Rasedus ja suitsetamine
UPD: 4.06.2017 – jah, ma suitsetan, see postitus on ligi kolm aastat vana :D go #robinroots
See on teema, mille kohta on täpselt sama palju arvamusi, kui on maailmas inimesi. Nagu mu esimene ämmaemand ütles – jäta kohe suitsetamine maha (nüüd tean, et ta oli ilmselt mittesuitsetaja) ja nagu mu teine ämmaemand ütles – tee seda aegamööda, laps on juba harjunud (nüüd tean, et ta oli ilmselt suitsetaja). Ja kolmas tõdes, et on ka neid naisi, kes sünnitama minnes suitsetavad, sest ei suuda loobuda. „Võib-olla on need kaks suitsu päevas, mis ta teeb, aga ta teeb.
Vahemärkusena olgu öeldud, et ma olen suitsetanud tänaseks 16 aastat, kaks korda maha jätnud – esimesel korral pidasin vist kolm kuud, teisel korral kuu aega, vastu. Ka Austraalia hirmkallid suitsud ei pannud mind loobuma nagu paljusid. Ja tänaseni pole seda suutnud ka rasedus. Ei käinud seda klikki ära, millest osad naised foorumites kirjutavad, lihtsalt ei käinud. Jah, tuleb tunnistada, et olen oma koguseid mõnevõrra vähendanud, ja lahjema suitsu peale läinud, aga ikkagi, maha pole suutnud ma jätta. Nüüd ma tean ka miks.
Küll mõtlen ma sellele, et minu ema suitsetas terve raseduse aja, ja mul pole häda midagi, küll mõtlen, et jätan siis maha kui täitub xx nädalat, küll, et siis, siis või siis… Ja ikka ja jälle ostan ma uue paki.
Ma olen lugenud tuhandeid lehekülgi raseduse ja suitsetamise kohta ja ikka leian ma selle ühe põhjuse, miks jätkata.
Ja siis jõudsin ma Allen Carri meetodini, mis lubab 90%list eduprotsenti, et ma enam suitsu ei taha. Tavai, teen, mis vaja, lähen sinna! 220€ läheb äkki asja ette, kui ma ikkagi peaks suitsu tegema, lubavad nad pleki tagasi maksta. Mis mul siis ikka kaotada? Peale selle, et saan suitsust vabaks.
Täna on reede, seminarini on kaks päeva aega. Ma mõtlen õudusega, kuidas ma teen pühapäeva hommikul seal ukse taga kiire suitsu ja lähen loobuma.
Otsustasin veel seda teemat guugeldada. Leidsin kodulehelt, et seminari vahel on suitsupausid. No mida? Ma sain aru, et ma lähen loobuma, mitte suitsetama… Viimane suitsupaus on tund enne lõppu… Ma hakkan juba kahtlema. Leidsin Daki eksperimendi Õhtulehest.
Allen Carr on Inglismaa organisatsioon, mis on tegutsenud juba 30 aastat. Eestis on nende seminare peetud 2009. aastast. Muu hulgas on Allen Carri meetodiga suutnud suitsetamisest loobuda sir Anthony Hopkins, Oprah Winfrey, Ashton Kutcher, Johnny Cash, Liam Neeson. Miks siis mina ei peaks?
On reede, ikka veel kaks päeva seminarini aega. Henry saatis mulle kirja: Selleks, et selleks päevaks ehk oma mõtted paremini ettevalmistada, siis hetkel, kui te suitsetate oma mõnda erilist sigaretti – kas sotsiaalses olukorras, igaval hetkel, stressis olles või keskendumiseks, siis küsige endalt, mis kasu või naudingut te sellest sigaretist saate? Ning mõelge seda olukorras, mil te seda sigaretti suitsetate, mitte siis, kui te seda ootate.
Ja oodake pühapäevast seminari positiivse tundega ja mõelge, kas poleks mitte suurepärane, kui te saaksite suitsetamise vajadusest täielikult lahti. Kui te ennast selliselt meelestate, siis ma annan teile kõik vajalikud juhised, kuidas seda saavutada ja te tulete toime millegagi, mida ehk pidasite tänaseni võimatuks.
