd viiele maksis 1846€. Lennud 1549€. Otsustatud.

Draama lennujaamas

Lennujaamas algas reis juba kerge draamaga. Paljud inimesed ootasid troppis, et millises letis algab lennule registreerimine. Selgus siis, et letis 23-25 ja kõik rahvas tormas sinna. Seal oli kaks lindi vahet ja teenindaja ütleb: „Need, kellel on check-in tehtud, hoidke paremale ritta, kellel ei ole tehtud, need hoidke vasakule“. Osad inimesed, kes olid juba seal järjekorras, astusid sealt oma reast välja ja mingil XN põhjusel läksid üldalale. Peale seda hakkasid nad sealt üldalalt tagasi pressima ning teenindaja suunas nad järjekorra lõppu. Inimesed hakkasid jaurama, et miks nad peavad lõppu minema, kui nad on oma reas. Aga tegelikult olid nad lintide vahelt välja läinud üldalale ja tekitasid seal jälle mingi hunniku.

Meie olime järjekorras kohe pärast kahte gruppi inimesi ehk õiges reas järjekorras esimesed. Teenindaja ütles, et ta teenindab vaid järjekorra alusel ja ilmselgelt üldalale jooksjad läksid mega närvi. „Einoh, kuidas me seda nüüd lahendame siis? Ma juba ammu seisin siin!“. Teeninaja oli endas kindel ja aina korrutas „lähete sinna järjekorra lõppu, kuhu teil vaja minna on.“ Ühesõnaga – mõnus draamaatiline algus.

Lihsalt väike ääremärkus, et ilmselt ainult SunExpress suudab 4aastase panna eraldi istuma. Õnneks meid oli viis ja saime lahendatud, aga kui ma oleks näiteks kahekesi Hedeliniga läinud oleks natuke naljakas olnud kui selline situatsioon oleks olnud.

Draama lennukis

Meie ees ja kõrval istus lennukis suur seltskond idanaabreid. Nad rääkisid vabalt eesti keelt, aga omavahel suhtelsid vene keeles. Üks naine nendest tundub mega tore ja sõbralik, ka vanaema üle vahekäigu on tore, sõbralik ja pisut selline muretsev. Lapsed on minu jaoks klassikalised vene jõmpsikad. Vana hea – „Maša ja karu“ lõugab lihtsalt üle lennuki. Ma ütlesin neile viisakalt: „Vabandust, ma ei soovi Mašat kuulata. Ma sooviksin magada“. Vastas mulle, et a ma juba panin vaiksemaks. Demonstratiivselt pani heli korraks valjemaks, et siis uuesti samale tasemele panna, kus varem.. küsides, kas hakkas parem.

Lapsed on tegelikult väsinud – iPad kukub, uni on silmas, aga ei.. hoiame ikka last üleval selle mõnusa narkotsiga ekraani näol. Mis ma öelda tahan – üks inimene või üks seltskond suudab teha ühe rahvuse nii vastuvõetamatuks ja ebameeldivaks. Kuigi see naine tundub üli tore, ilus ja meeldiv, siis see laps ja nende suhtumine paneb heitima mind kogu seda rahvust. Pluss, nad tundusid suht edukad ja jõukad (ma arvan, et selle tšiki patsikumm maksab sama palju kui mu tennised), aga mis kuradi komme see on oma jooke juua lennukis? Nagu suur liitrine Ballentines käis ringi. Ma arvasin, et oma joogi lennukisse kaasa tassimine on selline 15-20 aastaste õpilaste teema.

Lennuk tõusis õhku tagasi

Ma olen väga palju lennanud, aga mul ei ole olnud oma elus sellist olukorda, kus lennuk läheb maandumisse, rattad käivad suure kolakaga vastu maad ja järgmisel sekundil oled sa uuesti õhus, sest sa tegelt vist ei pidanud maanduma. Või ega ma täpselt ei teagi, mis juhtus. Piloot ütles lihtsalt, et me peale tegema uue maandumise ja muretsemiseks ei ole põhjust. Ma ei tea, see oli ikka nii veider, sellise kolinaga vastu maad justkui kukkuda ja siis kohe uuesti lendu tõusta. Väga veider. Igatahes võttis pisut ärevaks küll. Hiljem selgus, et lennukil oli esirattaga error. Ehk et see ei avanenud ja kolakaga maha käisid liiga hilja tagumised rattad ehk kuskil keset lennurada ja pidurdamiseks poleks olnud piisavalt maad. Seega tõusis lennuk uuesti õhku, tegi paar piruetti ja maandus uuesti.

Lennud

Talvel lendavad liinilende Tallinnast Antalyasse nii SunExpress kui Pegasus, meile sobisid SunExpressi päevad paremini. Hinnad sõltuvad täituvusest, aga meil oli ca 300€ nägu edasi-tagasi.

