Kuhu kadus see bitch minus?
Ma olen viimased kaks aastat üritanud olla parem inimene. Rahulikuma närvikavaga, teadlikum, tasakaalukam, rohkem kohal, vähem reageeriv. Selline naine, kes ei lähe iga asja peale põlema, ei vaidle internetis võõraste inimestega ja oskab igas olukorras jääda väärikaks. Teate küll. Zen. Sisemine rahu. Kõrge vibratsioon. Hingan sisse, hingan välja, lasen lahti. Olen oma tunnetega kontaktis, märkan oma mustreid ja valin teadlikult, kuhu oma energiat suunan.
No ja siis sain täna aru, et ma olen kaks aastat üritanud endast välja kasvatada ühte osa, mis mulle tegelikult väga meeldib. Seda julget, otsekohest, kohati ülbet, natuke provotseerivat ja täiesti kartmatut mina, kellel oli jumala pohhui, mida teised temast arvavad. Ja kurat, ma igatsen teda!
Millal ma nii igavaks muutusin?
Ma ei tea, millal see täpselt juhtus. Võib-olla siis, kui hakkasin rohkem iseendaga tegelema. Lugema, kuulama, analüüsima, teraapias käima, oma mustreid märkama. Kui hakkasin aru saama, et igale asjale ei pea reageerima, iga lahingut ei pea pidama ja iga inimese arvamus ei vääri minu energiat. Kõik see on ju õige ja ma ei vaidle sellele absoluutselt vastu. Aga kuskil selle kõige keskel tegin ma ühe väikese, ent üsna olulise vea. Ma hakkasin arvama, et paremaks inimeseks saamine tähendab ka seda, et ma pean muutuma pehmemaks, vaiksemaks, ettevaatlikumaks ja vähem teravaks.
Et kui keegi ütleb midagi rumalat, siis ma lihtsalt naeratan ja liigun edasi. Kui keegi mind kritiseerib, siis ma püüan mõista, kust tema reaktsioon tuleb. Kui keegi käitub nagu idioot, siis ma ei ütle talle seda, sest äkki tal on raske lapsepõlv olnud. No kurat küll. Äkki ongi. Aga see ei tähenda, et mina pean kõike alla neelama. Ja nii ma muudkui harjutasin seda uut, paremat mina. Seda, kes ei lähe närvi, ei solvu, ei vaidle, ei provotseeri. Seda, kes valib rahu. Kuni ühel hetkel avastasin, et olen muutunud enda jaoks igavaks. Mitte tingimata teiste jaoks, aga iseenda jaoks küll.
Kui ma mõtlen tagasi sellele, milline ma olin aastaid tagasi, siis üks asi oli minus väga selgelt olemas. Ma ei kartnud öelda, mida mõtlen. Ma kirjutasin blogisse asjadest, millest teised võib-olla ainult sõbrannadega köögilaua taga rääkisid. Ma ütlesin välja ebamugavaid arvamusi, võtsin seisukohti, naersin enda üle ja vajadusel ka teiste jaburuste üle. Mõnikord läksin üle piiri, mõnikord sain vastu näppe ja mõnikord oleksin võinud enne avaldamist kümneni lugeda. Aga ma olin mina. Ja mulle meeldis see inimene.
Mingil hetkel hakkasin oma sõnu rohkem kaaluma. Mitte sellepärast, et mul poleks enam midagi öelda olnud, vaid sellepärast, et ma ei tahtnud tekitada negatiivseid emotsioone. Ei endale ega teistele. Äkki keegi solvub? Äkki keegi saab valesti aru? Äkki sellest tuleb mingi jama? Äkki on targem üldse mitte kirjutada? Ja niimoodi saabki ühest otsekohesest inimesest tasapisi keegi, kes mõtleb kümme korda, enne kui oma arvamuse välja ütleb. Ja siis ongi vait.
Aga teate, mis on selle kõige juures kõige jaburam? Ma olen tegelikult inimene, kellel on täiesti ükskõik, kas kümme tuhat võõrast inimest teda armastavad või vihkavad. Päriselt ka. Inimesed, kes mind tunnevad, teavad, kes ma olen. Nad teavad, milline ma olen oma perega, sõpradega, tööd tehes, kedagi aidates või lihtsalt köögilaua taga istudes. Ja kui keegi kujundab minust arvamuse ühe blogipostituse, Instagrami Story või terava kommentaari põhjal, siis las kujundab. Ma ei saa ega tahagi kontrollida seda, milline versioon minust kellegi teise peas elab.