Minu soovitus on tulla ja olla suhtumisega, et see on teie KÕIGE viimane mahajätmine – et tagasiminekut enam ei ole. Seepärast võtke kaasa enda kõik kodusolevad sigaretid, nikotiininätsud või plaastrid, e-sigaretid, tabletid, või mis iganes veel te olete mahajätmiseks kasutanud, sest kui see saab olema teie kõige viimane mahajätmine, siis ei lähe teil enam neid vaja, see saab olema praht!
Ma olen nii positiivselt meelestatud, ma ei suuda seda pühapäeva ära oodata. Ma viskaks need allesolevad suitsud juba praegu nurka, sest ma tahan täiega loobuda. Aga siis taban ma end mõttelt, pühapäeval teen ju nagunii oma viimased suitsud, mis need mõned siis enam… kuigi võiks loobuda täna, saab minu loobumise päevaks pühapäev!
Ja, teate, usute või mitte, möödunud on 17 tundi sellest, kui ma Henry juurest minema jalutasin ja ma ei taha suitsu. Mul on kohati imelik, et oota, mida ma teen, tavaliselt oleks ma selles ja selles olukorras suitsu teinud, aga see harjumine läheb mööda. Aga suitsuisu mul ei ole!
Mis on Allen Carr’i meetod?
Aastast 1983 on Allen Carr väitnud, et suitsetamisest loobumine ei eelda tahtejõudu, sellega ei pea kaasnema hirmsaid võõrutusnähtusid ega kaalutõusu. Lisaks sellele, et see võib olla lihtne, võib suitsust loobumine olla sinu elu nauditavaim ja jõuduandvaim kogemus – miski, millele sa võid elu lõpuni naeratusega tagasi vaadata.
Allen Carri Easyway® ei ole hüpnoos ega ajupesu. See on lihtne kognitiivne teraapia, mis põhineb põhimõttel, et olles aastaid suitsetaja, tekib meil moondunud nägemus suitsetamise kasudest. Selleks, et saada õnnelikuks mittesuitsetajaks piisab enamikel osaleda vaid ühel meie seminaril, mis kestab kuus tundi.
Allen Carr’i suitsetamisest loobumise seminaril. Foto: mina ise
Jah, see kõik on loogiline, mida Henry seal kuus tundi räägib ja peaga saad sa aru, et nii ongi, aga mina olin kuni viimase suitsupausini skeptiline, et no kõik on väga tore, aga millal nüüd see klikk ära siis käib, et ma päriselt ka enam suitsu ei taha.
Eelviimane loengu osa on lõõgastusteraapia – ja seal see klikk ära käibki. Ma mäletan, kuidas Henry palus mul ette kujutada, et ma olen kuskil ilusas aias – ja ma ma nägin ennast koos Meelisega ja meil oli laps kaenlas ja me olime õnnelikud keset neid sillerdavaid roosipõõsaid… järgmisel hetkel kuulsin ma Henry sõnu “võite silmad lahti teha” – ma ei tea, ma ei tahagi teada, mida ta vahepeal rääkis – see toimis. Ma tõusin sealt püsti ja mul puudus isu suitsetada :) See ongi peamine.
Ma loodan, et ma ei pea enam kunagi suitsetama ja et ma ei pea sellise jura peale raha raiskama ja et ma ei pea kellelegi näkku haisema ja ma ei pea põdema ja pead eemale keerama kui Meelis musi tuleb norima (tavaliselt oli mul ebamugav, et olen ju suitsetanud…) jne. Ma olengi suitsust vaba! Ja ma loodan, et see nii jääbki. Need 17 tundi on olnud imelised! :)
Allen Carr’I meetodi uuring, mida kajastati ajakirjas Addictive Behaviors 2006 aasta novembris, näitas, et ka 12 kuud hiljem oli 53,3% osalejatest ikka veel suitsuvabad. See number kasvab 75,8%ni, kui võtta arvesse ainult need suitsetajad, kes kasutasid pakutud võimalust ning osalesid turgutussemianridel (need on kõikidele osalejatele tasuta).