Hotell

Ela Excellence – mina käisin seal koos Liisuga eelmisel aastal pärast jõule paariks päevaks ja mulle eriti meeldis sealne lasteala – ülimõnus kompaktne ala ja teha nii 3aastastel kui 13aastastel. Suur väline ja sisemine mänguala, lisaks see tuletõrjeshow, kus sein pannakse „põlema“ ja saab seda veega kustutada. Ja terve päev tegevusi lastele, meisterdamised, töötoad, diskod jne. Lisaks laste alal veepark, mis ka talvel soojendusega.

Transfeer

Okei, see on meie mugavus, aga see 40€ on seda igati väärt, et lennujaamas ootaks sind su oma Murat, kes su kohale viiks. Võite talle otse WhatsAppi kirjutada või Instagrami. Kui pakettreisidel ehk nendel mida ostate reisibüroost on tavaliselt transfeer organiseeritud suurte bussidega, siis viimased, ma ei tea mitu aastat, oleme meie kasutanud ainult eratransfeeri ja Türgis olles alati Muratit. Hind sõltub vahemaast. Kui küsite temalt kuhu teil vaja minna, siis ta saadab hinnakirja.

Takso

Tavaline takso hotellist linna oli 7-8€, hotelli poolt pakutud transfeer linna oli 30€. Nii palju ma olen Türgis käinud, et tean, laske vastuvõtus endale tavaline takso tellida, on odavam.

Kuidas see ilm seal siis ikkagi on talvel?

Hommikul (no kell 9-10 ajal) oli ausalt nii külm, et ma mõtlesin, et mul kukuvad varbad otsast ära. Me läksime sisebasseini, kus oli soe ja lapsed said ujuda. Siis me läksime hamami sauna ja istusime sinna suure pingi peale sooja nautima. Ma reaalselt kõrvetasin seal oma kannikad nii ära :D

Kuna õues oli nii külm, siis otsustasime hoopis linna minna. Käisime jäätiseshowl, kus kolm jäätis oli 45€, aga vähemalt saime sellest TikToki video teha.

Päeval kell kaks oli päikese käes palav. Ehk siis saab päevitada ka paar tundi ja Ela’s on väga hästi suure basseini ääres seinaga ääristatud päevitamise kohad, seega seal mõnusalt soe. See 16 kraadi on ikkagi suht soe seal.

Aastavahetuse Gala hotellis – no ütleme nii, et me oleks paremini teinud

Alustame sellest, et see maksis 150€ lisaks per inimene, lapsed olid tasuta.

Laste programmi ja orgunni pealt ma ei kurda üldse. See oli ausalt megahästi organiseeritud ja GoSpa Saaremaal võiks sellest šnitti võtta. Jep, mul ikka hingel, et seal see toona nii kehv oli. Igaljuhul kui suurte pidu toimus suures konverentsisaalis, siis kõik väiksed konverentsisaalid olid tehtud lastele – ühte restoran, teise meisterdustuba, kolmandasse mängutuba, neljandasse disko jne. Lastel oli ausalt megafun ja orgunn megahea, pluss nad olid nö silma all. Said panna lapsele ka kaardi kaela numbriga, igas toas olid hoidjad, kes vajadusel helistasid. Meie omad võisid ise liikuda, see oli lihtsalt nö üle tee tulek.

Aga see suurte pidu. Siin ma nuriseks küll. Mul on selline tunne, nagu ma oleksin Estonia kontserdimaja orkestriaugus dinneril käinud. Kõik oli mega aeglane, klassikaline muusika. Jah, see klassikaline muusika võiks olla ala 10 minutit söömise alguses, aga õhtu edenedes võiks ikka tempokamaks minna.. a kus sa sellega, ikka see viiul inises kuskil nurgas.

Õhtusöök oli ma enam ei mäleta, umbes kümne käiguline, aga tegelikult mu meelest see ei erinenud nö õhtusöögil pakutavast, lihtsalt toit oli serveeritud megailusti nagu täpp ja triip, et oleks ilus ja fänsi. Aga toit ise oli sama. Pluss alguses oli siis laud kaetud igast kuklite ja määrete ja salatitega.

Aga täielik no go oli see, et nad pakkusid mulli, mis reaalselt maksis 92senti pudel. Okei, ma ei oleks 5* hotellis isegi tavalise mullina seda oodanud, kuigi maitselt oli ta okei. Aga sellel galadinneril oleks ausalt eeldanud, et nad vähemalt südaööks šampanjat serveerivad. Aga noh, hinnad on seal kallid, saan aru, aktsiisid ja värgid, aga minu meelest Möet ei ole nii kallis, et seda ei võiks õhtu jooksul pakkuda, eriti siis, kui ma olen aastavahetuse õhtusöögi eest eraldi veel 150€ maksnud. Juua sai osta ka muidugi. Kullahinnaga :D

Õnneks meil oli toas Piper, mille ma ostsin Türgi lennujaamast, sest see maksis ainult 40€. See joomine on küll teisejärguline, aga siiski – misasja te aastavahetuse peol pakute.

