Ma ei tea, mitu korda ma olen viimaste aastate jooksul öelnud, et nüüd hakkan autokooliga tegelema (kaanepildil viimati 2020 veebruaris!). Ilmselt piisavalt palju, et selle ajaga oleksin võinud juba mitu korda load ära teha. Aga ikka on midagi tähtsamat olnud. Töö, lapsed, reisid, üritused, mingi uus projekt või lihtsalt sada muud asja, mida on palju meeldivam teha kui liiklusteooriat õppida. Pealegi, Bolt ju sõidab.

Tallinnas oli elu lihtne. Kui Meelis sõitis, siis sõitis tema. Kui oli vaja kuhugi minna, võtsin Bolti ja kogu lugu. Saaremaal ei ole see enam nii mugav ega odav. Kui näiteks Pidu.L.A juurde sõitmine ja tagasi tulemine võib taksoga maksma minna umbes 120 eurot, siis hakkab päris kiiresti kohale jõudma, et äkki oleks mõistlik ise rooli istuda.

Ja nüüd ma otsustasin, et see asi tuleb lõpuks ära teha. Fuck it. Peab olema ju ometi võimalik. Ma olen autokooliga varem alustanud. Rohkem kui korra. Sõidutundides olen käinud ja tegelikult ei ole mul sõitmise vastu midagi. Automaatkastiga auto, natuke harjutamist ja ma usun, et saan hakkama. Kamoon, ma sõitsin Austraalias isegi manuaaliga nagu miška farmis. Minu kõige suurem takistus on olnud teooria. See kuradi teooria, mida on nii palju, et juba õppematerjali avades tekib tunne, et kas mul on ikka neid juhilube vaja.

Muuseas, fun fact, ma sain suvel Pidulas tuttavaks ühe sõiduõpetajaga, panen kohe heaga ta nime suurelt siia välja – Henry Arnhold, kes on literally parim õpetaja, keda ma oma elus kohanud olen (ja arvestades, mitu korda ma autokooli läinud olen ja mitu sõiduõpetajat mul kokku olnud on, siis saan võrrelda küll ja öelda, et ta on parim), ta on reaalselt nagu terapeut seal kõrval. Nii maheda häälega, rahulik, seletab, mõistab. Aga noh, ta on ka spetsialiseerunud “raskematele klientidele” nagu ATH’kad jne. Käisin temaga suvel mõned korrad sõitmas ka. Tema üks kõige suuremaid plusse on lisaks see, et me ei kohtu Sõpruse Rimi parklas kell 16:00 ja ei lõpeta tund hiljem samas kohas, vaid.. ta tuleb sinna kus on vaja, sõidame seal kus on vaja ja lõpetame seal kus on vaja.

Näiteks suvel ma käisin Tallinnas, alustasime sõitu minu ripsmetehniku juurest, tegime linnasõitu ja lõpetasime mu juuksuri juures. Hiljem kui juuksuris lõpetasin, sõitsime veel, vahetasime ridu ja tegime seda mida sõidu tunnis tehakse, aga lõpetasime lennujaamas. Ehk ülimugav ajada omi asju, samal ajal sõitu õppides. Ja ma olen mugav, ma maksan 10 tunni kaupa, siis ei pea mõtlema, et kell kukkus ja peame sõidu lõpetama.

Näete jah, jälle alustasin sõidust. Aga kuna ta elab Tallinnas, siis alustan praegu teooriast ja küll see sõit ka järgi jõuab. Ma kaks hommikut ei skrollinud ja õppisin liiklusmärke. KAHE HOMMIKUGA saavutasin 100%. Okei, ilmselt tänaseks on see 98%, aga suures plaanis on mul liiklusmärgid peas. Ja seda lihtsalt selle asemel, et ärgates tühja skrollida kuniks teised ärkavad. Henry ise tegi selle liiklusmärkide õppimisevärgi ja jube mugav oli neid lapata ja harjutada ja kiirelt pähe saada. Seega usun ma, et ma saan 12 nädalaga hakkama ka selle teooriaga. Okei, ideaalis ma üle kuu aja sellele aega panna ei tahaks, sest igasuguseid eksamiaegu on vaja nagunii oodata ja et 1. jaanuariks load käes oleks, tuleb turbokiirusel õppida.

