Kodus sünnitamisest
Ma ei ole kunagi oma loomult väga rohelisemõtteviisiga olnud, peale selle, et sordin natuke prügi ja hambapesu ajaks panen üldjuhul kraanivee kinni. Ma ei ole nii mahe ja öko, et tahaksin kodus šamaanitrummide saatel omaette sünnitada. Ma olen ikka räigelt arsti-usku inimene. Haiglas sünnitamine on iga kell turvalisem, arvan ma.
No ma jooksin väikse verejooksu peale ka kohe EMOsse ja käiks hea meelega iga nädal ultrahelis, et kindel olla, et beebiga kõik korras on. Võimalusel käiskin veel iga kord Šoisi juures, sest ta on kümme korda põhjalikum kui reatöölised, kellel on kopp ees oma tööst. No ma ikka ei unusta seda esimest UHd, kui ma ei teadnud, kuhu istuda või astuda ja see tädi seal aina torises nagu ma oleks kaheksa last varem sünnitanud ja peaks kohe teadma, kuhu minna ja mida teha…
Täna hommikul uudiseid lugedes jäi silma: Täna Postimehes: kodusünnituse lubamine algas traagiliselt
Ja sealt edasi jõudsin ma aina järgmiste lugudeni ja sain aru, et kodusünnitus pole kindlasti minu jaoks – just seetõttu, et äkki midagi juhtub? Äkki ämmaemand, kes koju tuleb, pole piisavalt pädev mind õigel ajal haiglasse ajama… Samas antud loo jätkuks (leidsin mingi varasema loo sealt) selgub, et kodusünnitaja ise keeldus abist ja kuigi emakas oli kuus tundi avanenud, laps aga ei sündinud ega sündinud, ei ajanud ämmakas teda kaikaga haiglasse…
Mulle väga meeldib Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Lee Tammemäe kommentaar: “Meil tahetakse väga elada võimalikult looduslikult, aga unustatakse, et suitsusauna aegadel oli emade ja laste suremus ikka väga kõrge. On väga kurb, et ei osata kodusünnitusega normaalselt ümber käia ja hinnata riske, teha nii, nagu kokku lepitud.”
Foto: http://bestfbkl.blogspot.com/2013/11/counsellor-dies-after-giving-birth-to.html
Kas sina sünnitaksid kodus? Miks? Või miks mitte?
12 Kommentaari
Minu arvates kodus tahavad sünnitada ainult pooletoobised.
Vastutustundetu on eirata ohtusid mis sünnitusel tekkida võivad.
Tänapäeval on haiglates nii mugav ja hea sünnitada, on väga palju abivahendeid mis leevendavad valu ja pole enam nagu nõukaajal, et naised olid voodis pikali ega tohtinud liikuda. Sünnitus kulgeb hästi siis enamasti ämmakas ei passi koguaeg juures vaid laseb mehel ja naisel rahulikult valmistuda ja käib aegajalt kontrollimas, samas on alati käepärast kui vaja.
Mina sünnitasin haiglas. Laps oli veidi tähtajast üle ja ei kujuta ette mis oleks võinud saada kodus. Ta otsustas et pöörab end viimasel minutil ümber kui emakas oli avanend 7,5 cm. Ja ainult haigla ja keiser päästsid nii minu kui ka lapse. Ja kuna olin ka riskiga rase seoses pre-eklampsiaga siis pooldan haiglas sünnitamist ja olen ka seda usku. Ei kujuta ette ka et oleksin kodus sünnitanud. Minujaoks liiga ulme.
Olen sama meelt. Keegi ei oska ette näha 100% sünnituse kulgu, viimasel hetkel tekkivad komplikatsioone jne. Minu arvamus – vaid vastutustundetud sünnitavad kodus. Miks nad ei taha, et nende laps ja nad ise saaks kiirelt abi, kui midagi peaks juhtuma?? Oeh, parem ei kirjuta enam midagi, teema ajab mind põlema :D
Ka mina sünnitaksin kindlasti haiglas. Ideaalsel rasedalgi võib midagi viltu minna, kus on vaja kohest sekkumist. Kiirabi kutsumine, ootamine, haiglasse sõitmine ja arstide järelvalve alla saamine lihtsalt raiskavad iga väärtuslikku minutit.