27 Kommentaari
Ise ei ole suitsetaja, seega probleemi pold. Ise tean ka ,et päris lampi maha jätmine ei pidavat ka hea olema. Sõbrannaga olime samal ajal rasedad ja tema ikka tossas. Laps täitsa terve ja tragi praegu. Sündis lihtsalt varem. Ega mulle ei meeldi ka vaadata kui on suur kõht ees ja suits suus, aga mis seal ikka. Peamine ,et arst on asjaga kursis ja käiakse ikka regulaarselt kontrollis :)
Olen ise ka suitsetaja, kui rasedaks jäin käis mul klõps ära ja jätsin päevapealt maha ei suitsetanud pea poolteist aastat ja siis ikka hakkasin uuesti.. Nüüdseks mõtlesin asja enda jaoks selgeks ja pole jälle pikalt teinud.
Sõbranna aga ei suutnud raseduse ajal maha jättea, tal ka ema suitsetas kui teda ootas ja sama lause kõlas ” et ma ju täiesti terve pole viga midagi” sündis laps õigeaegne kõik oli korras, kuni 2 a hakkasid välja lööma probleemid närvidega arvatavasti ikka suitsetamisest.
Pole kohutavamat asja kui suitsetav rase. Kui armastus suitsetamise vastu on suurem kui armastus lapse vastu, siis minu jaoks ei ole see inimene ema nime väärt.
Nõustun
Mina ka nõustun. Ämmaemandana ei arva ma midagi neist rasedatest, kes suitsetavad. Emaks JA isaks saavad inimesed võiksid oma lastest nii palju hoolida, et neid mitte suitsuga mürgitada.
Minu ämm/ãi suitsetavad ja arvake, kas ma tahan neid kallistada või neile oma lapsi hoida viia? Ei.
Olen olnud suitsetaja, aga nagu triibud sain, enam suitsu ette pannud. Ma ei olnud enam üksi, ma pidin arvestama väikese imega ja mul ei olnud õigust võtta lapselt valikut.
Minu jaoks on ääretult kole ja isekas rase suitsetaja, asi on tahtes, kõik suudavad suitsetamise jätta, kui vaid tahavad! Kui on ikka tee võetud et saadakse laps, siis peab suutma ka see 9 kuud olla tubaka ja alkoholita. Ma ei tea, rase suitsetaja, minu jaoks ei ole õigustust. Hoolimatus, isekus.
Hahaaaa… mida nalja!!! :-D
“minu ema suitsetas terve raseduse aja, ja mul pole häda midagi”
Nagu…. HALLOOOO!!! :-D
Tean nii paljusid tervete lastega emasid, kes raseduse ajal on suitsetanud, et enam pead vastu maad peksma ei hakka, kui suitsetavat lõpurasedat näen.
Muidugi on parem ilma, aga kui ei saa, siis..? Ise olen soovitanud tuttaval sigaret esigareti vastu vahetada, vähem igasugust keemiat.
(ise ei suitseta midagi)
e-sigaretis on rohkem keemiat kui üheski tavalises sigaretis…
Mina alustasin oma keha mürgitamist 12 aastaselt (praegu oma 12 aastast venda vaadates ,mõtlen et kuidas ma võisin :D) igastahes suitsetasin iga pagana päev ikka mitmeid ja mitmeid sigarette . Kui sain 19 aastaselt üllatusena kaks triipu ,siis suitsetasin edasi ,kuid vahetasin oma tumesinise paugust valge winstoni vastu :) suitsetasin rasedana täpselt 9nädalat (viljastamise hetkest) . Mahajätmine oli mulle kerge ,sest suitsu alustades sain tega 3 kõssi kui mul hakkasid silme ees pildid liikuma minu kõhus olevast SINISEST lapsest ,kelle mina olin mürgitanud (nii lõpetasingi ma alati suitsu poolepealt ära ja läksin tööle tagasi ) ükshommik äratas mees mu ülesse ja ütles et lähme suitsule -vot sellest päevast hakkaki mu suitsuvaba elu :) (tuletan veel meelde et olin olnud rase vaid 9 nädalat selleks hetkeks) . Kogu järgneva raseduse ja 8kuu imetamise ajal ei teinud ma ühtki suitsu, siis tekkisid meil peres konfliktid ja magamatus pani viimase punkti sellele ,et haarasin käe uuesti suitsu järgi :/ praeguseks on laps tsipa üle aasta vana ja emme konitab rõdul kõik vabad hetked :/ .loodan, et sul on rohkem tahtejõudu ja et jäädki suitsuvabaks :) mul oli kunagi suur poster seinal ,kus oli kirjas “tuba ka vabaks =tubakavabaks” :D see aitas mul kodus suitsuta olla ,sest alaelalisena oli vaja ju kodus tubli laps olla :D
