Ma ei hakka ilustama ega valetama, et kõik on kontrolli all. Ei ole. Kogu see “kerguses kulgemine” ja “kõik ju laabub” mantra on vahel lihtsalt viis, kuidas ma peidan selle, et tegelikult olen hirmul. Ja kui ma tahan täiesti aus olla, siis jah — ma olen viimasel ajal põhimõtteliselt iga päev joonud. Mitte sellepärast, et ma tahaks ennast pildituks juua (kuigi mõnikord see lähebki nii), vaid sellepärast, et.. vana hea – ma ei taha tunda.

Ma saan ju ajuga aru, et see, et Meelis läheb, ei ole mingi jäädav või ületamatu asi, aga ma ei taha selle tundega tegeleda. Mulle piisab sellest, et tema on ärevil, tema tahaks iga õhtu patja nutta, et ta meid maha jätab ja kõik on nii raske. Tegelikult teame ju mõlemad, miks see on hea ja miks ta minema peab, aga ma ei taha seda tunnet enda sisse, et tegelikult on ju kurb ka. Seega, vaigistan seda ikka oma veini või mulli või sangria või GT-ga.