Siis tuli üks Linda ja tuletas mulle midagi meelde
Täna sattusime Meelisega olukorda, kus võõrad inimesed arutasid internetis tema tegemiste ja pädevuse üle. Meelis kirjutas sellest blogipostituse, sest talle läks see korda. Tema ongi selline, et võtab teiste hinnanguid rohkem südamesse. Lapsepõlv! Konkreetselt ongi. Kui ta teeb midagi, mis talle meeldib ja teised kritiseerivad, siis on ta tagasi see 10aastane Meelis, kes Vanemuises Mowglit mängis ja koolis/kodus sellepärast heiti sai.
Mina seevastu tundsin, kuidas minus ärkas midagi, mida ma polnud ammu tundnud. Mitte viha ega solvumine, vaid hoopis elevus. Sest ma tahtsin kaasa rääkida, tahtsin öelda, mida mina sellest kõigest arvan. Tahtsin natuke torkida, natuke provotseerida, natuke raputada. Ja siis tabasin ennast mõttelt, et oot-oot, kas ma mitte ei peaks olema sellest kõigest üle? Kas ma mitte ei peaks olema see rahulik, teadlik, zen-naine, kes ei lasku mingitesse internetivaidlustesse?
Ja järgmine mõte oli juba palju ausam. Aga äkki ma ei tahagi kogu aeg zen olla? Äkki mulle meeldibki vahel vaielda? Äkki mulle meeldibki see, kui inimesed ei ole minuga nõus? Äkki mulle meeldibki öelda midagi, mis paneb kellelgi kulmu kerkima? Mitte sellepärast, et ma tahaks kellelegi haiget teha, vaid sellepärast, et ma tahan olla vaba. Vaba ütlema, mida mõtlen. Ja kui Linda solvub, siis on tal selleks täielik õigus. Nii nagu minul on õigus oma arvamusele ja mingis olukorras ka solvuda. Loomulikult vastutan mina oma sõnade eest, aga ma ei saa võtta vastutust iga võõra inimese emotsiooni eest.
Tegelikult oli kogu selle loo juures üks asi, mis mind eriti häiris. Meelis, kes on õppinud, arenenud, katsetanud ja teinud oma elus kümneid erinevaid asju, hakkas mõne võõra inimese arvamuse pärast kaaluma, kas ta peaks üldse minema seda koolitust andma. Kujutate ette? Inimene on kutsutud oma teadmisi jagama, aga siis tuleb keegi, kellele ta ei meeldi, ja äkki tekib tunne, et võib-olla polegi mõtet. Mina ei suuda sellist asja lihtsalt pealt vaadata. Mitte sellepärast, et ma arvaksin, et Meelis on eksimatu või maailma parim kõiges, mida ta teeb, vaid sellepärast, et ma ei kannata mõtet, et keegi loobub millestki, mida ta teha tahab, ainult sellepärast, et mõni võõras inimene tema võimetes kahtleb.
Vana hea Perekool, kus kaheksa lolli üksteisevõidu kaagutasid ja meile jäi mulje nagu kogu maailm arvaks meist nii.
Ja siis sain aru, et tegelikult olen ma ise viimased kaks aastat midagi üsna sarnast teinud. Mitte küll loobunud oma tegemistest, aga loobunud aeg-ajalt oma arvamuse väljaütlemisest. Olen lasknud kujuteldavatel kriitikutel enda peas otsustada, millest ma kirjutan ja millest mitte. Ja kõige naljakam on see, et enamasti pole need inimesed isegi midagi öelnud. Ma olen nende võimaliku reaktsiooni juba ise ette ära mõelnud.
Ma ei taha olla see naine, kes kõigile sobib
Ma olen viimastel aastatel päris palju mõelnud sellele, milline inimene ma tahan olla. Millist elu ma tahan elada, milliseid suhteid hoida ja millele oma aega kulutada. Ja täna sain aru, et ma ei taha olla inimene, kelle kohta öeldakse: „Nii tore, nii rahulik, nii mõistlik. Ei tekita kunagi probleeme.“ Issand jumal, kui igav.
Ma tahan olla inimene, kellega saab naerda nii, et pisarad voolavad. Kes julgeb teha asju, mida teised ei julge. Kes ütleb koosolekul välja, et see oleks võinud olla email, sest nii mõtlevad ka ülejäänud, aga keegi ei söanda öelda. Kes näeb võimalusi seal, kus teised näevad ainult takistusi. Kes võtab riske, proovib uusi asju ja ei jää ootama, kuni keegi talle loa annab. Ja kes vajadusel ütleb ka, et kuule, see on ikka täielik jama, mida sa praegu räägid.
Ma ei taha olla kuri inimene. Ma ei taha kedagi alandada, solvata või meelega haiget teha. Aga ma ei taha ka elada nii, et iga minu lause peab läbima mingi kujuteldava viisakuse ja enesearengu komisjoni. Kas see on piisavalt teadlik? Kas see on piisavalt küps? Kas see on piisavalt kõrge vibratsiooniga? Äkki ta solvub? Solvugu, see on tema sisemine teema, millega tegeleda, mitte minu oma.