Olen suitsetanud ~ 11 aastat. Kui jäin lapseootele jätsin maha. Polnud mõttes alatiseks maha jätta, küll aga raseduse -ja imetusajaks. Kusjuures ei olnudki nii raske suitsust loobumine, hirm oli suurem kui suitsunälg! Teadsin, et suitsetamine ei pruugi mõjutada rasedust – AGA – kui midagi tänu sellele oleks juhtunud, poleks ma iial suutnud endale andestada ja seda koormat ma kanda ei tahtnud. Nüüd, poolteist aastat hiljem, teen jälle paar suitsu päevas, ent siis kui laps juba ööund magab :D
Kirjutan veel sellest et olin oma parima sõbrannaga koos rase :) tema ei suutnud suitsust loobuda ,aga nagu ennist kirjutasin ,siis mina suutsin ja väga varakult :) sõbranna kandis last nädal üle ,istusid vaid 2 päeva haiglas kui juba koju said (laps hakkas kohe rpa-d* saama) samas minul sündis laps 37+3 nädalal ja istusime haiglas 5 päeva -millest päeva oli laps bilirubiini tõusu pärast sooja lambi all . Sõbranna laps hakkas kõike asju väga vara tegema ,minu piiga hakkas roomama alles siis kui päevase tissitamise lõpetasin,ehk 8 kuuselt (sõbranna laps seeaeg lasi juba tugede najal vaikselt ringi) .minu piiga on võrreldes sõbranna lapse arenguga kuskil 2 kuud maas . Sõbranna laps hakkas käima ennem.aastat ,minu plika aga alles 1,1 aastaselt .
Mul on väga hea meel, et sa olid nõus proovima ja ehk tõesti ei suitsetagi enam kunagi! :)
Mul endal pole sellega probleemi olnud, sest ei ole kunagi suitsetanud.
Aga mind ajab lausa marru kui öeldakse, et “suitsetasin ja laps on täitsa terve”. Esiteks – kuidas üldse üks ema võtab riski, et äkki ei ole terve?! Ja teiseks, kas siis tõesti see värkse ema arvab, et laps sünnib moondununa või raskelt haigena? Et kui need asjad välja ei paista siis on nagu OK. Aga miks ei mõelda krooniliste haiguste peale.. nagu näiteks astma ja muud sellised asjad mis tulevad välja aastate pärast või kasvõi alles siis kui laps on juba täiskasvanu.
Kas rasedad suitsetajad ikka teavad, et iga kord kui tema suitsu teeb, hakkab lapse süda kordades kiiremini tööle, et ta suudaks endale vajalikku hapnikku pumbata. Ja peale seda suitsu läheb lootel veel pikalt aega, et saavutada taas normaalne hingamine.. ja selleks ajaks paneb ema ilmselt juba järgmise suitsu ette. Jah, laps ei pruugi sellepärast sündida (ja ilmselt ei sünnigi) haigena, aga kas selline pidev lapse/loote koormamini on siiski õige ja hea?
Ei, ma ei loobi kividega kui näen suitsetavat rasedat :D Küll aga ei tähenda see seda, et see mulle meeldib ja see minu arvates normaalne on.
Mina olen see inimene, kelle arust suitsetamine/ alkohol ja rasedus ei käi kokku.
Rumalus on öelda, et laps sündis tervelt. Minuarust on rohkem kui tõestatud suitsetamise kahjulikkust niisama ja ammugi veel raseduse ajal.
Ma arvan, et need, kes “kaitsevad” suitsetamist ja joomist raseduse ajal on lihtsalt ise nii teinud ja siis on häbi tunnistada, et see on vale.
See on minu arvamus.