Seega, minu autokooli soovitus on Henry & learn2drive

Kõige naljakam on see, et ma ei ole inimene, kes ei suudaks midagi ära teha. Kui mul on vaja korraldada sajale inimesele üritus, leida koostööpartnerid, mõelda välja programm, turundada, müüa pileteid ja lahendada jooksvalt umbes kakskümmend probleemi, siis ma teen seda. Võin töötada hommikust õhtuni ja vajadusel veel öösel ka. Aga kui mul on vaja istuda arvuti taha ja õppida, millal kellelgi on ristmikul eesõigus, siis äkki on mul vaja pesu pesta, kööki koristada või hoopis mõni uus äriidee välja mõelda. AGA, ma tuima võtan nüüd selle aja. Täna on reede, ma olen neli päeva autokooli asju gapäevaselt vaadanud, eile enne magamaminekut hakkasin lihtsalt 1182 harjutustesti küsimust lahendama. Mingi sada tegin ära, siis kobisin magama, aga algus seegi. Teooria ise on ikka nii nüri, kui nüri, aga ma pean neid videoid vaatama ja tähele panema, sest muidu ei saa, ma tean!

Kaua võib sussutada?

Varem olid juhiload midagi, mida võiks kunagi teha. Nüüd on need midagi, mida mul päriselt vaja on.

Ja selle asemel, et jälle mõelda, et võiks hakata vaikselt õppima, panin endale tähtaja. Kaksteist nädalat. Kolm kuud. Selle ajaga peab olema võimalik autokool ära lõpetada, teooria selgeks saada, vajalikud sõidutunnid teha ja eksamid ära anda. Kas see tähendab, et ma pean päriselt iga päev õppima? Jah. Kas see tähendab, et ma pean mõne muu tegevuse tagaplaanile jätma? Ilmselt. Kas ma tahaksin selle asemel pigem midagi ägedat korraldada või internetis ringi surfata? Loomulikult.

Aga mul on kõrini sellest, et ma kogu aeg alustan ja siis jätan pooleli.

Olen nüüd Teooria.ee keskkonnas õppima hakanud ja esimene reaalsuskontroll oli päris korralik. Ma arvasin, et teen esimese mooduli ära ja liigun rõõmsalt edasi, aga siis sain aru, et isegi esimeses moodulis on veel terve hunnik materjali, mida läbi töötada. Ja neid mooduleid on veel. Palju. Väga palju.

Ühel hetkel mõtlesin, et peaksin vist kuus tundi päevas õppima, et sellest kõigest kiiresti läbi närida. Aga siis sain aru, et see on jälle minu vana muster. Kas teen kohe suurelt ja korralikult või tundub, et pole mõtet alustadagi. Tegelikult oleksin ma võinud juba ammu iga päev pool tundi õppida ja oleksin praeguseks palju kaugemal. Selle asemel olen kulutanud ilmselt kümneid tunde sellele, et mõelda, kuidas ja millal õppima hakata.

Nii et nüüd on plaan lihtne. Hommikul, enne kui tööasjad ja kõik muud mõtted peale tulevad, avan Teooria.ee ja õpin. Mitte siis, kui mul aega üle jääb, sest seda aega ei jää kunagi üle. Mitte siis, kui tuju tuleb, sest liiklusmärkide õppimise tuju ei pruugigi tulla. Vaid lihtsalt sellepärast, et see on praegu minu prioriteet.

Ja teate, mis mind selle juures kõige rohkem närvi ajab? See, et ma tean, et olen võimeline palju keerulisemateks asjadeks. Ma olen ehitanud ettevõtmisi, korraldanud suuri üritusi, töötanud tuntud brändidega ja saanud hakkama olukordades, kus mul polnud õrna aimugi, kuidas kõik lõpuks laheneb. Aga juhilubade tegemisest olen suutnud enda peas ehitada mingi tohutu mäe, mille otsa ronimine tundub täiesti ületamatu.

Tegelikult ei ole see mägi. See on hunnik õppematerjale, sõidutunde ja paar eksamit.

Nii et nüüd ma ütlen selle siin avalikult välja, sest äkki on mul siis natuke piinlik jälle pooleli jätta. Mul on kaksteist nädalat. Eesmärk on saada juhiload kätte hiljemalt 1. jaanuariks. Ma ei tea, kas kõik eksamiajad ja muud asjaolud täpselt minu plaaniga kaasa tulevad, aga vähemalt minu enda tegematajätmine ei tohiks enam põhjuseks olla.

Kui ma suudan kolme kuuga korraldada mitu üritust, teha tööd, kasvatada lapsi ja kõige selle kõrvalt veel sada muud asja ajada, siis pean suutma ka autokooli lõpetada.

Ja kui keegi teist on samuti aastaid juhilubade tegemist edasi lükanud, siis äkki on aeg koos see asi ette võtta? Mina igatahes enam ei viitsi rääkida, et peaks tegema.

Aitab sussutamisest. Kaksteist nädalat. Hakkame pihta!