Muidugi, mida ei pruugi juhtuda (“Kui ei mõtle negatiivseid mõtteid, siis ei juhtugi. Ise tuleb endasse uskuda.” jne), aga KUI juhtub, misiganes põhjusel, siis ma ei suudaks elu sees endale andestada, et ei kasutanud kõiki võimalusi. Ja üks nendest kõikidest võimalustest ongi see, et oled professionaalsele abile nii lähedal kui võimalik.
Kes aga ikkagi soovib kodus sünnitada, võiks enne allkirjaga tõendada, et juhul kui midagi juhtub, siis vastutab ise nii enda kui lapse elu ja tervise eest. Muidugi ma loodan, et ei juhtu ja ühtviisi tervelt sünnivad lapsed nii kodus kui ka haiglas.
No see nii ongi, ja mingi juhtum, kus laps suri, see läks politseisse ja uurimine lõpetati, kuna vanemad võtsidki vastutuse ja ütlesid, et neil pole kellelegi pretensioone.
Mina ei tea kus ma sünnitaksin, aga kedagi kodussünnitamise pärast pooletoobiseks nimetada on väga rumal. Mu väga hea sõbranna sünnitas mõlemad lapsed kodus, ta võiks mu meelest oma kogemustest eelarvamustest ja hukkamõistust vaevatud inimestele kirjutada või rääkida, inimeste mõistus ehk avaneks natukenegi. Aga peale seda kui ta mulle oma kodussünnituse plaanist rääkisin olin ma hirmul, asjata olin. Mõlemad sünnitused olid täiesti probleemideta ja teine sünnitus käis nii kiiresti, et ta ei olekski haiglasse jõudnud. Lihtsalt poisil oli kohutavalt kiire siia ilma tulemisega. Sellisel puhul minu meelest on suurepärane, kui inimesed ise oskavad selles olukorras kuidagi toime tulla ja ei satu paanikasse. Ämmaeman muideks jõudis ka kohale neile koju, siis kui laps oli juba sündinud.
Kindlasti kaaluksin mina mõlemaid variante. Ma ei usalda Eesti haiglaid ja meditsiinisüsteemi, ma olen saanud mitu korda valediagnoose, olen aastaid kannatanud tugevat põletikku, sest arst ei saatnud mind isegi vereproovi andma ja veel mõningad asjad, mis minu usaldamatust põhjustavad. Nii et ei ma ei ole täna kindel kas ma end ja oma last selle süsteemi kätte usaldaks. Aga ma arvan, et kodussünnitus on mõeldav väga kaalutletult, väga teadlikult, väga hea tugisüsteemiga ning eelkõige ämmaemanda veendumusel, et see ei ole ohuks ei sünnitajale ega sündivale lapsele. Emotsionaalselt ebastabiilsed ja irratsionaalsed inimesed seda kindlasti tegema ei peaks. Ehk oleks inimese kodussünnituse sobivuse hindamiseks mõistlik kaasata ka psühholoog?
Hukkamõista on alati lihtne, palju keerulisem on mõista.
Mul oli sisuliselt ideaalne rasedus ja sünnitamise ajal oli ka kõik väga hästi. Peale lapse väljatulekut selgus et tal oli nabanöör kukla taga puntras. Ei taha mõelda mis oleks võinud kodus sünnitades sellega juhtuda.
Ütlen vaid seda, et oleks ma kodus sünnitanud, siis tõenäoliselt mul last poleks ja kahtlane on ka see, kas ma siin oma arvamust avaldada saaks.
Rasedus kulges mul suhteliselt probleemivabalt, lõpupoole vaevlesin valet toitu tarbides vaid kõrvetiste küüsis. Lootsin olevat pärinud kiire sünnituse, kuna mu emal läks kõigi kolmega kuni 4h, aga võta näpust, mul kulus 15h, sünnihetkel oli toas 3 arsti ja ämmakas kahe praktikandiga, õnneks lõppes kõik hästi ja nüüdseks saab mu pojake juba kolmeseks.