Kui lapsel pole sündides 3 kätt ja 6 silma, siis see ei tähenda, et ta terve on ja suitsetamine pole mõjunud.
Mina tean oma tutvuringkonnas ainult ühte naist, kes on terve elu suitsetanud ja seda ka kolme raseduse ajal.
Kaks esimest last olid lastena teistest pisemad ja haigemad. Koolis olid nad teistest nõrgemad, põhikoolist edasi ei jõudnudki, intelligentsiga nad ei hiilga, vastupidi. Pesamuna veel kooli pole jõudnud, aga ka tema sündis täiskantud raseduse järel 2-kilosena, on omaealisest palju pisem ja väga kehva immuunsusega.
Suitsetamise mõju ei saa hinnata aasta-kaks-kolm pärast lapse sündi. Kõige paremini avaldubki see koolis.
Jah, erandeid on. Aga milleks riskida ja loota, et äkki lapsele see mingit mõju ei avalda?
Vabandan blogija ees, aga kui kirjutatakse: “Küll mõtlen ma sellele, et minu ema suitsetas terve raseduse aja, ja mul pole häda midagi.” Siis mina loen ja näen, et suitsetamine on mõjunud…
Ma sain teada, et olen rase alles 12.nädalal ja selle ajani olin rahulikult suitsetanud. Siis kui teada sain, suitsetasin ikka edasi, sest ootasin arstilkäiku ning südamepõhjas lootsin, et äkki ikka ei ole (üllatusrasedus oli). Kui ämmaemand seda kinnitas, siis soovitas ka (kuna enne läks umbes pakk päevas + olin sinnamaani suitsetanud) järk järgult maha jätta. Hakkasingi vähehaaval vähendama igapäevaseid suitsupause ning 3 nädala pärast olin tegemas pool suitsu päevas, kui sedagi. Siis nädala jooksul loobusin sellestki. Ja kui läksin 20.nädalal ultrahelisse ning lõpuks jõudis kohale, et ongi väike inimene kõhus ja veel plika ka, siis olin tegelikult väga õnnelik ja rahul endaga, et suutsin maha jätta. Nüüd saab tütreke 2,5 varsti ja siiani olen vastu pidanud suitsuta (v.a. 2 suitsu mida peol olles teiste seltsis tõmbasin, peale seda enam jälle mitte). Ja loodan väga, et ei hakka enam ka.
Postituse algul olin imestunud, kas tõesti loen miskit nii rumalat, õnneks postituse lõpus selgus, et autor on siiski aru pähe võtnud. Ei taha absoluutselt autorit kuidagi solvata või indu vähendada, soovin ainult edu ja jaksu suitsuvaba olema. Oled tubli!
Ei saa siiski mainimata jätta, et sinu väide “minu ema suitsetas ja mul ei ole midagi viga” on ikka väga naiivne ning loodan, et keegi sinu postitusest ei saa indu ja julgust juurde suitsetamise jätkamiseks raseduse ajal. See väide kõlab sama loogiliselt nagu nende inimeste arvamus, kes ütlevad ” näe suitsetan juba 10 aastat, aga kopsuvähki pole, järelikult pole see suitsetamine nii hull midagi”. Esiteks mõjutab suitsetamine kõiki sinu organeid! Nii südant, veresooni, kopse, seedimist jne, enamikke efekte ise ei tunnegi, enne kui on liiga hilja. Kas pole sama lugu ka sinu sündimata lapsega? Mõtlemise koht? Kas oma aasta või kahe vanusele annaksid sigareti ja süütasksid selle lisaks? Loomulikult ei, aga miks sunnid seda oma sündimata lapsele.
Olen ise olnud 9 aastat suitsetaja, kuigi ei ole veel 30nengi, jätsin maha pool aastat enne, kui hakkasin rasedust planeerima. Tegelikult proovisin loobuda vist pea kümme korda juba enne seda ja kõik võimalike erinevate meetoditega (lisaksin, et enamiku ajast suitsetasin siiski paki päevas). Viimane kord loobusin aga üle päeva ja ilma igasuguste abivahenditeta, praeguseks ei suuda ära imestada, kui lihtne see oli. Olin suitsetamise suhtes negatiivselt meelestatud juba aastaid ja mu suhtumine ei ole praeguseks oluliselt muutunud, sellepärast ei suuda endalegi ära selgitada, miks varem loobumine nii raske tundus?
