Suvi sai hetkega läbi. Alles me tulime siia Saaremaale ja nüüd.. esimene nö tavaline tööpäev. Hedelin läks lasteaeda, homme algab Hedonil kool. Jah, siin Saaremaal.

Mul oli to do listis paar asja, mis olid seal juba juuni algusest, tegelesin nendega ära, mitte, et oluliselt oleks saanud, sest mul on vaja kuskilt kelleltki kolmandalt mingit infot, aga kirjad on saadetud ja nüüd ma siin arvutis tund hiljem istun. To do list põhimõtteliselt tühi ja see on nii veider tunne.

Terve suvi oli kogu aeg midagi. Pidula, üritused, inimesed, toit, koostööd, logistika, järgmine idee, järgmine õhtu, järgmine asi vaja ära teha. Ja nüüd on korraga vaikus.

Esimene reaktsioon on muidugi, et APPI, kas ma peaks midagi tegema? Kas ma peaks midagi välja mõtlema? Kas mul on üldse töö alles? Mida ma üldse teen? Ma tean, et jätkan erinevate marimelli elamustega, aga.. kuidagi nii vähe on korraga laual ja ma ei ole sellega harjunud.

Oot, kas see polnudki mitte põhjus siia kolimiseks, et oleks rohkem aega, endasse vaadata, endaga olla, rahu luua, vaikust nautida.. Ilmselgelt oli, aga nüüd kui see päriselt käes on, on imelik. Meie, kes me oleme terve elu lihtsalt elanud kogu aeg midagi tehes ja mingi melu keskel, siis nüüd mõtlen, et tahaks metsa seenele ja Hedoniga kalale minna.

Aga võib-olla ei peagi kohe uut kümmet asja asemele toppima. Võib-olla ongi praegu see koht, kus korraks vaadata, mis sellest suvest mulle päriselt külge jäi, mida ma tahan edasi teha ja mida enam üldse mitte.

Ma sain selle kolme kuuga väga selgelt aru, kuidas ma vajan süsteeme ja struktuure ja seda, et iga inimene jääks oma liistude juurde. Mul ei lähe kunagi meelest ära kui hirmul ma olin kui mul Õhtulehes ülemus muutus ja selleks sai spordiosakonna tüüp, ma värisesin hirmust konkreetselt ja ta tuli täiesti out of the box ideedega ja need töötasid nii hästi.

Ta konkreetselt pani iga ala peale inimese, kes oli selles hea. Ma ei pidanud tegema enam Savisaare pressionverentsidest kokkuvõtteid või kajastama korvpalli, millest ma sittagi aru ei saanud. Ma sain kirjutada milline kleit oli Merkal või kes kellega kust ööklubist koju läks. Pärast seda Pidula suve hindan ma nii väga seda, milline mu elu tookord olla sai ja ma tahan, et see ka tulevikus nii oleks ja et kui mina ise olen tööandja, siis ma seda ka enda töötajatele võimaldaksin.

Ma tean, et marimelli elamused lähevad edasi. Ma tean, et tahan rohkem toitu, inimesi, loomist ja neid hetki, kus pärast mõtled “wau, mis see just oli”. Ja ma tean täpselt, kellega ma neid asju teha tahan. Ma olen tutvunud nii paljude ägedate inimestega sel suvel ja ma olen nii tänulik selle suve eest, kuigi ta ei kujunenud üldse selliseks nagu ma arvasin.

Ja võib-olla ongi päris elu vahepeal lihtsalt selline, et kalender on tühi ja pea hakkab alles aru saama, mis sinna järgmisena tulla võiks. Aga vana mina tahaks kohe kalender full aasta lõpuni.. ütleme nii, et veider on see värk.