Eks kõik teevad nii, nagu heaks arvavad, aga mina ei poolda ega hakkagi pooldama kodusünnitust, minumeelest üks asi on riskida enese elu ja tervisega, aga et ka oma lapse omaga, sellest ma aru saada ei suuda. Ja jutt, et sünnitus on loomulik asi, millega kõik ise peaks hakkama saama jne, kuna seda on ju aastasadu tehtud…?! Jah, aastasadu on ju ka maha surdud, et peaks samamoodi jätkama?!
Aga noh, eks igaüks ise teab, millega nõus riskima on. Sünnitusmajas sünnitad ju ka ise, ei tee seda keegi su eest ära ja saad ju ka siis valida kindla ämmaka, kes su kõrval istub, lihtsalt vajadusel on ka kiire arstiabi kohe käepärast.
Mina sünnitasin oma kolmanda lapse kodus, kuna kiirabi ei tulnud piisavalt kiiresti. Laps sündis kuu aega varem ja ta oli tuhar seisus. Kui ta oleks kauem kõhus olnud siis oleks keisri lõige tehtud. Ja ausalt öeldes ma ei taha mõeldagi mis kõik oleks võind valesti minna. Lapse isa võttis lapse vastu sünnitusel.
Meenus kuskilt artikkel ühe kuulsuse kohta, kes arstidele oma seisukorra kohta valetas, et haiglas sünnitama eipeaks ja koju “põgenes”. Ma ei tea.. minu meelest on olulisem enda ja lapse heaolu, mitte mingite põhimõtete hoidmine. Minu arust väga hoolimatu suhtumine. Ise olen ka arstiusku, seega edu neile kes soovivad, aga mina kavatsen end mitu nädalat enne tähaega haiglasse parkida ja nõuda pidevat ultraheli, et kõik korras oleks :D:D
Kuskil uudistesaates vestles sel teemal mingi ämmaemand vms, kes kodusünnitusi vastu võtab. Mis mu kuklakarvad turri ajas, oli tema väide, et IGA naine tunneb enda keha paremini kui keegi teine ja sellepärast saab igaüks meist oma sünnitusega ise ideaalselt hakkama. Palun sae pekki, naine!
Lihtsalt sellepärast, et on olemas mingi hulk meditsiini(süsteemi) suhtes piisavalt üleolevaid inimesi, kes ongi veendumusel, et nad teavad spetsialistidest paremini, ei tähenda, et on vaja kõikide naiste eest rääkida. Mina küll oma keha ei tundnud sel päeval kui lapse sain. Kui ma oleksin NENDE valude ja selle tundega, et “ma nüüd kohe päriselt ka kuni tukani pooleks rebenen” väljaspool haiglaseinu rinda pistnud, oleksin tõenäoliselt isegi ilma olulise riskifaktorita nii endale kui lapsele ohtu kujutanud. See oli põrgu. Ja AINULT teadmisest, et mu ümber on arstid ning ohu korral vajaminev aparatuur olemas, andis mulle piisavat kindlust, et vastu pidada. Natukenegi rahu kogu selle Jurassic Parki soundtracki loomise vahele.
Ma arvan, et inimene, kes oma esimest sünnituse kodus plaanib teha, on konkreetselt LOLL, sest reaalsuses ta isegi ei AIMA, mis teda ees ootab.
Mina ei suudaks mitte kunagi endaga edasi elada, kui peaksin seda tegema teadmises, et puhtalt minu soovist infoajastul ürgnaist etendada, mu laps suri/kannatas ükskõik mil muul moel.
Ei, ei poolda kodusünnitust.
Olen mõlemad lapsed haiglas sünnitanud ja sellega rahule jäänud.
Teine laps oleks napilt sündinud kodus aga jumal tänatud, et ma viimased jõud kokku võtsin ja end autosse lohistasin ning mehel end haiglasse lasin viia. Kogu sünnitegevus (Valud + sünnitus) kestis kokku 25 minutit. Kohe, kui Pelgulinna sünnitusmaja uksest sisse astusin, lükati lauale ja plika sündis… Kohe pärast sündi aga oli tuba arste täis, tehti narkoos ja… Laps lõhkus mul sündides mingi veeni ära ning ma oleks verest tühjaks jooksnud. Oleks koju jäänud… mnjah.