Ma voicesin sõbrannale sealt peolt: Ma ei saa aru, kas ma olen fucking mean, või mis mul viga on.. Ma vaatan neid inimesi, kes siin on ja ma ei saa aru. See on gala dinner, inimestel võiksid olla fancyd outfitid, aga siin on kõigil seljas sellised riided, et mul isegi tava õhtusöökideks ei ole nii lihtsaid riideid seljas.

Me just arutasime – kas see, et sul on hästi palju raha (sest siin selles hotellis ei ole just odav), tähendab ka automaatselt seda, et sul ei ole aju? Kogu see kupatus siin on nii kohutav. Samas me oleme tänulikud, et me saame seda endale lubada ja kõik on tegelikult hästi – me oleme terved, koos ja elus.. aga no lihtsalt kõik on siin nii halb.

Otseselt midagi ei ole ju halvasti, lihtsalt ma arvan, et aastatega on minu standardid läinud kõrgemaks. Ma eeldan gala õhtusöögilt midagi pidulikku, midagi elegantset, midagi ägedat! Okei, võibolla ma ei saa seda muusikavalikut pahaks panna, sest see on gala. Inimesi on erinevaid. Hetkel silman meest, kellel on frakk ja naist, kellel on pikk maani kleit. Üliilus, super! Ja samal hetkel meie lauas on inimesed, kes istuvad kampsuniga.

Arvutasime, et palju võiks sellise ürituse korraldamine maksma minna. Ütleme, et siin on umbes 700-800 inimest, kõik maksid 150€ nägu. See on 105 000 eurot! Need kokad, kes neid kahte pelmeeni küpsetavad ja porgandeid taldrikutele sätivad ja ka teenindajad on siin niikuinii iga päev tööl (okei, võibolla on aastavahetuseks lisatööjõudu võetud, kuid siiskil.. palka saavad ikka raudselt mingi 100 euri õhtu eest). Teenindajaid on ca 20. Siin on ka muusikud, orkester.. No ma arvan, et ca 100 000 euri panevad nad lihtsalt selle üritusega endale taskusse.

Kell 23 läks siis pidu veidi hoogsamaks. Nad viis tundi tõmbasid pidu käima :D See pidu oli tegelikult nii aeglane ja veniv, et käisin vahepeal Hedoniga piljardit mängimas.

Mu jaoks arusaamatu, miks on valitud peole selline bänd, kes teeb viimased viis tundi maailma kõige aeglasemaid lugusid? Tahaks, et oleks tantsu ja funni!

Ma arvasin, et oli halb aastavahetus kui Egiptlased 2011/2012 aastavahetusel kalašnikovist „ilutulestikku“ lasid, aga see siin on suht sama. Lihtsalt maksis 10x rohkem!

Ma tunnistan, et ma järgmisel päeval kirjutasin meie assistendile (Ela hotellis saad kohe endale privaatse assistendi, kellega saad suhelda ja endale laudu bronnida restoranidesse jne), et ma olen aastaid üritusi korraldanud ja see eilne pidu oli kergelt öeldes mage. Ma ütlesin, et tegelikuses ma tahaksin raha tagasi saada. Päeval nad kirjutasid meile, et kas me saaksime kohtuda. Meelis arvas kohe, et tahavad lihtsalt vabandada ja mulli ajada. Lõpuks saime kokku ja vabandasid ning lubasid raha tagastada. Arvestades, et me oleme hetkel kodus tagasi olnud juba kaks nädalat ja seda raha mu arvel pole ka pärast mitut kirja hotelli, siis ma arvan, et ega ma seda ei näe ka. Kui tuleb, tore, ei tule, kogemus ikkagi.

Käisime meie viimasel päeval külas Liisil, kes oli Cullinanis, kus me ise ka kevadel käisime lastega. Seal oli elu ka suvalisel õhtul. Cullinanis oli ka talv eks, aga iimesed õues, baarides, hull melu käis. Kõik oli lihtsalt megaäge ja mul oli korraks isegi kahju, et me viis tonni nõus maksma ei olnud.

Aga kokkuvõtteks – kas ma läheks aastavahetuseks veel Türki. Kindel ja! Aga ma arvan, et on veel kohti kuhu aasta vahetusel võiks minna, näiteks New Yorki!