Üks, mis kindel, olen enesekindlam kui kunagi varem, tervis on parem tuntavalt ning ka uhke enda üle. Kokkuvõtteks soovin loo autorile edu ja meelekindlust ning usun, et mõne aja pärast mõtled samuti nagu mina. Parem hilja, kui mitte kunagi!
Minu jaoks ei sobi ka suitsetamine ja rasedus kokku, samuti on kohutavalt vastik vaadata väikelapsega vanemat, suits tossamas. Nt bussipeatuses oli üks isa vankriga ja suita läks otse vankrisse, hea et ma õiendama ei läinud, samas kahju ka – jube rõve ju selle tossu sees kasvada ja keegi pisikese tervist ei kaitse.
Aga nt Britt kirjutas kunagi raseduse jälgimisest Prantsusmaal – seal pidavat normaalne olema et kõik sünnitajad ka tossavad ning keegi ei imeta. Meie lastel on ses osas ikka hästi.
Mina olin täielik ahelsuitsetaja. Sellest sain päevapealt lahti nõelraviga ;)
Muidugi ei ole okei riskida lapse tervisega. Tegin uurimistöö teemal noorte alkoholi ning suitsetamise tarbimise kohta. Käisin erinevatel loengutel kus räägiti ka nendel teemadel. Paljud lapsed võivad sündida enneaegsetena või alakaalulistena. Samuti on nende tervis nõrgem. Suitsetajate lapsed sünnivad nikotiini sõltlastena. Nad nutavad ja on närvilised. Kui naine, kes ootab last ei suuda suitsetamist maha jätta ei peakski ta last saama- järelikult pole ta lihtsalt valmis. Sel hetkel ei vastuta ju ta ainult enda elu eest.
Mina olin suitsetanud 12 aastat enne, kui rasedaks jäin. Hullult meeldis suitsu teha, ma arvan, et ma olin kirglikuim suitsetaja oma tutvusringkonnas. Maha olin proovinud jätta ühe korra, aga see oli rohkem sõbrannade õhitusel, et “jätame kõik koos”, mõtlesin niisama proovida, kas saan. Sain ca nädala, sest tegelikult polnudki ju suurt tahtmist maha jätta. Samas olen ma alati teadnud, et tahan saada lapsi ja alati teadnud, et siis jätan maha ka.
Ja jätsingi, viimase suitsu tegin enne rasedustesti tegemist (mis ma eeldasin, et tuleb negatiivne, nii et ma olin igatepidi ette valmistamata). Paar lähedast inimest ütlesid, et ma olen “väga tubli”, et maha jätsin ja ma siiralt ei saanud aru, milles mu tublidus seisneb – see oli tõesti kõige loomulikum asi, mida teha sel momendil. Ma isegi ei kaalunud mingit muud varianti, kuna.. kõik põhjused on siin eelpool juba välja toodud. Ja see oli minu jaoks lihtne. Et mitte olla high and mighty, siis peamiselt oli see lihtne põhjusel, et pea oli vastset rasedust täis – beebi ja uus elukorraldus olid ainukesed asjad, millele ma pikka aega mõelda suutsin ja seega ei olnud mõtetes nii palju ruumi ka suitsule. Noh, eks ta aeg-ajalt tuli ka, eriti esimesel nädalal, aga ma teadsin kogu aeg, et pole võimalustki, et ma suitsu ette panen ja sellepärast oligi lihtne. Ma teadsin, et ma ei saa suitsu teha NAGUNII, nii et unusta ära, Kärt.
Mina, kes ma lükkasin rasestumist edasi kartuses, et ma ei saa siis enam suitsetada ja mina, kes ei nautinud midagi rohkem kui seda hommikust suitsu kohviga, võin küll öelda, et see on pullikaka, mida räägitakse, et see pole lapsele hea, kui järsku maha jäetakse. Come on, kui inimene ei taha maha jätta, siis jumal temaga, aga mis mõttes “pole lapsele hea”? Kui inimene võtab vastu otsuse suitsetada raseduse ajal, siis elagu selle otsusega, mitte ärgu pugegu mingite lollakate vabanduste taha. See tõsiselt ärritab mind.