Võib-olla see ongi minu tänase päeva kõige suurem avastus. Ma olen arvanud, et hea inimene olemine ja paras bitch olemine välistavad teineteist. Et kui ma tahan olla hea inimene, pean olema alati mõistev, lahke, rahulik ja tasakaalukas. Et kui ma ütlen midagi teravat, siis olen justkui oma arengus kolm sammu tagasi astunud. Aga miks? Ma võin olla inimene, kes aitab teisi, teeb oma tööd südamega, hoolib oma perest, kuulab sõpru ja annab vajadusel viimasegi raha ära, kui kellegi lugu mind päriselt puudutab. Ja ma võin samal ajal olla see naine, kes ütleb mõnele internetitargale, et kuule, äkki sa ei tea kõigest kõike ja teinekord on targem vait olla. Näiteks see imeline “saatsin info edasi, mina küll tahan teada, mida minust räägitakse”. Ma pole palunud sul end informeerida, mind ei huvita. Meist ilmub liiga tihti uudiseid, mida ma isegi ei tea, sest ei tarbi meediat juba viimased kuus aastat.
Need asjad ei välista teineteist. Minu headus ei kao ära sellepärast, et ma ei ole alati pehme. Ja minu julgus ei muutu kurjuseks ainult sellepärast, et kellelegi ei meeldi see, mida ma ütlen. Muidugi võin ma eksida, muidugi võin ma mõnikord liiga teravalt öelda ja kui teen kellelegi päriselt liiga… Aga ma ei kavatse enam vabandada lihtsalt sellepärast, et mul on arvamus.
Ma tahan oma vana mina tagasi
Võib-olla ongi see põhjus, miks ma olen viimasel ajal tundnud, et midagi on puudu. Mul on tööd, mul on ideid, mul on ettevõtmisi, mul on inimesed, keda armastan. Elu on kõike muud kui igav, aga kuskil selle kõige sees olen ma oma häält vaiksemaks keeranud. Seda päris minu häält, mis ei küsi enne rääkimist, kas kõigile ikka sobib.
Ma ei taha tagasi minna aega, kus reageerisin kõigele ja kõigile. Ma ei taha kulutada oma päevi mõttetutele vaidlustele ega tõestada võõrastele inimestele, et mul on õigus. Aga ma tahan tagasi seda julgust, mis mul kunagi oli. Julgust öelda, proovida, eksida ja vajadusel olla ebamugav. Julgust jääda iseendaks ka siis, kui see kellelegi ei meeldi.
Ja tegelikult sain ma täna veel ühe kinnituse sellele, kui oluline on oma kogemust ja arvamust jagada. Salvestasime Katsiga Momentumile vestluse julgusest, riskidest ja rahast. Sellest, miks kõige suurem risk on mõnikord hoopis mitte proovida. Rääkisin oma kogemustest, ettevõtlusest, õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ning see läks minu enda hinnangul suurepäraselt. Ma ei läinud sinna kellegi teise elu õpetama ega mingit teoreetilist tarkust ette lugema. Ma rääkisin sellest, mida olen ise läbi teinud, õppinud ja kogenud. Ja ma tundsin ennast seda tehes nii kuradi hästi.
Võib-olla ongi see kõik omavahel seotud. Ma olen viimased kaks aastat õppinud ennast paremini tundma, aga samal ajal olen püüdnud end sobitada mingisse kujuteldavasse ideaalse inimese vormi. Sellisesse, kus ma olen alati tasakaalukas, ei ärritu, ei vaidle, ei ütle midagi liiga teravalt ja lasen kõigel lihtsalt minna.
Ma olen aru saanud, et sisemine rahu ei pea tähendama vaikimist. Ja eneseareng ei peaks tähendama seda, et lihvid oma iseloomu nii kaua, kuni kõik teravad nurgad on kadunud ja alles jääb üks täiesti sile, kõigile sobiv inimene.
Nii et tere tulemast tagasi, vana mina. Ma olen sinust puudust tundnud. Ma ei tea veel, kui palju rohkem ma edaspidi kirjutan või kui tihti oma arvamust välja ütlen, aga ühte tean küll: ma ei taha enam ennast tagasi hoida lihtsalt sellepärast, et keegi võib solvuda, vihastada või minust halvasti arvata.
Ma olen kaks aastat üritanud olla parem inimene, aga nüüd sain aru, et paremaks saamine ei tähenda, et ma pean olema vähem mina. Ja kui see kellelegi ei meeldi, siis noh… ega ma saagi kõigile meeldida. Eg ma 500eurone ei ole.


0 Kommentaar