Teine asi, mis mind ärritab, on see imelik “ei suutnud”. Suudetakse küll, kui piisavalt tahetakse. Oluliselt ausam oleks öelda, et “ei tahtnud piisavalt”, aga mingit suutmise juttu ei viitsi kuulata. Kui enda elu sõltuks otseselt sellest, et kas jätad nüüd kohe maha või sured, siis kindlasti järsku kõik suudaksid. ;D
Ja see, et “mu ema ka suitsetas”, jaada-jaada… no, minu ema ka suitsetas minu kandmise ajal. On seda teinud kogu elu. Tema on ka ilmselt üks põhjus, miks mina suitsetasin. Vanem võib ju öelda, et suitsetamine on halb, aga kui endal koni hambus on, siis ega see jutt ju ei mõju. Sellepärast otsustasingi ma raseduse ajal, et ma ei hakka mitte kunagi suitsetama. Mitte kunagi ei taha ma, et mu laps tunneks mu suust ja riietelt suitsuhaisu ja mitte kunagi ei taha ma, et mina oleksin talle oma suitsetamisega eeskujuks. Ja praegu, kui mu beebi on 5-kuune, tunnen ma, et see on täiesti tehtav. Absoluutselt igasugune suitsuisu on kadunud ja ma ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et mu käsi uuesti nende järele haaraks.
Rasedusest teada sain nii ka suitsust loobusin…minu jaoks oli ja on laps kõige tähtsam.
Ma alustasin suitsetamist nädal enne oma 14.a sünnipäeva. Esimesest rasedusest teada sain, jätsin ma kohe maha. Polnud mingit probleemi, klõks käis lihtsalt ära ja isu polnud. Hakkasin uuesti suitsetama, kui olin imetamise lõpetanud. Närvid olid pidevalt laes, kuna lapsel oli südamega probleeme (nüüd korras, jumal tänatud). Nüüd ootan ma oma teist poega. Suitsemiat pole suutnud maha jätta. Olen proovinud juba tuhandeid kordi… Et ma enam ei tee.. Aga ei ole suutnud, muutun lihtsalt nii närviliseks, hakkan nutma, karjun. Minu laps kõhus kannatab ka selle all. Mul mees (suitsetab samuti) pahandab samuti minuga, et miks ma maha ei jäta, kas ma ei hooli oma lapsest. Mul muutuvad silmad märjaks kohe. Ma ju tahan maha jätta, aga ma ei suuda!! Sellepeale tuleb küsimus, et kas ta on mulle toeks, kui ise ei suuda kodus mitte suitsetada? Olen ka ämmaemandaga rääkinud, pmts nutsin talle.. Andis mulle raamatu, mida lugeda, ka see ei aidanud. Praegu on juba raseduse lõpuni paar kuud aega. Laps on harjunud nikotiiniga ja enam ei ole kasulik kohe maha jätta, vaid lihtsalt vähem suitsetada ja kui saab, siis aegamisi maha jätta. Nii ütles seda mulle ämmaemand.
Merilini kommentaari peale ütlen seda, et mul õde suitsetas samuti terve raseduse ja ka tema laps oli arengust ees. Kuid kõigil ei pruugi nii hästi ju minna… Ämmaemand ütles mulle, et hiljem, koolieas võib õpiraskusi tulla jne.
ma ei kiida ega laida, aga mida ma seal seminaril õppisin… last aitab ka see, kui sa kaks päeva ei suitseta :) ja tegelikkuses on see ikkagi peas kinni sul – sa arvad ainult, et see aitab sul rahuneda :)
Ma usun, et see on peas kinni. Aga ma ei kujuta ette, kuidas ma oma mõtlemist muuta saaks… Ja kahjuks pole mul selle seminari jaoks raha võtta ka, eriti kui lapsele vaja asju..
kirjutan sulle postkasti :)
Sellel Allen Carril on raamat ka. Mina loobusin tänu sellele raamatule. Nüüdseks pole suitsetanud üle pooleteist aasta ja ma olen nii rahul oma otsusega. Väga rahul!